CANNES: KAS TÕESTI KEHV AASTA?
JAAN RUUS
”Hea festival, ainult palju halbu filme,” vastas Roger Ebert, Chicago Sun-Times’i filmikriitik, üks maailma tuntumaid, oma inglise kolleegile Nice’i-London lennukis.
Tõepoolest, Cannes jääb maailma tuntuimaks festivaliks. Põhjusi on palju: sisse söönud traditsioon (seekordne festival oli 56.), filmijupiteride harjumus seda festivali eelistada oma filmide maailma saatmisel, prominentsete külaliste ja diivade hea enesenäitamise võimalus mereäärsel peatänaval ja liivakaldal korraldatavatel party’del. Kui festival suurlinnas ei saa kunagi selle paiga ainsaks kultuurisündmuseks — ei saa ju Toronto, Berliini, Chicago elu sisuks teha kinoekraani —, siis Vahemere-äärse suvituslinna Cannes’i kogu elu koondub kaheks mainädalaks just festivali ümber. Seltskond teeb lokaali, nii teeb ka filmiseltskond festivali. Ning Cannes on juba harjumus. Kui sa pole olnud Cannes’is, pole sind olemaski, on Euroopas levinud seisukoht. Ka ameeriklased respekteerivad Cannes’i, kuid rohkem kunstiüritusena, ja sageli jätavad nad oma head filmid siia festivalile saatmata, sest auhinnata jätmine võiks mõjutada ka “Oscarite” andmist, mis on neile olulisem.
Lokaali teeb olulisel moel ka toit — ja Cannes’i filmid. Cannes’i peakokk, üle kahekümne aasta juba festivali direktor Gilles Jacob oli seekord võistlusprogrammi miskipärast aga teinud võrdlemisi kesise valiku. See hinnang oli Cannes’is olnud kriitikute hulgas valitsev. Kas aga filmid olid tõepoolest valdavalt viletsad? Vaataksin tagasi. Briti filmiajakiri Screen International on festivalil filmide hindamiseks 1994. aastast rakendanud kümmet kriitikut üle maailma. Tänavu oli ka mul see au. Iga kriitik pidi kohe pärast vaatamist langetama hinnangu skaalal: suurepärane (4), hea (3), keskpärane (2), kehv (1), vilets(x).
Juuresolevast tabelist tänavuse aasta kohta on näha üllatav üksmeel, olenemata kriitiku elukoha geograafilisest paigast ja tema kultuurilisest taustast. Keskmine hinne on aastatel 1994—2003 olnud 2,2—2,3. Mullune festival oli filmivaliku poolest eriti õnnestunud, olles üldse üks Cannes’i paremaid. Linastusid hiljem “Oscari” võitnud filmid ”Pianist” ja dokumentaal ”Columbine’i keeglimäng”, samuti soome ”Mees ilma minevikuta”, inglise ”See magus iga — kuusteist”, ameerika ”Schmidti asjus” Jack Nicholsoniga, brasiilia ”Jumalate linn”. Keskmiseks hindeks tuli mullu 2,4, kuid filme, mis kogusid rohkem kui 2,5-pallise hinde, oli kümme, aastal 2001 koguni kaksteist. Neid, millel hindeks alla 1,5, oli mullu vaid kaks. Tänavu, nagu näete, oli võistlusprogrammi kahekümnest filmist üle 2,5 hinde saajaid vaid viis ja alla 1,5 neli. Võidakse muidugi öelda, et kunsti selline hindamine on suvaline. Kuid kunsti siiski saab võrrelda, nagu muide toitegi, ja festivalide meeletus tulvas ning kirevuses loob selline hindamine ainult selgust. Kuidas hinnata iluuisutamist?
Näib, et ka žürii (esimees prantsuse režissöör Patrice Chéreau) oli auhindamiseks vääriliste filmide leidmisel raskustes. Sellele viitab asjaolu, et žürii jagas, ja täiesti ootamatult ning festivali tavade vastaselt, põhiauhinnad vaid kolmele filmile, igaüks neist sai kaks.
