“HINGETÕMME” KUI VÕIMALIK VAGIINA MONOLOOG

(Pilguheit Vivian Bearingile “Vagiina monoloogide” taustal)

JÜRI KALDMAA

Margaret Edsoni draama “Hingetõmme”. Tõlkija: Anne Lange. Lavastaja: Merle Karusoo. Kunstnik: Silver Vahtre. Osades: Katrin Saukas, Jüri Lumiste, Margus Jaanovits, Marika Barabanštšikova, Maimu Krinal, Andres Mähar, Merle Jääger, Meelis Hansing ja Taago Tubin.

Eve Ensleri “Vagiina monoloogid”. Tõlkija: Martin Algus Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Elina Männi (London). Kunstnik: Dagmar Kase. Valguskujundaja: Ave Mägi. Liikumisjuht: Mall Noormets.

           Margaret Edsoni “Hingetõmme” (edaspidi HT) on siin kirjutaja jaoks üks võimalik, ent mõistagi varjatud — kehvasti kuuldav või suisa hääletu — vagiina monoloog.

Kujutlegem, et HT peategelane filosoofiadoktor Vivian Bearing (Katrin Saukas) oli üks nendest rohkemast kui kahesajast naisest, keda Eve Ensler “Vagiina monoloogide” (edaspidi VM)¹ tarbeks intervjueeris. See ei tundugi nii võimatuna, Ensler küsitles teiste seas ka ülikooli õppejõude. Mida kõnelenuks Bearing Enslerile oma tupest?

Bearingi elu ja saatus haakub VMi “Uputuse” looga (esitas Anne Paluver), vanema naise pihtimusega, kes enesekaristuseks vagiina liigse märgumise eest sulges oma alumise otsa kui poe 1953. aastal igaveseks. Järgnes vähk, “sealt” eemaldati kõik: emakas, munajuhad… “Kui sa seda ei kasuta, sa kaotad selle” (VM).

Nii nagu VMi uputajanaine tegeleb muuga (müüb antiiki, käib koertenäitustel), uurib Bearing John Donne’i luulet. Sõltumata sellest, kas Bearing oleks imekombel vähist paranenud (st ellu jäänud), muutuvad need kaks naist saatusekaaslasteks, vagiina eirajateks, sarnastuvad teineteisega nagu kaks tilka vett.

Loomulikult on Ensleri Bearingi küsitlemine fiktsioon. Tõenäoliselt poleks Vivian Bearing Eve Enslerile midagi rääkinud. Tal poleks olnud mahti Donne’i teksti tagant tõusta. Vivianigi jaoks oleks vagiina ilmselt vaid “uskumatult üle hinnatud” ja “koht, kus ei käida” (VM).

VMi naiste üksikõned on vähem või rohkem seotud meestega, olgu siis tõukudes või tõmbudes, aga suures osas läheduse, mõistmise, kaitstuse, armastuse otsimisega. HTs me midagi sentimentaalset, romantilist või veel enam — hoidku taevas! — fallilist ei kohta. Viiekümneaastane Vivian Bearing on erakust preili. Vaid meditsiiniõde Susie Monahan (Marika Barabanštšikova) kutsub teda iseendastmõistetavalt prouaks.

HT sisu võtab ühe lausega kokku Bearing ise: “Käesolev lavalugu näitab teile kõige huvitavamaid episoode minu käitumisest kaugele arenenud metastaasidega munasarjavähki põdeva patsiendina eksperimentaalkemoteraapia käigus.”

Huvitav, huvitav, aga siin kirjutajat huvitab selle lavaloo puhul (eriti antud teemapüstitusega seoses) sootuks muu. HT jutustab mulle hoopis teist lugu. Esmajoones huvitab ja köidab mind —

Vivian Bearing kui NAINE

Ei helise kannel ilma keelteta, ei veere vanker ilma ratasteta; õnnetu on naine ilma meheta, olgu tal kas või sada sugulast.

India vanasõna

Kuid esmalt peaks küsima, kes on naine? “Tota mulier in utero: naine on emakas,” öeldakse.

Simone de Beauvoir

Bearingi naispoolust (yin) näidendis ega lavastuses (otseselt) ei näidata ega käsitleta, ei saagi käsitleda, sest Vivian justkui polekski eevatütar.

