“JAZZKAAR” 2003 SUURELT JA VÄIKSELT

IMMO MIHKELSON

Kui miski oli 2003. aasta “Jazzkaare” juures eriline, siis põhiliselt küll see, et festival suutis toimuda juba neljateistkümnendat korda, hoolimata tormiliselt arenevas ja muutuvas ühiskonnas vahepeal toimunud positsioonivõitlusest. Õigupoolest on kultuuriürituste lähikähmlus nüüd vist juba möödas, kuid kõige raskem alles ees. See ei puuduta üksnes “Jazzkaart”, tegemist on üldisema probleemiga.

Kui kümmekond aastat tagasi oli küsimus ellujäämises, siis praegu käib paljudele märkamatu võitlus taseme hoidmise ja impulsi säilitamise pärast. Ennast nähtavaks rabelnud festivalide suurim vaenlane on igavus ja “oma traditsiooni” rutiin. Seepärast peabki muusikalist elevust luua püüdev muusikapidu võitlema ka iseendaga. Kuna jazz-muusika on praegu läbimas järjekordset oluliste kiirete muutuste perioodi, siis on ka sammu pidamise ülesanne olnud “Jazzkaare” valikute võtmeküsimus.

Kutse tantsule

Et tänavune “Jazzkaar” vähemalt väljastpoolt tundus tantsulisem kui kunagi varem, oli samuti üsna kärmelt nihkuma hakanud trendimuutuste tagajärg. Kümmekond aastat tagasi festivali kõrvalüritusena toimuma hakanud jazz-reivid on nüüd kui mitte “Jazzkaare” keskmesse kerkinud, siis üks olulisi alustalasid kindlasti. Nii näiteks kogus Sakala öölava kontsert, kus esines rootsi ansambel “Koop” tänavuse “Jazzkaare” suurima publiku, mis kõiki kutsutuid ja festivalikülalisi arvesse võttes küündis peaaegu kahetuhandepealise massini.

Just “Koop” sobib suurepäraselt kirjeldama dilemmat, millega seisab vastakuti mitte üksnes “Jazzkaar”, vaid praegune jazz-muusika üldse. Nagu nentis saksofonist Raivo Tafenau pärast kontserti, jälgis ta noorte rootslaste esinemist huviga, imetles nende julgust ja energiat, kuid ei saanud jätta märkimata, et midagi olulist, mis tema jaoks defineerib jazz-muusika, oli seal puudu. Spontaansust ja musitseerimise nüansse jäi napiks. Samas aga rõhutas Tafenau, et kui ta vaatas neid noori inimesi, kes lava ees ennast rütmi saatel kõigutasid ja innuga kaasa elasid, tajus ta grupikommunikatsiooni, midagi niisugust, mis ühendas muusika kaudu nii muusikat kui kuulajaid.

Siin peitubki üks jazz’i igiammune vastuolu, mida ehk ei olegi nii kerge märgata, kuid mis nüüd endast järjest enam märku annab. Jazz on oma ajaloo algusest peale baseerunud individualismil ning püüdu eristuda massistandarditest võib täheldada žanri igal arenguetapil. Improvisatsioon, mida peetakse jazz-muusika üheks olulisemaks alustalaks, on eelkõige ju muusiku kui indiviidi eneseväljendus, mis sünteesib tema personaalset maailmataju ja muusikakogemust originaalseks tervikuks.

Jazz’i arengulugu ei tea niisuguseid trendi loovaid suurkujude “mina-tahtest” loobumise katseid, nagu klassikalises nüüdismuusikas on olnud Schönberg, Cage või Boulez. Jazz on selgelt “mina-muusika”… kuni viimase ajani.

“Jazzkaarel” hulga noort publikut kohale meelitanud “Koop”, tähistab kahe noore rootslase Oscar Simonssoni ja Magnus Zingmarki koostööd, mis on väldanud peaaegu kümme aastat. Kontserdieelses vestluses andsid nad mõlemad mõista, et “jazz on lihtsalt üks sõna”. Nad kasutavad seda, neile meeldivad mõned jazz’iga kaasnevad põhimõtted, nad pruugivad selle väljenduskeele elemente, kuid neid ei saa pidada patriootideks. Võimalik, et juba järgmise plaadiga annab “Koop” märku millestki muust, mis neid köidab ja millel jazz-muusikaga sama vähe pistmist kui nende debüütalbumil.

