(Pühendus “Estoonia” uue teatrimaja avamisele)
Neil päevil, kus kõikide silmad teatriavamise eelnägemisist pingule kistud ja kõrvad kuulujuttudest kõmisevad, koputab haruldane külaline ukse pihta.
“Sisse!” hüüab hääl.
Lävel seisab kehakas vanamees, virkade liigutustega, vimmas selja ja laia talupoegliku naeratusega näol. Peas kannab ta lotimütsi. Isandat laua taga silmates kumardab ta teatraalse viisakusega selle poole:
“Sarjaja” toimetaja?
“Nõnda küll.”
“Minu nimi on Lõbus Talupoeg.”
Tutvustamise järele laseb võõras enese familjäärselt lähemale toolile, mille põhi, iseenesest mõista, sisse langeb. “Me kadusime ära…” — deklameerib võõras kordaläinud nalja üle. “Siin ole just kui “Estoonia” operetis.
Kuna vanamees uut, tugevamat toetust istekohale otsib ja selleks kaks tooli kokku seab, hakkab ta oma häda kaebama.
Ta ei olevat Eesti talupoeg, ei, ta rännanud ühes Saksa moonakatega üle piiri, et Balti parunite sõnnikut vedada. Aga kaua võib üks inimene sõnnikut vedada, kui ta rinnas kõrgemad ihad õitsevad? Tahtnud siis Saksamaa praktika järele end jälle kunstile pühendada ja sõitnud Tallinna, et Eesti rahvale operetti teha. Lõbus mehike, nagu on, võetud ta siin kahel käel vastu, niihästi näitelaval kui ka puhvetis. Ta mõistnud Eesti rahva rõõmusid ja muresid, talupojana tunnud ta talupoegade maitset ja on osanud seda rahuldada. Kas ei ole Lõbus Talupoeg kõige suurem sündmus Eesti rahva elus ja kas on teist tema väärilist, kes nii head kassat oleks teinud “Estooniale”?
Et toimetaja väärilist vastust ei teadnud nimetada, kõneles lotimütsimees edasi.
Praegu avatavat uut miljonilist teatrimaja. Kõik kunstid ja harud olevat esitatud. Näitemäng ja ilulugemine, kõned ja söömine, jumalateenistus ja joomine, majaõnnistamine ja tants. Eeskavasolevat ooper ja rahvalaul, kunstlaul ja kõik teised häälitsemised — peale opereti. Mõeldagu ometi — “Estoonia” p e a k u n s t — operett ei ole avamisepidul mitte esitatud! Lõbus Talupoeg, kes kuuskümmend korda saali täitnud, puudub auvõõraste hulgas! Selle asemel on mingisugune Hamlet, mingisugused Arturid ja Annad… Mis on Artur ja Anna? Mis on Hamlet? Kuigi Lõbus Talupoeg on juba vana, siiski igast Hamletist on palju targem tema. Hamlet on mäda, nagu kogu Daani. Hamlet on degenerant, hulluks läinud sellest Vittenbergi mõttetarkusest, jõuetu isik, kes sõnu teeb ja isegi naistega ei mõista ümber käia, nagu seda Ophelia jutustab. Üks negatiivne “ollus”. Aga Lõbus Talupoeg — mis tüse talupoja-kuju: kui ta korra “juhei!” hüüab, on Eesti rahval kohe teine minek. Ja iga kord kui niisugune täismees “ära kaob”, on kohe uut rahvaarvu kasvamist oodata.
Toimetaja, kes sisemistel põhjustel lõunale ihkas, võttis jutu lühendamiseks sõna.