“Kuldse palmioksa” sai üllatuslikult ameeriklase Gus Van Santi ”Elevant” (Elephant). Gus Van Sant kuulub ameerika iseseisvate režissööride, nn indie’de hulka, kuid tema filmid (näiteks “Hea Will Hunting”, “Psycho”) on jooksnud ka kommertseduga. Talle auhinna andmist on peetud tunnustuseks mehe tagasipöördumise eest autorikino suunas. Ameerika koolides esinevat vägivalda käsitlev film on inspireeritud tapatalgutest Columbine’i keskkoolis aprillis 1999, kus kaks õpilast lasid püssidest maha kaksteist kaasõpilast, ühe õpetaja ja lõpuks iseendid. Kuid see pole dokumentaalne restauratsioon. Siiski on Van Sant stiiliks võtnud cinéma-vérité laadi ja jälgib õpilasi käsikaameraga pikkades travelling’ides. Need on lavastatud ja seepärast puudub neil ka see eluline ootamatus, mis on dokumentaalfilmide kaadritele omane. Puudujääk tehakse tasa rõhutava muusikaga (näit. Beethoveni ”Kuupaiste sonaadiga”), mis aga ka ei suuda anda filmile sügavust. Van Sant ei taha nimme midagi rõhutada ja väldib omaenda vaatepunkti, ta püüab lihtsalt esitada justkui motiveerimata kuritegu ühiskonnas, kus relvi saab igaüks tellida interneti teel. Film sai ka režiiauhinna.
Türgi lavastaja Nuri Bilge Ceylani ”Kauge” (Uzak) sai nii žürii grand prix kui ka meesnäitleja auhinna. Viimane läks kahele filmi peaosalisele (nii palju neid osalisi oligi) Muzaffer Özdemirile ja Mehmet Emin Toprakile. Kumbki pole elukutseline näitleja ja Toprak sai enne festivali autoõnnetusel surma. Film on täielik vastand ameerika märulifilmile. Maalt tuleb Istanbuli meremehetööd otsima noor mees, ta asub elama oma sugulase, kunstilootused jätnud, kuid ennast korralikult sisse seadnud fotograafi juurde. Kogu film on nende kahe mehe suhe, mis seisab koos väikestest sündmustest, taustaks Istanbuli talv.
Ütleksin, et see on vaese mehe Antonioni, küll kohati nutikam ja vaimukam. Mõlemad auhinnad filmile tundusid õiglased. See oli ka autorifilmi tunnustamine.
Kanada “Barbarite sissetungis” (Les Invasions barbares) seadis režissöör Denis Arcand järjest enam raha-amerikaniseeruvale, ratsionaliseeruvale maailmale vastu renessanslikud naudinguväärtused. Elamisest rõõmu tundnud vana õpetaja surivoodil saavad kokku tema naine, armukesed ja Yuppie’st poeg. Traditsioonilises laadis tehtud filmis sädeleb dialoog ja tegelased tunnevad elust rõõmu. Probleem meilgi: kas pühendada oma elu raha teenimisele või on elul ka mingi muu mõte? Stsenaariumi auhinna andmine filmile tundus loogiline, kuid parima naisnäitleja auhind Marie-Josée Croze’ile endaga võitleva narkotarbija-naise osa eest tundus arusaamatu. Mitte et Croze oleks halvasti mänginud, vastupidi, kuid filmis oli see kõrvalosa.
Iraani andekas naisrežissöör Samira Makhmalbaf “Kell viis pärastlõunal” (Panj é asr) jätkab argipäeva poetiseerimist. Seekord on ta dokumentaalses Afganistani olustikus ja n-ö tegelikult elavate inimestega lavastanud filmi koolitüdrukust, kes võtab tõsiselt õpetaja ettepanekut: miks ei võiks naine olla Afganistani president?! Taustaks Talibani pealesurutud ranged reeglid ja ühiskonna muhameedlikud tavad, on see inimlik lugu sellest, et “vapper ja intelligentne neiu otsustab ise”. Makhmalbafilt tuli ka auhinnasaanute ainus poliitiline statement: “Ise ma presidendiks saada ei taha, kui maailma tuntuimaks presidendiks on George Bush.”