Tema soeng on küll tingitud keemiaravist, ometi rõhutab kiilaspea Bearingit kui meest (yang). Pärast esimest ravikuuri juuksed kaotanud naisprofessor näeb välja nagu budistlik nunnmunk, androgüünne askeet. Ent haigla pole paraku teps mitte klooster ega pühamu.

Millist elu on elanud Bearing enne haigestumist? Edsoni tekst ja ka Karusoo lavastus annavad Bearingi isiklikust elust kaunis nappi informatsiooni. Sest isiklikku elu polegi olnud. Kuid siiski? Mida me Vivianist kui naisest teada saame?

Bearing on valinud (vabatahtlikult?) üksinduse ja töörabamise. Kellelegi pole vaja tema haigusest teatada. Keegi ei käi teda haiglas vaatamas. Keegi peale medõde Susie pole teda kullakeseks kutsunud. Ning ongi enam-vähem kõik. Tagasivaated viitavad ennekõike Bearingi õpetlaseks kujunemisele ja olemisele. Vivian on inimene, kelle elu sisu moodustab ainult ja üksnes töö. Ent sellest veidi hiljem.

Meid huvitab käesoleval juhul n-ö vaginaalne vaade. Ainukene (!?) tõestus Bearingi naiseks olemisele selgub günekoloogilisel läbivaatusel, mida VMis (Carita Vaikjärve esituses) hirmsasti kirutakse. Bearingki istutatakse ning unustatakse “natslikele terasjalustele”. Ja kuigi resident Jason Posner (Margus Jaanovits) ei suru Bearingisse “õelu külmi pardinokkasid” (VM), vaid kinnastatud käe, reedab arsti käitumine, et residentuur on tõepoolest inimestega ajaraiskamine.

Aga asja juurde. Bearing pole abielus, pole rasestunud; tal pole sel ajal, mil Posner teda läbi vaatab, seksuaalsuhteid; menopaus pole alanud (järelikult oleks veel teoreetiline võimalus rasestuda!?) ning lõppude lõpuks — tühine, teisejärguline ning kiiresti mahavuristatav faktike: Posner sorib oma kunagise õppejõu emakas menstruaaltsükli 14. päeval — kõige õigemal — ovulatsioonipäeval. (Ma võin olla meelevaldne, ent see ei saa olla juhuslik. Edson on oma ainukest näidendit HTd silphaaval redigeerinud.)

Rohkem vaginaalseid vihjeid, kas või Bearingi seksuaalsele sättumusele, tekstist ega lavastusest ei leia. Bearingi vagiinat ümbritseb “sama suur hämarus ja salapära kui Bermuuda kolmnurka, kust reeglina puudub igasugune tagasiside” (VM).

VMi plakatit ja kavalehte ehib graafiline luuletus, mis kujutab sõnadest joonistatud väidetavalt argise naiselikkuse sümbolit kontskinga. Mitte ühtegi neist kinga moodustavatest (enamasti) adjektiividest — sõltuv, süüdi, isetu, ohvrimeelne, leplik, emalik, passiivne — ei saa kasutada Bearingi iseloomustamiseks. Passib vaid üks — naiselik. Katrin Saukas kehastab küll professori kookonisse tõmbunud, aga samas kaunist ja NB! isegi seksapiilset naist.

Siit jõuame loomuliku ja loogilise küsimuseni. Kuhu ometi on jäänud Bearingi enne sündi küljest raiutud teine pool, kes siinilmas tuleb üles leida: elukaaslane, tugi, abikaasa, partner, mees…? Esimeses Moosese raamatus seisab: “Ja Jumal lõi inimese oma näo järele, Jumala näo järele lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks!” (1 Mo 1, 27). Järelikult, Inimene = Mees + Naine. (Sugude võrd(väär)suse huvides, Naine + Mees = Inimene.) Kui üks neist kahest puudub, pole tegu inimesega?!

Miks haigestub Vivian Bearing just munasarjavähki? Põhjusi ei avata ega lahata. Justkui oleks pahaloomuliselt vohav adenokartsinoom talle nagu muu seas kuu pealt kõhtu kukkunud. (!)

