KAAREL TARAND
”WELCOME TO ESTONIA”. Re˛issöör Andres Maimik, toimetaja Juhan Ulfsak, osades: Rain Tolk, Ken Saan ja Peeter Ristsoo, Juhan Ulfsak, Arvo Kukumägi, stsenaristid Andres Maimik, Juhan Ulfsak, Rain Tolk ja Ken Saan, operaatorid Andres Maimik, Juhan Ulfsak, Jaak Kilmi ja Marianne Kõrver, heli: Andres Maimik, Juhan Ulfsak, Rain Tolk, Ken Saan, Priit Aus ja Kristiina Davidjants, valgus: “Parunid & Vonid”, valgustajad Andres Maimik, Juhan Ulfsak, Rain Tolk ja Ken Saan, stilist Reet Ulfsak, kostüümid: Reet Ulfsak, Rain Tolk ja Ken Saan, autojuhid Ken Saan, Priit Aus ja Juhan Ulfsak, lavameistrid Kalle Tikas ja Jimmy, montaa˛: Andres Maimik, produtsendid Andres Maimik, Juhan Ulfsak, Rain Tolk ja Ken Saan, assistent Priit Aus. Video Betacam SP, 59 min, värviline. Tootja: “Kuukulgur”, 2002.
Just seda filmis ja filmiga “Welcome to Estonia” on tehtud. Siinse loo pealkirja sõnad loetakse filmis peale kaadrile, kus (arvatavasti) Hamburgis särab öös tulikiri “Eros Eingang”. Armastuse jumal hõljubki kaitsva vaimuna kogu filmi kohal, armastusest on see tehtud. Aga armastuse, nagu jumalagi, teed on imelikud ja kõigile pole vist antud seda mõista.
Mida nad siis nii väga armastavad, need jõledad ja huligaansed poisid? Mille vastu on ette võetud ristiretk? Sama hästi võiks need küsimused esitada Andrus Kivirähi või mitmegi meie tänapäeva pilapildikunstniku loomingu kohta. On väidetud, et naeruvääristatakse avalik-õiguslike telekompaniide lauluvõistlust, poliitikute rumalust ja orjameelsust, eestlaste alaväärsuskompleksi, ajakirjanike juhmust ja küündimatust. Filmis on nähtud turumajandusliku ühiskonna moraalituse rooskamist ja palju muud. Igaühele oma.
Mis film see üldse on, kas kunstiline või dokumentaalne? Ühtpidi ei pärine ju kogu jutustus tegelikust elust, vaid on väljamõeldis kõigi pendlite, linade, satanistlike rituaalide ja vigalasassidega. Ma pole muidugi saanud Juhan Paadamilt enne ja pärast filmisündmusi vereproovi võtta, et võiksin kindlalt väita, kas ta ikka on seesama Paadam. Aga kui ma kahtlen filmitu ehtsuses, olen ilmselt juba ise ka vandenõu ohver, kelle pilk tuhmunud.
Toona, kui eestlastele Padari ja Bentoni tandemi õnne tõttu ebaõnn “Eurovisioon” korraldada kaela langes, olin valitsuse juures ametnik. Valitsuse (valdava osa ministritest) hoiak oli esimesest hetkest, et asi on õige ja nüüd muudkui teeme. Mõned ütlesid, et “rahvas tahab”, järelikult tuleb ka korraldada (muidu langeb valitsuse niigi olematu populaarsus). Teised jälle, et aeg on raske, kui me ei tee, ei saa ka Euroopa Liitu. Pärast enam kui 50 miljonit maksma läinud avantüüri Hannoveri maailmanäitusel — seal reklaamis riiki paviljon taimedega, mille pealsed olid nagu kuused, juurikas all aga porgandi oma (aga keegi selle jama üle avalikult ei irvitanud!) — ei tundunud ükski summa Eesti reklaamimiseks liiga suur. Peale muu oli valitsus seotud nn Eesti märgi projektiga, mille raamidesse eurolaulu tegevad kavalpead ka oma rahahimu monteerisid. Kuigi, märgimõte oli hoopis teisest ooperist.
