RIIA: Mis siis on, kui ei ole midagi?
JÜRKA: Siis jõuan koju tagasi.
“Põrguteel ei ole jälgi,” mainib Jürka nagu muuseas Antsule. Küllap vist, eks tõeline Vanapagan tea neid asju paremini. Raivo Trassi “Põrgupõhja uus Vanapagan” “Endla” teatris anno 2002 on oluline lavastus. Isikupärase kujundikeelega, sügava sõnumiga teatrisündmus. Seda hämmastavam tundub vastukajade vähesus: seni kõigest üks põgus arvustus väljaspool Pärnu ajakirjandust. Mõtlemapanev märk meie, kriitikute, pealiskaudsusest, teatriretseptsiooni juhuslikkusest ja pealinnakesksusest. Siiski pälvis Raivo Trassi kümnes Tammsaare lavastus tunnustuse: lavastaja, kunstnik Kristiina Münd ja nimiosatäitja Sepo Seeman esitati Teatriliidu aastapreemia kandidaatideks. “Põrgupõhja uus Vanapagan” osaleb festivalil “Draama 2003”, ehk ilmuvad siis viimaks väärilised vastukajad. Sõnajäljega siin ajakirjas õiendan ära oma tänuvõla tõsise teatrielamuse ees.
Olen “Põrgupõhja uut Vanapaganat” Pärnus kolm korda vaatamas käinud: 23. märtsil 2002 (esietendus), 6. novembril 2002, 10. mail 2003. “Endla” teatri kammerlikus mustkast-saalis nimega Küün avardus lavastuse universum iga nägemisekorraga, vaataja inimlikud äratundmised said külge kõiksuse mõõtme.
“Põrgupõhjas” ristub klassika meie kaasajaga, aga see ristumine pole (õnneks!) nõnda sirgjooneline kui Peeter Tammearu dramatiseeringus, kus raamtegelased Vanamees ja Vanaeit pandud lugema ajalehti ja arutlema ID-kaardi üle. Raivo Trassi igavikulisem lavaversioon puhastab teksti otseütlemise ballastist — peaaegu, sest kui üle lava kooserdavad kolm kommentaatorit, kes lugu omasoodu üle seletavad, kipub etenduse rütm takerduma.
Küüni mänguvõimalused kasutatakse ära maksimaalselt, põrandast laeni. Põrguluukide paotamine põrandas või taevalaest Peetruse kätest alla langev lamp pole pelgalt tehnilised nipid, vaid ikka sisulised. Koosmõjus Kristiina Mündi kujundusega on Trassi lavastuse vormimäng igati veenev, kujundikeel süsteemne.
Lugu algab ja saab otsa mustade eesriietega piiritletud tühjas ruumis. Kui mustad kardinad kõrvale lükatakse, tekivad tühjusesse ukse- ja aknaavad. Rõdukorrusel paikneb taevas, kaks inglitiivulist olevust askeldavad arvutite taga. Tolle taeva all tagalaval asub kirikuõpetaja eluruum ja pihinurgake. Saalist vaadates paremal kääksatab koduselt Põrgupõhja talu uks. Vasakul suur kapp, millest käib absurdse enesekindlusega sisse ja välja Ametnik (Enn Keerd). Taamal viib värav Antsu valdustesse, tema maad ja majad jäävad lava taha.
Kesksed kujundid läbi kogu lavastuse on (vara)kirstud/kastid ja mustahallikirjud kaltsuvaibad. Vaipu tassib Vanapagan turjal kui palke. (Sepo Seemani Jürka kõnnib üle lava ka ehtsa lauakoormaga ja saalis sosistatakse: “Kalevipoeg!”) Vaibad ääristavad Põrgupõhjat kaitsva ringina: kodu sünnib siis, kui Juula vaibad lahti rullib, Jürka muhelev pilk saatmas tüdruku toimekaid liigutusi. Hiljem kuhjatakse vaipadest Maiale hauakääbas. Ja viimaks loobib Jürka vaipu vihaga Antsu õuele kui mullakamakaid või tulehakatust.
