KÄIK LÄTIMAA ORELITESSE
IVALO RANDALU
Eesti Orelisõprade Ühing on tegus, mullusügisene reis Saaremaa oreleid kaema oli vaid ühe tegevusaasta järel juba kolmas, tänavune retk 5.—7. maini Lätti seega neljas ja ühtlasi esimene raja taha. Ikka on toeks olnud Kultuurkapital ja AS Remet, firma “Luule Reisid” buss on aga kujunenud päris oma kalessiks ja selle kutsar Lembit Kutser oma inimeseks. Öelduga olgu väljendatud ligi veerandsaja aktivisti suurim tänu.
Inimese erialane uudishimu ei küsi õigustust, asjalik ülevaade Lätimaa orelitest meie praeguspõlvel üldjuhul puudus, mõnd pilli varem kuulnuid/mänginuid oli enne väljasõitu paar-kolm. Sestap võeti ette läbi käia kopsakas tükk Lõuna-Liivimaast, Kuramaast ja muidugi Riia linn, ning paluti kahel viimasel puhul teejuhiks läti juhtivamaid orelimehi, Läti Muusikaakadeemia orelikateedri professor Talivaldis Deksnis. Temalt kuulsime, et tänase seisuga leidub neil ümmarguselt 250 rohkem või vähem korras väikseid, keskmisi, suuri ja ülisuurigi instrumente, et — nagu meilgi — hooldajaid napib ja korrashoid lonkab (see raha, raha, raha!).
Isegi mitte niivõrd sõjas, kuivõrd 1950/60. aastatel hävis Lätis oma sadakond orelit, neist mitmed unikaalsed. Enim kahju on muidugi Riia Peetri kirikust tervikuna, mis nüüd taastatuna teenib vaid turiste, tühi nii kogudusest, dekoorist kui orelist, seega ka muusikast. Pärast sõda pole Lätis ehitatud seni ainsatki uut pilli, on vaid Rootsist, ka Inglismaalt üle toodud mõned väiksemad pruugitud instrumendid, ise on ehitatud üksnes positiive sakraaltoimingute tarvis ja remonditud olemasolevaid. Vähe sellest — mitmel pool aetakse läbi süntesaatoritega, kui sedagi. Dispositsioonilt, nagu meiegi eakaaslaste puhul, on tegu romantismiaja töödega, neist alla poole pneumaatilise, ülejäänud — vanemad, see on kuni XIX sajandi lõpuni ehitatud — mehaanilise traktuuriga. Ses mõttes oleme mõneti moodsamad, mitmes teises mõõdus aga hoopistükkis vaesemad. Ei rõhutakski siinkohal teatud-tuntud Riia toomkiriku ja Liepāja Kolmainu kiriku oreli suurust (olid ehitamise ajal ja sellejärgselt aastakümneid Euroopa suurimad), vaid imetlen dekoorkunsti valda kuuluvaid barokkprospekte, mida nägime kümmekonda ja millest tagasihoidlikumalegi ei leidu Eestis (enam?) ligilähedastki. Asi selles, et ka XIX sajandi orelid ehitati Lätis vanade baroksete prospektide taha, neid väärtustati. Kunstivõhikuina võisime hoomata vaid üht: Lätimaa baltisaksa “vipid” olid pööraselt rikkad, uhked ja valmis end eristama riigisakslasist, mida siis ka kirjeldatud moel eksponeeriti eeskätt külalisterohketes kaubalinnades!
Nüüd teele...
Lõuna-Liivimaa (Vidzeme)
Niisiis Lõuna-Liivimaa, kuhu sisenesime läbi Ikla piiripunkti pärast Eliisabeti kiriku Riia meistri Herbert Kolbe oreli tervitamist Pärnus. Et tagasiteegi, nüüd juba üle Valga, läbi Põhja-Läti viis, siis räägime needki peatused siinkohal ära. Esimene oli siiski sinnateel.
