VASTAB JEFFERS LACY ENGELHARDT
Jeffers Lacy EngelhardtSündinud: 12. detsembril 1975 New Havenis, ConnecticutisÕppinud: Oberlini Konservatooriumis aastal 1994—1998; Chicago ülikoolis aastast 1998.
Õpetanud: Chicago ülikoolis, Eesti Muusikaakadeemias, Merit School of Music’is
Septembrist alates oled elanud ühe aasta Eestis. See on olnud n-ö fieldwork-aasta sinu tulevase doktoritöö jaoks. On palju teemasid, millest sooviksin sinuga rääkida: sinu muljetest Eestist, siinsetest töödest ja tegemistest; näiteks lugesid sa nüüd talvel-kevadel muusikaakadeemias etnomusikoloogia uurimismeetodite kursust ja sügisest laulad ka Estonia Seltsi segakooris. Milline on sinu akadeemiline taust?
Chicago ülikooli muusikaosakonnas olen õppinud etnomusikoloogiat neli aastat. Praegu jookseb viies aasta. Olen olnud aasta Eestis oma doktoritöö pärast. Minu uurimus on eesti õigeusu kiriku muusikast.
Miks valisid just Chicago ülikooli?
Bakalaureusekraadi omandasin Oberlini konservatooriumis klaveri erialal. Viimasel kursusel hakkasin, nagu ikka lõpetajad, mõtlema, mis saab edasi. Teadsin, et tahan jätkata õpinguid magistrikraadi suunas, samas olin aga teatud määral pettunud ja üldse mitte päris kindel, et tahan jätkata klassikalise konsertpianistina. Viimasel aastal Oberlinis hakkas mulle üha suuremat huvi pakkuma antropoloogia, samuti muusika sotsiaalsed ja kultuurilised dimensioonid. Nii seostusid minu tulevikuplaanid üha enam muusikateaduse ja etnomusikoloogiaga. Teadsin, et Chicagos on etnomusikoloogia osakond väga kõrgel tasemel, siiski kandideerisin loomulikult ka mitmesse teise ülikooli. Kui aga sõitsin Chicagosse vestlusele, mis käib ühe osana ülikooli sisseastumise juurde, ja nägin, kuidas seal asjad on korraldatud ja töötavad, jättis see mulle väga sügava mulje. Teadsin, et just selles koolis sooviksin õppida. Ja õnneks kõik läkski nii.
Kust said infot etnomusikoloogia kohta?
Kogu konservatooriumi aja olid meil kõikvõimalikud muusikaajaloo — ja etnomusikoloogia-alased loengud. Üks minu tolleaegsetest etnomusikoloogia õppejõududest oli samuti kaitsnud oma väitekirja Chicago ülikooli juures, ka temalt sain palju teavet. Oberlini konservatoorium on üldse tuntud tulevastele interpreetidele laia üldettevalmistust pakkuva koolina. Pärast keskkooli langes minu valik just sellele koolile, kuna seal on suur rõhk põhjalikul muusika käsitlus — soovitakse, et tulevane interpreet oleks võimalikult avatud ka paljule muule peale oma instrumendi. Konservatooriumi kõrvalt võtsin mitmeid antropoloogiat ja sotsioloogiat käsitlevaid loenguid ka samas linnas asuvast kolledžist.
Kus ja kuidas õpetatakse USAs etnomusikoloogiat?
USAs on kindlasti palju rohkem n-ö traditsioonilisi muusikateadlasi, kes tegelevad ajalooliste või muusikateoreetiliste küsimustega, sest neid koole on siiski palju enam, mis seda laadi teadlasi ette valmistavad. Siiski ei väidaks ma sugugi, et etnomusikoloogid kuuluvad millegi poolest vähemusse või oleksid marginaalse tähtsusega. Sest viimase kümne aasta jooksul on USAs toimunud väga palju muutusi just ülikoolide struktuuris, uurimismeetodites, õpetamises ja õppimises; etnomusikoloogia ja/või maailmamuusika õpetamine on muutunud väga oluliseks, sest sellega tutvustatakse tudengitele palju erinevaid muusikakultuure ja traditsioone. Samuti tegeleb etnomusikoloogia popmuusika uurimisega. Seda just kriitilisest ja interdistsiplinaarsest vaatenurgast. Selline kriitiline lähenemine uurimisainele on levinud ka traditsioonilises muusikateaduses, siiski on viimaste aastate jooksul rõhutatud etnomusikoloogia tähtsust, mis kohati seab selle traditsioonilisest muusikateadusest isegi tähtsamale kohale. Mulle isiklikult on siiski kogu muusika uurimine m u u s i k a t e a d u s, sellised distsiplinaarsed eristused etnomusikoloogia ja muusikateaduse vahel ei peaks üldse eksisteerimagi. Sest näiteks “etnomusikoloog” võib uurida Põhja-India kunstmuusikat ja analüüsida seda täpselt samade meetodite abil, nagu seda teeks traditsiooniline muusikateadlane. Või siis Lääne muusika ajalugu uurinud muusikateadlane, kes käsitleb mingit muusikasündmust või -nähtust kriitiliselt läbi sotsioloogilise, poliitilise või antropoloogilise vaatenurga.
