ehk tagasi juurte juurde!
“AHVIAASTA”. Stsenarist, kunstnik ja režissöör Ülo Pikkov, helilooja ja muusikaseaded Kaspar Jancis, digitaalse animatsiooni operaator Marje-Ly Liiv, heli: Avo Ulvik (“U-Stuudio”), heli kokkusalvestus: “Film Audio Stuudio”, montaaž: Ülo Pikkov, animatsioon: Tarmo Vaarmets, Antanas Povilionis, Marje Ale, Ülle Metsur, Eero Barndõk, Eda Kurg ja Piipa Toivonen, faasi- ja ümberjoonistus: Sirje Aasrand, Sogrun Alaots, Eero Barndõk, Eda Kurg, Katrin Vaher, Krista Vanamölder ja Riina Kabrits, arvutitöötlus: Merle Rajandu, Ave Lainesaar, Anu Unnuk, Ell Mikk ja Maare Liiv, muusikud Henry Tiisma, Eno Kollom, Hannes Kivi, Danel Aljo ja Kristjan Kallas, režissööri assistent Ere Tött, produtsendi abid Rutt Unnuk, Linda Sade ja Peeter Tammisto, produtsent Kalev Tamm. 35 mm, 12 min, värviline. © “Eesti Joonisfilm”, 2002.
Pole ekraanil ammu näinud nii selgepiirilist sotsiaalset seisukohavõttu nagu Ülo Pikkovi “Ahvi aasta”, multikatest meenub samavõrdsena ehk vaid Priit Pärna “Eine murul”. Pärn näitas, et meid ümbritsev elu oli 80-ndatel košmaar. Tal oli õigus. Pikkov väidab sama oleviku kohta. Õigus temalgi.
Tavaliselt jaguneb multikate teema kolmeks: mehe ja naise vaheline ängipung, peategelase minapildi kallal nokitsemine või siis lihtsalt mingi lugu.
“Ahvi aastas” on ka lugu olemas, seda ei saa salata, ja veel suhteliselt arusaadav selline. Kuid siiski pole tegu looga loo pärast, Pikkov ekraniseerub valehäbita nagu küps mõtleja, kel ümbritseva maailma kohta miskit väita.
Kaunikesti tänamatu on arvustuse pähe ära jutustada filmi (nagu ka raamatu) sisu, aga siinkohal sellest ei pääse. Pealegi on multika puhul sisuga samaväärne asi tema vorm, mis enamasti väärib vaatamist-nautimist sisust enamgi, omades seda eelist, et kui sisu “dinosaurustub”, siis vorm mitte. Ja vormi ma siinkohal ei puutu.
Alguses on jõuluvana, kes ennast oma hüljatuses (selle põhjuse juurde naaseme terviku mõttes lõpupoole) loomaaias täis joob, joogisena ahvipuuri ronib ja pudelikeerutamismängus hilphaaval ahvile kogu oma garderoobi kaotab. Nagu ikka, jõuab kiirabi kohale nõks liiga hilja ja “arreteerib” oma käitumisega liiale läinud jõuluvana — vahetusse minemise mütoloogia kohaselt siis hoopis riided selga saanud ahvi. Porgandpaljas jõuluvana jäetakse ahvi pähe puuri lällama.
Ahv hospitaliseeritakse viinaravile, kuid kui juba konsiilium psühhiaatreid ei suuda pidžaama sees ahvi tuvastada, mis siis veel vähem koolitatud tavainimestest tahta, kelle sekka terveks ravitud ja ontlikuks raseeritud ahv seiklema lastakse. Ja kuigi tänu ravile igasugune visuaalne alkoholiatribuutika ahvis edaspidi ränga spasmi esile kutsub, leiab ta hõlpsasti pääsetee — baare külastada ja viina virutada saab ju ka kinniseotud silmadega…
“Tsirkust ja leiba!” nõuab stsenaarium, ja nii pääsebki ahv esimese asjana meediasse sportlasena, temast kirjutab maailma press, talle plaksutab publik. Loogilise sammuna tõestab ta, et inimlik pole talle võõras, ta oskab armuda ühte kõige mõttetumasse asja maamunal — kanaajulisse Miss Worldi, kes talle pjedestaalil kuldmedali ulatab.
Siit edasi üritab ahv oma vastuseta armastust missi vastu sublimeerida sinna ja tänna, tema pöörane karjäär jätkub, kuulsus saadab teda kõiges, mida ta ette võtab. Huupi numbreid valides võidab ta lotoga jack pot’i ja taas on pressi kaanefotod tema laia irvitust täis. Kui ta võidurahadega ostetud auto sodiks sõidab — pääseb ta esikaantele sellegi teoga. Ja juhuslik jalaluumurd on samuti meediatormi vääriv “saavutus”. Loogiline väljakutse siit edasi on muusika, ahvi jaoks pole mingi probleem staadionitäite kaupa publikut rõkkama rokkida. Et rõkkamise saatel taas meedias särada. Ka “Oscari” võitmine on ahvile käkitegu, sedagi taas meedia lõõmavas rambivalguses.
Pisut tõsisema teemana eksib pärdik kirikusse, kuid siingi lennutab loomalik jõud ta sõna otseses mõttes meediataevasse, kui ta ainsa hüppega päästab lauljad laest langeva lühtri all lömastumisest.
