“ESTONIA” FENOMEN
“Estonia” teater seisab kui kultuuritempel Tallinna vanalinna vahetus läheduses juba üheksakümmend aastat. See noore rahvuse vaimu ja vabaduse monument, mille saamislugu oli pikk ja vaevarikas, on ajale üllatavalt hästi vastu pidanud. Hoone on üldilmelt helge ja positiivne, plaanilahenduselt loogiline, funktsioneerides oma kahe saalikorpusega hästi. “Estoniat” võiks isegi nimetada eestlaste rahvusmajaks. Ka pärast nõukogudeaegset ümberehitust peegeldab hoone meie ajalugu ning ega paremat või uhkemat pole kusagilt võtta isegi presidendi vastuvõttudeks vabariigi aastapäeval.
Konkreetne mõte rahvusteatrist on hoonest vanem, juba 1904. aastal eraldas linnavalitsus “Estonia” seltsile tasuta krundi turuplatsi kõrval klausliga, et hoone peab valmima kümne aasta jooksul. Raha hoone rajamiseks asuti koguma tuluõhtute ja korjandustega, mis ei andnud esialgu soovitud tulemusi. Kuid nagu kirjutas “Päevaleht”, oli “...teatri ja kontserdimaja ehitamine Tallinna Eesti seltskonna elu küsimus: kas olla või mitte olla”. 1909. aastal kinnitas Nikolai II Tsarskoje Selos “”Estonia” teatri ehitamise osaühisuse” põhikirja. Osaühisuse kapital oli 125 000 rubla, mis jagati 25-rublasteks osatähtedeks. Suurimateks osanikeks said “Estonia” selts ise ja Krediitpank, mida kutsuti ka Eesti pangaks, kuid osanike seas oli ka palju eraisikuid.
Teatrile sobiva lahenduse saamiseks korraldati rahvusvaheline konkurss, kuhu tähtajaks, 1. augustil 1908. aastal laekus 17 tööd. Esimest preemiat välja ei antud, teise pälvisid võistlustööd “Punane ring” (autorid Nikolai Vassiljev ja Aleksei Bubõr) ja “Thalia” (Armas Lindgren ja Wivi Lönn). Kui esimene, Peterburi arhitektide töö esindas “põhjamaist moderni”, oli ju tegemist naaberkrundile kerkinud saksa teatri autoritega, siis soome arhitektide projekti iseloomustas sümmeetria ja klassikaline traditsioon. Armas Lindgren (1874—1929) oli tolleaegse Soome üks tunnustatumaid arhitekte, kes oli töötanud 1896—1905 koos Eliel Saarineni ja Herman Geselliusega (büroo GLS). GLS oli otsustavalt pööranud selja minevikustiilide otsesele matkimisele, nii nagu seda oli soosinud historitsismi maailmavaade. Nende eesmärgiks oli luua uus stiil, mida tunnemegi soome rahvusromantismina. Eestis kutsuti seda soome stiiliks. 1906. aastal oli Tartus Lindgreni projekti järgi valminud teater “Vanemuine”. Eesti kultuuritegelased kiitsid Tartu teatrit ja selle autorit taevani. Wivi Lönn (1872—1966) oli esimene tunnustatud soome naisarhitekt ja GLS õpingukaaslane, kelle Lindgren kutsus endale uueks partneriks.
Lindgrenilt ja Lönnilt otsustati tellida “Estonia” ehitusprojekt maksumusega 7800 rubla, lisakuludeks arhitektide sõidud Tallinna ja Helsingi vahet laeva või rongiga. Projekti edasiarendus, mis põhiosas lähtus küll võistlustööst, oli arhitektidel valmis 1909. aasta lõpuks. Lindgren ja Lönn käisid töö käigus tutvumas Euroopa teatrisaalidega ning uurisid kaasaegsete lavade lahendusi. Eestis trükiti samal ajal nende joonise järgi 10 000 värvilist postkaarti lisaraha kogumiseks. 10. septembril 1910 saabus Lindgrenilt telegramm: “Tervist! Plaanid valmis kahe päeva pärast”, millele Tallinnast vastati: “Meie mees tuleb plaanidele Helsingisse järele.” Seega oldi 1910. aasta lõpul ehitustöödeks valmis, alustatigi insener Karl Mauritza juhtimisel mullatöödega. Krundi aluspind oli keeruline, endine kindlustuste vallikraavi ala. Lindgreni soovitusel jäeti vundamentide rajamine 1911. aasta kevadesse.
Lindgreni ja Lönni lõpplahendus on võistlustööst mõnevõrra rangem. Konkursitöö vormika “pagoodiliku” katusekuju on nii teatri kui ka kontserdisaali kohal asendanud klassikaliselt kolmnurkne. Rõhutatumalt kui varem kerkisid esile fassaade liigendavad kolossaalsambad. Ehituskomisjoni märkusi arvesse võttes olid arhitektid teatripoolses osas laiendanud lavaruume ning projekteerinud kontserdisaalile juurde uue rõdu. Äriruumide arv hoone kahel küljel, turu ja kontserdisaali pool, oli kasvanud 17-ni. Äriruumid koos keldrisse jäävate laoruumidega anti kaupmeestele rendile.