Aga fakt oli see, et “Jazzkaarel” olid nad suurim publikumagnet. Ja vanadelt plaatidelt tükkhaaval kokku korjatud, positiivse hoiaku ja tantsitavuse tundega kokku kleebitud lood “jätsisid” küll. “Koopi” praegune eeskuju on enam kui viiekümne aasta vanune meelelahutus-jazz’i mudel, eriti just Ella Fitzgeraldi esitatud pophõnguga hittlood, millest õhkub omapärast muretust ja mida iseloomustab sõna “meelelahutus”.

Vahetult enne “Koopi” Sakala keskuse öölaval oma uue plaadi “Sentimental Call” muusikat esitlenud Tanel Ruben koos laulja Victoria ja kaaslastega olid kohati professionaalsuse mõttes küll veenvamad kui “Koop”, kuid sisuline erinevus nende kahe vahel oli siiski suur.

Siinsel pisikesel jazz’i areenil endale küll vaba-jazz’i, küll mitmesuguse modern-jazz’i mängimisega nime teinud trummar Tanel Ruben on nüüd hüpanud klubibiitidega vürtsitatud neo-jazz’i ree peale, kus oluline on helidega atmosfääri loomine. Selle kaudu toimub kontaktiotsing nende võngetega, mis ergastab olulist osa praegusest noortepõlvkonnast. Rubeni uued lood on vokaaliga, täpsem olekski öelda, et need on laulud. Noore ukrainlanna Victoria madala tämbriga huvitav hääl on sellele stiilile sobivalt jaherahulik, ehkki nüansi- ja varjundirikkust võiks olla veidi enam. Keelpillide lisamine, rohke vibrafoni ja “Fender Rhodese” kasutamine defineerivad kõlailma ning domineerima mitte kippuvad soolod sulanduvad lineaarselt kulgevasse helikoesse, mida mõõdistab biit.

Sellist mudelit võib viimasel ajal jazz-ist kohata üha enam ning ka mitmed vana kooli mehed, neist kõige tuntuma näitena Herbie Hancock, on selle kütkestavust proovinud ise järele mängida.

“Koop” ja Tanel Ruben esindasid jazz-muusika selle arengu erisuunalisi kulgemisi. Globaalses mõttes hetkel ehk üks populaarsemaid klubiliikumise “jazz-artiste” “Koop” kehastab popmuusika ja cut’n’paste hoiakute liikumist jazz’i poole, Rubeni neo-jazz aga jazz-muusikute eemaldumist traditsioonilistest kaanonitest, liikumist tantsulisuse suunas, kusjuures meenutada tasub, et jazz-muusika ja tantsimine on kunagi olnud peaaegu lahutamatult seotud.

Seesama taas kerkinud tantsulisus oli tänavuse “Jazzkaare” kõige olulisem märksõna. Omal moel liitusid sellega ka need hetked Sakala keskuse saalist, kui kitarrist Hiram Bullock läks publiku sekka ja innustas kõiki tantsiskledes muusikale kaasa elama; või kui Richard Bona grupp kergitas saalitäie rahvast istmetelt. Ka alžeerlase Mad Sheer Khani öölava-kontsert oli mõeldud mitteistuvaks kaasaelamiseks, ehkki helide poolest erines kõigest eelkirjeldatust. Nimelt võttis mees ette Jimi Hendrixi muusika, mis kuulub aukohale rockiklassikas, ning ristas selle helitormide energiat araabia ja india muusikaga, lisas hulga improvisatsiooni ning takkapihta ka drum’n’bass’i-rütme. Jazz’iga polnud sellel otseses mõttes palju pistmist, küll aga eri kultuuride sulandumise, seiklusvaimu ja rahvuslikkusega. Kuigi laval esines eksootilise välimusega ansambel, oli suures osas tegemist butafooriaga, kuna Khan sooritas peaaegu kõike üksi — mängis araabiapärast poogenpilli dilruba’t, juhtis mõlema jalaga efektiplokke ja laulis. Mees nagu orkester. Hämmastav muusik. Tema kontsert vältas kaks ja poolt tundi ning energiasäde selle aja jooksul ei tuhmunud.

