Pimedate Ööde filmifestivali raames on kolmel viimasel aastal peetud tudengifilmi festivali. Tänavusele Uneskõndijate tudengifilmi festivalile (Sleepwalkers’ Student Film Festival) võivad üliõpilased oma töid esitada 15. septembrini. Eelmise festivali žürii liige Peeter Simm iseloomustab läinud aastal konkursile valitud filme ja mida pidas oluliseks tänases tudengifilmis autoriteetne rahvusvaheline žürii.
Mida žürii konkursil osalenud filmides eelkõige hindas?
Konservatiivsus oli üks selline tendents, mida festivalil auhinnatud filmide seas võis märgata. Oleme väsinud kõigist neist postmodernismiga seostatud võrdlustest; asi on selles, et videomaterjali hulk, mida pakutakse välja filmiteosena, on viimasel ajal määratult kasvanud. Kino on jõudmas staadiumi, kus kirjandus on olnud paberi ja pliiatsi leiutamisest saadik. See tähendab — peaaegu igaüks on võimeline ostma endale pliiatsi ja paberi ja kirjutama mida tahes. Kas sünnib surematu kunstiteos või muidu grafomaania, sõltub juba puhtalt sellest, kuidas veab.
Kas festivalil nähtu põhjal oli võimalik välja tuua ka mingeid tänapäeva noori filmitegijaid ühendavaid jooni?
Mingit ühte konkreetset joont välja tuua on väga raske, aga teatud tendentse võis täheldada küll.
Kogu nähtu kohta üldse võis öelda, et väga palju oli üliõpilastööde juures tunda meisterlikkust näitlejatega töötamisel. See käis nii poolakate kui ka ameeriklaste, sakslaste ja soomlaste, aga kahjuks mitte eestlaste kohta.
Oli väga kalleid mängufilme. Näiteks norralase Erik Richter Strandi “Tsirkus”, mis oli lavastuslikult suurejooneline: elevandid lumel ja üle maailma kokku korjatud näitlejad, kellest mõned olid jalutud, osa kääbused. Reklaamiliku meisterlikkusega tehtud film. Aga selle kohta ütles žürii: “Kulla sõbrad, mis üliõpilasfilm see on!” Praegusel juhul olid filmid väga ebavõrdses seisus, osa üliõpilasfilmidena demonstreerituist ületas kindlasti eelarvelt Eesti tavalise mängufilmi. Ja mitte ainult eelarvelt, vaid ka teostuse täpsuselt ja professionaalsuselt.
Mis teid nähtud filmide juures kõige rohkem rõõmustas?
Jumal tänatud, et noored inimesed tahavad teha veel nalja. See, et alati ei õnnestu, ei tähenda veel midagi. Oli väga heast tahtest kantud filme. Oli filme, kus mingid elu või kunsti aspektid seati teise nurga alla ja seetõttu tekkis koomika. Üks selline näide oli norralase Egil Pederseni film “Kauboid ei nuta”, kus vesterni žanr oli toodud Norra kolkaellu.
Teine selline oli soomlase Anti Pietikäineni film “Ühel päeval”, kus ooperižanr oli toodud mängufilmi. See film võitis ka eriauhinna originaalseima kontseptsiooni eest. Film kestab ainult viis ja pool minutit ja lugu on iseenesest väga lihtne — kaks inimest on laevareisil ja kõik nende ümber toimub ooperis. Filmis on väike iroonia: laev on ju inimühiskonna mudel. Teatud ajaks on ta ära rebitud kõigest muust ja kapten laevas on nagu jumal taevas. Laeval on kõrvusttõstetult kaunis elu, mida võibki võrrelda ainult ooperi tinglikkusega. Ja igaüks võib sinna sisse panna oma mõtte. Selles filmis oli mõnusat sooja huumorit ja minu arvates oli see nii vaimukas, et ei peagi siia mingit ratsionaalset seletust lisama.
Mida võiks noortele režissööridele ette heita?
Enesepaljastuslikke ja intiimseid filme on viimase kümne aasta jooksul küllaltki palju tehtud ja osa neist on päris jõledad. Minu arvates on täiesti tüütuks muutunud surevate inimeste ja aidsihaigete ja muu sellesarnase teema üleekspluateerimine. Neis filmides on juba hävinud seal esialgselt olnud humanism ja mõista püüdmine. Nõukogude Liidu lagunemisest hakkab viisteist aastat mööda saama. Ei saa enam spekuleerida sellega, et kõigest ei sobi või ei julgeta rääkida. Ei saa enam pugeda vanade petuskeemide taha.