USA etnomusikoloogia erinevatele traditsioonidele pani suures osas aluse rühm Euroopast USAsse asunud teadlasi Los Angeleses California ülikoolis (UCLA). Ka Indiana ülikool oli üks esimesi, kus etnomusikoloogiat hakati õpetama. Nüüdseks on vähemalt kakskümmend ülikooli, mis on välja töötanud väga heal tasemel etnomusikoloogia õpetamise programmid. Tohutul hulgal korraldatakse n-ö vahetuse korras üritusi, näiteks vahetavad ülikoolid ka lektoreid, külalisprofessorid loevad tihti erinevates kohtades. Samuti on olulisel kohal riigisisene ja rahvusvaheline osalemine mitmesugustes seltsides ning loomulikult igasugused konverentsid, kus toimub väga elav ja energiline infovahetus ning tulised arutelud. USA akadeemilisel maastikul on kõikide nende konverentside, aga ka igapäevases õppetöös toimuvate seminaride-workshop’ide suurimaks eesmärgiks arendada kõige laiemas mõttes interdistsiplinaarsust.
Millised on ootused tulevaste etnomusikoloogia üliõpilaste suhtes? Kuidas näevad välja näiteks sisseastumiseksamid?
Kõigepealt peavad kõik täitma mõned sooviavaldused ja blanketid, seejärel mängivad muidugi olulist rolli soovituskirjad eelmiste koolide õppejõududelt. Sisseastumiseksamite juurde kuulub ka GRE-test (graduate record exam), mis põhimõtteliselt on õpilase intelligentsuse ja elu jooksul erinevatest valdkondadest õpitu kontroll. Kõige tähtsamaks peetakse aga uurimustöid, need saadetakse ülikooli mitu kuud varem. Nõutakse vähemalt kahte umbes 30-leheküljelist kirjatööd, samuti detailset põhjendust, miks tahetakse just sellesse ülikooli astuda ja millisena nähakse ja planeeritakse oma akadeemilist karjääri tulevikus.
Missugused on olnud sinu õpiaastad Chicago ülikoolis?
Esimesed kaks aastat on väga-väga täis kõiksuguseid loenguid ja seminare. Ja kõik need on äärmiselt huvitavad, Euroopa traditsioonidega võrreldes mõnevõrra vahest teoreetilisemad ja metodoloogilisemad. Neis käsitletakse ka teadlasi, kes ühe või teise teemaga on tegelnud. Seejuures püütakse välja selgitada iga teadlase meetod teatud asjale lähenemisel ja analüüsida selle meetodi plusse ja miinuseid. Seega mööduvad esimesed kaks aastat loengute tähe all — pidev ja kogu aja võttev lugemine ja muu ettevalmistus tööks koolis. Kolmanda aasta algul on n-ö suur vaheeksam, milleks valmistumine võtab praktiliselt terve suve. Neljanda aasta jooksul oodatakse üliõpilastelt juba ka nende enda doktoritöö idee kallal töötamist; aasta lõpuks kirjutavad kõik väga mahuka dissertatsiooni kirjelduse, milles on põhjalik ülevaade tulevasest uurimusest ja vastus, mille poolest sinu töö oleks eriline ja oluline. Seejärel on kõigil väga pingeline ja kiire aeg seoses erinevatele stipendiumidele kandideerimisega — raha saamisel on võimalus töötada välismaal oma uurimisteemaga seotud riigis või piirkonnas. See on fenomen, mis on etnomusikoloogilises maailmas üks kõige olulisemaid: välismaa-aasta tähendab elada võõras kultuuris, avastada selle iseärasusi ja neid interpreteerida. USA stipendiumidest veel rääkides: ei ole üldse kerge seda saada — tean seda nüüd oma kogemusest! Ja olen loomulikult väga õnnelik, et olen nüüd siin, Eestis, tänu Fulbright-Hays’i uurimusstipendiumile.
Kuidas Sul tekkis idee kirjutada oma doktoritöö eesti õigeusu kiriku muusikast?