Hiljem tunnistas Mad Sheer Khan intervjuus, et talle on kõigi muusikate ühendajaks mitte rütm või strukturaalsus, vaid heli kui niisugune. Teda eriti ei huvitavat need võnked, mis liiguvad tolles “moodsas tantsumuusikas”, sest eri aegade ja rahvaste ja kultuuride muusikas on muidki ühisjooni.

Kui tagasipõikena veel naasta “Jazzkaare” tantsulisuse juurde, siis oli üheks publikumagnetiks inglase Victor Daviese kontsert suures saalis, kus kuulajad suisa lavale tantsima kutsuti. Kontserdil oli Davies märksa lärmakam ja funk’i-lembesem kui talle kuulsust toonud plaadil, kus võib kuulda nüansirohket bossa’t ja tantsuatmosfääri lähedusse hiilivat neofolki. Tema kontserdi muusikaline pool kujunes teisejärguliseks, osalemistunde tekitamine ja “kutse tantsule” varjutas muu.

Klubides esinenud prantslaste “noJazz” ja hollandi grupp “New Cool Collective” olid samuti keharõõmu tekitajad. Kumbki omal moel huvitav. Kuid see tants, see jazz-muusikat nakatanud populaarkultuuriline viirus, erineb varasematest tantsubuumidest oluliselt, kuna tegemist pole paaristantsude füüsilise kontaktiga ja bioloogilis-sotsiaalse käitumise hõlbustajaga. Praegune “tantsimine” on sotsiaalne teisel moel ja pigem põlvkonna meie-teadvuse tekitaja. “Jazzkaarel” ei jää päris ilmselt üle muud, kui sellega arvestada.

Norah’ sündroom

“Jazzmuusika” piiride nihkumine, või õigem oleks öelda isegi nihutamine, toimub praegu kiiremas tempos kui kunagi varem. Küsimus pole üksnes terminoloogias. Muutuse mõju peegeldab žanrile endale tagasi. Surve on pärit muusikatööstuselt, mille huvi stiile kastikestesse lahterdada on traditsiooniliselt palju suurem kui muusikutel endil või publikul. Selge stiilimääratlus hõlbustab muusika müügiprotsessi, lühendab valikutele kulunud aega, kiirendab raha käivet. Nõnda on süsteem toiminud aastakümneid. Praegu on aga eriolukord, sest juba mitu aastat on suur plaadibisnis libisenud langustrendi järsul kallakul. Olgu selle põhjused millised tahes, kas internet või suurte plaadifirmade endi nadi repertuaaripoliitika, mille kõige üldisemaks ideeks võib pidada veendumust, et ärimehed teavad kuulajast paremini, mida nood vajavad, tuleb äri huvides ju leida kriisiolukorras väljapääsuteid.

Paljudest lahenduste seas näib üks päästerõngas olevat ka jazz-muusika, nii absurdne kui see ei tundu. Jazz’i turuosa plaadimüügis on Ameerika Ühendriikides püsinud 1990-ndatel ühe ja kahe protsendi vahemikus. Suurtes Euroopa riikides on see näitaja veidi kõrgem, kuid ikkagi nii madal, et see ei kujuta endast ka parima kujutlusvõime korral õlekõrrekest, millesse uppuja võiks klammerduda. Tegelikkuses see nii siiski pole.

Jazz’i kuulajaskond, nii plaadiostjad kui kontserdipublik, on seltskond, kelle mõjutamine nende vahenditega, millega peibutatakse ostma popmuusikat, niisama lihtsalt ei õnnestu. Nende maitse ja ootused on selgepiirilisemad, nõudmised rohkem paigas. Seepärast on ka jazz-muusika maine üldiselt oluliselt kõrgem kui peavoolu popmuusikal. Sealt ka idee, et sildikest “jazz” kõlbab teatud puhkudel kasutada kui lõhnaõli, et jätta endast meeldivam mulje.

