ARI LAHTENMÄKI
4. aprillil oli Tallinnas kogunenud Kentmanni tänavale iseäralik inimrühm. Kümmekond noort ja umbes nelikümmend pensionäri hõikusid ameeriklasi toetavaid lööklauseid.
Ühendriikide saatkonna ees toimus Iraagi sõda toetav meeleavaldus, Eesti Kaitsepolitseil (kapol) polnud selle vastu midagi.
Aga kui veebruaris valmistati Tallinnas ette sõjavastast meeleavaldust, soovitas kapo selle ära jätta. Paljud sõitsid siis meelt avaldama Helsingisse.
Tallinna noorte dokumentalistide rühm “Esto TV” otsustas sõda pooldavast üritusest osa võtta. Meeleavaldajate hämmastuseks tulid kohale kirikuõpetajaks riietunud toimetaja Ken Saan (27) ja toimetaja Rain Tolk (25), kellel oli kaasas megafon. Tolgil olid seljas kauboirõivad. Megafonist kostis raginal Tolgi kuulutus: “Tapke murjanid! George Bush on jumal ja Siim Kallas tema prohvet.” Kaameramees filmis toimunu.
Cheerleader’iteks rõivastatud tüdrukud lehvitasid oma vanikuid ja hüüdsid kooris: “God bless America!” (Jumal õnnistagu Ameerikat!). Veiderdajate plakatilt võis lugeda: “Tahame kolmandat maailmasõda”.
“Esto TV” inimeste ja teiste meeleavaldajate vahel tekkis otsemaid sõnasõda. Järgmisel päeval kirjutati vahejuhtumist ajalehtedes. Asja käsitles ka Eesti kõige vaadatumate TV-saadete hulka kuuluv “Politseikroonika”. Selle toimetaja kõneles pahakspaneva tooniga, et “Esto TV” muutis meeleavalduse farsiks. Tolk sai meeleavalduse segamise eest 180 krooni (= 12 eurot) trahvi.
Jälle olid Saan, Tolk, näitleja Juhan Ulfsak (30) ja režissöör Andres Maimik (33) torkinud üht eesti tabudest: Ühendriikide poliitika kritiseerimist. Neil on pahameele tekitamise alal mitmeaastane kogemus.
“Esto TV” idee hakkas idanema 1990. aastate lõpul, kui Ulfsak ja Maimik korraldasid Tallinnas satiirilisi kabaree-etendusi. Ulfsak on professionaalne näitleja ja töötab Von Krahli Teatris, mis on Eestis praegu üks tunnustatumaid teatreid. Maimik on õppinud filmiasjandust ja nad mõlemad on harrastanud sotsiaalse kunsti tegemist.
Aastal 1999 sai Ulfsak kuulda, et riiklik ETV vajab komöödiasarja “Friday Night Live” tegijaid. Ta pöördus oma tallinlastest tuttavate Saani ja Tolgi poole ja tegi koos nendega avaliku elu tegelasi parodeerivaid sketše.
“Mulle ei pakkunud huvi kasutada saate materjaliks poptähti,” meenutab Ulfsak Tartus restoranis. “Friday Night Live” lõpetati ära, aga noored mehed said oma saate, mille nimeks pandi ”Esto TV”.
Väga varsti hakkas see saade poliitikuid ärritama, aga seda tehti 2001. aastani. Lõpuks tegijad väsisid. Nimi jäi siiski alles ja rühm otsustas teha nüüdis-Eestit analüüsiva dokumentaalfilmi.
Tänavu, uue aasta esimesel päeval näitaski kommertstelevisioon “Kanal 2” dokumentaalfilmi, mille nimi on “Welcome to Estonia”. Selles rünnatakse eesti poliitika korrumpeeritust ja uusliberalismi.
Üks stseene, mis kõige rohkem tähelepanu äratas, on see, kus autorid ulatavad Reformierakonna möödunudaastasel valimispeol Siim Kallasele portfelli, kus olevat kümme miljonit dollarit. Selline rahasumma kadus müstilisel moel Eesti Pangast, kui Kallas oli panga president.