Rahvusvahelise tuntusega tervendaja Louise L. Hay kirjutab: “Ma olen veendunud, et kasvajad naistel emakas, munasarjades jne on sellest, et nad tassivad terve elu kaasas emotsionaalset valu löögist nende naiselikkuse pihta ja seda kuni kasvaja tekkeni.”² Tsitaat käib hämmastava täpsusega tolle VMi uputajast vanadaami kohta (“keerasin selle lukku”). Ja sobib usutavasti kohaldada ka Bearingile, kuigi HTs puudub vähimgi viide Bearingi naiselikkuse pihta antud löögile ja sellele järgnenud emotsionaalsele valule.

Riiklik meditsiin nendib naiste sigimiselundite kasvajate kohta järgmist:

* “On täheldatud, et munasarjavähk tekib sagedamini vallalistel, lasteta naistel…”³

* “Kui naisel ei õnnestu oma seksuaalseid ja reproduktiivseid funktsioone täita, siis võivad tema organismis kujuneda kasvajate tekkeks soodsad nihked, eriti hormonaalsõltuvates elundites — rinnanäärmetes ja suguelundites.”⁴

* “Väga oluline on see, millal ja mil määral naisel õnnestub oma seksuaalseid ja reproduktiivseid funktsioone (rasedus, sünnitus, rinnaga toitmine) täita.”⁵ Jne.

Bearingil pole õnnestunud (või pole ta tahtnudki) oma reproduktiivseid funktsioone täita. Naisprofessori minevikus (eluaastad 22—50) haigutab lihtsalt suur must auk, mille täidab John Donne. Mõistagi metafüüsilise poeedina ja mitte reaalse mehena.

Ning last, not least: Luule Viilma sõnul väljendab munasarjade tervis ema suhtumist meestesse. “Munajuhade ja munasarjade tervis räägib meile väga tähtsat juttu ema arusaamade valitsemishimulisest toimest pereliikmetesse.” (Vivian on üksik laps, tema ema suri rinnavähki.) “Kui organ on kirurgiliselt eemaldatud, siis see tähendab ema vastavat eitavat suhtumist, mida tütar (Vivian) on veelgi suurendanud, kuni mõtteline eitamine muutus materiaalseks eituseks.”⁶

Vaat, kuhu koer on maetud! Võtke heaks, meesšovinistid, või pange pahaks, hüperfeministid, aga Bearingi puhul kõik lausa karjub mehe (st vagiina kasutamise, reproduktiivsete funktsioonide jne) järele.

Ma ei taha Bearingit ja üleüldse naisi kuidagiviisi ahistada ega suruda neid mingitesse patriarhaalsetesse raamidesse. Sestap ma ei arva, et naine on “ebaõnnestunud mees” (Aquino Thomas) või et naiseks saab olla üksnes mehest lähtuvalt. Minu pärast elagu naine üksi, mehega või naisega, olgu ta president, preester või pataljoniülem jne.

Praegu käib jutt Bearingi puhtfüsioloogilisest tervisest.

Hay ja samuti Viilma toonitavad haigustest paranemisel andestuse osatähtsust. Hay soovitab patsientidele andestamist teostada ka kirjalikult  — “70 korda päevas ja niimoodi 7 päeva ühtejärge”.⁷ (See on mõistagi Kristuse pealt maha viksitud, vt Matteuse 18, 22.)

Sellele kuluks nädal ja hing oleks puhas. Aga ei, “lihtsam” on viiekümneaastaselt saada kaheksa kuud keemiaravi, piinelda, lasta ennast alandada (arstid on alati varuks) ja seejärel kõrvad pea alla panna.

Hay ja Viilma õpetuse peale hirnuksid meditsiinidoktorid, veendunud intensiivravi pooldaja Harvey Kelekian (Jüri Lumiste) ja tulevane onkoloogia korüfee Jason Posner, ennast herneks. Nende silmis ei maksaks säärane soolapuhujalik teaduslikult tõestamata pseudoesoteeriline möga muidugi punast krossigi. Selge see, et kartsinoom tuleb eemaldada ja kemoteraapia (heksametofosfatsiil, vinplantiin) pedaal põhja vajutada.

Ent eeldagem, et Hay ja Viilma jutus peitub tarkusetera, mida tasub tallele panna. Kellele või millele oleks pidanud andestama Vivian Bearing?