Saulkrasti. Pikk, teeäärne (suvitus)linn, põhjatipus uhiuue pisikese, veel orelitagi katoliku, lõunatipus evangeelse, alles aastal 1856 rajatud kirikuga. Lihtne, hubane — nagu enamasti meiegi väikelinnades. Orelist saime teada vaid seda, et toodud on see XIX sajandi lõpul Inglismaalt, sel on kaks manuaali, pedaal ja 19 helisevat registrit (19/II meh). Pill on sümpaatse kõlaga, viimati renoveeritud 1998. aastal ja ühe Läti lokaalse orelifestivali kandja. Ongi õige koht mainida, et orelifestivale korraldavad lätlased kolmel orelil: peale Saulkrasti muidugi Riia toomkirikus ja Liepāja Kolmainu kirikus; veel evib teatavat rolli orelpill — muide August Terkmanni ehitatu — Kuldiga muusikafestivalil Kuramaal. Ent kõik need on veel noored festivalid, Saulkrastis toimub see tänavu alles kolmandat korda. Ei tulnud küll järsku jutuks, aga miks ei võiks mänguhimulised EMA tudengid sellelegi silma heita — pill proovitud ja sümpaatne?
Jaunpiebalga, väike koht (nagu Tõstamaa) Kesk-Vidzemes. Kirik on suhteliselt uus, ehitatud 1885—1895, koguduski peab tuleval aastal alles 200. aasta juubelit. Ehitisel on ristikujuline põhiplaan, muidu nagu avar sammasteta ristkülik, küllalt pikk ka. Krohvitud puitlagi ja laudpõrand — mida heale akustikale veel vaja. Üldiselt lihtsa moega, seina- ja laepinnad helepruunides toonides. Orel 1914. aastast (24/II, pn) ja pakkus huvi just selle poolest, et on tuntud Ülem-Baieri meistri Georg Friedrich Steinmeyeri töö, mida Eestis ei leidu. Tutti on kahjuks üsna toores kõla, võimalik, et see tuleneb lihtsalt tuule surve forsseeritusest. Jaunpiebalgaga oli seotud Läti esimese põlve helilooja, organist ja muusikateadlane Emīls Dārziņš (1875—1910).
Smiltene, võrreldav looduslikult ja laadilt ehk Otepääga. Kirikuhoone pärineb XIX sajandi algusest, saal on T-kujuline, lihtsa puitlae ja -põrandaga. Orelimeister on küsitav, pill ise aastast 1888 (21/II, meh), esindab romantilist tüüpi, sealjuures mitmete meistrite tunnustega (kõige lähem on firmale “Walcker”, samas kauge “Sauerist”). Väga kõlav, korralik töö ja ka heas korras.
Valmiera, üsna Viljandit meenutav, samuti kuulsa perifeeriateatriga. Nagu Viljandigi, kuulus ka Valmiera hansalinnade ketti, kuid rõhutab seda kujunduses mulkidest märksa rohkem. Siinne Siimeoni kirik on juba Liivimaa vanemaid, selle tänastes müürides peitub kindlasti kive 1283. aastast, kusjuures “Viljandi motiiv” on hästi kokku surutud: taustaks linnuse varemed, paremal Gauja veed, vasakul delikaatselt moodne teatrimaja. Nagu ka kõige suuremad Lätimaa kirikud, on seegi 3-lööviline basiilika, ent külglöövid kesklöövist järsult madalamad. Lihtne ja ülev, nõnda altargi nelja vitraažakna taustal. Orelirõdu on kahekordne, peaaegu ainukese dekoorina näeme alumise rõdu äärt õilistava kaheteistkümne apostli rida. Võlvlaed, kuid põrand ikkagi puidust (mis nii oluline helikvaliteedi seisukohast). Orel (33/III, meh) valmistati võimsa Friedrich Ladegasti firma töökojas Saksamaal 1886, sealt on meilegi pille tulnud. Pieteetselt hooldatuna1 kõlas seegi ootuspäraselt hästi, pigem suurte kui väikeste kilda kuuluvana võimaldab esitada ulatuslikku repertuaari. Kõrvalepõikeks vahest veel seda, et hinnata oskavad lätlased ka oma möödaniku suuri mehi — Kārlis Ulmanisele on paigutatud reljeefplaat (ja selle ees kevadlilled) ainuüksi selle eest, et mees aastatel 1913—1915 seal kandis agronoomiametit pidas!
