AJALOORAAMATUST LEHTI REBIDES
1944. aasta märtsipommitamises purustasid venelased “Estonia” seltsi maja, Tallinna eestlaste kõige pühama hoone, mille ehituseks annetanuid oli siis veel väärikate vanainimestena elus küll. Esimestel sõjajärgsetel aastatel oli “Estonia” kõige suurejoonelisem taastamisobjekt, justkui näidisehitis demonstreerimaks nõukogude võimu suurt hoolt eesti kultuuri eest. Otsapidi on see hool õigegi, sest esialgu, mil võimu juurde kuulus ka juunikommuniste, püüti seista eesti kultuuriliste huvide eest ja taastamistööde suurejoonelisuses aimub lepituse nurumist uue võimu poolt.
Hävinud oli kogu “Estonia” esine, mis märgina unise kolkalinna aeglasest vanade müüride vahelt väljavalgumisest koosnes peamiselt väikestest puumajadest kitsaste ja kõverate tänavate ääres, kus juba enne sõda oli seetõttu raske arenevat bussiliiklust korraldada. Seega, kui “Estonia” esist poleks venelased purustanud ja Eesti vabariik oleks edasi kestnud, siis oleks siia 1950. aastatel buldooserid tulnud niikuinii. 1945 alustas tollane ENSV Arhitektuuri Valitsuse esimees, arhitekt Harald Arman “Estoniast” kui rahvuslikust suurehitusest lähtudes tema ette kultuurikeskuse kavandamist. Siia pidid tulema riiklik raamatukogu (praegu Sakala parkla), Kunstimuuseum (Sakala keskus), Teaduste Akadeemia presiidium (välisministeerium), TPI (Projekteerijate Maja) jne. Need on ju kõik need majad, mis eestlastel olid ehitamata oma väiksuse ja arengu hilisuse tõttu ning millepärast tunti mahajäämust teistest Euroopa rahvastest, kellel need kodanikuühiskonna tunnusmärgid olid kerkinud juba peamiselt XIX sajandil. Milliste pingutustega oli enne sõda poole väiksemana valmis saadud Konservatoorium, kui palju räägitud kunstimuuseumist, mida ikka polnud suudetud ehitama asuda. Selles kavas on selgelt eestlaste poolehoiu võitmise taotlust.
Enamik kultuurikeskuse kavast jäi realiseerimata, kuid natsionaliseerimise järel ja varemete peal oli lihtne uusi laiu ja sirgeid tänavasihte rajada. Küllap oli H. Arman siiras, kui ta pidas oma üheks suuremaks võiduks “Estonia” fassaadi avamist linnale, sest enne pommitamist ei paistnud “Estonia” tõepoolest üldse välja, seltsimaja polnud sümmeetrilisele suurehitisele kohaselt linnaruumis esile tõstetud. Enne sõda moodustas visuaalse märgi “Estonia” tagakülg, esiküljest pärineb aga ainult libamisi piki Estonia puiesteed või Sakala otsast tehtud ülesvõtteid. Kuna “Estonia” on kahe saaliga ja seetõttu hästi laia fassaadiga, vajas ta lisaks avarale esplanaadile ka väljakut ette ning H. Arman on selle üsna Pariisi Opéra moodi lahendanud. Kahju ainult, et hiljem on sinna täiesti pragmaatiliselt paigutatud trolliaas, mille juhtmestik segab vaadet esindusfassaadile, ja selle keskel muruplats, kuhu algselt pidi uhke purskkaev tulema, on üldse planeerimata. Hea vähemalt, et “Estonia” ette istutatud uusi pärnasid on korralikult pügamisega madalal hoitud ja mitte lastud metsal mühada, nagu eeldaks eestlaslik tavaarusaam haljastusest.
“Estonia” taastamise arhitektuurivõistlus kuulutati välja enne sõja lõppu, 1944. aasta detsembris. Laekus kaheksa võistlustööd varem moodustatud autorite kollektiividelt. Esikohti anti välja kaks “A” ja “B”, mille pälvisid tuntud arhitektid Alar Kotli ja Edgar Kuusik. Algul pidid nemadki paari moodustama, kuid pöörasid töö käigus tülli ja esitasid kumbki omaette projekti. Kuusik oli Kotlist põlvkonna jagu vanem ja ehk veidi ka kuulsam, kuid siiski hea, et valiti Kotli projekt. Nimelt nägi Kuusik tagafassaadiks ette ühtlast, kogu maja pikkust kolossaalorderit, mis ei arvestanud kahe erineva saali suure mahuga. Kotli kolmeosaline tagakülg, kus on selgelt välja toodud kaks saali ja nendevaheline ühendusosa, arvestab palju enam maja tegelikku struktuuri ja ka algset arhitektuuri.
