OOPERIMAJA MITTESAAMISLOOST
1913. aastal enne uue “Estonia” hoone valmimist kirjutas E. Wirgo: “Suurepäralise maja juures on näitelava liig ahtake — see on kõigi asjatundjate arvamine olnud, kes uut teatrit senini vaatamas käinud.”
Nii ongi olnud, et hoone avamise järel on hakatud ka kohe otsima võimalusi tema laiendamiseks. Kolmekümnendatel kõrgendati hoone keskosa, sõjajärgsete taastamistöödega lisati hoone kogupikkuse ulatuses juurde ca 11 m laiust Pärnu maantee suunas ning suurendati lava abiruumide plokki vastu G. Otsa tänavat. Praeguses tulevikunägemuses lisatakse teine külglava ja üritatakse suurendada lavaportaali, mis on kõik üks keerukas ja kallis ettevõtmine. Kõige olulisem puudus aga säilib — see on saali vilets akustika. Põhipõhjuseks on ruumi väike kubatuur, mille oluline suurendamine on lihtsalt füüsiliselt võimatu. Seetõttu on läbi aegade korduvalt mõlgutatud mõtteid kas uue, muusikaetendusteks sobiva saali juurdeehitamisest või koguni uue ooperimaja rajamisest.
Nii korraldatigi 1972. aastal lahtine arhitektuurivõistlus tollases linna generaalplaanis reserveeritud asukohale Tõnismäel Luise ja Tõnismäe tänava vahelisele alale. Konkurss oli esinduslik ja andis mitmeid lahendeid. Edasine toimetamine aga takerdus ning teatrihooneks sobiva krundi hõivas aktiivsemalt asju ajanud Rahvusraamatukogu.
1980-ndatel, pärast olümpiat ja vahepeal valminud uut kesklinna detailplaneeringut (arh I. Raud jt), kus muusikateatri asukohaks oli valitud nn Süda tänava kvartal Pärnu maanteeni pikendatud Rävala (tollal Lenini) puiestee nurgal, kerkis uue ooperimaja ehitamine taas päevakorrale.
1984. aastal korraldati kinnine võistlus ooperimaja sobivaima lahendusidee leidmiseks uues asukohas. Võrreldes Tõnismäega oli uus ala vähe inspireeriv. Kõikjal tihedalt valdavalt poolräämas agulimaju ning mitmesuguses seisundis rohelust. Linnasüdame poolt piiras ala 1930-ndatel samasuguste, ajaliselt veelgi vanemate äärelinna kvartalite asemele rajatud suurlinlik väärthoonestus. Teatri ruumiprogramm, koostatud “Estonia” ja Kultuuriministeeriumi poolt, oli õige mahukas. Kohti pidi suures saalis olema 1100, lisaks eksperimentaalsaal, rahvusvahelistele moodulitele vastav lavakompleks, proovisaalid, garderoobid, haldusruumid, töökojad, montaa˛i- ja laoruumid jms. Tallinna jaoks väga suur ehitusmaht.
Kokku oli tellitud neli võistlustööd, aega anti kolm kuud. Juunikuus kuulutas ˛ürii võitnuks P. Jänese—H. Sepmanni ideekavandi.
Ehitus pidi algama 1986. aastal.
Meie jaoks oli algusest peale selge, et niisuguse tähtsuse, sisu ja mahuga hoonet on lootusetu sobitada 1—3-korruseliste agulielamute miljööga. Lahendus peaks olema suurejooneline, respekteerida tuleks ooperimaja krundi suunas omapäraselt koonduvat ja perimetraalselt hoonestatud tänavavõrku (Hariduse, Roosikrantsi, Pärnu mnt, Tatari ja lisaks veel Rävala pst pikendus). Tundus loogilisena paigutada ooperimaja, eriti aga selle eenduv saaliosa nende tänavate koondumise tulipunkti. Saaliosa ümbritseva mitmetasandilise ühtse publikuruumi vormisime väljast astmelise klaaskaaristuga vastavuses rõdukorrustega. Ettekujutuses pidi klaaskaaristu õhtusel ajal särama omapärase valguslaternana ja olema kaugelt nähtav orientiir tänavail liikujaile. Muu osa tehnoloogiliselt suuresti ettemääratud ehitusmahtudest sai saaliosale lakooniliseks taustaks.
