Esitasime Rahvusooperi võtmepositsioonidel töötavatele kolleegidele kaks küsimust:

1. Kas ooperiteatri arengut on pidurdanud teatrisaali akustika, lava võimalused või muud tegurid? Kas uut ooperisaali on vaja nimetatud põhjustel?

2. Millist ooperisaali vajab Eesti?

Jaan Mikkel, tehniline direktor, teatris aastast 1981:

1. Ooperiteatri arengut Eestis ei ole ilmselt pidurdanud teatrisaali halb akustika. Akustika võiks ja peaks parem olema, selle muutmise võimalused praeguses majas ilma saali kapitaalse ümberehitamiseta (uus ruumi kuju) on väikesed, aga vajalikud ära teha. Tänapäeva ooperi- ja balletiteatri lava olulisemaid tehnilisi aspekte on valgus, mis meie laval pakub juba piisavalt palju tehnilisi võimalusi. Lavatehnika renoveerimine, mis praegu on käimas, viib teatri kõige moodsamale tehnilisele tasemele. Piiratud on ja jäävad võimalused lava ümbritsevates ruumides, mis takistavad lavastajate ja kunstnike ideede elluviimist ja ei kindlusta laval töötavatele inimestele lõpuni turvalist keskkonda. Renoveerimisel ettevõetavad sammud lahendavad olukorda küll vaid osaliselt, ometi on see oluline edasiminek.
2. Arvan, et Tallinna linn ei vaja suuremat ooperisaali kui 800—900 vaatajale. See kindlustaks soliidse saali täituvuse, menulavastustele pääsemiseks piisava pinge. Oluline oleks lava laiem portaaliava, parem akustika, külglavad ja muud lava ümbritsevad ruumid, proovisaalid, avaramad publikuruumid. Samas tuleks säilitada inimlik mastaap ja distants lava ja saali vahel.

Neeme Kuningas, peaprodutsent, teatris aastast 1985:

1. Kellelegi pole saladuseks, et Eestisse ei ole tegelikult kunagi ehitatud ooperi- ja balletiteatrit. 1913. aasta, nagu ka 1944. aasta arusaamised akustikast ja erinõuded sisearhitektuurile ei saanudki silmas pidada tingimusi, mida tänapäeval ooperi- ja balletietenduste esitamiseks normaalseks peame. Piltlikult öeldes istub orkester publikuga ühes ruumis! Laulja peab aga oma 1,5 cm pikkuste häälepaelte abil end ka viimases reas istuvale vaatajale kuuldavaks tegema. Ja seda üle 70-liikmelise orkestri! Närb akustika sunnib lavastajaid soliste eeslavale sättima, nii vaesustuvad huvitavatena mõeldud visuaalsed võimalused ning kõik etendused mõjuvad küllaltki ühetaolistena. Võib täheldada ka nigela akustika otsest mõju laulukoolituse metoodikale: üliõpilasi õpetatakse liigselt häält forsseerima. Kaob loomuliku hääle ilu ja solistidel on suure koormuse juures raske end stabiilses vokaalses vormis hoida. Balletietenduste jaoks pole lava piisavalt lai ning portaalid kitsendavad vaatevälja veelgi.
2. Teatrisaal võiks olla multifunktsionaalne ning peaks pakkuma võimalusi:

a) tehniliselt kaasaegset lava ooperi- ja balletietendusteks,

b) orkestriaugu lavaga ühele tasapinnale viimise võimalus (kontserdid, tseremooniad jms),

c) konverentsiteenused,

d) lava ja saali samale tasapinnale viimise võimalus (ballid jms).

Maailm on tulvil suurepäraseid eeskujusid, olulisem kui matkimine on vigadest õppimine, veel parem aga nende vältimine.

Tiit Härm, balleti kunstiline juht, taas teatris aastast 2001:

1. Teatripraktikas on balletietenduse ettevalmistus ülimalt keeruline protsess ja vajab tingimusi, mis ei olene kunstilise koosseisu võimetest ja mitte ka juhtkonna tahtest. Meie balletilava, arvatavasti väikseim Euroopas, on mõjutanud tantsukunsti arengut “Estonias”. Lava mõõtmete väiksus on sundinud üha rohkem orienteeruma kammerlikku laadi etenduste loomisele. Just lavast tingituna on tantsukompositsioonide ja -jooniste haare, dünaamika ja jõud piiratud, tantsijate füüsiliste võimete rakendamine vaesustatud. Lava külgkulissides puuduva ruumi tõttu pole tantsijatel võimalik vahetult enne etteastet nii hädavajalikku ettevalmistust teostada saavutamaks täiuslikku plastilis-füüsilist kontsentratsiooni, seda eriti raskete ja keeruliste tantsude puhul. Suurte, klassikasse kuuluvate etenduste kavvavõtmise puhul oleme sunnitud tegema uusi redaktsioone, vaesestama jooniste suursugusust ja piirama liigutuste amplituudi, tegema kärpeid koosseisudes ja teisigi kunstilisi mööndusi. Balletiteatris on aga klassikaline ballett professionaalsuse kool, esituskultuuri taseme näitaja. Klassikas avalduvad suure kunstilise täiuslikkusega hingelise ilu ja harmoonia ideaalid, lootused õnnele ja kurjuse ning vaenuta maailmale. “Estonia” publik käib palju klassikalavastustel, näib, et vajadus selliste etenduste järele on orgaaniline. Nüüdisballett vajab aga uut valgusreźiid ja tehnilist teostust, kujundusprintsiipide mitmekesisust ja täiuslikku lavatehnikat. Aastakümnete kestel on Tallinna tekkinud kõikvõimalikke esinemispaiku, kus erinevad kunstnikud saavad end teostada väljaspool traditsioonilist teatrit. Hoolimata sellest vajame tänapäevast balletilava, kus repertuaariteatri balletikunstnik suudaks teostada end oma võimete maksimumis, pakkuda publikule erutavaid ja elamuslikke hetki. Selline lava võimaldaks meil kursis olla tantsumaailma suundumustega, sest siis saaksime siia kutsuda truppe mujalt ilmast.
2. Saal võiks mahutada 900—1100 külastajat. Lava rambi ava peaks olema 14 meetrit, lava tantsimiseks kasutatav sügavus 20 meetrit. Praegu puuduvate külgkulisside vaba pind mõlemal pool lava võiks olla 6 meetrit.

Jüri Alperten, sümfooniaorkestri peadirigent, teatris aastast 1985:

1. Teatrisaali akustikat praktiliselt ei ole olemas. Kogemused näitavad, et isegi sellises draamateatris nagu Pärnu “Endla” on ka parem akustika. Parem on akustika ka “Vanemuise” suures saalis, rääkimata suurepärasest akustikast “Vanemuise” väikeses majas ja eriti Pärnu kontserdimajas. “Estonia” akustika ei lase ühest küljest orkestril mängida, sest vähegi normaalsema mängu puhul ei ole soliste kuulda, ja teisest küljest sunnib olukord lauljaid forsseerima häält, mis võib nende häälepaelu korvamatult kahjustada. Elu näitab, et kui läheme ükskõik millisele gastrollile, siis selgub, et meil on hästi palju häid lauljaid ja hea orkester. Orkester peaks istuma vähemalt 1,2 – 2 meetrit sügavamal kui praegu.

2. Eeskuju võiksime võtta kas või “Vanemuise” väikesest saalist. Uus ooperisaal peaks olema siiski suurem, umbes 800—1000 kohta oleks optimaalne. Uuel saalil võiks olla igasuguseid nüüdisaegseid võimalusi, aga see kõik jääks poolikuks, kui saal ei hakka kõlama.

Mati Palm, solist, teatris aastast 1967:

1. Teatavasti “Estonia” teatrit ei ehitatud ooperit silmas pidades. Ooperi etendamine eeldab aga niisugust akustikat, kus lavalt ja orkestrist kostev ühineks õiges proportsioonis publikule kuuldavaks, olenemata heli tugevusest. “Estonia” omapära on see, et publik ja orkester asuvad ühes ruumis ja lava on teises ruumis. Vahepeal on suhteliselt madal lavaportaal, mis on kandvatel taladel. Muuta ei saa suurt midagi, ehk vaid ühe meetri ulatuses lavaportaali laiendada. Niisugune lahendus on halb ooperi etendamiseks. Saal on suhteliselt lühike ja lai, ohtralt on pehmet, heli summutavat materjali. Peale selle istub orkester üsna kõrgel ja laula sa piano’s või forte’s, kuuldavus on ikka niru.
2. Uus ooperiteatri saal võiks olla juurdeehitus Pärnu maantee poolsele küljele. Akustilised nõuded saalile: üks osa laiust, sama suur või suurem kõrgus ja vähemalt kaks osa pikkust, mis on vormitud väljavenitatud hobuseraua kujuliseks. Rikastatud maksimaalse puidu kasutamisega. Orkester peaks istuma nii sügaval, et keskmise kasvuga dirigendi pea ei paistaks eriti üle orkestri ja saali vahelise ääre. Hea ooperimaja näide on Saksamaal Bayreuthi linnas Wagneri ooperimaja, kus dirigent ei pea orkestit  alailma tagasi hoidma, nagu see on meil. Tallinna-suurune linn ei vaja üle 1000-kohalist saali. Aga kõik tänapäevased tehnilised võimalused peaksid seal küll olema. Olen paarkümmend aastat, mil uue “Estonia” rajamise ümber vaieldud, jälginud maailma kogemusi oma külalisesinemistel ja võin projekteerijatele head nõu anda küll.