Žürii tähelepanuta jäid Lars von Trieri ”Dogville”, Clint Eastwoodi ”Müstiline jõgi” (Mystic River) ja François Ozoni ”Bassein” (Swimming Pool). ”Dogville” on õieti kino ilma Lumièrideta, kogu tegevus on üles võetud hiiglaslikul teatrilaval ja etendus rõhutatult teatraalne. Keskmine Bertolt Brecht, peaks ütlema. Trieri tavakangelanna, seksuaalse alandamise läbi pühakuks tõusnud naine satub seekord 1930. aastate majanduskriisi aegsesse Ameerika väikelinna. Nicole Kidmani salapärane linnatüdruk põgeneb sinna maffia eest. Ning siis alandavad teda naised ja vägistavad mehed. Ning ta pannakse ahelatesse. Lõpuks tuleb kättemaks.
Humanist von Trier just pole, kuid selline linn ei pea tingimata paiknema ainult Ameerikas.
Ameeriklased olid aga Trieri peale eriti solvunud, mees võtab kätte ja lavastab Euroopas filmi Ameerikast, ütleb veel, et ei tahagi sinna sõita (kõik teavad tema lennukisõidupelgust). Kuigi ameeriklased ise on oma filmidega vallutanud terve maailma, või just sellepärast lööb neis välja solvumine. Võib arvata, et kaks ameerika mainstream’i esindajat žüriis, Steven Soderbergh ja Meg Ryan, ei saanud sellesse filmisse armastusega suhtuda. Kuid festivali avalikkuses ja ajakirjanduses maitses von Trier võidurõõmu. Screen International’i kriitikutelt sai film parima hinnangu — 3,1.
Eastwoodi ”Müstiline jõgi” on jõuline ja traagiline thriller lapsepõlves tunda saadud vägivalla edasikandumisest ja seda võib seada ”Armutu” kõrvale. Ozoni meelelahutuslik ”Bassein” meenutab hilisema Chabroli filme kõrgseltskonnast, kus pannakse toime kuritegu, kuid film oli elegantne ja vaimukas. Charlotte Rampling peaosas näitas jälle ennast heast küljest. Kui ühte äärmusse pannagi stiilne ”Bassein”, siis teise jääb Brasiilia film ”Carandiru”, režissöör Hector Babencolt. Eepiline lugu Brasiilia suurima vangla elanikest oli festivali kõige energilisem, jõulisem ja rahvalikult pulbitsev film, meenutades justkui vangla-“Decameroni”. Põhjamaade (ka Eesti) filmide malbuse ja tasasuse kõrval leidsingi selle olevat vaimustava, kuigi oma ülesehituselt, tõsi küll, meenutas film veidi seebiooperit. Jäin selle filmi hindamisel siis ka erandiks.
Ülejäänud filmidest auhinnapretendente polnud. Festivali alumisse ossa jäid aga ameeriklase Vincent Gallo minimalistlik, et mitte öelda pildiliselt vaene, road-movie ”Pruun jänes” (The Brown Bunny), mis kulmineerus režissööri enda suuseksikaadritega (Gallo oli stsenarist, produtsent, peaosaline, monteerija ja üks operaatoreid), ning prantslase Bertrand Blier’ “Kotletid” (Les cotelletes), teatraalne hakitud komöödia. Peter Greenaway “Moabi lugu” (The Moab Story) oli esimene film režissööri kavandatavast gigantsest odüsseiast, mõeldud kolme mängufilmina, teleseriaalina, internetiprogrammina, 92 DVDna ja raamatuna. Greenaway alter ego, koolipoiss 1920-ndatel ja arheoloog 1930-ndatel, elab seikluslikku elu USAs Utah’ osariigis mormoonide ja hiljem Belgia fašistide juures. Filmi vorm, multiekraan, mitmete tegevuste paralleelasetus ja kokkuprojitseerimine, piltide tulv kõrvalliinides, teebki loo nauditavaks, kuigi tegevuslikud misanstseenid on kohmakad ja ega Greenaway näitlejate juhtimisel hiilga, meenutades pigem meie eesti keskmise põlvkonna režissööre.