Maja asutati taastama täiesti uutelt ideoloogilistelt alustelt. Enne sõda oli “Estonia” seltsi oma ja sai ülalpidamiskulud maja all restorani ja ärisid rentides, keldris aga turuladu pidades. Nüüd oli tegu riikliku ooperiteatri ja riikliku filharmooniaga, see aga tähendas pühaks kunstitempliks olemist, kust madal kommerts välja kihutatakse. Selle tagajärjel jäi enne linnaga aktiivselt suhelnud maja tagakülg tühjaks ja meenutas pigem distantsi loovat ametiasutust. Tohutu hulk inimesi võeti riigi palgale ja neile vajati juurde kabinette.
Taastatud “Estonia” ehitati tegelikult nii palju suuremaks, et vanaga on raske võrrelda. Kontserdisaali riidehoid oli enne üsna kitsuke ja üles pääses praegu võrdlemisi kasutamata esikülje treppide kaudu. Endise ärilao asemele rajati kontserdisaali alla suur riidehoid, kust pääseb palju mugavamalt üles hoopis saali eesosa juurde. Viru väljaku poolsel küljel oli enne sõda ainult kaks eenduvat trepikoda, nüüd aga ehitati maja nii palju “paksemaks”, et juurde läks vaja tervet trepikoda. Enne sõda oli kontserdisaalis orel vastu välisseina, muusikainimesed aga teavad hästi, mis kõik mahub oreli taha, enne kui uuesti välisseinani jõutakse. Seega ehitati taastamise sildi all maja tagaküljele ette terve uus tiib ja seetõttu on 1990. aastatel selle stalinistliku tagafassaadi kohale kerkinud juugendlik tornikestega katus tõeliselt veider. See on selge oma huvides ajaloo ümberkirjutamine, kus sõjajärgne etapp on osutunud valgeks laiguks. Kas kasutada uue aja “Estonia” juhtide kohta Stalini aja üht lemmikväljendit “kodanlikud ajaloovõltsijad”, on lihtsalt maitseasi.
“Estonia” taastajate seas, eriti oskustööliste hulgas oli palju saksa sõjavange. Nii saksa keeles arhitektikutse omandanud Kotlil kui ka mitmel inseneril läks nendega suhtlemine ladusalt. Esimesena valmis 1946. aasta suvel kontserdisaali osa. Sel puhul toimunud pidulikul aktusel jagati tublimatele ehitajatele rahalisi preemiaid, jalgrattaid, raadioaparaate ja ülikonnariideid, kontserdil esinesid RAM, Ants Lauter, Olga Lund, Martin Taras, Hugo Laur, Boris Blinoff, Artur Koit jt. Teatrisaal avati 1947. aasta oktoobripühadeks, suur juurdeehitatud põhjakülg valmis aastal 1951.
Kui vana “Estonia” esindas stiililt juugendklassitsismi, kus 1910. aastatele iseloomulikult põimusid mõlema stiili elemendid, siis taastatud “Estonia” stalinismis domineerivad uusklassitsistlikud jooned. Stalinismi kogu vormirepertuaar tegeles akademismile iseloomulikult klassika tõlgendamisega. Kuid lootust juugendlike motiivide säilimisele taastatavas “Estonias” poleks olnud ka ilma nõukogude okupatsioonita. 1940. aastate maitsele nii Läänes kui ka Ida-blokis oli modernismi tulekust saadik tundunud juugendstiil kõige suurema langusena maitseajaloos, mida mitte keegi ei oleks tahtnud näha. Kui “Estoniat” oleks taastatud okupeerimata Eestis, oleks tõenäoliselt juugenddekoor ikka maha hööveldatud ja me saanuks lihtsalt (modernistlikult) lagedamad interjöörid.
Sõjajärgse “Estonia” kujundas Kotli oma eestiaegsete oskustega. Kindlasti seisab “Estonia” lähemal tema varasemale loomingule, nagu ka Presidendi Kantselei Kadriorus kui näiteks puhast vene stalinismi esindav Laevastiku Ohvitseride Maja Mere puiesteel. Selge, et taastamisaastate näidisobjekti kujundusse tuli põimida selgelt ideoloogilisi lahendusi, kuid need said nii tagasihoidliku tõlgenduse kui võimalik. Näiteks teatrisaali lavaportaali kohale tuli krohvlindike kirjaga “Kunst kuulub rahvale”. Hoonete kaunistamine selle sisu väljendavate tekstidega on roomlasteni tagasiulatuv komme, mis sai aga eriti populaarseks 1930. aastate arhitektuuris. Sama “Kunst kuulub rahvale”-loosung ehib Berliini Volksbühne fassaadi juba 1914. aastast. Viimased aastad on see tekst “Estonias” aga üle värvitud, nagu ei tahakski estoonlased Euroopasse kuuluda.