Võimalik, et poole korraldustöö pealt langenud valitsus oli vandenõuga seotud. Muuga on raske seletada “Eurovisiooni” korraldamisindu, mis valitsust tabas. Üldlaulupidude puhul pole iial midagi samalaadset märgata olnud. Seal on Ilmar Moss paigas nagu raudnael ja ei mingeid Vale-Mosse. Kuid ju see kolmekümne tuhande peaga ühendkoor lihtsalt vabamüürlastele pinget ei paku. Igal juhul riigi ja avalik-õiguslike jõududega lauluvõistlus korraldati ja ilma selleta poleks kuidagi saanud sündida ka filmi sellest.
Sel taustal usun, et pilt on ehtne, peale loetud vahetekstide üle võib vaielda. Kui aga pilt on õige, siis peaks olema tegu eheda dokumentalistikaga. Ja ongi. Tunnisesse pildiseeriasse on mu meelest mahutatud sedavõrd palju aastatuhande vahetuse Eesti elu peegelpilti, et nii Eesti Rahva Muuseum kui muud uurimisasutused peaksid filmist oma arhiivide kindlaimates seifides vähemasti üht koopiat aegade lõpuni hoidma.
Seal on kõik peal, mis vähegi oluline. Tulevikus meie aja kultuuriprotsesside uurijatele on igatahes tegemist hindamatu abimaterjaliga, omamoodi võtmega kiilkirja mõistmiseks. Filmikaadrites on vastused paljudele küsimustele, miks Eesti elu ja areng just nii läks, nagu läks. Leninlikult öeldes, filmis peegeldub päris täpselt isiku osa ajaloos. Üheski n-ö päris-dokumentaalfilmis ei saa kätte nii ehedat Savisaart, Kallast või kasvõi eakat kaitseliitlast. Kui on ametlik dokfilm, siis kõik on puuderdatud ja teesklevad. “Welcome to Estonias” mitte. Seal on nad teolt tabatud.
Omaette probleem on, keda ja milliste meetoditega üldse on lubatud teolt tabada. Eesti ajakirjanike tsunft ei ole kordagi üksmeelselt ja häälekalt protesteerinud “Esto TV” brigaadi tegevuse vastu. Aga võinuks ju — eriti oma tegevuse alguses, kui neid ei osatud oodata ega karta, esinesid Saan ja Tolk pidevalt ajakirjanikena. Kes nad tegelikult ei olnud. Selle rolli võtsid nad ka filmis. Hea küll, kohalikele poliitikutele olid nad juba tuntud ja mõni, näiteks Heimar Lenk, suutis nad ka edukalt üle kavaldada. Aga võhivõõrastele enda ajakirjanikuks valetamine pole ilus tegu. Kui meil on tavaks taunida valetamist igal muul elualal, siis ei saa filmitegemine olla erand. Pettusega saadud pilti ei peaks tohtima näidata. Pole küll kuulda, et ühelgi pärisajakirjanikul oleks Saani ja Tolgi pärast kutsetöös probleeme olnud, aga seegi pole vabandav asjaolu.
Ma saan aru, kui loodusfilmis kasutatakse loomade võtteplatsile saamiseks igasugust peibutusmaterjali, olgu vilesid või “parte”, filmis endas ei kasutata seda narritute vastu kurjasti ära, vaid vastupidi, loomi tutvustades püütakse neid kaitsta. Estonia-filmis aga saadi petuga pilti ja väide, et avaliku elu tegelastega võib teha kõike, ei ole mingi õigustus sellele. (Eriti kui käid peaaegu et riigi nimel sigatsemas välismaal, nagu stseenis Hamburgi linnaametnikuga, kes tõenäoliselt enam kunagi meediat kahtlustamast ei lakka.) Poplauljad võivad ju samuti kuuluda VIP-kategooriasse, see ei tähenda, et igaüks võiks neid karistamatult lolliks teha või ära kasutada. Aga just seda tehti nii meie omade kui ka muude lauljatega.
