PUHAS KAMIKAZE

Stig Björkmani intervjuu Ingmar Bergmaniga

“Eelmisel suvel avastasin ma, et olen jälle lapseootel. Oma suureks imestuseks olin just nagu piibli-Saara kõrges eas rasedaks jäänud. Alguses pani see mind end üsna halvasti tundma, aga siis korraga oli ühtaegu nii naljakas kui ka hämmastav tajuda, et tahe hakkab tagasi tulema.” Nii kirjeldab Ingmar Bergman oma tundeid seoses uue filmiprojektiga “Saraband”, mille võtted algavad septembris. “Tahe tuli tagasi ning siis astusin ma kolmeks kuuks kõigest kõrvale, et pühenduda oma uuele rasedusele ning kontsentreeruda stsenaariumi kirjutamisele.”

Bergman on taandunud oma koju Fårö saarel. Talve ning kevade jooksul on Stockholmi Kuninglikus Draamateatris saatnud edu tema lavastatud Ibseni “Kummitusi” — Bergmani enda poolt ümber kirjutatud ning moderniseeritud versiooni. Sellel suvel saab näha tema lavastatud instseneeringut Schilleri “Maria Stuartist” New Yorgis. Aga Bergman ise jääb koju, pühendades suve enese ettevalmistamisele eesseisvaks tööks.

“Saraband” on lõdvalt seotud režissööri ühe suurima triumfiga, teleseriaaliga “Stseenid ühest abielust” (“Scener ur ett äktenskap”, 1972). Kuid olgugi et põhipaar Johan ja Marianne naasevad ka “Sarabandi”, ei taha Bergman oma uut filmi näha kui “Stseenide” otsest jätku. “Asi oli selles, et ma tundsin neid kahte lihtsalt nii hästi, et see lubas mul fantaseerida nende edasise saatuse üle.”

“Sarabandi” tegevus leiab aset kolmkümmend aastat pärast “Stseene”. Pärast kolmekümmend aastat vaikust siirdub Marianne otsima Johanit, kes on tagasi kolinud maakohta oma vanavanemate majja. Henrik, Johani poeg eelmisest abielust ning Henriku tütar Karin elavad naabruses. Mõlemad on tšellistid.

Filmi varasemaks pealkirjaks oli “Anna” — selle kammertüki viienda (ja nähtamatu) tegelaskuju nimi. Anna oli kakskümmend aastat Henriku naine, kuid enne kõnealuste  sündmuste algust on ta juba kaks aastat surnud. “Anna on selle kaduma läinud tundmuse kandjaks. Tema oli see, kes tegi teistel elu lihtsamaks — on olemas selliseid inimesi. Aga nüüd valitseb kaos. Hetkel, mil Marianne kohale saabub, avastab ta ennast konflikti keskmes.”

Erland Josephson ja Liv Ullmann pöörduvad tagasi oma rollide juurde filmist “Stseenid ühest abielust”. Henrikut mängib Börje Ahlstedt, veel üks Bergmani näitlejaskonna laiemalt tuntud liige [ta mängis onu Carli nii “Fannys ja Alexanderis” (Fanny och Alexander, 1982) kui ka “Klouni juuresolekus” (Lärmar och gör sig till, 1998)]. Nendega on ühinenud Julia Dufvenius oma esimeses suures filmirollis.

Stig Björkman: Miks sa valisid Julia Dufveniuse? Kust sa ta leidsid?

Ingmar Bergman: Ma leidsin ta “Maria Stuartist”. Seal oli neli tüdrukut, kes mängisid õukonnadaame. Nad olid enamikus tulnud otse lavakoolist ning olid  armsad ja väga andekad. Proovide ajal tuli neil riietuda korsettidesse ja pikkadesse kleitidesse, mida nad pidid etenduses kandma. Korsetid olid kaunid, madala lõikega. Tüdrukud nautisid tõepoolest etenduses osalemist ning istusid tihtipeale proovides ja jälgisid toimuvat, isegi neid stseene, kus nad ise ei esinenud. Ma kutsusin neid oma lillepeenraks. Ning jälgisin neid hoolikalt.

