RAILI SULE
Pjotr Tšaikovski lüürilised stseenid kolmes vaatuses (Aleksandr Puškini värssromaani j)
Lavastaja: Neeme Kuningas
Muusikaline juht ja dirigent: Hannu Koivula
Lavakujundus: Marge Martin
Valgusrežii: Neeme Jõe
Kostüümid: Eldor Renter
EMA, Sibeliuse Akadeemia, Rahvusooperi “Estonia”, Soome Rahvusooperi ja Joensuu Linnaorkestri ühistöö
Esietendus: november 2002, Joensuu Linnateater
Hing aimuspiinas avali,
ta ihkas, ootas... kedagi,
kes tuligi...Ju helenema
maailm lõi uues valguses.
Tatjana ütles: see on tema! —
ja süda kaasa helises.
Aleksandr Puškin, “Jevgeni Onegin”,
kolmas peatükk, VII—VIII
1877. aasta mais kirjutas helilooja Tšaikovski oma vennale Modestile: “Kui tohutu palju poeesiat on “Oneginis“. Ma pole eksiarvamusel; ma tean, et selles ooperis tuleb vähe lavalisi efekte ja liikumist. Kuid süžee üldine poeetilisus, inimlikkus ja lihtsus koos geniaalse tekstiga teevad need puudused kuhjaga tasa.“ Ja sama aasta juunis: “Mis sest, et mu ooper ei tule lavaline, mis sest, et temas on vähe liikumist — kuid ma olen armunud Tatjana kujusse, olen võlutud Puškini värssidest ja ma kirjutan neile muusikat sellepärast, et see mind kütkestab.“ Ooperi esimesteks esitajateks olid helilooja soovi kohaselt Moskva konservatooriumi üliõpilased, kirjandustegelaste eakaaslased. Publik, teades Puškini värssromaani, oli ometi esietenduse järel mõningas hämmelduses — ei midagi efektselt teatraalset! Puškini kangelasi on peetud XIX sajandi esimese poole vene kirjanduses võluvamateks. Tšaikovski “Jevgeni Onegin” on oluline märk XIX sajandi teise poole vene ooperimuusikas. Isegi siis, kui Tšaikovski poleks kirjutanud ühtegi suurteost peale “Jevgeni Onegini“, piisanuks ka sellest tema nime jäädvustamiseks ajalukku. Nagu romaanis nii ka ooperis kõlavad kolm sügavat ülestunnistust: Tatjana kiri, Lenski surmaeelne eleegia ja ooperi lõpustseen — Tatjana ja Onegini suhete selgitamine. “Jevgeni Onegin” ei ole suur ooper, vaid kammerlik tundedraama, kus on esiplaanil loomulikkus ja inimsuhete lihtsus. Lavastus, mida võis näha maikuu alguses “Estonias”, sündis — Eesti Muusikaakadeemia, Sibeliuse Akadeemia, Rahvusooperi “Estonia“, Soome Rahvusooperi ja Joensuu Linnaorkestri, ühistööna. Teada olevalt on see kahe naaberriigi ajaloos esmakordne ooperikoolitusalane koostöö, solistid valiti konkursi korras kahe kõrgkooli laulueriala üliõpilaste seast.
Eelmise aasta septembris, kui koostööprotokollile alla kirjutati, kavandati ooperi terviklikku versiooni, aga töö käigus selgus, et koori kasutamine ei ole taskukohane, ja Neeme Kuninga lavastuses koor puudubki. Esietendus toimus 2002. aasta novembris Joensuus, kus anti kuus etendust; jaanuaris mängiti neljal õhtul Helsingis Soome Rahvusooperis ja mai algul kolmel korral Tallinnas. Aprillis näidati lavastust ka Moskvas, VIII rahvusvahelisel üliõpilaslavastuste festivalil “Poodium“.
Onegin ja mu imehell
Tatjana... Kaugel kevadel
said mulle läbi sumehalli
ööudu korraga need kaks
poolaimamisi nähtavaks,
kui keset maagilist kristalli
end ilmutas kui hele viir
romaani vaba vaatepiir.
Tundus, et lavastaja Neeme Kuningas oli lähtunudki puškinlikust maagilisest kristallist, mis oli tajutav juba sissejuhatuses, ja seda jätkus mitmesse episoodi (kiri, duellipildi algus, viimase vaatuse algus ja lõpp). Maagilisust aitas tugevalt rõhutada Eesti Kunstiakadeemia üliõpilase Marge Martini sümbolirikas lavakujundus. Nappide vahenditega oli antud kõik välis- ja sisestseenideks vajalik (mõisa aed, interjöör), samuti erinevate aastaaegade (hilissügis, talv) kujutamiseks. Kujundust toetas Neeme Jõe juhitud valgusrežii. Rohelised, kahvatusinised ja roosad toonid süvendasid emotsionaalset meeleolu. Kunstnik Eldor Renteri ülesandeks oli komplekteerida “Estonia” laost kostüümid ja ta oli kõik vajaliku leidnud.