Hoone ehitustöid juhatas insener Karl Ipsberg, kes oli samal ajal ka Eliel Saarineni projekteeritud Tallinna Vastastikuse Krediidiühisuse maja ehitaja Jaani tänava (Pärnu mnt 10) äärde. Ipsberg annetas hiljem oma töötasu, 2300 rubla, “Estonia” osaühisusele. Probleeme oli oskustööliste leidmisega, sest linnas valitses ehitusbuum — lisaks teatrile ja pangale käis ka Peeter Suure merekindluse ja laevatehaste rajamine. Suur osa meistritest olidki soomlased.
1910. aasta 13. juunile, laulupeo teisele päevale, oli planeeritud “Estonia” nurgakivi panek koos eesti- ja venekeelsete kõnedega. 11. juuni õhtul keelas politsei ära eestikeelsed kõned, seejärel ka kogu ürituse. Kogunenud rahvahulgad aeti laiali. Intsident leidis aset ka sarikapeo ajal 15. novembril 1911, kui katuse kõrgeimasse tippu tõmmati kahe vene lipu kõrvale lehvima ka sini-must-valge. Seekord sai linnajao pristav lohakuse eest seitse päeva aresti.
1911. aasta sügisel alustati sisetöödega. Et autorid ei saanud kogu aeg Tallinnas viibida, kuid ehitus nõudis järelevalvet, saadeti objektile noor soome arhitekt Bertel Liljequist. Ta jälgis, et peetaks kinni Armas Lindgreni mööbli- ja dekoorijoonistest ning vajadusel andis ka ise juhtnööre.
“Estonia” sisekujundus oli õrn ja delikaatne. Nii teatri- kui ka kontserdisaali klassitsismi tektoonilist rangust tasakaalustas osalt juugendi voolavajooneline, osalt rahvuslikest eeskujudest inspireeritud plastiline dekoor. Lisaks saalide suurejoonelisele kujundusele olid peensusteni läbi mõeldud ka vestibüülid, jalutusruumid, kasiino ja restoran. Lindgreni jooniste järgi valmistati erineva kujundusega pidulikud lühtrid. Samas valitses ka (eestlastele omane) kokkuhoiunõue, mis ei võimaldanud arhitektidel täiel määral rakendada juugendi esteetilise programmi alust, kunstide sünteesi põhimõtet. Ilmne kokkuhoiu märk oli Lutheri vabriku masstoodangu, tuhande viini tooli paigaldamine kontserdisaali. Ehitustööde lõppfaasis tekkisid ka väikesed probleemid maitse tasandil, nimelt mure, et hoone liiga ”soome stiilis ehitatud saab”. Liljequist saadeti koguni Tartusse Eesti Rahva Muuseumi rahvakunstiga tutvuma. Tulemuseks olid üksikute tsitaatidena esitatud rahvuslikud motiivid “Estonia” jalutusruumide seintel. August Weizenbergi “Estoniale” kingitud kaks marmorskulptuuri “Koit” ja “Hämarik” hakkasid kaunistama Punast saali.
Juba valmimise eel selgus, et hoone ei suuda mahutada kõiki soovunelmaid. Karl Jungholtz kirjutas 1913. aasta suvel Paul Pinnale Berliini: “Nüüd näevad meie herrad ehitajad juba, et ruumid teatri tarvis tõesti väikesed on.” Nii telliti Armas Lindgrenilt juba 1913. aastal hoone laiendusprojekt reaalkooli poolsele osale ning 1923. aastal sisehoovi osalise täisehitamisa kava, kuid need jäid realiseerimata.
1913. aasta hilissuvel valminud “Estonia” oli klassikalise lahendusega. Arhitektid Armas Lindgren ja Wivi Lönn on kasutanud universaalset arhitektuurikeelt ning rahvusliku kõrval jõudnud ka rahvusvaheliseni. “Estonias” on ka midagi eksimatult põhjamaist. Kui teatri avapidustustel 1913. aasta 24. augustil kohal viibivat härra Lindgreni tänati teatri õnnestunud lahenduse eest ning proua Lönni kauni dekoori eest, siis olevat esimene püsti tõusnud ja öelnud, et rollid olid hoopis vastupidised.
Juba kaugelt köitis linna suurim hoone pilku: rohelised skulpturaalsed, pisut idamaised katused, kollakad seinad, valged kannelleeritud sambad ja dekoor, valge raamijaotusega rohelised uksed. Kokkuvõttes — pidulik, rahulik, rõõmus, helge. Hoopis erinev kõrval asuvast vanast hansalinnast, eeslinnade väikestest puuhurtsikutest ning ka punase katusega saksa teatrist.
“Estonia” on tänaseni jäänud oluliseks kujundiks Tallinna linnamaastikus. Hoone peegeldab korraga nii ajalugu kui ka kultuuri. Meie minevikku, olevikku ja loodetavasti ka tulevikku.