Bearing kui ÕPETLANE

Naised eksisteerivad põhiliselt soo jätkamiseks.

Arthur Schopenhauer

Kui naisest saab õpetlane, siis on ta suguelundeil midagi viga.

Friedrich Nietzsche

Õpetlasena avaneb Bearing oluliselt rohkem kui naisena. Õigupoolest ainult sellele põgusad tagasivaated keskenduvadki, kogu tema elu ongi olnud üks suur õpetlus:

* Südamlik pilk lapsepõlve, saatuslik sõnade maailma valimine (“somnolentne”).

* Kahekümne kahe aastane püüdlik tudeng-Bearing professor Ashfordi (Maimu Krinal) ees. (Ashford soovitab noorel naistudengil elust rõõmu tunda ning sõpradega välja minna. Vivian aga läheb tagasi raamatukokku ja põhimõtteliselt jääb sinna, Donne´i maagiliste sõnade varju kogu ülejäänud, n-ö elamata jäänud eluks).

* Posneri peetav “matusekõne”, kui morfiin Viviani lõdvestab. (Bearing oli võimas loengupidaja, kirjutas meetrite viisi raamatuid, artikleid jne.)

Ärgu kõlagu see häbematusena ega tundugu lavastaja isiklikku ruumi tungimisena, ent raske on kahe silma vahele jätta sarnasusi Vivian Bearingi ja Merle Karusoo kui  i s i k s u s t e  ja  p r o f e s s i o n a a l i d e  vahel.⁸

Bearing on “arvestatav jõud” ja “andnud tohutu panuse inglise kirjanduse uurimisse”. Pärast kahekümneaastast tööd võib ta öelda, et temast “paremat asjatundjat ei ole”. Kõiges on ta “olnud järjekindel, vankumatu, mõni ütleks ehk isegi: äärmuslik”. Vivian on “tugev, nõudlik ja kompromissitu”, tudengid pelgavad teda jne.

Sama jõuliselt ja sihikindlalt ajab oma dokumentaalteatri rida Merle Karusoo. Kes otsib Bearingis lavastaja alter ego, saab siiski petta. Pisimgi autobiograafiline ja/või ennast avav moment on Karusoo lavastajategevuses erandlik, seega ei tasu nende rööpsuste otsimisega ka üle pingutada.

Viviani ebajumalaks ja klammerdumisobjektiks, millest tuleb lõpuks siiski lahti lasta, on John Donne. Haiguse algusfaasis Donne’i tsiteerimine aitab Bearingit, lõpus ei taha ta enam Ashfordi suust värsse kuulda.

Ashford osutub Bearingi jaoks oluliseks inimeseks. Tema tõmbab Viviani kirjandusteadusse ja ilmub lõpus kui karma ingel, kui eeskuju näitav kohtumõistja (ilma kohut mõistmata). Kaheksakümneaastane kõbus, “õiget” ja tavalist, täisväärtuslikku ja harmoonilist elu elanud emeriitprofessor läheb sureva Bearingi juurest lapselapselapse 5. sünnipäevale…

Surma palge ees selgub, et Vivian Bearing on elanud uskumatult ühekülgset ja viljatut elu. Metafüüsiline luule ning selle uurimine osutub sõnakõlksutamiseks, kasutuks lobaks. Bearingist paremat Donne’i asjatundjat küll pole, ometi on Vivianil vähk, millega naine ei oska midagi peale hakata. Bearing läheneb vähile nagu kirjandusteadlane tekstile, ometi hakkavad arstid hoopis tema keha kui teksti (p)uurima.

Olgu vahelepõikeks osundatud Parkinsoni tõbe põdevale kunstnikule Peeter Mudistile, kes tunnistab, et ta ei ole oma elu õigesti elanud. Tema raamat “Ratsukäik” olevat “näide, kuidas ei peaks elama”. ⁹ Peab olema kaunis tugev inimene julgemaks 60-aastaselt oma elatud elu valeks kuulutada.

Vivian Bearing ennast ei analüüsi, kuigi vähk võiks seda tegema sundida. Hämmastav, aga tohutu uurija- ja töövõimega professor ei mõtle hetkekski selle peale,  m i k s  t a  o n  h a i g e s t u n u d (!?).