Riia
Jakobi (katoliku) kirik, oma alusmüürides üks vanemaid — aastast 1225. Ilus, mitte kuigi suur, lühikese kõrge kesklööviga puna-valgetes toonides ja mitte just ohtra dekooriga basiilika, kuid mille kõiki kõrgeid gooti lõikes aknaid ilmestavad imekaunid sakraalse temaatikaga vitraažid — kujutate ette neist sündivat harrast hämarust? Barokne rikkalik prospekt — kuulsa meistri Heinrich Andreas Contiuse töö aastast 1761, on omaette vaatamisväärsus, praegune orel (35/II, pn) on Riia meistri August Martini tehtud — 1913. aastast, tüüpiline hilisromantiline kena pill. Kogumuljelt oma mõõdukas suursugususes (ja ka intiimsuses) meeldivaim vana Riia elamus.
Toomkirik, see küllap paljudel nähtu ja kogetu, võttis meid vastu ette tõtanud Deksnise mängitud Alfreds Kalniņši “Fantaasiaga”, millega ei üritatudki pilli võimsust demonstreerida (seda proovisime varsti ise), nii rikkalikult värvidega varustatud pillil (126/IV, meh) jätkub muidki võlusid. Kui saksa suur orelimeister Eberhart Friedrich Walcker selle aastal 1884 ehitas, lammutati eelmine täiesti maha, küll aga säilitati suures osas imposantne prospekt, milles, tõsi küll, jäi nüüd paljudel viledel täita vaid dekoratiivne roll. XX sajandi algul ehitati koos rõduga ümber ka IV manuaal, viimane põhjalik restaureerimine toimus üle kahekümne aasta tagasi — nii et vähemalt puhastada tahaks instrument nüüd juba ikkagi. Väikesi probleeme on siginenud teisigi, kuid üldjoontes on orel päris korras. Ja võimalustelt võimas, ära proovisid need eranditult kõik, nii noored kui kogemustega organistid. Too omaaegne (kuri)kuulus pikk kaja (9 sek) ei tundunud enam segavat — see ei ole määrdunud nagu Nigulistes. Küllap aitab kaasa laudpõrandki (jälle!), mida varasematest aegadest arvan end mitte mäletavat. Kiriku enda kohta märkis keegi meist, et pärast Lääne-Euroopas nähtud katedraale ei tundugi see enam hiiglaslik. Suurimaid siinmail on too sellegipoolest, sest Tartu toomkirik on juba ammu varemeis (selle dimensioonidest saab õige ettekujutuse alles siis, kui sõita liftiga läbi endine raamatukogu, mis oli ju vaid koori osa).
Läti Muusikaakadeemia oreliklass ja kohtumine orelitudengitega. Kolm neist (IV kursus, magistrantuur) mängisid meile tavalisel õppeklassi pillil Bachi, Alleni ja Dambist (“Vaikne palve”). Andres Uibo: tunnen hästi nende õpetajaid — kolm mängijat, kolm nägu. Ja miks ka mitte?
Deksnis: kõige rohkem on oreliõpilasi olnud (I kursusest magistrantuurini) 25, hetkel on neid 12. Analoogiliselt sarjaga “Eesti orelid” anti omal ajal välja ka “Läti orelid”, jõuti paarikümne LPni. Nüüd ollakse eestlastest veelgi enam maas, kuivõrd ilmunud on ainult üks CD, sellel helijäljed 5—6 Riia orelist.