Kirstud-kastid kraamiga tassitakse kohale Antsu peremehelike viibete ning valvsate rehkenduste saatel. Kirstu ronib temperamentne põrgumannekeen Lisete (Helle Kuningas), et patustada sulasega (Raido Keskküla), ja kirstukaane vahelt immitsevas punakas põrgutules põlevad omasoodu mõlemad. Juula laotab kirstukaantele linased linikud. Hiljem tallab Ants jõhkralt jaluli neil puhastel laualinadel. Aga aeg näitab, et bravuurne elutants varakirstu kaanel muundub varem või hiljem surmatantsu paanikaks. Oksjonil tassitakse osa kirste minema, Antsu manu tagasi. Suure kahtluse hetkel tunneb Ants maise varanatukese ahtaks sulguvas kirsturingis olemuslikku ebakindlust. Viimaks vinnatakse neli kirstu üles lae alla kõlkuma. Tühjus saab taastatud.
Sepo Seemani Jürka ja Jaan Rekkori Ants on väärt rollid nii üksikult kui ka koos, nende pingestatud partnerlus on lavastuse telg ja põhiväärtus. Hea tunnetusega koosmängust aimub ka humoorikat rivaliteeti.
Sepo Seeman elab Vanapagana inimlikku elu ausa ja sooja osavõtlikkusega. Roll mõistagi sobib Seemani ürgsarmiga, nii väliselt kui ka sisemiselt: sirgjooneline maamees on Jürka, usaldav kui laps, ilma vanapaganliku müstikakirmeta. Tema elab südamega ja see teeb valu. Pikapeale muserdab mehe puhtsüdamlikku loomust maapealse elu valskus, sest vurlede krutskid ja kuri kavalus ei mahu Jürka hinge.
Põrgupõhja uus Vanapagan on näitleja Sepo Seemani seni kõige kontsentreeritum, täpsem, maksimalistlik osatäitmine. Seda lavatööd peaks nägema igaüks, kel hinges eelarvamus või lausveendumus, et Seeman on pelgalt lahe ja ladus meelelahutaja. Roll kui meistrieksam: Jürka lavaelu süvenemise oskuse ja pühendumise astme peaks endale ideaaliks seadma eelkõige Sepo Seeman ise.
Kahe stseeni ajal pühitakse saalis tasakesi pisaraid. Üks on Juula ja Jürka klassikaline kahekõne kirstulaudadest ja samblasest maast. Lihtne ja liigutav, sentimendivaba ja hell armastusstseen. Ireen Kenniku Juulast hoovab sisemist jõudu, noor näitleja oskab empaatiaga kujutleda ja vahendada vanadust. Kenniku mängulaad on sama orgaaniline kui Seemanil, Juula ja Jürka sobivad ühte — ränga, aga õnneliku elu koos veetnud paar. Ja mahajääjal on raskem kui lahkujal. Kui Juula on ära taevasse läinud, järgneb Jürka kahekõne tütrega. Piret Laurimaa väike armas Riia poeb isa kurgu alla ja küsib: “Kui kaugele sa täna lähed?” Küsib hästi lihtsaid lapseküsimusi, mis lavastuse järelmõjus saavad ootamatult avara tähenduse. Riia kõneleb surnud emast nagu elavast ja isa katsub tütre eest pisaraid varjata. Ometi nutab suur tugev mees nagu laps. Ehtne, karge lavanutt on hoopis midagi muud kui Hollywoodi filmide osav ja odav, kalkuleeritud pisarakiskumine. Mehelik maskivaba lein mõjub hingele puhastavalt.
Jaan Rekkor on üks neid isiksuslikke näitlejaid, keda igas olukorras huvitav vaadata. Aga nimelt seetõttu vajabki tema masti mees laval Suurt Väljakutset, mida ei paku kaugeltki iga roll. “Põrgupõhja” põhistseenides on võimas väljakutse täiesti olemas.