VMi tekstis ütleb kuueaastane tüdruk vagiina kohta: “Ma tean, et kusagil sügaval selle sees on tõeliselt, tõeliselt tark aju.” (VMi teise vaatuse salongiõhtut võib vaadelda ka nelja plikakese — lisaks Paluverile ja Vaikjärvele osalevad veel Hilje Murel ning Kiiri Tamm — liivakastimänguna.) Bearingil on see aju liiga tark, täpsemalt kitsarinnaliselt, lühinägelikult tark, ent too (raamatu)tarkus lõikab professoril jalad alt. Viviani loengus Donne’i soneti minategelase kohta lausutud sõnad (“mõeldes iseenda pattudele ja Jumala kohtu paratamatusele, peab kõneleja võimalikuks ainult üht lahendust: kaduda, haihtuda”) pöörduvad tema enda vastu. Haigena tahaks Bearing end ära peita ja tillukesse kerra tõmmata.

Patt võiks antud kontekstis olla nii hingelisest kui kehalisest armastusest loobumine, sünnitamata jätmine jne.

Isaac Bashevis Singeri sõnul on “suguorganid, millele jõmpsikad annavad igasugu inetuid nimesid, tegelikult inimese hinge väljenduseks. Nad on loomu poolest moraalsed, vaimsed, loodud armastuseks ja ustavuseks.”¹⁰ Jääb lootus, et Bearingi arstide käest pääsenud vaim kehastub kunagi “targemana” ja kogenumana ning mõnes järgmises elus sünnitab ta fanaatilise Donne`i uurimise asemel lapsi.

Bearing kui PATSIENT    

Vähk on klammerdumine millessegi, mida inimene üleliia tähtsaks peab…

Vähihaige, kes tahab mängida kangelast, kaevab endale hauda. Vähihaiged on inimesed, kes on meeleheitlikult oma paremust tõestades haigestunud. Nad on olnud enda suhtes naiivselt armutud, seega pahasoovlikud.

Luule Viilma

Just nimelt klammerdunud kangelast, kes püstitab rekordi — läbib kaheksa tsüklit keemiaravi —, üritab Bearing mängida, kuigi ta on vaid hale(tsusväärne) katsejänes meedikute käes. (Viviani teadlik elu jääb “jäneste vahele”, kestab lapsepõlve somnolentsest Flopsyst Ashfordi etteloetava muinasjutuni.)

Filosoofiatudeng Kristiina Reidolf sedastab, et “Karusoo HT pühendab end ühiskonna konnasilmale — eetikaküsimustele”.¹¹ Kummaline küll, aga miskipärast eetiliste teemadega seotud problemaatika, mida ma pelgalt füüsiliste silmadega näen, lavastuses minu jaoks esile ei kerki, mällu ei sööbi. Kogu haigemajandus ja arstindus taandub suhteliselt teisejärguliseks: traditsiooniliselt tuimaks ja skemaatiliseks. Kavalehel toodud Daytoni ülikooli filosoofiadoktori Lawrence Ulrichi küsimused arstide ja patsiendi eetikast, voorustest ja pahedest jne tunduvad juba (HT alguses veel küll tulevase) laiba mõnitamisena.¹²

Arstide ebaeetilist käitumist saab mõtestada, põhjendada ja võib hea tahtmise korral isegi mõista. Posner on ju sõna otseses mõttes üle laipade astuv karjerist, väärikalt resigneerunud Kelekian aga n-ö Posner tulevikus, kui tal pole õnnestunud oma hästi finantseeritud laboratooriumis geniaalset vähiravimit leiutada.

Riiklik meditsiin kui süsteem ongi loodud ebaeetilisi arste tootma. Mis kasu oleks ülikooli lõpetanud (eeldatavalt piiratud teadmusega) tohtri eetilisusest, kui ta üldjuhul ei süüvi haiguse põhjustesse, vaid “ravib” (loe: likvideerib) ainult tagajärge? Siit positiivset (ravi)tulemust oodata võib üksnes naiivne inimene. Kui masinavärki kuuluvad arstid hakkaksid tõepoolest eetikale/eetiliselt mõtlema, peaksid nad uuringute all oleva Bearingi piinamise lõpetama ja varem või hiljem ka oma ameti maha panema.