Vana Gertrudi kirik. Orel on Eestiski hästi tuntud firmalt “W. Sauer” aastast 1906 ja päris suur (45/III, pn), kuid suurteks kontsertnumbriteks kahjuks kõlbmatu, kõige paremini kõlavad pehmed “prantslaslikud” registrid. Palju vilesid läks sõja ajal ja järel kaduma, hiljutised saksa meistrite ponnistused täit troosti ei pakkunud. Põnev, kurb ja keerukas on ka kiriku enda käekäik olnud. Esimene ehitati 1418. aastal puidust ja väljapoole linnamüüri. Seitse korda põletati see sõdades ja seitse korda ehitati uuesti, viimati 1869, praegune ja siis juba tellistest pseudogooti stiilis. Linna kasvades ei mahtunud saksa ja läti kogudused enam koos vanasse hoonesse ära, aastal 1906 valmis viimastele Uus Gertrudi kirik. Orelitega aga tehti nii, et uude viidi vana instrument ja vanale telliti uus. Kirik on pseudogooti altari ja prospektiga, mida Eestis küllaga näha — oreli poolest olnuks meile siis uues kirikus põnevam ära käia?
Jeesuse kirik. Taas läbi aegade mitu maja — esimene valmis 1638, siis 1688, 1733 ja praegune 1822. Ja mis peatähtis — kõik, ka viimane, on puitehitised. Samas on see viimane Baltimaade suurim puitehitis üldse, suur rotund, eksterjöörilt kaunis ilmetu, seda kaunim interjööris. Heledad toonid, sambad ja aknad ringiratast nagu rõngaks painutatud Tartu Ülikooli aula. Ainult võrratult õhurikkam ja laeks puhas taevasinine hiidkuppel, mille all soe, priima akustika. Ka siin on “Saueri” orel aastast 1889 (35/III, meh), kõlalt pehme, ent nõrga tutti tõttu kontsertpilliks sobimatu.2 Muusikaliseks peaväärtuseks on muidugi hoone ise, arhitektuurilembesele maiuspala, milleni jõuab, kui sihtida kesklinnast üle raudtee ja kuulsa keskturu pisut kaugusse.
Kuramaa (Kurzeme)
Kandava Maria kirik. Kandava on Kuramaa hubasemaid väikelinnu, asub Jūrmalast u 50 km Ventspilsi suunda. Oma küngaste ja neil käänduvate kitsaste tänavate ja linnuse varemetega pole Eestis talle sarnast leida. Seevastu troonib mitte kuigi suur kirik (1518, 1736) omaette künkal. Saal on kaarja laega, rohke tumedates toonides puit mõjub tõsiselt helehallide seinte taustal. Üle kõige kõrgub dominandina massiivne prospekt. Oreli (21/II, meh) ehitas 1864 saksa soost Karl Hermanni töökoda Liibavis (Liepājas). Hermannid olid orelimeistrite dünastia, kuna sama tööd tegid ka poeg Karl Alexander H. ja üks lähisugulane Miitavis (Jelgavas). Üsna korras heakõlaline pill, mõneti ka omapärase ehitusega — keelregistrid ei asu mitte vertikaalselt, vaid horisontaalselt.