Aleksandr Sokurovi ”Isa ja poeg” (Otets i sõn), nagu pealkirigi ütleb, kirjeldab erusõjaväelasest isa ja tema poja, sõjakooli õpilase suhet. Teineteisest sisse võetud mehed silmitsevad kogu aeg teineteist nautlevalt, isa näeb poja kehas iseennast ja oma naist, kes praeguseks surnud. Nad maadlevad, on sageli poolalasti ja mõned kriitikud nägid selles dekoratiivsuses vaid erootikat, mis pressikonverentsil ärritas Sokurovit, kes deklareeris oma teose apoloogiks, valmiks, ja pidas Lääne kultuuri tema tarbijalikkuses suuremaks ohuks kui nõukogudeaegseid keelamisi. Hiina ”Purpurliblikas” (Purple Butterfly), režissöör Lou Ye, oli impressionistlik põnevik 1930. aastate vahetuse Šanghaist, mille on okupeerinud jaapanlased. Hiina naispartisan ja Jaapani vastuluureametnik armastavad teineteist, kuid loomulikult sekkub traagiline saatus. Jaapanlanna Naomi Kawase ”Shara” on poeetiline pilt pereelust Jaapani vanas pealinnas Kiotos, silmatorkava miljöönaudinguga üles võetud, kuid lugu jääb kaootiliseks.
”Kui on kaks aastat roose, siis tuleb üks aasta ohakaid,” kommenteeris Cannes’i kunstiline juht Thierry Fremaux. Kindlasti mõjutab festivali aasta üldine filmivalik. Kuid näiteks inglise ”Noor Adam” (Young Adam), mis linastus sektsioonis Un certain regard, uurimus lõbust ja süüst, peaosas Ewan McGregor, oleks võinud vabalt olla võistlusprogrammis. Või Lõuna-Korea ”Oaas” (Oasis), ootamatu, südamlik ja šokeeriv film armastusest ratastooli-vigase vastu (režissööriks, muide, nüüd juba Lõuna-Korea kultuuriminister Lee Chang-dong). Kuigi see võis olla juba linastunud mõnel A-kategooria festivalil? Afganistani/Jaapani ”Osamat” (režissöör Sedigh Barmak) ei saanud ilmselt sellepärast võtta, et Afganistani elu oli juba filmis ”Kell viis pärast lõunat” olemas. ”Osamas” rõivastab afgaanlanna oma tütre poisiks, et leida talle tööd.
Loomulikult näitab iga riigi festival omi filme. Prantsuse filme oli konkursil juba viis. Kui arvata, et see oli representatiivne valik prantsuse 150 filmist, mis aasta jooksul valmis said (sadakond läbinisti Prantsuse filmi ja poolsada koostööfilmid), siis on pilt küll kurb. Ainult meelelahutuslik François Ozoni ”Bassein” oli heal kunstilisel tasemel; mulle kui sõjalapsele meeldis ka André Téchiné ”Eemal” (Les Égarés) — kuidas alanud sakslaste kallaletung Prantsusmaale paiskab segamini elamise sotsiaalse struktuuri. Kuid saan aru neist, kellele film lamedaks jäi. Claude Milleri ”Väike Lili” (La Petite Lili) oli Tšehhovi ”Kajaka” korralik lavastamine, tegelasteks filmitegijad, ja mitte enam. Eksperimentaalses ”Tiresias” toob Bertrand Bonello Vana-Kreeka mütoloogilise pimedaksjäetu, kellele jumalad annavad selgeltnägemise võime, tänapäeva ja laseb ta tappa katoliku kirikul. Peategelaseks valib ta hermafrodiidi. Hirmus tahtmine teha avangardistlikku filmi, kuid napib kinematograafilisi oskusi. Ja Bertrand Blier’ ”Kotletid” oli lihtsalt mage komöödia, kus naljad ei tappinud. Režissööride nimesid vaadates näib, et filmid on võetud nimede järgi. Kõik viis on kunagi olnud kuulsad ja saanud festivalidel auhindu. Ozon on ainsana ka praegu heas vormis, Blier’ ”Õhturõivas” ja ”Liiga ilus sinu jaoks!” olid Cannes’is suursündmuseks vastavalt 1986 ja 1989, Miller oli hoos 1990-ndatel. Bonellole on see kolmas film, kuid üle-eelmisel aastal sai ta FIPRESCI auhinna oma terav-sarkastilise ”Pornograafiga”. Mis puutub Téchinésse, siis üks Teise maailmasõja film korralikult režissöörilt peab tänapäeval ikka kavas olema. Nii näib, et lähtuti tuntud nimedest, mitte filmidest.