Omakasupüüdlikud “mõrvarid” Kelekian ja Posner teavad haiguse avastamisest saadik väga hästi, kuigi ei näita seda välja, et need kaheksa tsüklit keemiaravi Bearingi elu ei päästa, aga uurimistulemused on ometi kellegi pealt tarvis saada, et tulevikus tähtis teadusartikkel kirjutada ja avaldada. Sestap suruvad meditsiinidoktorid Viviani silmakirjalikult “hingetu uurimisobjekti”¹³ ossa, millega viimane ise soostub.

Bearingil on valida põhimõtteliselt kahe variandi vahel. Ent “doktorid ei tule selle pealegi, et küsida, kas inimene üldse tahab oma elu viimased kuud haiglas keemiaravi protseduuride käes mööda saata või lahkuks ta parema meelega Caprile”.¹⁴ Aga mis seal enam pärida, “üte sita omma mõlembi”. Surm siin või Siberis...

Tegelikult oleks (olnud) Bearingil ka kolmas võimalus. Ent see eeldanuks tingimata  n a i s e n a  e l a m i s t  ja samuti h a i g u s e  e n e r g e e t i l i s t e  p õ h j u s t e  t u n n i s t a m i s t. (Sest — “Haige on oma haiguse ise tekitanud, seepärast on tulemus haige mõttelaadile vastav.”¹⁵ “Kes eitab haiguste energeetilist, seega stressidest põhjustatud olemust, see paraneda ei saa.”¹⁶) Mõlemas vallas paneb Saatus professorile lõdva randmeliigutusega puuduliku hinde. Et Bearing valib haigla, annab tunnistust meditsiini usaldamisest(!), aga samas näitab tema võhiklikkust, ebateadlikkust ja kanapimedust. Mis lause seisis raidkirjas Dante Alighieri “Jumalikus komöödias” põrgu (loe: haigla) värava kohal? “Lasciate ogni speranza voi ch’entrate“ (Jätke kõik lootus, teie, kes sisse astute).

Kas Bearingi vähki haigestumine ja riikliku meditsiini haardesse sattumine on kuri kättemaks tema oma lolluse — valesti elatud elu — eest?

Ühelt poolt jah — professorile antakse õppetükk, mis jääb ju õppimata. Teisalt, Gunnar Aarma väitel “oleneb inimese saatus tema mõtlemisest ja on seetõttu absoluutselt õiglane”.¹⁷

HT originaali pealkirja “W;t” tähendus on mitmekihiline. (Eks ole kombinatsiooni “wit” — taip, taibukus, meel, teravmeel(sus), vaim(ukus) jne — pluss Donne’i surma ületav/suretav semikoolon üksjagu võimatu eesti keeles kadudeta edasi anda. Reidolf pakub “Va;m”.¹⁸ See selleks.) Oxford English Dictionary annab sõnale “wit” kümmekond tähendust. Ühe nendest võiks tõlkida “õpetatud, targaks, mõtlemisvõimeliseks isikuks”. Ent kas Bearing ikka on seda? Vaatamata professori kutsele ja doktorikraadile elab ja hääbub Bearing rumala inimesena, kes vajab siirast kaastunnet. Vivian eirab lihtsat loodusseadust, peab seeläbi kannatama ning varakult (50-aastaselt) piinarikkalt surema.

HT joonistab ilmeka pildi inimesest, kes on  e n d a l e  i s e  v ä h i  t e l l i n u d. Bearingi imestus — “täielik šokk!” — mõjub eelneva valgel naeruväärselt.

Vaino Vahing märkas HTd vaadates inimlikkuse puudumist.¹⁹

Tõsi ta on, Bearingit ei võeta haiglas enam kui inimest, vaid käsitletakse nagu haiguslugu. Need kaks tundi Sadamateatris on lihtsalt vormistus —  mängu lõpp, lõppmäng, täpp i peale. Ja muidugi ei saa see olla eriti meeldiv, vaid kujuneb halastamatuks, julmaks ja ebainimlikuks vaatepildiks. Inimlikkus võis Viviani haigusele eelnenud elus avalduda ainult suhetes kolleegide või tudengitega. Esimesed himustavad (kui Bearing on ajud välja oksendanud) tema kohta, teistega käitub professor ise armutult. Samamoodi talitatakse Vivianiga nüüd haiglas.