Kriitikud ja intelligendid on filmi kiitnud, aga seda on ka laidetud. Filmi teema on ka soomlastele väga tuttav: mida mõtlevad meist teised. Maniakaalne hirm kaotada välismaa silmis oma maine, muutub “Esto TV” pilkeobjektiks ja palju tähelepanu saab “Eurovisiooni” lauluvõistlus, eestlastele peaaegu püha üritus.
“Mitu sõpragi helistas meile ja ütles, et meil on tore huumor, aga et me ometi ei häbistaks eestlasi välismaalaste silmis!” meenutab Tolk.
2001. aasta märtsis tuli rootslaste telerühm Eesti “Eurovisiooni” lauluvõistluse ettevalmistustest dokumentaalfilmi tegema. Tallinna teleinimesed otsisid rootslastele giidi ja keegi palus ettevaatamatult abi “Esto TV” rahvalt.
“Esto TV” võttis külalised vastu ja viis nad sadama lähedal asuvasse hotelli “Domina Ilmarine”. Rootslastes tekitas hämmastust iseäralik kamp, kes pakkus neile soola, leiba ja sooja viina.
Külalised juhatati hotellituppa, kus eestlannast pornotäht Seksi-Kristi maalis nende portree, hoides pintslit oma tupes. Kui “Esto TV” palgatud eakas mees teeskles südamerabandust, põgenesid vapustatud rootslased suure jooksuga.
Nii Tallinna linna esindajad kui ka rootslasest toimetaja käisid “Esto TV-le” peale, et nad vahejuhtumist filmitud materjali ei näitaks.
“Jõudsime kompromissile,” irvitab Maimik. “Katsime rootslaste näod Rootsi lippudega, nii et neid ei olnud võimalik ära tunda. Eestlaste nägude peale panime Eesti lipud.
Metsik pilkamine. Kuid mille poole “Esto TV” pürib? Ulfsak ütleb, et nende rühm on nagu kaevanduse kanaarilind. Nõnda nagu linnu surm kõneles omal ajal kaevureile õhus varitsevast mürgist, nõnda püüab Ulfsak koos sõpradega paljastada ühiskonna mürgiseid suundumusi. Tema meelest on “Esto TV” selles rollis üsna üksi. “Uue iseseisvuse esimestel aastatel ei olnud noorsool ühiskonnakriitilisust. Kõik olid siis väljas ühise asja eest,” ütleb Ulfsak.
1. mail istuvad Maimik ja Tolk Tallinna vanalinnas klubis “Noku”, mis on noore kunstirahva hulgas populaarne koht. Nad arutlevad, kust on pärit “Esto TV” tegijate sotsiaalsus. Igal juhul on kõik kasvanud kultuursetes kodudes, väidab filosoofiat õppiv Tolk.
Ja neid, kui välja arvata Ken Saan, ühendab pungilik taust. Tolk heidab nalja, et kaubandusüliõpilane Saan oli Eesti esimesi mobiiltelefoni omanikke.
Et televisioonialal on Eestis väga vähe raha, teenivad Maimik, Saan ja Tolk endale elatist reklaame tehes.
“Esto TV-l” on jälle teoksil dokumentaalfilm, selle esilinastus on kavandatud vana-aastaõhtuks. Teemaks on distsipliin ja kord. Filmi nimeks saab ”Vali kord!”. See oli viimastel parlamendivalimistel võitnud erakonna Res Publica valimisloosung.
Eesti uus valitsus kõneleb kuritegevuse tõrjumisega seoses nulltolerantsist, aga kontroll on Maimikule tuttav teema juba paarkümmend aastat. “Nõukogude ühiskond oli väga aheldav: inimesed ei olnud subjektid, vaid objektid. Meid jälgiti kogu aeg. Valvamine lähtus ühiskonna tipust ja ulatus õpetajate ja koolini,” ütleb ta. “Kui läksin Tartusse kunsti õppima, siis tahtsin ühiskonnale ja miilitsale keskmist sõrme näidata. Olin punkar ja anarhist.”
Seda paistab ta ikka veel tegevat. Aga kas nüüd on “Esto TV” tegevus keerulisem kui alguses? Väikeses riigis tuntakse selle tegijaid, meelitada poliitikuid intervjuud andma ei ole kerge.
LIVIA VIITOL