Kõige ilmekam on Norah Jones’i näide. Tema plaat “Come Away With Me” sai tänavu kaheksa Grammy auhinda. Noor lauljatar-pianist on varem teinud koostööd mitme jazz-muusikuga ja tema plaadi andis välja üks tuntumaid plaadimärke jazz-muusika vallas  — enam kui kuuekümneaastase ajalooga “Blue Note”. Kuid ta polnud nomineeritud Grammy’le üheski jazz’iga seonduvas kategoorias ning ka plaadil võis leida vaid üksikuid õhkõrnu stiililisi viiteid sellele žanrile. Ometi kõlas sõna “jazz” Norah Jonesi reklaamikampaanias esiplaanil ning muusikatöösturite tehtud aasta kokkuvõtetes nenditi ikkagi, et Ravi Shankari tütre plaat kahekordistas Ühendriikides jazz’i-muusika müüki ja et Inglismaal langes tema arvele enam kui kolmandik aasta vältel müüdud jazz’i-salvestistest.

See on vaid üks näide sellest, kuidas “jazz” on osutunud käepäraseks mainekampaania abivahendiks. See trend on hoogu kogunud vähehaaval ning mitmed märgid näitavad, et nüüd on sellest saamas järjekordne pisibuum, mille käigus varem hoiatusena  mõjunud sõna “jazz” kodustatakse massimeedias sootuks.

Teiselt poolt on jazz-muusikud ka ise asunud järjest aktiivsemalt otsima kontakte väljaspool suletud ringi. Sagenevad kokkupuuted uue tantsumuusika lainega, mille rütmika erineb oluliselt traditsioonilistest jazz-muusika kaanonitest. Igapäevaseks on saanud muusikamaterjali sulandamised teistest muusikažanritest ja -traditsioonidest.

Mõned vaatlejad on protsessi kujutanud ka võitlusena, kus ühel pool seisab Ameerikas trompetist Wynton Marsalis, kes soovib jazz-muusika klassikaliste vormide, eeskätt swing’i ja bebop’i kuulutamist ainuõigeks ja ainuvõimalikuks jazz’i tuumaks, teiselt pool aga mass muusikalisi seiklejaid, kellele pühadusest olulisem on avastamise elevus. Marsalisel on Ameerikas nii poliitiline, organisatsiooniline kui rahaline toetus ent kahanev toetajaskond. Organiseerimatu ja vastanditerohke uuendajate mass kipub aga järjest enam võtma võimust, kusjuures nende kirju skaala ulatub popajaviitelisest smooth-jazz’ist kuni elektroonilise müraga eksperimenteerijateni.

See on järjekordne reaalsus, millega paratamatult peavad arvestama kõik jazz’i-festivalid, mis on endale püstitanud eesmärgi hõlmata võimalikult laia spektrit. Nende seas on ka “Jazzkaar”.

Jazz-muusika piirid ei ole täna enam need, mis nad olid eile ning avardumine toimub mõlemal suunal — nii popmuusika kui eksperimentaalsuse suunas. Ning kui festival on saavutanud teatud mõõtmed ning ta üritab hõlmata võimalikult suurt kuulajaskonda, et üha tuntumaid ja paremaid esinejad esitleda, peabki ta ühtäkki tõdema, et peatumine pole enam võimalik. Ei ole enam võimalik ei mõõtmeid oluliselt kokku tõmmata ega lõpetada võidu kaasa tormamine muutustega, et suruda ennast mingisse kitsamasse jazz’i-nähtusesse. Surve on publikupoolne, nende ootused oluline tegur.