“Vaadake, mu härra, Teie näete asja liiga isiklikult. On ju tõsi, et Teil “Estoonias” ülesarvamata teened. Mitte ainult Teie, vaid ka Teie seltsiline Lõbus Lesk, kelle Metsanurga Klaos hiljuti kosis, on meile palju pühasid ja unustamata silmapilke valmistanud, niisama ka teie kena vennapoeg Armas Augustin. Aga see kõik on olnud ja ei tule, nagu noorus, kunagi enam tagasi. Seal vanas “Estoonias” võisime ju omavahel natuke lõbusad ja kergemeelsed olla ning endid inimlikult kosutada. Aga nüüd, kus meie kultuur juba nii kõrgele on tõusnud, et pea ringi hakkab käima alla vaadates, nüüd, kus teaatri asemele tuleb “kunsti tempel”, sinna ei pääse ilmlik lust enam sisse. Ainult ooper ja klassika draama — muu on selge jõledus ja kõik üks tabamata ime. Mõelge ometi, kui korraga “templi” seintele hakatakse riputama musta pesu, kui keegi lotimütsimees seal kriiskaks “juhei!”, Bernhardi munk tõstaks saba kaela ja näitaks omi karvaseid reisi, või opereti-daam demonstreeriks… ei, ei, see on nüüd võimatuks saanud Eestis.
Lõbus Talupoeg sügas kõrvatagust.
“Aga tants on siiski avamis eeskavas? Tempel — ja tants?”
“S e e tants on püha,” kõneles toimetaja õpetlikult: “meie kodanlised daamid ja isandad tantsivad selle vaga meele ja pühaliku alistumisega uue “Estoonia” sees, nagu kuningas Taavet kord tantsis Jumala laeka ees. Mitte ainult suu, süda ja kõht, vaid ka jalad peavad kunstitemplis kiitust valmistama.”
“Kui mitte tegelasena, siis vähemalt osavõtjana peaksin sisse pääsma.”
“See on kaunis kahtlane,” arvas toimetaja.
“Kuis nii?”
“Olete maja osanik?”
“Ei”
“Osanikkudel on eesõigus ja teistele jääb vaevalt ruumi üle. Avamiseaktusele, pallile ja pidusöögile minemiseks puuduvad teil kohased säärikud ja frakk. Teil pole torukübaratki — kuidas te siis istute seal oma lotimütsiga Eesti aristokraatia keskel. Mis ütleks Euroopa, kui ta seda näeks!?”
“Siis ei ole Eesti teha enam midagi. Muudkui pillid kotti ja Saksamaale tagasi.”
“Saksamaale? Esiotsa ei oleks seda veel tarvis. Peale Tallinna on ju ka veel Eesti maad natuke olemas. Minge Tartu.”
“Tartu? On niisugune linn ka kusagil olemas?”
“O ja, Emajõe ääres. Tallinn ei tee talupoegadega enam tegemist. Talupoeg on romantika, talupoeg on — rahvuslus. Meie edendame l i n n a k u l t u u r i, produtseerime aristokraate. Meie kultuuripaleus on Läänes ehk Narvas. Ka meie omandame maad, kuid juuri me sinna ei aja ja matsiks meie ei saa. Meie ainult hangeldame maaga ja topime raha tasku.”
“Ons talupoeg Tartus hinnas?”
“Hirmus hinnas. Seal peetakse talupojast suurt lugu, seal on usk, kultuur ja tõug — kõik talupoja. Nüüd, kus Tõnisson veel kultuuripaleuse läänest idasse tõstis, on talupoja aktsiad eriliselt tõusnud. Minge Tartu, Tõnissoni agraarpoliitika tarvitab Teid!”
“Juhei!”
“Niisugused sõnad jätke juba, sest Tartu ei lähe te mitte teaatrit tegema. Tartus peab inimene korralik ja kõlbeline olema ja hingeeluliselt ning põhiheliliselt viisakas. “Vanemuisesse” ei lase teid juba Menning sisse: see mees on õppinud rohkem “omal jalgel” seisma. Kui Tartu lähete, peate maaga lähemasse vahekorda astuma. Ka “Vanemuisel” ei puudu “oma maalapike”, aga see on Schönherri oma. Küll Tõnisson Teile juba mõne popsikoha muretseb, siis võtate naise, hea pojaema, sünnitate lapsi, võimalikult palju ja head maakarja tõugu, ning viite oma saadused iga-aastasele vasikanäitusele.