Kainelt arvestades, et poliitikud ei asu kohtuteele (valimised siiski tulekul) ja ei asu ka muud. Ei asunudki. Kuuldavasti ei läinud vaprate filmimeeste elu igal intervjuu-üritusel ühtmoodi hästi ja vähemasti üks tõsine mees läks sedavõrd tegelikuks, et kaadrid sellest sündmusest võltsajakirjanike kannatuste rada värvima ei sobinud. Nii ei saagi me kunagi teada, kas filmimeeste jultumus ka füüsiliselt karistatud sai. Muidugi, kui nad just ise üles ei tunnista.
Kõigest hoolimata on “Welcome to Estonia” õigustuseks rohkem argumente kui laituseks. Igal juhul on Eestis arvestatav hulk inimesi, kelle arvates “Eurovisioon” oma tänapäevasel kujul on täielik narrus. Seega, narrimise järele oli nõudmist. Et Adam Smithi nähtamatu käsi suvatses pakkumise poolele just Saani ja Tolgi paisata, on küllap juhus. Poleks neid olnud, oleks matsirahva pühaduse välja naernud keegi teine. Tühja kohta poleks mingil juhul jäänud. Niisiis, paratamatus.
Soomes ei ole Euroviisut juba paarkümmend aastat tõsine jututeema. Aga enne seda oli, siis, kui nad end eurooplastena ebakindlalt tundsid. Meie tunneme end praegu vist umbes sama sandilt kui põhjanaabrid kolmkümmend aastat tagasi. Ja iga võit, kas või narride kaalukategoorias, kosutab. Kuid selleks, et me arengus toppama ei jääks, peab keegi meile ütlema, mis on eakohane ja mis mitte. Mis vormis, on maitse asi. Kasvatajatena tundsid “Esto TV” tegijad ilmselt, et Arvo Pärdi ja Neeme Järviga julgustamine antud juhul ei tööta, vaja on korralikku keretäit, kui tubli teismeline ikka veel noa ja kahvliga söömist ära pole õppinud.
Kui britid omal ajal “Monty Pythoni” välja kannatasid, siis miks meil peaks midagi olema “Welcome to Estonia” tüüpi ühiskonnakriitika vastu. Kas selles on oht purustada viimanegi usaldus põhiseaduslike institutsioonide vastu? See, mis peab pommile vastu pidama, ühe filmi pärast küll ei lagune. Ei lagune ka järgmise pärast. Mis on üldse nii püha, et seda puutuda ei tohiks? Üldiselt marupatriootilised jänkid lasevad spordivõistluste soojenduseks kõikvõimalikel veidrikel hümni laulda, nii-öelda omal viisil, aga ka sõnu vabalt väänates.
Eduard Vilde oli juba küpses eas, kui keeleuuenduskires nooreestlastest poisse oma “Tokerjatega” madalamaks kui muru mõnitas. Kana kutsus tookord muna korrale. Sada aastat hiljem võib mõnele kanale solvav tunduda, et muna äkki pilkama hakkab. Aga kaagutanud siis õigeaegselt! Vait olid suguharu vanemad ja targemad, või siis kiitsid kahepalgeliselt kaasa lauluvõistluse kui riikliku tippsündmuse toimumisele.
***
Tavaliselt juhtub sarifilmidega nii, et iga järgmine osa tuleb eelmisest kehvem. Eriti, kui esimene suure publikumenu saavutab. “Welcome to Estonia” tegijatel on uus film käsil. Et esimene liiga hea ei olnud, annab lootust, et järgmine võib parem tulla. Tingimusel, et tegevusjoonis ja mõttearendus on väiksemate aukudega. Et suudetakse arvestada, kui kiiresti väikesearvulises ühiskonnas võimaluste piirid vastu tulevad, kui tempot ja taktikat ei muuda. Et süütuid ja pühendamatuid liigselt ei väntsutata. Aga teadmises, et puutumatuid pühadusi Eestis ei leidu. Kui nii, siis on kõik korras.