Teine tendents, mis on minu maitsele üsnagi vastuvõetamatu, on raskepärane pseudofilosofeeriv film. Eriti hull on asi siis, kui veel üritatakse kedagi epateerida või on see seotud mingisuguse maagiaga.
Milliseid soovitusi võiks jagada Uneskõndijate tudengifilmi festivali korraldajatele?
Seitsekümmend üheksa filmi, mis oli viimase festivali võistlusprogrammis, on ilmselgelt liiga palju. Hea, kui festivalil on palju filme, kuid konkursil osalevate filmide suhtes peaks olema mingisugunegi ajaline ja mahuline reglement. Näiteks kolmkümmend filmi, kus pikkus ei ületa 40 minutit. Seekord oli mõni film lausa 80 minutit pikk.
Näiteks saksa režissööri Daniel Gräbneri “Hašiš”. See meenutas mulle filme, mida teevad ülikoolid, kui nad võtavad ükstaspuha millise jäädvustamist vajava ja neid huvitava elutõiga, mis ilmselgelt hakkab kas hävima või on kuskil varjus, ja siis tellivad filmimeestelt terve üles võetud materjali. Lepingus on kirjas, et ühtegi kaadrit sealt välja lõigata ega monteerida ei tohi ja kõik see viis tundi kuulub ülikoolile. Tõtt-öelda ei ole sellisel juhul tegemist filmikunstiga.
Milline film festivali programmist teile endale kõige rohkem meeldis?
See oli Till Passovi “Howrah Howrah”, mis kõneleb Calcutta pearaudteejaamast, mille nimi ongi Howrah. Film sai nii parima operaatoritöö kui ka parima dokumentaalfilmi auhinna. Auhindu andes oli žürii küllalt üksmeelne, sest film lihtsalt vapustas oma lihtsusega, vahenditusega, andega ja oskusega kõnelda väga klassikalises, et mitte öelda konservatiivses stiilis. Ma imetlesin selle filmi kõiki komponente. Vaatasin seda kaks korda. Teisel korral nautisin eriti filmi helirida, kus puudus diktoritekst. Tõtt-öelda oleks sellest filmist päris hea ettekujutuse saanud ka siis, kui võtta teda kuuldemänguna ja silmad kinni panna. Nii et minu arvates oli suurepärase töö teinud ka helimees.
Hindu, kes meil žürii liige oli, ütles, et ta imetleb tegijate läbilöögivõimet, et nad suutsid ennast Calcutta raudteejaama dispetšipunkti sisse pressida. Sinna harilikult inimesi ei lasta. Märkimisväärne on ka see, kuidas nad võõramaalastena olid suutelised oma kaameraga märkamatuks jääma — mismoodi raudteejaamas tegutseb kool, kuidas perroonil surrakse ja kuidas lapsed mudakraavist kala leiavad, mismoodi seal toimub revolutsioon. See oli mikrokosmos, mille filmitegijad olid leidnud.
Film oli üles võetud 35-millimeetrisele lindile. Lisaks aadressplaanidele, mis olid statiivilt filmitud, oli küllalt palju ka käest võetud plaane, aga seal ei olnud enam seda meelega kaamera nõksutamist, kus eputades püütakse oma materjalile lisaväärtust anda sellega, et ta justkui on eriti adekvaatne või väga moodne.
Ainult üks etteheide oli “Howrah Howrah’le”. Liiga igav ja traditsiooniline on, kui me filmi lõpul näeme liikuvaid liipreid ja raudteerööpaid, mis siis eemalduvad ja pimendusse suubuvad. Minu arvates moodustas ilusa raami, et filmi saabutakse bussiga ja peatudes öeldakse, et tuleb Howrah’ raudteejaam, aga edasi minnakse rongiga. Ja juhtuski, nagu tihti juhtub, et auhinnad kipuvad kuhjuma ühte punkti.
Uneskõndijate tudengifilmi festivali grand prix’ võitis Poola filmikooli tudengi Slawomir Fabicki mängufilm “Meeste asi”. Mille poolest see film kõigist teistest üle oli?