“Aga kunst?”
“Kunstiga ei ole Tartus palju peale hakata, kui te just kuremariini ei mõista teha. Aga siiski, kõnelge Wieraga, ta elab Bürgermusses. Vast kõlbate “staabkornistiks”. Võiksite ka “Postimehe” teaatriarvustajana õnne katsuda, ega te esimene ei ole… Aga kõige õigem, pöörge silmad Hiina müüri poole ja ajage juured maasse. See jalg on ikka õigel teel, mis adra ja Tõnissoni taga käib.”
Surutud meeleolus lahkus Lõbus talupoeg toimetaja jutult, et Lõbusale lesele — Metsanurga Klaos oli ta vahepeal juba maha jätnud — kurba sõnumet viia — kunsti “äralõppemise” üle Tallinnas. Tartu minekuga ei olnud lesk sugugi nõus — Tartu naised olevat liig “salopid”. Ja juuri maasse ajada ei oskavat ta ka mitte. Kui kunst neid enam ei tarvita, kui uues “Estoonias” enam peavarju ei ole vanadele tegelastele, siis astuvad nad “Või-Estooniasse” ja Armas Augustin tuleb ka — ühistegevus on jõud.
Hilja õhtuni ajas Lõbus Talupoeg Lõbusa Lesega juttu ja — kadusid viimaks ära.
1913.
***
Viktor Paul Hugo Raudsepp (10. 07. 1883 — 16. 09. 1952), kelle sünnist möödub 120 aastat, on meie kirjandusloo kuulsamaid komödiograafe, kelle enam kui 30 näidendi hulgast paljud — “Mikumärdi”, “Vedelvorst”, “Roosad prillid” jt — on jätkuvalt meie teatrite ja näitetruppide repertuaaris. Raudsepp tundis hästi teatrit meil ja mujalgi, tunnetas teatri võimalusi ning suutis pakkuda väga elulisi tüüpe ja olulisi probleeme ajast ning ruumist. Nii kujundas ta alused uueks arengujärguks meie näitekirjanduses ning teatriloos. Hugo Raudsepa 60. sünnipäeva puhul rõhutati (“Eesti Sõna” 10. 07. 1943; ilmselt W. Mettuse sulest), et kirjaniku teoste taga peituvad elukogemused, teravmeelsused jm avalduvad väärtustena elujõulisuses ja läbilöövuses, mida saadab “oleviku põhitooni groteskne karakteristika, nähtud läbi mängleva vaimu ja üllatavate situatsioonide”.
Hugo Raudsepp följetonisti ja vestekirjaniku Milli Mallikana on tänapäeval juba üpris vähestele teada. Kirjaniku sõnastamisvaimukus ja sõnaosavus koos rikka sõnavara ja tabavate kujunditega kujunes aga välja juba Esimese maailmasõja eel ajakirjanikuna töötades. Tollal olid Milli Mallika ajakajalised lood laialt tuntud. Teatriloo seisukohalt väärivad tänagi tähelepanu Milli Mallika vested näiteks Berliini teatrielust 1913. aastal.
Siinkohal näiteks esitatud Milli Mallika veste “Uus tulevik” aitab meenutada, et tänavu augustis möödub 90 aastat “Estonia” maja valmimisest ja avamisest.
Milli Mallikas täna osataks kindlasti kultuuriministri ja mitmete estoonlastegi tarkust, mille järgi “Estonia” asutamisest mööduvat 2006. aastal 100 aastat (vt “Sirp” 20. 06. 2003). Et “Estonia” 1871. aastal alustas ja “Vanemuine” ka kutselise teatrina “Estoniast” vanem on…, aga see rida ei käi millimallikalikult öeldes juba linnakultuuri edenemise valdkonda.