Ooperimaja ette moodustus väljak, mille vastasküljel 1930-ndate soliidsed 5-korruselised tänavaseinad huvitavate nurgahoonetega kontrastselt vabakujulistel ehitusjoontel.
Võitnud ideekavandi alusel käivitusid ooperimaja projekteerimistööd 1985. aasta algul. Põhiprobleeme oli hoone siselahenduse funktsionaalsuse ja paindlikkuse kõrval kolm:
1) hoone asukoha täpsustamine säilitamaks võimalikult palju ala haljastust, eriti aga hõlmikpuud,
2) saali laitmatu akustika,
3) klaaskaaristu kui fassaadi peaelemendi hange Soomest.
Haljastuse osas sai tehtud põhjalik inventuur. Kvartali detailplaneeringuga haaratud alal takseeriti kokku 724 puud tüve läbimõõduga 5—120 cm. Nendest ooperimaja alale jäi 95, millest oleks hävinud 58, ümber olnuks võimalik istutada 13, säilinud 24. Rävala puiestee pikenduse alla jäävate puude osas olid vastavad arvud 62, 15 ja 26 ning Süda tänava osalisel ümbertrasseerimisel 2, 4 ja 2. Hõlmikpuu säilitamiseks sobivate tingimuste loomisel koostati mitmesuguseid liiklus- ja planeerimislahendusi ja konsulteeriti asjatundjatega. Lõppvariandis jäi puu koos oma lähikaaslastega 560 m2 suurusele saarele (nõukogudeaegsed eramukrundid olid reeglina 600 m2), vähim kaugus pritsmetõkkega sõiduteest 6 m, kaugus ooperimaja lähimast seinast 43 m, kaugus lähima, 3,25 m sügavuse keldrisüvendini 55 m, puu suhtes 5 m sügavuse lavatrümmi süvendini 93 m (maapind tõuseb Tõnismäe suunas, mistõttu trümmi põhi oli 2. korrusel oleva lava pinnast ikkagi 10 meetrit allpool.
Seda võõrastavam oli lugeda Eesti ühe soliidsema ajakirja “Eesti Loodus” 1985. aasta septembrinumbrist J. Elliku, U. Rohu ja A. Tarandi artiklit “Mitte ainult hõlmikpuu”, kus muu hulgas kirjutati: “Mõni aeg tagasi “Eesti Projektis” valminud kesklinna detailplaneerimine on pälvinud nüüd üleliidulise tunnustuse ning seda täiesti põhjendatult ja linnaökoloogilise suhtumise poolest. On ainult üks silmatorkav ebaõnnestumine: uue teatri paigutus. Samas instituudis valminud teatri projekt võib teatrina olla küll ideaalne, kuid ei jäta teoks saamisel olemasolevast kivi kivi peale ega puud puu kõrvale...” Ja edasi: “Kas teatri asukoht kahe telgjoone liitumiskohas (Pärnu mnt ja pikendatud Lenini pst) on piisav põhjendus tuhande puu hävimisele?...” Ning hõlmikpuu kohta: “Et see puu ainult paarikümne meetri kaugusel päratust süvendist (kavandatud teatrihoone) ja hiljem liiklusringi keskel seistes ellu jääks, selleks on niisama vähe lootust kui tema ümberistutamisel uude kohta.” Lisaks oli veel toodud üheksa kommentaaridega fotot, millest neljal polnud teatrihoonega mingit pistmist või siis kujutasid puid, mida projekt säilitas.
On siiski suurusjärgu erinevus 1000 ja 58 vahel ning paarikümne meetri kauguse, päratu süvendi ja 93 m kaugusel asuva viie meetri sügavuse vundamendi kaeviku vahel. Vaidlus hävivate puude arvu üle ärritas ka kultuurirahvast, mispeale kohtuti keskkonnakaitsja R. Ratasega koha peal. Saime teada, et hävitatavate puude hulka tulnuks lugeda ka näiteks ühe pesuköögi paesokli vuugis idanenud kolmeharuline meetrikõrgune kasehakatis — kolm puud. Kohtumine ei viinud kuhugi, vaid lõppes R. Ratase ja L. Leesi emotsionaalse arvamustevahetusega.