Ugale asub juba üsna Ventspilsi lähedal, on Kandavaga samaväärsena ENE kaardilegi kantud, meie sealsete laugjate küngaste vahel aga ei täheldanud isegi midagi alevikutaolist. Seda tähtsam on see paik muusikaloolastele, sest siin asub Baltimaade vanim säilinud orel aastast 1701, kunstiloolastele aga “Kurzeme baroki” suurepärase näite, sellesama instrumendi prospekti pärast. See on tõepoolest unikaalne puunikerdus, eripärane veel seepoolest, et nüüdseks kollakashalliks tõmbunud puit jäi Põhjasõja tõttu värviga katmata ja mõjub sellisena, ütleksin, kuidagi fataalselt. Kaunid on ka pingid, tohutu tumedates pruunides toonides altar ja kantsel, mis sulavad ühtaegu saaliga kokku ja ei sula ka — paradoksaalne ja kordumatu tervik üheainsa laia löövi all. Oreli meisterdas niisiis 1701. aastal C. Rhaneus, enam kui sajand hiljem ehitas selle pisut ümber Hermann noorem, kuid viimati tegi see mingit häält veel 1970/80. aastate piirimail ja on nüüdseks “tänu” vussermeistritele täiesti vait, n-ö ainult silmadega kuulamiseks. Loodetavasti mitte igaveseks, igatahes läbirääkimised ühe rootsi firmaga käivad ja neilt oodatakse peent (ent ka kallist) tööd. Deksnise sõnul leidub Lätis, täpsemalt Latgales, veel neli XVIII sajandi lõpust pärit orelit, õigemini nende skeletti, sest niivõrd on need käest ära ja laiali tassitud.
Vaid kilomeeter eemal, vanas pastoraadi kompleksis, asub Ugale orelitöökoda, kus nägime kolme noort entusiasti töötamas. Tehakse positiive, põhiliselt aga restaureeritakse päris oreleid. Lätis pidi olema veel paar-kolm gruppi, igas kaks-kolm meest, kes kõik tegelevad peamiselt remondiga, seegi tegevus alatasa takerdumas rahapuuduse taha. Sellised tingimused selekteerivad tegijate seast välja kõige ausamad, enne sõda ja sõja ajal aga kannatas isegi Riia toomkirik metallivaraste ja petuinimeste käes.
Zlekas jäi nüüd ette teel Liepāja poole. Väike koht väikese, kuid kolmelöövilise nagu pikuti kokku surutud kirikuga (1645). Orel (20/II, meh), Hermann noorema töö aastast 1875. Üldiselt korras ja rikkumata pill. Prospekt “eesti moodi” ilmetu ja moodustab ebakõla kontrastselt uhke(ldava) kantsli ja altariga. Järgmine tähelepandav läbisõit enne Liepājat oli “lätlaste Põlvast”, tegelikult Aizpute linnakesest, kus Deksnis tagasihoidlikult köhatades teatas selle olevat nii tema kui Pēteris Vasksi sünnikoha. Ükskord püstitavad lätlased sinna kindlasti ühe ausamba (meie paneksime kaks). Kolmkümmend kilomeetrit Aizputest elasid (elavad veel?) kuulsate läti burdoonlaulude kuulsad lauljad, kelle loomingu teatavasti näppas Tormis lätlaste nina alt ära.
Liepāja Kolmainu kirik oma hiidinstrumendiga (131/IV, meh), mis Deksnise sõnul ka maailma keerukaim ja ebamugavaim kasutada — nii organistid kui assistendid eksivat sageli. Tõepoolest, III manuaali ja pedaali helid näiteks ei teki üheaegselt. Meie omad harjusid küll ruttu ära, õhtusel kontserdil viperusi ei esinenud. Teine asi, et instrumendi seisund on viletsavõitu, kuigi kõla ilus. Meie omadele oli aga tutvus stettinlase B. Grünbergi meistritööga aastast 1886 äärmiselt põnev, ei jõutud ära imestada ja arvata kõiki nippe ega kasutusvõimalusi. Ja taas on orelil üliuhke barokne “pale”, väidetavalt ainukene, mida kiriku ehitusaastast 1742 peale pole kriipsuvõrdki muudetud (samas kui orelit ennast mõneti ikka). Nagu orel, nii ka kirik (kohe evangeelsele kogudusele mõeldud!) on uhkeldavas stiilis, kulla ja karraga üle puistatud hallikate krohvipindade ja silmatorkavalt laia kesklööviga. Et liivakivist välisvooderdis ajahambale alla on hakanud jääma, on muidugi kurb, kuid hoone keha on tellistest ega karda midagi. Aknad asuvad “kahel korrusel” barokse lossi stiilis, vitraažidega pole liialdatud — need on ainult kooriruumil, eriti efektne oli keskmine, mis õhtuvalguses läbi altari kujunduselementide tulipunaselt saali kumas.