“Meeste asi” oli meisterlik film, milles oli tunda väga head filmikooli. Film oli rõhutatult konservatiivne. Kui muusikaga võrrelda, siis oli kasutatud kõige tavalisemat harmooniat ja taktimõõtu, kõige klassikalisemaid võtteid komponeerimisel. See oleks võinud vabalt olla filmitud ka 60. aastate keskel. Tunda oli tolle põlvkonna poola kino mõjutusi. Võib-olla tol ajal kasutati vähem käsikaamerat, aga ma ei julge väita, et vähem ekspressiivsust. Traditsiooniline hea Poola filmikooli tase. Idee on banaalsuseni lihtne, aga ma ei nõustu ühe oma sõbraga, kes ütles, et kogu aeg käib mäng ainult ühte väravasse, et tekitada haletsust poisi vastu, kes saab oma isa käest tappa ja kellel ei ole ühtegi teist sõpra peale koera.
Milline oli festivali parim mängufilm?
Parima mängufilmi tiitel läks Saksamaale Philipp Stennertile filmi “Varimees” eest. “Varimees” ehk “Shadowman” oli saksa perfektsionismi näide igas mõttes. Eeskujulikult üles võetud, suurepäraste näitlejatöödega ja kontseptuaalselt täpne. Film ei sisaldanud oma koosseisus viiendaid rattaid. Ratsionaalselt vaimukas, mitte niisama naerutamine, vaid selles oli suur osa nukrust. Seesama koomiksimaailm, mida on alati narritud ja mõnitatud, toimis filmis hoopis vastupidiselt tavapärasele. Kunagi ütles Tarkovski, kes oli minu esimese iseseisva töö juhendaja, et maailmakirjandus lõpeb ükskord sellega, et enam ei loeta, vaid vahitakse koomikseid. Filme, mis talle ei meeldinud, sõimas ta ka koomiksiteks. Ameeriklaste kohta ütles ta, et need võtavad väga tugevalt vaatajal näppudega ninast kinni ja lohistavad ta punktist A punkti B. Aga on olemas ka teistsugune kino. Ja just koomiks oma kõige massikultuurilisemas mõttes ei olnud selles filmis midagi mõnitamisväärset. Vastupidi, see oli ühtäkki inimese loova, sooja, teisi mõista püüdva ja ennast teostava alge iseloomustus. Just niisuguste argitõlgenduste pahupidipööramine oligi minu meelest selle filmi kõige tugevam külg.
Väga hea mängufilm oli ka Zaida Bergrothi “Viimase hetke ostud”, millele andsime eriauhinna suurepärase montaaži eest. Lühidalt on lugu selles, et kena soome mees on oma lapsega kaubamajas ja tal ei ole raha. Ta ei saa osta nukku, mida tütar jõuluks soovib, ja siis ta otsustab selle varastada. Aga isegi vargana on ta saamatu. Kõige klassikalisema ja konservatiivsema ülesehitusega väga hea üliõpilastöö. Lugu räägib märksa enamast kui ühest juhusest, muuseas ka soomlase meelelaadist.
Mida võiks animafilmidest esile tõsta?
Animatsiooni hinnata oli väga raske, sest minu meelest on animafilm erakordses kriisis. Ja kui keegi sellest rääkida ei taha, siis see ei tähenda, et seda pole. Kui nüüd see mõte sarkastiliselt kokku võtta, siis väljendub kriis selles, et enamiku multikate mõte oli, et roostetanud hammasratas on paha ja kollane lillekene on hea. Niisugused viieminutised filmikesed olid üle koormatud pseudofilosoofiast. Enamik neist võttis nõu anda olemise ja mitteolemise probleemis. Ja see toimus ülimalt didaktilis-moraliseerivas maneeris. Filmid olid õhku täis ja see oli ka üks põhjus, miks meie Kaspar Jancise “Weitzenbergi tänav” sellest reast eristus.
Kas meenub ka selliseid filme, mille puhul oli kahju, et nad auhinnast ilma jäid?
Mulle meeldis väga poola režissööri Daniel Swiaity dokumentaalfilm “Enne tule kustumist”. Seal oli väga intiimne, huvitav ja kaasa elama panev isa ja poja suhe. Filmi õhkkond oli kuidagi väga soe ja minul ei tekkinud ebamugavat piinlikkustunnet, mis tekib inimesel, kui ta vaatab võõrast aknast sisse. See oli lihtne film. Kusjuures lihtsus ei tähenda siinkohal primitiivsust ega rumalust, vaid seda, et filmi oli lihtne mõista. Aga kindlasti ei olnud seda lihtne teha.