Kummastav oli ka see, et selle ajani polnud uute ehitiste ja tervete elurajoonide rajamisel keskkonnakaitsjaid ja rohelisi kuskil — oli ainuüksi arhitektide justkui eraasi kaitsta ehitusalade loodust. Ja seda tehti visalt, ehitusaparaadile tülikalt, aga siiski kohati tulemusrikkalt. Nüüd aga järsku olid just arhitektid süüdi nõukogulikus lagastamises(!). (Millega aga seletada mõned aastad tagasi Tallinna ühe linnapea raietööde teokssaamist? On ju nüüd loodussõbrad palju organiseeritumad, ajakirjandus avatud? Aga maha võeti ju palju enam, palju tervemaid ja nähtavamaid pargipuid. Kus olid nüüd keskkonnakaitsjad, rohelised, linnaaednikud?)
Samas ooperimaja projekt edenes, ehkki 1986. aasta keskel üleliidulised teatrihoonete normid muutusid ja juba tehtut tuli korrigeerida. Üllatav oli Moskva ametkondade toetav suhtumine, kustkaudu telliti 1987. aastal ooperisaali akustilised uuringud Soome tuntuimalt akustikaspetsialistidelt professor A. Halmelt. Selleks ehitati Soomes meie jooniste põhjal saali makett mõõdus 1:20. Pärast mõningat interjööri pisikorrektuuri näitasid mudelkatsetused saali head sobivust muusikaetendusteks.
A. Halme sõnul olnud maketi katsetulemused mõnes osas paremadki kui samal ajal projekteeritud Helsingi Ooperiteatril. Õige kogukas saali makett toimetati lõpuks Tallinna “Eesti Projekti”.
Ka klaaskaaristule leiti suures pealinnas valuutat ning Lahti klaasitehas valmistas kolmekihilise halli välisklaasiga painutatud proovitüki koos kõverate raamiprofiilidega.
1987. aasta detsembris organiseeris A-klubi Peeter Liivi eestvedamisel tollases Poliitharidusmajas arvamusvahetuse, et “avalikustada ooperiteatri ehitusega kaasnevad negatiivsed ilmingud”. Ettekanded, kõik ühesuunalised, olid osavalt koostatud ja üliemotsionaalsed. Sel ajal ühiskonda haaranud üldiste protestimeeleolude harjal võeti vastu varem koostatud petitsioon, millele allkirja andjaid näis olevat siiski oodatust vähem. Kohalolijate hulgas oli loomulikult palju Süda-Tatari asumi elanikke, kellest osa lootis senise elamismiljöö säilimisele ja riigi poolt kordategemisele, teine, arvukuselt sama suur, kuid vaiksem osa nägi vanade majade lammutamisel võimalust uut, paremat eluaset saada.
(Mõnedki majad olid tõesti väga viletsas seisus. Inimesed rääkisid ühest Tatari tänava majast, kus vanainimene läbi pehkinud vahelae teiselt korruselt surnuks kukkus.)
1988. aasta sügiseks jõuti esimeste tööjoonisteni. Vahepeal olid Ehituskomitees ja ka arhitektuurikomisjonis toimunud märgatavad kaadrimuudatused. Nii mõnedki kolleegid ei olnud rahul asjade senise ametkondliku käiguga. Nooremate arhitektide meeli oli haaranud postmodernistlik vaimustus, millest ooperihoone projekti arhitektoonika oli küll õige kaugel. Seetõttu oli loomulik asjade käik, et senine töö katkestati ning kuulutati samale asukohale välja uus, lahtine arhitektuurikonkurss ette lootusetu veendumusega, et Süda tänava kvartalisse on võimalik kavandada maalilist äärelinnamiljööd austav ooperimaja, säilitades seejuures kõik olemasoleva keskkonna väärtused; nõutav oli ka Rävala puiestee läbimurre Pärnu maanteele, aga sellisena, et seda eriti ei märkaks. Endastmõistetavalt jooksis nii vastuoluliste ja üksteist välistavate tingimustega konkurss liiva ja kogu ettevõtmine sumbus.
Viimasel seitsme aastal on taas püütud leida väljapääsu “Estonia” ajaloolise hoone korrastamisega ja kasutusvõimaluste avardamisega. Paraku näitab selle ümber toimuv, et eesti ühiskond pole veel küps mõnede iseendale oluliste asjade üle otsustama. Hulk ametkondi, igal oma mätas, mis sageli ka madaluke, ning äkilised kannapöörded juhtfiguuride vahetumisel ei paku erilist lootust suurejoonelisust nõudvate ettevõtmiste õnnestumiseks lähitulevikus.