***

MÄRT KUBO, “ESTONIA 100” PROJEKTIJUHT

Konkurents ja ületrumpamine on üldiselt edasiviivad mõjurid. Et Tallinnas valitsenud venelasi ja rikkaid sakslasi ületada ja ennast konstitueerida, ehitasid eestlased 1913. aastaks oma teatrimaja, tänase “Estonia”. Suurema ja uhkema kui kõrval asuv saksa teater seda oli. Saksa teatri punase katuse asemel panid eestlased nimme rohelise katuse. Juba õige pea said eestlased aru, et kena maja, aga oleks pidanud suurema tegema. Paraku on üksmeelt aina nappinud ja napib seda ka aastal 2003, mil teatrimaja on just nii suur kui üheksakümmend aastat tagasi. No veidi tuli kontoriruume juurde sõjajärgses taastamises. Aga kunstitegemine on ilmselgelt ahistatud seisundis.

13. novembril 1998. aastal võttis Rahvusooperi nõukogu vastu otsuse, et praegune teatrihoone laieneb kaasaegse ooperisaali näol Pärnu maantee suunas vabale alale. Nõukogu uuenenud koosseis kinnitas seda otsust 5. aprillil 2000. Aastal. Päris uue ooperiteatri ehitamist ei peetud heaks mõtteks, kuna nii kaoks “Estonia” teatri identiteet. Riigi tagasihoidlike võimaluste juures oleks see ka põhjendamatu luksus, millel ei ole rahvaarvu ja teatrikülastajate näol katet.

Teatri juhtkond ja nõukogu mõistavad, et uue ooperisaali ehitamine ei saa teoks veel niipea. Lähemate aastate eesmärk on uuendada vana teatrimaja nii, et ta vastaks nüüdisaegsetele tehnilistele ja tehnoloogilistele nõudmistele, et vaataja tunneks end saalis ja jalutusruumides mugavalt ja uhkelt, et teatri töötajatel oleks enam ruumi proovideks ja töö korraldamiseks. Teatri 100. aasta juubeliks 2006. aastal lüüakse maja särama nagu prillikivi. “Estonia” teatrimaja jääb oma kohale ja teenib rahvast ka uuel sajandil.

Täna loodab maestro Neeme Järvi, et ta juhatab uues kaasaegses ooperiteatris Kadriorus mere ääres 2008. aastal Wagneri neli õhtut täitvat “Nibelungide sõrmust”. Ja mitte üksnes uus ooper, vaid ka uus suur kontserdisaal! Vaat nii! Neeme Järvile sekundeerivad Aivar Mäe Eesti Kontserdist ja Rein Lang Riigikogust. Väga hea. Mida rohkem neid, kes mõistavad vana teatrisaali tagasihoidlikku akustikat ja lava ahtust, seda enam on lootust, et midagi sünnib. Kuhu ja kuidas, selle üle tuleb veel vaielda. Tallinn pole Sydney ja ka mitte Oslo, kus juba on või rajatakse ooper mere äärde. Meil on mere ääres jube tuul ja külm ja rõskus. Just sel ajal, kui käib teatritegemise hooaeg. Aga merelt oleks jälle maru ilus vaadata. Kui purjekaga seilad või Rootsist naased! Aga on see siis veel teater, mille nimeks “Estonia”?

Konkurents viib edasi. Aga rumal ärplemine viib tagasi. Tuletagem meelde hõlmikpuud, ja juba kostab hääli, et mõned puud praeguse teatri pargipoolsel küljel on palju tähtsamad kui ooperi- ja balletikultuur.