Kõik neli olid väga muljetavaldavad, aga Julia oli eriline. Tal oli omaenda ainulaadne sära, kuigi ta tegi täpselt samu asju mis teised kolm. Ma mõtlesin, et see väike Julia saab aja jooksul kellekski. Ja tema karjäär ongi juba õitsele löönud — ta mängib “Kaheteistkümnendas öös” ning tal on oluline osa Thomas Vinterbergi “Perekonnapeo” teatriversioonis. Nii et ta oli mul mõtetes, kui ma kirjutasin stsenaariumi esimest varianti. Mul oli ainult üks küsimus: kas ta planeerib lähitulevikus saada veel lapsi? (Üks tal juba on.) Aga ta ütles mulle, et kavatseb oodata.

Nii nagu “Stseenid ühest abielust” ja paljud sinu teised filmid on “Saraband” kammertükk piiratud osaliste hulgaga.

Pealkiri on tulnud Bachi ilusast tšellosüidist. Saraband on tegelikult paaridele mõeldud tants. Seda on kirjeldatud kui väga erootilist tantsu ning XVI sajandi Hispaanias oli ta keelatud. Film järgib sarabandi struktuuri: siin kohtuvad alati kaks inimest. Kümnes stseenis ja epiloogis.

Sa ütlesid, et “Fanny ja Alexander” jääb sinu viimaseks filmiks. Kuid sa oled pärastpoole teinud veel mitmeid filme televisioonile.

“Saraband” oligi algselt planeeritud telefilmina. Aga kui ma lõpetasin stsenaariumi, ei olnud ma päris kindel, mida nüüd edasi teha, ning nii ma vestlesingi Erland Josephsoniga. “Saraband” võib hakata tööle ühtviisi nii teatrilavastuse, filmi või raadio kuuldemänguna. Kuid me otsustasime, et televisioon oleks vist parim keskkond. Nüüd räägitakse juba selle muutmisest suureks mängufilmiks, aga eks me oota ja vaata, mis saab. Telefilmi üks suur eelis on, et teda näidatakse ühel õhtul ja siis ta kaob. Ta teeb maailmale tuuri peale ja siis ta unustatakse. Mängufilmide ümber käib aga selline suur show — nad linastuvad festivalidel ja siis esitatakse neid igasuguste auhindade nominentideks. Ehk see paelubki noori filmitegijaid, aga minu jaoks on see üsna tähtsusetu.

Sinu suhtumine pilti on alati olnud väga teadlik.

Jah, ehkki kui kaamerale on antud mängida oluline roll ning temast saab lõpp ja algus iseenesest, muutun ma murelikuks. Olgugi et kui vaadata tummfilmi ajastu lõppjärku, siis on huvitav jälgida, kuidas režissöörid, tundes helifilmi poolt tuleva ohu painet, on lasknud kaameral muutuda domineerivamaks. Sellised režissöörid nagu Murnau ja von Sternberg ning King Vidor üritasid selles viimases tõmbluses anda veel filmile tema oma keelt. Võtke näiteks Murnau filmid “Viimane inimene” või “Päikesetõus”, kus ta eksperimenteerib kaameraga saavutamaks poeetilisemat ja sugestiivsemat väljenduslikkust. Need on fantastilised filmid, kus kinematograafia iseenesest on põhifookuses. Ma nägin hiljuti jälle “Džässilauljat”, mida peetakse esimeseks helifilmiks, vaatamata sellele, et temas on ainult paar eteldud dialoogi ja ta sisaldab mitmeid vahetiitreid stseenide vahel. Filmis on hulk staatilisi elavaid pilte ja võib näha kohutavat kaameratööd kustumas ebamugavasse pikatoimelisusesse.

Ma tean, et sulle meeldivad “Dogma” filmid, kuid mina pean sellist tehnilise meetodi kinnistamise kokkulepet liiga keerukaks. Minu arvates on see kõigest trikk ja seejuures mitte veel kõige õnnestunum. Kuid sellele vaatamata pean ma Thomas Vinterbergi võrratult andekaks filmitegijaks ja “Perekonnapidu” üheks parimaks filmiks, mida näinud olen. Mis puutub Lars von Trieri, siis arvan, et ta on geenius, aga selline geenius, kes ise mitte alati ei usu oma geniaalsusesse. Ta jookseb minema just siis, kui ta peaks maha rahunema ja sissepoole, endasse pöörduma.