Euroopa ja kõik muud

Aga muu? Kas see ülejäänu minetab tähtsuse? Kõik, mida peetakse jazz-muusika pärisosaks, auks ja kuulsuseks, nagu näiteks “Jazzkaare” seekordne peaesineja Jan Garbarek või tõsi-jazz’ilise kontserdi mänginud poola tipptrompetist Tomasz Stanko. Vastus on kindel “ei”. Pigem muutub see osa tänu uutele moenähtuste veel nähtavamaks.

Saksofonist Jan Garbareki ansambel oli täpselt sama, millega ta esines 1997. aasta “Jazzkaarel”. Repertuaar oli küll teine (põhiliselt lood, mis kõlavad Garbareki plaadil “Rites”), kuid muusika olemus ja eesmärgid polnud muutunud. Samasugune laulvus, ilujanu, selguse taotlus. Jan Garbareki saksofonimäng võib küll vahel näida jazz’i seisukohalt lubamatult lihtne ja meloodiline — nagu Kenny G, mida õelutseda püüdvad kriitikud pole jätnud mainimata —, kuid seal on lähemal kuulamisel niisugust intoneerimisnüansside, detailivarjundite ja kõlatähenduste mängu, mida pole õnnestunud matkida ühelgi norralase muusikast sisse võetud jäljendajal. Garbareki põhjamaiseks peetav, kuid tegelikult hõlmavuse mõttes globaalseks avardunud jazz on olemuselt väga euroopalik. Väljendi tähendust on lihtsam mõista, kui kõrvutada seda tüüpilise ameerika jazz’iga. Viimase olulisimad komponendid on rütm ja sellel põhinev soolo kui individualism, sellal kui niinimetatud euroopalikkus toetub eelkõige harmooniale ja kollektiivsusele. On küll räägitud ka klassikalise muusika mõjust, kuid arvatavasti ei maksa selle teguri tähtsust üle hinnata, vaid tuleks erinevusi näha laiemas kontekstis.

Kui plaadifirma ECM märgi ja nende vaikusemoto toel jazz’i-ringkondades võnkeid tekitava Tomasz Stanko etteaste “Jazzkaarel” kätkes endas üpris tüüpilist sünteesi euroopalikust ja ameerikalikust jazz’ist, siis festivali algusosas esinenud saksa trio “Der Rote Bereich” oli selles mõttes krutskiline ja eriline. Hiljem võis muusikute ringkondades kuulda arvamusi, et see oli üks festivali etemaid kontserte. Õigupoolest oli see klarnetisti Rudi Mahalli ja kitarrist Frank Möbuse etteaste, mida trummar Oliver Bernd Steidle vaid toetas. Meetod oli New Yorgi downtown’ist paarkümmend aastat tagasi levima hakanud jazz-postmodernistliku jazz’i kollaažlik hakkmasin. Sellega seoses meenus jutt, mida 1990. aasta “Fiestal” rääkis kadunud Peter Kowald, kes koos semu Peter Brötzmanniga oli 1960. aastate alguses Euroopas free-jazz’i üks pioneere. Nemad olevat muu hulgas mõelnud ka sellele, et kaootiliste helidega irriteerida ja šokeerida väikekodanlikku publikut. Kowald muheles, kui ütles, et see neil päris sageli ka õnnestus. “Der Rote Bereich” häiris teistmoodi, naljatlevamalt. Nad üritasid kuulajat pidevalt millegi tuttavlikuga võrku meelitada, et siis ootamatu pöördega jalga ette panna. Huvitav, kuid kurnav mäng. Servapealse muusikana kahtlemata huvitav.

Teine kammerlik kontsert, mis huvitavana meelde jäi, oli duo Raivo Tafenau ja Meelis Vind ühismusitseerimine koos ameerika löökpillimängija Brian Melviniga. Saksofoni-klarneti duo on aastatega nii hästi sisse töötatud, et nende improvisatsioonilised kompositsioonid pakuvad igakordsel kuulamisel midagi nauditavat. Seal ristuvad loomulikult orgaanilisel moel nüüdisklassika ja jazz-muusika, kuulamine nõuab pingutust, aga see on kosutav ja rikastav pingutus. Brian Melvin lisas elektroonilistel löökpillidel nii mõnegi huvitava aspekti.