Ants Kaval ilmub Rekkori kehastuses sihvkasid sülgava nahkpükstes eluperemehena, kes harjunud kõike ostma, müüma, vahetama, sõnadega sahkerdama. Rekkori esmapilgul ehk peiarlik või Pearulik Ants osutub vilunud suliks, kelle mentaliteediks “Sõber või vaenlane — nii kuidas kasulik…”. Too tüüp on äratuntav küllap igaühele: kellele üleaedne, kellele ülemus. Huvitav, kas mõni pealtvaataja sisimas ennast Antsuks tunnistab? Kas “treneeritud südametunnistus” lubab? Antsu kõrval saavad tähenduse ka nood kolm jobu, kes laval ringi tuiavad ja kõigele nürilt takka kiidavad: Peeter, põllumees — Meelis Sarv; Peet, metsamees — Ranet Rees ja Peetrus, kalamees — Ago Anderson. Ju nad on manipuleeritava, mõtlemisvõimeta inimmassi võrdkuju, kahjuks mängitud üpris üksühele, ilma satiirivürtsita. Peetrus näis algul mitmepalgelisem, ent ka Andersoni rollist kipub teine plaan etenduste käigus hajuma.
Ants Kaval maksab ametnikud kinni, lavastab kohtufarsse, sahkerdab omandiga, tüssab ligimest. Tema tingib ka lunastuse üle, olles veendunud, et no kurat, küll enne surma jõuab korraks jumalat uskuda! Kuni saabub saatuslik hetk, mil Antsu maised tõekspidamised löövad kõikuma Jürka kui Vanapagana igaviku-usu ees. Suur kahtluste monoloog “Inimene ja elekter” on Jaan Rekkori sugestiivseim stseen, üks lavastuse kulminatsioone. Antsu pea kohal kõigub lendava taldriku moodi ufo-lamp (Peetrus keerutab ülal seda lampi) ja heitleva valguse kui tähislaotuse paistel kaotab Ants oma piiratud enesekindluse, tunneb hirmu. Lõpuks küünitab ta ülespoole, kahmab valguse järele, aga lamp tõmmatakse ära. Kõrgemat õiglust üle ei kavalda.
Pärast kahtluste kaost siirdub Ants õpetajahärra juurde lunastust ostma, pannes pihtimistarviduse ja rendiraha tõstmise nõude küüniliselt sama lause sisse. Andres Lepik kujutab Õpetajat illusioonivaba ametimehena, kes tülpinud inimhingede räpasusest. Alatult Antsult võtab Õpetaja viimaks siiski rahatähe vastu, sest elu tahab elamist.
Finaali liginedes immitseb põrandaluukidest põrgusuitsu, lamp sähvib laes ja Miski tõkestab Antsu põgenemistee taevatrepist üles. Ants jääb alla, hirmujoovastuses karjudes, et las põleb, kõik on kindlustatud! Aga viimne sõna ei jää temale.
Kursusevenna Jaan Toominga legendiks saanud “Põrgupõhja” kohta ütleb Raivo Trass kakskümmend kuus aastat hiljem: “Finaal oli Jaanil kordumatu — see oli apokalüpsis.” Praeguse “Põrgupõhja” finaal seiskab aja ja hävingu, kui pimedusest kostab veel kord Jürka ja Riia lihtne kahekõne.
“RIIA: Kui kaugele sa täna lähed? — JÜRKA: Kaugele. — RIIA: Kas metsast läbi? — JÜRKA: Läbi. — RIIA: Üle suure põllu? — JÜRKA: Üle. — RIIA: Teise metsa. — JÜRKA: Teise. — RIIA: Ja sellest ka läbi? — JÜRKA: Läbi. — RIIA: Mis siis tuleb? JÜRKA: Siis ei tule änam midagi. — RIIA: Mis siis on, kui ei ole midagi? — JÜRKA: Siis jõuan koju tagasi.”
Trassi lavastuse kordumatus epiloogis saavad lihtsad, argised sõnad tähenduslikuks. Esietendusejärgses raadiousutluses pärisin Raivo Trassilt: “Kas inimesel on võimalik õndsaks saada?” “Ei ole, ma ei usu,” tuli otsekohe tõsine vastus. Seejärel lisas Trass: “Aga me ei tohi üldse nii mõelda…”
Ükski meist ei tea oma asendit, oma elurolli universumi (üks)kõiksuses. Aga see ei tähenda, et meile oleks antud volikiri elada vastutustundeta ja vastutusvõimeta, et saaksime lunastust raha eest osta või valskusega õndsaks. Raivo Trassi “Põrgupõhja uus Vanapagan” on pessimistlik maailmamudel. Ometi on sinna sisestatud inimlik päralejõudmise võimalus. Päriskoju jõuame alles siis, kui oleme läbinud meile etteantud maastikud ja viimaks ka Suure Tühjuse.