Algul mõtlesin kirjutada Mahlerist. Olin väga huvitatud kogu XIX—XX sajandi vahetuse Viini kultuurielust ja fin de siécle´i esteetikast, olen ka alati armastanud Mahleri muusikat. Siiski on minu huvialaks ka muusika ja religiooni vahelised seosed. Pikka aega olen vaikselt uurinud ortodoksi kiriku muusikat, kirjutasin oma magistritöö Chicago vene, ukraina ja valgevene õigeusu kirikutest ja nende muusikast.
Eestiga sain tuttavaks tänu Arvo Pärdi muusikale, tema muusika vaimustas mind. Seetõttu tekkis minus ka uudishimu teada saada, mis riik see Eesti õieti on, missugune on selle ajalugu ja üldse eluolu. Uurimise käigus mõistsin, kui huvitav on Eesti ajalooline ja sotsiaalne taust, ja see ärgitas teada saama, kuidas just muusika selles osaleb. Minule kui etnomusikoloogile oli äärmiselt põnev mõistet “laulev revolutsioon”. Nägin selles mitmekesist ja mahukat uurimisobjekti, sest see termin hõlmab nii muusikat kui ka ajalugu ja sotsiaalset tausta ning poliitilisi protsesse. Nii tuli mõte siduda dissertatsiooni teema Eestiga. Mõni aeg hiljem tekkis mul suurepärane võimalus tulla kolmeks kuuks Eestisse ja õppida intensiivkursustel eesti keelt, USAs ei ole see võimalik, ainult Indiana ülikoolis pakutakse eesti keele õppimiseks suvekursusi. Loomulikult tähendas see reis ettevalmistavat perioodi sellest, et hiljem kogu eesti muusika- ja kultuurielu lähemalt uurida. Siin veedetud kuud ja nende jooksul kogutud materjal ning teadmised andsidki mulle mõtte kirjutada oma doktoritöö “Eesti laulvast revolutsioonist”.
Siiski uurid nüüd juba kaheksandat kuud eesti õigeusu kiriku muusikat. Miks otsustasid teemat muuta?
Nagu juba mainisin, olen väga pikka aega olnud huvitatud religioonist ja muusikast. Religioon ja muusika on olnud minu lahutamatud kaaslased peaaegu kogu minu elu — minu isa on metodisti kiriku õpetaja, ema õpetab Yale’i ülikooli teoloogiaosakonnas. Minu suur huvi just ortodoksi muusika vastu sai alguse Moskvas, kus võtsin konservatooriumi ajal osa ühest pianistidele mõeldud suvekursusest Moskva Konservatooriumis. Täpselt üle tee oli üks väike ortodoksi kirik, mille liturgiale kutsuvad kellad jätsid mulle sügava mulje ja lausa kutsusid kirikusse sisse astuma. Enne seda päeva ei olnud ma kordagi õigeusu kirikus käinud ega nende muusikat kuulnud — see oli väga suur elamus.
Juba esimesel korral Eestis olin veidi lugenud eesti õigeusu kiriku ajaloo kohta, eriliselt intrigeeriv tundus mulle eestikeelse õigeusu käekäik läbi ajaloo ja selle hetkeseis. Seejuures sain teada, kui olulist osa mängib praegu Eestis õigeusu muusika. Kui tulin eelmisel sügisel septembris 2002 aastaks Eestisse ja uurisin mõnda aega laulupidude traditsiooni ning sündmusi aastail 1988—1991, mõistsin siiski, et kõige sellega on juba väga palju tegeldud. Olin Eestis algusest peale jälginud ka siinsete õigeusu kirikute tegemisi, see tundus mulle üha põnevam ja komplitseeritum — nii see otsus sündiski. Minu dissertatsioon tuleb Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku muusikast.
Millele keskendud oma töös enim?
Uurin eesti õigeusu kiriku ajalugu, samuti Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku autonoomseks saamisel tekkinud põhimõtteid; seda, kuidas kasutatakse muusikat ja kuidas seda vastavalt vajadusele ka muudetakse. Kõige üldisemas mõttes pean oluliseks Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku ja Eesti vabariigi vaheliste seoste analüüsimist — neil kahel institutsioonil on märkimisväärselt palju ajaloolisi ja etnolingvistilisusest tulenevaid paralleele. Oma uurimuses keskendun põhjalikult aga Eesti taasiseseisvumise ajale ja sellega seonduvale Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku autonoomia uuendamise protsessile. Minu töö jaoks on oluline välja selgitada, kuidas kogu ajalugu ja vanemat muusikat on tekkinud sotsiaalsetes tingimustes uuendatud. Samuti püüan mõista kõikide uute asjade, sisse viidud traditsioonide tähendust, mis hetkel õigeusu kirikus toimub — mille või kelle huve kirik esindab? Pean märkimisväärseks suurt mitmekesisust õigeusu kiriku sees — Eesti on väike riik, õigeusk on siin vähemusreligioon, eestikeelne õigeusk on omakorda vähemusreligioon õigeusu sees, aga isegi sellises pisikeses “ruumis” on täheldatav mitmekesisus. Tallinnas, Tartus, Pärnus võib kirikus kuulda muusikat, mis on väga erinev näiteks Värskas või Kuressaares kõlavast muusikast. Unustamatult ilusa muusikalise elamuse pakkus mulle Saatse kiriku külastamine Setumaal, mis asub otse Eesti-Vene piiril. Viibisin seal vana kalendri ülestõusmispühadel. Kui erinev laulmisviis, kui erinevad traditsioonid!