Lae alla kavandas Kotli pilastrite kapiteelide vahele portreereljeefid, mis kujutasid NSVLi rahvaste sõprust deklareerides 16 toonase liiduvabariigi rahvaste esindajaid neid iseloomustavate aksessuaaride vahel. Muidugi olid need rassitunnuseid rõhutavad portreed naljakad, täpselt sama naljakad kui laval puumõõkadega vehkivad tenorid. Õigemini, klassikalise ooperiga lihtsalt sobib klassikaline kujundus. Reljeefid loonud skulptorite rida on enam kui aukartustäratav: Voldemar Mellik, Ferdi Sannamees, Enn Roos, August Vomm, Juhan Raudsepp, Hermann Halliste, Paul Horma, Aleksander Kaasik, Garibaldi Pommer. Neist ainult viimane polnud tuntud eestiaegne kunstnik, kuid see-eest väga tugev ehitusplastik, kes Jannese firmas oli voolinud kipsi Presidendi Kantseleile jm tähtsamatele Pätsi-aegse esindustraditsionalismi ehitistele. Sannamees olevat enne sõda kihla vedanud, et kas Pätsi portreedega saab miljonäriks. Raudsepp oli loonud enne sõda Kunstihoone ja “Estonia” taha 1905. aasta monumendi, Kaasik aga Tõnismäe haigekassa fassaadile Hariduse tänaval halastajaõe figuuri. Enim Mellik, kuid ka teised olid varustatud Vabadussõja monumentide kogemusega. Kuidas on lood “Estonia” lauljate ja tantsijatega, kas nende eestiaegsed rollid on suurepärased ja pärast sõda lauldu-tantsitu tuleb unustada? Ometi on “Estonia” kujuritega nii käitunud ja reljeefid keldrisse ladustanud. See toimus 1990. aastate keskel destaliniseerimise viigilehe all. Peale selle, et tegu on muinsuskaitseseaduse otsese rikkumisega, kannatas ju saal kui terviklikult kujundatud ruum.
Hea, et suurejoonelise Elmar Kitse, Richard Sagritsa ja Evald Okase laemaali kallale pole mindud, nagu Pariisis, kus Opéra lakke telliti 1961. aastal Marc Chagallilt uus maal, mis interjööriga kokku ei sobi. Samas on nüüdseks sellelgi teol oma ajastu tunnismehena ajalooline väärtus. Ent Eesti oludes on sel parimas vastureformatsiooni vaimus õitsva sotsialismi apoteoosil unikaalne positsioon, sest midagi samaväärset pole kõrvale panna. Ehkki pilvepiirilt alla naeratavad laskurkorpuse võitlejad pole enam võitjad, on nad üks osa Eesti ajalugu.
Presidendi vastuvõttu televiisorist vaadates on korduvalt häirinud ruumi lõpetamatus, mis segab riigi esinduspildi kujundamist. Kui võtaks katte maha Valli Lember-Bogatkina mosaiikpildilt “Lähme suurele peole!”, lööks ruum uuesti särama. Pealegi oleks vanaproual kindlasti hea meel oma noorpõlvetööd restaureerida.
Väga tahaks loota, et estoonlased mõistavad, et ajalugu on paratamatus ja siit lehti välja rebida ei sobi. Pärast sõda ei taastatud ”Estoniat“ sõjaeelsel kujul mitte sellepärast, et see oleks ideoloogiliselt vale olnud, vaid taheti teha palju paremat maja ja funktsionaalselt see eesmärk ju ka saavutati. Siis ei arvanud ka keegi, et juugendarhitektuur võiks olla mälestis, tänapäeval aga on stalinistlikud ja uuemadki majad võetud sujuvalt muinsuskaitse alla. Ükskõik kui palju me ei põlgaks oma südames stalinismi ja Nõukogude okupatsiooni, on taastatud “Estonia” üsna stalinistlikku nägu, kuid sellisena väga terviklik ja omas ajas suuremaid saavutusi. Tõtt-öelda viimane meil kerkinud teatri- või kontserdimaja, mis eesti kunstiajalukku on jätnud sügava jälje. Sõjajärgse “Estonia” kujundasid parimad alles jäänud eestiaegsed jõud nii hästi ja nii delikaatselt kui nad neis oludes said. Taastatud “Estonia” jäädvustab meile selle põlvkonna traagikat ja moodustab ajaloo olulise kihistuse.