Taseme kiskus alla ka see, et oodati uusi filme tuntud välismaistelt tegijatelt, nagu Ingmar Bergman, Theo Angelopoulos, Bernardo Bertolucci, Jane Campion ja Quentin Tarantino, kes aga festivalile ei tulnud. Cannes’i veteranid on märganud, nagu võtab kokku Edinburgh’ kriitik Allan Hunter, et võistlusprogrammi valitakse siin klubi põhimõttel. Kui teenekad tegijad, kelle filmid harilikult kalduvad meistritöö poole, oma tööd valmis saavad, on kõik korras. Eeltoodutele võime lisada veel sellised tuntud nimed nagu Michael Haneke, David Cronenberg, Wong Kar-wai, Chen Kaige, vennad Joel ja Ethan Coen. Niipea aga, kui plaanitud kohad jäävad tühjaks, ei oska festivali programmi valijad leida neile sobivaid asendajaid. Cannes on harjunud riisuma koort, aga kui piim on lahja, ei oska ta piimast võid kloppida. Näiteks nüüd Cannes’is Euroopa filmi auhinna saanud Peter Mullani ”Magdaleena õed” lükkas valikukomisjon mullu tagasi, sügisel sai see Veneetsias “Kuldlõvi”.
Heidan praegu veel kord pilgu Screen International’i 2003. aasta ja ka kõigile kümne aasta jooksul tehtud kriitikute hinnangutabelile ning jään optimistiks. Nii ongi ilus lõpetada: 2004. aasta festival saab olla ainult parem. Cannes jääb ikkagi kuulsaimaks filmilokaaliks.
56. Cannes’i filmifestivali auhindu
“Kuldne palmioks”: ”Elevant” (Elephant), režissöör Gus Van Sant.
Grand prix: “Kauge” (Uzak), režissöör Nuri Bilge Ceylan.
Parim naisnäitleja: Marie-Josée Croze (“Barbarite sissetung”/Les Invasions barbares, režissöör Denys Arcand).
Parim meesnäitleja (ex aequo): Muzaffer Özdemir ja Mehmet Emin Toprak (”Kauge”).
Parim režii: Gus Van Sant (“Elevant”).
Parim stsenaarium: Denys Arcand (“Barbarite sissetung”).
Žürii auhind: “Kell viis pärastlõunal” (Panj é asr), režissöör Samira Makhmalbaf.
Rahvusvaheline filmikriitikute (FIPRESCI) auhind: ”Isa ja poeg” (Otets i sõn), režissöör Aleksandr Sokurov.
(Tabeli pealdis:)
De Morgen
Belgia
Toronto Globe & Mail
Kanada
Weekend Avisen
Taani
Positif
Prantsusmaa
Film-dienst
Saksamaa
Israeli Broadcasting
Israel
II Messaggero
Itaalia
Diario ABC
Hispaania
The Guardian
Inglismaa
Eesti Ekspress
Eesti
Keskmine hinne
Suurepärane
Hea
Keskpärane
Kehv
Vilets
Raoul Ruiz
André Téchiné
Samira Makhmalbaf
Pupi Avati
Nuri Bilge Ceylan
François Ozon
Gus Van Sant
Lars von Trier
Hector Babenco
Bertrand Bonello
Kiyoshi Kurosawa
Denys Arcand
Vincent Gallo
Claude Miller
Lou Ye
Clint Eastwood
Aleksandr Sokurov
Peter Greenaway
Naomi Kawase
Bertrand Blier