Nagu romaangi, on ooper üles ehitatud mitmele vastandamisele — peategelaste karakterid, erinevad tundeavaldused, keskkond, kaks balli. Taust (koori ja tantsustseenid) jäi seekord avamata, esiplaanile tõusis hingeeludraama ja keskendumine peategelaste omavahelistele suhetele. Peategelaste liinid olid kõik ju olemas: sõlmitus (kohtumine Larinite mõisas), Tatjana armumine ja pihtimus (kiri), valuga kuulatud manitsussõnad (Onegini aaria), Lenski ja Onegini tüli, duell, Onegini armumine Tatjanasse ja nende suhete klaarimine. Mõned stseenid oli lavastaja nägemuses saanud koomilise varjundi; näiteks Lenski armastuseavalduse ajal esimeses vaatuses tegeleb Olga hoopis malenuppude ümberpaigutamisega, III pildis pühib Hoidja luuaga pargiteelt lehti, enne kui toimub Tatjana ja Onegini kohtumine, orkestris kõlab samal ajal tütarlastekoori muusika, kirjastseenis läheb tegevus korraga liiga reaalseks — unistuste Onegin astub Tatjana tuppa, et koos põlvitada. Ball, mis toimub Tatjana nimepäeva puhul, annab rõhuasetuse Olga ja Lenski suhetele, Tatjana kuju on esile toodud ainult muusikas. Roos kui armastuse sümbol on oluline märk, tärkava armastuse ja unistuse ajal ainult üks õis, tunnetest pakatava Olga käes on neid oluliselt rohkem ja viimases pildis viskab Onegin terve sülemi roose Tatjana jalge ette.
Helilooja on ooperile andnud alapealkirja “lüürilised stseenid”, mida Eesti ja Soome noorte ühisetendus tõeliselt ka oli. Kirjapandu aluseks on 6. mail nähtud etendus. Kupüürid olid lavastuses osavalt tehtud ja üleminekud sujuvad. Joensuu Linnaorkester muusikalise juhi ja dirigendi Hannu Koivula taktikepi all arvestas ja toetas osatäitjaid. Lava ja orkestri koostöö oli sujuv. Et nähtu oli viimane etendus, siis oli dirigent ja orkester juba omaks võtnud “Estonia” akustika omapära.
Eks kuidagi ja kuskilt ole
me midagi kõik õppinud
ja kasvatuse puudust pole
meil karta, jumal tänatud.
“Jevgeni Onegin”, esimene peatükk, V
Onegini muusikaline kuju ei ole lüüriline. Erinevalt Tatjanast ja Lenskist, kelle muusikalistes kujunditeski leidub palju sarnast romansilikkust, on Onegini iseloomustuses rohkem välist, suurilmalikult sundimatut käitumist. Rene Soom Oneginina jääbki sellisena meelde kahes esimeses vaatuses: küll mitte suurilma dändi, aga jahe ja osavõtmatu. Kolmandas vaatuses on publiku ees täiesti teistsugune Onegin — kirglik ja temperamentne. Rene Soomile sobib Onegini roll nii mänguliselt kui hääleliselt, ka on ta kindel ansamblipartner.
Ooperi süžee intriig saab alguse Tatjana kohtumisest Oneginiga, järgneb armumine ja kibe pettumine. Kirjastseen oma suure tundeskaala ja muusikalise arenguga on lauljale alati raske pähkel. See on nagu tegelase ümbersünd. Teises vaatuses jääb Tatjana kõrvale, andes võimaluse lõpule viia teisi tegevusliine (Lenski—Olga, Onegin—Lenski). Kolmanda vaatuse I pildis on Tatjana armastava abikaasa kõrval veel nukram ja üksildasem kui mõisas, aga pinge ja lahendus viimases pildis on täis varjatud kirge ja armastust Onegini vastu. Ta avab Oneginile südame, aga jääb ennast valitsevaks. Julia Semjonoval on kaunis hääl ja ta lõi tundelise, nüansirikka ja usutava rolli.
Keevavereline poeet Lenski oli Pekka Kuivalaineni kehastuses nooruslikult nõudlik oma pruudi vastu. Tema solvumine ja armukadedus viib duellini ja üleküllastatud tundeelu kulmineerub duellieelses vokaalselt raskes aarias. Tiina Penttineni Olgas oli elurõõmu ja pinnapealsust, millega ta ju peabki vastanduma teistele tegelastele ja kelle kõrval joonistub välja Tatjana karakter. Kõrvalrollidest laulis Aleksander Mihhailov vürst Greminina oma aaria nii, et Onegin lihtsalt pidi uskuma jääma, kui hea, õilis ja üllas on Tatjana. Mõnusalt mahlakad kujud olid ka Annaliisa Pillaku mõisaproua Larina, Juuli Lille hoidja Filipjevna ja Jussi Hirvoneni Triquet.
Ooperitudengite siiras ja nauditav laulu- ja mängurõõm paneb unustama mõne vokaalse vääratuse ja lubab nii eestlastele kui soomlastele head järelkasvu. Noorte õigesti tabatud tundetooniga etendus jättis sümpaatse mulje ja andis silmad ette nii mõnelegi professionaalide etendusele.