Midagi ülimat kui kangelastegu jumalakojas annab välja nuputada isegi multifilmis, nii päädibki ahvi kultustamine sellega, et linnaväljakule püstitatakse tema monument. Monumendi avamisele järgneb üks võimsamaid visuaalseid kujundeid mitte ainult selle filmi mõõtkavas, sest midagi nii ilusat näeb harva terves multikamaailmas (niivõrd-kuivõrd siin kirjutaja sellega kursis on). Nimelt ei oska ahv oma monumendi avamisse muudmoodi suhtuda, kui et võtab ka ise püüdlikult monumendil kujutatud poosi ja üritab teekonda jätkata sellessamas poosis kekseldes. Kurb ja vägev.
Aga et kekslemine viib ta kõrgemat sorti mäetippu, siis seegi alpinistlik sooritus oleks ju null ilma esikaanefotodeta.
Kõik see aga ei too lähemale ihaldatavat eesmärki — maailmamissi südant. Viimase pälvib ahv alles oma tõelist sisemist häält — ahvi oma — kuulda võttes. Sattudes kinos nägema pilvelõhkuja otsa ronivat King Kongi, saadab ta korda sama. Ronib kõrghoone katusele ja hüppab sealt alla. Ning alles selline tõsiahvilik samm viib ta missiga kokku. Miss on intelligentne inimene, tema oskab hinnata ka välist ilu (raha ja kuulsust), sisemine pole talle oluline, seepärast olgu ülikonna sees kas või pesuehtne ahv.
Mesinädalal ootab õnnelikku paari kohustuslikus korras ees järgmine moodsa meedia poolt üle(s)haibitud samm — reis kahele lõunamaale sooja mere äärde. Päikesevarju all ja surfilaual seda püha momenti pärast kohalejõudmist siis püüdliku kiipsmailingu saatel ka nauditakse.
Need oleksid siis lühidalt puurist pääsenud ahvi seiklused vabas õhus, mis suurt ei erine ahvi taustal toimetavate inimmasside omadest, kuid meediale lähevad seda kuumemalt peale. Lisagem eelkirjeldatud vaimsete ja füüsiliste “väärtuste” meepotti ühe tõrvatilgana juurde tööpuudus, millest ajendatuna ju jõuluvana filmi alguses loomaaias jooma pööras ja tegevuse käivitas, ja saamegi päris esindusliku paleti meie tänase päeva jõujooni ja tähendusvälju, mis ükskõikseks saavad jätta vaid (vaimselt) surnut.
Nojah, geniaalsemat töötuse sümbolit kui jõuluvana annab tõesti välja nuputada, mees on ju 364 päeva aastast sotsiaalameti armul. Mõni ime siis, et sellise sotsiaalse hüljatuse meelevallas maks läbi ja ajud sassi lähevad.
Kuid Pikkov ei oleks Pikkov, kui lõpp ei tooks kaasa tasumise tundi. Nimelt pole ahvis kunagi uinunud iidsed kaemused, mida inimese puhul nimetaksime arhetüüpideks. Üks neist on oma ürgvaenlase lõvi läbipeksmine, millest ahv igal vabal hetkel uneleb ja und näeb, unenäo sisust endale aru andmata.
Ent kui ta kord jälle lähenevate jõulude tõttu jõuluvana kujutavat plakatit juhtub nägema, naaseb mällu ka mälestus filmi käivitanud sündmustest. Tagasi juurte juurde — ja ahvi teekond viibki tagasi samasse loomaaeda, kust tema odüsseiake aasta eest algas. Kuid mitte karvakasvanud jõuluvana puur pole ta siht, vaid lõvi oma! Inimmaailmas (ja inimese rollis) jumala staatust nautinud ahvi enesehinnang pole muidugi mõista ammu enam adekvaatne, sestap ei tõestagi tema letaalse lõpuga viimseks jääv trikk suurt muud kui et üks ühe vastu on loomade kuningas looduse kroonist tugevam. Olgu muld viimasele kerge.
Nõndaks. Kokkuvõtlikult väidan mina, et Pikkov väidab, et moodne maailm on ennekõike äärmiselt paslik paik ahvimisele — aegruum, kus ahvi ja inimese erinevust tavavaatlusega ei tuvasta.
Täiesti aktsepteeritav väide, millega võib nõustuda või mitte, kuid igal vastuargumenteerijal tuleks oma vastuväidet ka tõestada. Kel julgust, võib ju proovida, pannes Pikkovi süžeesse ahvi asemele sebra, iguaani, leevikese, säga, känguru, ondatra või kasvõi hülge — ometi võib kihla vedada, et loetletud fauna esindajad ei hakka nautima pooltki seda edu, mis Pikkovi ahv. Seega on Pikkovil õigus — meie kaasaegses maailmas edukalt-valutult hakkama saamiseks tasub olla ikka (ja ennekõike) paras ahv.
ÜLO PIKKOV (sünd. 15. juunil 1976 Tallinnas) on lõpetanud 1998. aastal Turu kunsti ja meedia kooli. Praegu õpib ta Tartu Ülikooli Õigusinstituudis IV kursusel. Filmid: 1996 “Cappuccino” (joonisfilm); 1996 “Rumba” (nukufilm); 1998 “Bermuda” (joonisfilm, žürii eripreemia Ottawa rahvusvahelisel animafilmide festivalil 1998); 2001 “Peata ratsanik” (joonisfilm, parim film Ottawa rahvusvahelisel tudengifilmide festivalil); 2001 “Tõde ja õigus” (eksperimentaalfilm); 2001 “Superlove” (joonisfilm); 2003 Ahviaasta” (joonisfilm). Lisaks eespool mainitule on Pikkovi filmid saanud muidki auhindu erinevatel festivalidel. Ta on avaldanud ka karikatuure ja koomikseid ning illustreerinud mitmeid ajakirjandusväljaandeid.