Ka linna- ja maakirikutes kasutatav muusikarepertuaar on erinev, võrdlemisi palju erinevad “esimesest Eesti ajast” pärit ja nõukogude ajal tegutsemisõigused säilitanud kirikute muusika ja musitseerimise traditsioonid. Näiteks Kuressaare Püha Nikolai kiriku preester on olnud selle kirikuga seotud tublisti üle neljakümne aasta — sealsest liturgiast osavõtt oleks nagu ajas tagasi minemine. Kuressaares täheldasin veel praegugi palju sarnasust esimese vabariigi aegsete traditsioonidega, mis annab veelgi kinnitust hetkel toimuvast restauratsioonist ja uuendamisest.
Mul on ka suurepärane võimalus laulda Tallinna Simeoni ja Hanna kiriku kooris, see annab mulle väga intensiivse ja pideva võimaluse olla sõna otseses mõttes õigeusu muusika keskel. Peale selle õpin tundma inimesi, kogu kiriku elu ja tegemisi, palju elavamaks muutub arusaam, mida termin “uuendamine” õigupoolest tähendab. Näiteks on Siimeoni ja Hanna kirik ka füüsiliselt selle aja jooksul, mil olen seal käinud, palju muutunud; ehitatakse juurde, värvitakse üle vana, varsti pannakse paika uus kellatorn.
Kelleks sa ennast pead? Etnomusikoloogiks, antropoloogiks, kulturoloogiks? Millised on nende valdkondade kokkupuutepunktid, missugused suurimad erinevused?
Kui olla väga täpne, siis mõtlen endast kui muusikalisest sotsiaalantropoloogist. Kogu kirjandus ja metodoloogiad, mida ma kasutan ja millega olen dialoogis, on suuremal määral pärit sotsiaalteadustest. Eks ole ka etnomusikoloogiat defineeritud kui muusika antropoloogiat. Uurin, kuidas on loodud sotsiaalne ja kultuuriline reaalsus ja kuidas see peegeldub muusikas.
Milliste USA etnomusikoloogia seltside tööst võtad osa?
Seltside tööst osavõtmine on USA akadeemilistes ringkondades väga levinud. Väga olulised kohal on igas kvartalis ilmuvad seltside ajakirjad, samuti iga-aastased konverentsid. Need annavad märkimisväärseid võimalusi tutvustada oma tööd USA ja ka laiemale akadeemilisele seltskonnale, mistõttu on ettekanne mõnel konverentsil iga teadlase jaoks üks kõige oodatumaid, aga ka vastutusrikkamaid ettevõtmisi. Viimastel aastatel on kombineeritud etnomusikoloogide ja traditsiooniliste muusikateadlaste konverentse, mille üle mul on siiralt hea meel — veel üks samm ühise Muusikateaduse poole. Olen Society for Ethnomusicology liige, samuti American Musicological Society, Society of Advancement of Baltic Studies ja British Forum for Ethnomusicology liige.
Missugused on sinu muljed Eesti akadeemilisest maailmast?
Erinevused näiteks USA akadeemilise maailmaga on täiesti olemas, neid ei saa aga mingilgi viisil nimetada “headeks” või “halbadeks” — need on lihtsalt erinevused. Olen näiteks täheldanud palju jäigemat teadusharude vahele piiride tõmbamist, samuti on Eesti iseenesestmõistetavatel põhjustel dialoogis teiste akadeemiliste traditsioonidega ja epistemoloogiliste teooriatega võrreldes USA teadusringkondadega. Kontaktid erinevate eesti teadlastega on olnud aga väga meeldivad. Kõik akadeemilise ringkonna inimesed, kellega siin olen kokku puutunud, on äärmiselt huvitatud minu tööst ja püüavad alati omalt poolt kaasa aidata, et see kujuneks veelgi sisukamaks ja laiahaardelisemaks. Kirjeldaksin neid kui väga abivalmis ja sooje inimesi. Igapäevane kontakt nendega ja nendepoolne abi minu uurimuse rikkamaks muutmisel kõneleb iseenda eest. Selles peegeldub vahest kõige tõelisemalt eesti akadeemilise maailma olemus.