Inimesed räägivad, et “Dogma” kontseptsiooni järgi on kaameratööks vaja viit inimest: ühte kaamerat hoidma ja teisi nelja seda raputama. Ja nüüd siis tahavad nad “Sarabandis” kasutada DV kaameraid. Ma olen väga kahtleval seisukohal. Eeliseks on see, et kuna resolutsioon on niivõrd hea, siis ei teki hiljem mingeid raskusi kanda materjal üle 35 mm lindile. Ja valgustust läheb tarvis minimaalselt. Tänapäeval on televisioonikaamerad tundlikumad kui inimese silm — kui nad töötavad täiesti lahtise avaga. Mind teeb see natuke nukraks — vanamoeline filmivalgustus oli tõeliselt imeline. Niisugune valguse ring oli kergelt erootiline, selles oli midagi maagilist. Harriet Andersson on öelnud, et uute kaameratega pole enam nii lõbus, sest neid ei kuule töötamas. Temale pakkus see hetk naudingut, kui ta kuulis,  kuidas kaamerad hakkasid tööle.

Mida sa mõtled praegusest rootsi filmist?

Ma vaatan igat uut rootsi filmi; see võib küll osutuda raskeks katsumuseks, aga ma teen seda ikkagi. Viimase kahe aasta jooksul on tulnud täiesti uus režissööride põlvkond, kes on tehniliselt väga andekad. Nad kõik oskavad oma ametit, aga ainus,  kes seisab massist eemal — on Reza Parsa, “Enne tormi” režissöör. Tema on filmitegija, kes näib olevat kirglikult pühendunud loole, mida jutustab, ja “Enne tormi” on midagi muud kui kogu see praegu rootsi kinos prevaleeriv salapäratsemine. Ja veel on meil Lukas Moodysson, geniaalne filmijutustaja. “Fucking Åmål” on meistriteos — ma olen näinud seda mitmeid kordi ja pean seda veatuks. “Üheskoos” on samuti hea, kuid mitte nii tähelepanuväärne kui tema debüütfilm. Moodysson on anne,  kelle peale võime panna oma lootused. Ta peab lihtsalt edasi tööd tegema.

Just nagu sina...

Oh mu jumal! Me alustame 2. septembril ja kõik peaks olema lõpetatud detsembri keskel. See kõik, millesse ma ennast mässinud olen, on täiesti hullumeelne. Sel suvel saan ma 84-aastaseks. See on puhas kamikaze! Erland on kolm aastat põdenud Parkinsoni tõbe ja tal on kaks veretrombi ajus. Livil on süda haige. Börje Ahlstedtil on Achilleuse kõõluse rebestus. Ainult Julia ja mina, grupi kõige noorem ja vanem liige, oleme täie tervise juures.

Paljud inimesed on minuga kontakteerunud, et küsida, kas nad saavad filmida meid võtete ajal. Kõik mõtlevad, et ma hakkan iga minut surema ja siis oleks suurepärane omada oma tagataskus üht dokumentaalfilmi. On üks ameerika filmitegija, kes on olnud nii erakordselt visa, et ma ütlesin talle lõpuks: olgu, ma nõustun suure summa raha eest. Ma mõtlesin, et saan niimoodi tast lahti, aga tema oli nõus. Niisiis pidin ma talle jälle ära ütlema.

Samuti kolin ma välja Kuninglikust Draamateatrist ja jätan maha toa, mis on mul olnud alates aastast 1963. Ma ütlen head aega siis, kui olen lõpetanud “Sarabandi”, siis sätin ma ennast igaveseks Fåröle. Et kirjutada ja filme vaadata. Ma mõtlen, et nüüdseks olen välja teeninud õiguse niimoodi talitada.

Ajakirjast “Sight and Sound”, september 2002

tõlkinud KRISTIINA DAVIDJANTS