Eesti muusikutele ja eriti uuele põlvkonnale on “Jazzkaar” mõjunud igatahes ergutavalt. Mitte üksnes festival, vaid ka hooajakontserdid pakuvad aktiivsematele neist kontserdivõimalusi ja nõnda võib praegu aasta lõikes kiidusõnadega ära märkida klahvpillimängijat Jürmo Eesperet, (kes “Jazzkaarel” muide esines kolme erineva ansambliga), igal pool agaralt kaasa löövat bassisti Mihkel Mälgandit ja kitarrist Andre Maakerit. Rahvarohke oli rock-jazz’i mängivate underground-ansamblite “Luarvik Luarvik”, “Phlox”, “Mesi” ja “Beggars Farm” kontsert Kanuti gildi saalis, elutervet huvi tunti “Weekend Guitar Trio” 10. sünnipäeva kontserdi vastu ning huvilisi jagus ka noorte lauljate kontserdile, kus esinesid Sergei Solovjov, Ewert Sundja, Liisi Koikson ja Sofia Rubina. Viimane laulab jazz’i nii hästi, et on põhjust rõõmu tunda ka ühe päris-jazz’i-laulja tuleku üle meie muusikasse.

Sel õhtul, mis ühisnimetajana kandis pealkirja “Vokaal ja võimalused” oli ka seekordse “Jazzkaare” üks vähemalt minu jaoks meeldejäävamaid kontserte, kus ühemehe-show’ga esines sakslane Peter Fessler. Temal oli olemas kõik see, millega inimesed kontserdile minnes loodavad kohtuda. Ta lihtsalt laulis, saates ennast kitarril ja kasutades osavalt ära mikrofoni, mis ka pisima häälenüansi suudab teha kuuldavaks. Fessler naljatles mõõdutundeliselt, pani mõned korrad publiku naerma. Kuid lummas ta kuulajaid ikkagi laulmisega, hästi valitud repertuaariga, nõtkete bossa’dega ja virtuoosliku nauditavalt rikkaliku vokaaltehnikaga. Ei mingeid masinaid, inimene laulis. Nõtkemalt kui Al Jarreau, laululisemalt kui häälega trikke tegev Bobby McFerrin.

Kõigest ma ei kavatsegi kirjutada, selleks oleks vaja järjejuttu. Näiteks sellest, kuidas “Hortus Musicus” otsekui ristisõdalaste kombel jazz-muusikat vallutas ja enda alla painutas, millisel moel Brad Mehldau trio võimsalt demonstreeris tavapärase klaveritrio elujõudu, ja vahvast eklektikast nimega “Romb”.

Vastupäeva, ikka vastupäeva

Üks üllatuse pakkunud tippkontsert oli siiski veel. Paari sõnaga seda ei hõlma ja parem mitte üritadagi. Pean silmas trummar Bobby Previte’i ja tema seltskonna pooleteisetunnist vastukella-kontserti, kus tänapäevase jazz-muusika eliiti kuuluvad mehed Steve Swallow, Wayne Horvitz, Brandon Ross ja Mat Maneri pidevalt tekitasid heliliikumisi ja kohe sellele liikumisele vastassuunalisi liikumisi. See oli tipptasemel ajude ragistamise ja näpumurdmise mäng ja seda oli otsata huvitav jälgida. Jazz-muusika oma päriskujul  — üllatav ja tänapäevane, füüsiliselt ja vaimselt kaasakiskuv ning veidi ka nagu peitusemäng, kus ainult see leiab, kes otsib.

Omamoodi paradoks, et see kuulaja, kes toolilt püsti kargab ja esimese kutse peale saalis tantsisklema kipub, on tegelikult hoopis passiivsem kui see, kes pärast Previte’i kontserdil istumist endamisi juureldes kodu poole astub või mõne teise muusikasõbraga toimunut arutab.

“Jazzkaar” on seda laadi üllatusi ikka ja jälle pakkuda osanud ning see teeb kõige rohkem rõõmu ning tekitab ka kerget ootusärevust järgmisele aastale mõeldes.