Suurepärane film oli minu arvates ka soomlase Mervi Junkkoneni “Habemeajaja”. Pildi kvaliteet oli pööraselt hea, suurepärase kaameravalitsemisega sõnatu film. Mulle meeldis väga selle filmi rõhutatult vaoshoitud käsitlus inimeste suhtes. Film rääkis kahest üle 70-aastasest habemeajajast — kunagised ilueedid, kelle omaaegsed fotod ja diplomid olid nende juuksuriateljee seinal. Võis aimata, et mingi rivaliteet nende vahel on kestnud kogu aeg, aga aru ei saanud, mis. Ja selles vastasseisus, kus ei räägita mitte ühtegi sõna, oli mingit pöörast elegantsi.
Minule isiklikult meeldis ka soomlanna Karo-Liina Kähkölä “Lugu paradiisist”, kus oli võrreldud kahe lapse maailma. Üks neist oli tüdrukuke Tansaaniast, teine kuskil Lapimaal üks poiss. Aga mu kolleegid naersid selle filmi välja. Nad leidsid, et lapsed filmis vastavad etteantud küsimustele ja et küsimused ise on ära lõigatud ning siis järelejäänu pretendeerib dokumentalismile, see ei olevat midagi märkimisväärset. Kuid mulle meeldisid need lapsed ise ja minu meelest vastandamise tulemusena skeem täitsa töötas.
No ja siis oli veel ungarlase György Pálfi “Hõkk”, mis sai Euroopa Filmiakadeemia auhinna. Film ei olnud oma meetodilt kaugeltki novaatorlik. Võiks öelda isegi, et tegemist oli järjekordse versiooniga “Lola jooksust”. Oma punumisoskuselt oli film meisterlik, aga tõtt-öelda mind jättis natuke külmaks seepärast, et mul polnud aega sisse elada ega samastuda ühegi tegelasega. Enam kui tunni jooksul möödus pöörase kiiruse ja leidlikkusega terve Ungari küla elu. Kui “Lola jooksus” näeme kolme versiooni töödeldud faabulast, kohati läheb mängufilm üle animatsiooniks ja on kasutatud rakurssvõtteid nagu reklaamis, siis “Hõkk” läks ikka vägisi sinna “Animal Planeti” ja “Discovery” kanti, nii et loost võtsid osa nii mutid, maod ja igat sorti mutukad kui ka hävituslennukid.
Kuidas oli eesti filmide tase võrreldes välismaistega?
Eesti filme oli seekord festivalil vähe. Oli Mart Arjukese ja Kristjan-Jaak Nuudi “Visioon”, mis kestis kaks minutit ja 20 sekundit. See oli päris mõnus anekdoot. Aga samas ka praktiliselt ainus eesti filmi, millest võib rääkida. Kadriann Kibuse filmi “Ülemus” ei ole siinkohal mõtet puudutada, ei tea, kuidas selline üldse festivalile sattus.
Siiski, oli veel üks märkimist väärt eesti dokumentaalfilm satanistidest, “Viirastused”, režissööriks Sten-Kristjan Saluveer. Minu meelest oli sellel filmil huvitav ja ülimalt intrigeeriv idee. Olen “Apollo” raamatukaupluses hoidnud käes satanistide piiblit ja jätnud selle ostmata lugupidamisest oma ristitud esivanemate vastu. Aga nüüd võib-olla lähen ja ostan, sest tekkis huvi, mis on ikkagi selle kõige taga. Ent filmis ei olnud kahjuks inimest, kes oleks natukenegi asja formuleerinud või viinud filosoofilisemale tasandile. Ilmselt ei jätkunud tegijatel aega, võimalusi ja süvenemistahet, et asi põhjalikumalt ette võtta.
Sellise dokumentaalfilmi peab ikkagi üles ehitama mingile konkreetsele teljele. Käesoleval juhul oli teljeks satanistide ühenduse registreerimine või registreerimata jätmine. Hea õnne juures oleks tekkinud vinge konflikt ametivõimude ja satanistide vahel, mille käigus oleks formuleeritud opositsioonilised arvamused. Ja kõik oleks vendadel käes olnud. Kuna ametivõimud neid kaameraga ligi ei lasknud, siis film ei realiseerunudki. Kui konflikti ei ole, siis tuleb lihtsalt loota sellele, mille peale oli üles ehitatud meisterlik “Howrah Howrah” — et elu ise sisaldab juba nii konflikti, filosoofiat muusikat kui ka diktoriteksti. Ainult kannatust ja annet on tarvis.