Et tegu oli omaette ajaloolise sündmusega eesti oreliloos, toome ära ka õhtuse kontserdi kava: Kristel Aer — Bachi G-duur Prelüüd, Aare-Paul Lattik — Karindi “Hällilaul” (III sonaadi 2. osa), Ulla Villenthal — Guillmant’i Pastoraal (I sonaadi 2. osa), Andres Uibo — enda kaks koraalimeditatsiooni, Gustav-Leo Kivirand — Bossi “Idüll” ja Elke Unt — Buxtehude Prelüüd e-moll. Loomulikult niisuguse pilli juures ilma assisteerimiseta hakkama ei saadud (ega poleks tohtinudki).
Liepāja Anna kirik, taas suur kolmelööviline gooti stiilis punasest tellisest ehitis, figuurirohke barokkaltariga, rõdu käib ümber pika ja laia saali. Orel (56/IV, pn), ehitatud Walckeri poolt 1913, ulatub kõrgele ja mitte tagamõtteta — lae pealt kulgeb eri kanal avani keset kirikut (loomulikult kesklöövis), mille kaudu organist võib soovi korral tekitada stereo- või kajaefekti. Järjekordne sakraalehitis, mis lummas ideaalilähedase akustikaga. Või mis lummas — Lätimaal kujunes see normiks.
Olekski protokolliliselt kõik sellest muljekast reisist, kuid siinpool piiri tegime veel ühe peatuse
Karksi Peetri kirikus. Kirik, nagu need Lõuna-Eestis enamjagu ikka on, kuid toreda veaga: pärast ehitamist 1778 hakkas torn kirikukehast irduma, päris hädas olles ankurdati see esmakordselt 1865. aastal, hiljem rassiti veelgi, kuid tänaseks olevat asi stabiliseerunud. Nii et ka Eestil on oma “Pisa torn”, meile aga oli tähtsam mõistagi sealne orel ja selle tervis, mida tohterdab meister Olev Kents, sest 25.—31. mail pühendati sellele sealsamas orelinädal: tänavu möödus 155 aastat, mil Georg Kessler3 ja Wilhelm Müllverstedt Tartust selle väiksekese valmis said. Pill on seisnud pikka aega ikka väga hullus seisukorras, puudus 30—40 vilet, oli nagu risuhunnik. Kents: “Poiste värk ka. Linnust restaureerinud mehed rääkisid: kord kuulnud nad kiriku poolt imeilusat pajupillimängu, pannud kohe kuulama, järsku taibanud — augustikuu, mis pajupillist siin juttu saab olla. Nabinud siis jumbud kinni, kolm-neli vilet oli juba ära näksitud. Praegu on tegu veel üksikute vilede “silitamisega”, nipet-näpet, organistid võivad tulla.” Uibo: “Pillil on viimistletud kõla, pehme toon, käsitöö, mitte nagu äsja kogetud suurtel pillidel, mis ikkagi vabrikutes tehtud.”
Oli ilus ka kojusaabunutel kuulata.
1 Põhjalikuma remondi tegid 2001. aastal läti meistrid Alvis Mēlnbardis, Viesturs Ilsuens ja Mikus Dzenitis.
2 Kui tagasi jõudes Rolf Uusvälile asjaolu mainisin, arvas ta veaks tuulesurve nõrkuse, mida ta pillil veel aastakümnete eest ei täheldanud. Viga peaks olema suhteliselt lihtsalt kõrvaldatav.
3 Rigaer Theater — und Tonkünstler-Lexicon (Hrsg. V. Rudolph Moritz, Riga 1890) annab Lõuna-Eestis tegutsenud meistri nimeks Ernst Kessler.