Ainukeseks päikesekiireks, tõeliseks halastajaõeks, kellel jagub patsiendile ka (olgugi kohati imalat) inimlikku tähelepanu, saab Susie. Mõistagi ei oska bakalaureusekraadiga õde anda naisfilosoofiadoktorile enam vaimset tuge, aga Susie teeb vähemalt midagi reaalset ja konkreetset: vestleb Bearingiga, toob mahlajäätise, kreemitab hääbuva Viviani käsi ja mis peamine — seisab patsiendi täisvolituste eest.

***

HT lavastuslikku poolt on jooksvas kriitikas käsitletud.²⁰ Sestap lisan vaid paar ääremärkust.

Lavastuse finaalis tõmmatakse hauakaevajalike reanimaatorite sebimise käigus efektselt ei-tea-kust trepp, mida mööda üles liikudes Vivian (või tema hing) vabaneb. Loomulikult on see lavastaja (igati õigustatud) kontseptsioon. Bearing kui ebaeetilise meditsiini ohver pääseb lõpuks arstide käest vabadusse — surma.

Ent kas ei peaks Vivian siiski trepist alla laskuma? (Paraku sisalduks selles juba teine kontseptsioon ja ka hinnang.) Kas saab Bearingi-sugune lahkuda kuhugi kõrgustesse? (Ma ei kasuta siinkohal meelega mingeid taevaid ega põrguid. Vana Testamendi alguslauses ei loo Jumal taevast kui astronoomilist mõistet — horisondiga piiratud kumerpinda. Ja põrgu — “see teema jäägu mõneks hoopis teiseks korraks”.²¹) Kas pole munasarjavähist tingitud surm Bearingi allakäigu (nii naisena kui inimesena) loogiline lõpp?

Edsoni tekst ja Karusoo lavastus kannavad minu jaoks üsna selget sõnumit. Surm pole Bearingi jaoks mitte üleminek igavesse ellu, mitte koma või semikoolon Donne’i kümnenda püha soneti lõpureast, vaid kindel punkt.

Mõistagi on HT “Karusoo jaoks kui tellitud”.²² Või oleks lausa lavastaja selle ise kirjutanud.

(Samas, sättigem korraks kõrvuti Karusoo “Kured läinud, kurjad ilmad” (1997) ja Ensleri “Vagiina monoloogid”. (Lava)teksti tekitamise meetod on ju sarnane. Mõlemad autorid intervjueerivad, koguvad ehedat, dokumentaalset, autentset ainest. Kas Ensler on dramaturg Karusoo pealt šnitti võtnud?!)

HT on olemuselt monoloog, monodraama ja Karusoo lavastatuna kujuneb sellest ennekõike Katrin Saukase supersoolo, ülejäänud näitlejad taanduvad statistideks. Sama hästi võiks Saukas mängida VMi kõiki monolooge üksinda, sest tema ümberkehastumisvõime avaldab muljet.

Katrin Saukas on tõesti võimas näitlejanna, ei kujuta ette, kes teine oleks Bearingit sellise sisendusjõuga mänginud.

Saukase vägi avaldub eriti vaheldumisi kommentaatoriks, (järjest halveneva tervisega) patsiendiks, õpetlaseks, lapseks, tudengiks kehastudes. Näitlejatar keerab nokkmütsi peas tagurpidi ja on korraga viieaastane plikatirts, keerab viltu ja on tudengineiu, võtab hoopis peast, heidab öösärgi hõlma üle õla ja on toogasse rõivastunud loengut pidav karm professor.

Millegipärast tuletab Saukase mäng nokkmütsiga meelde Eino Baskinit (sic!) ammusest estraadikavast (vist “Topeltkokteilist”), kus vanameister vahetas mütse ning iga peakattega sai uueks tegelaskujuks.

Ja viimaseks vastuokslik nüanss. Hoolimata arstide pingutusest või relvitusest, eetikast või ebaeetikast, Vivian Bearing sureb lõpus, Katrin Saukas mängib aga tervishoiutöötajad heas mõttes surnuks. Väärilist partnerit ei tõuse Saukase kõrvale ühestki. Ja ega saagi tõusta, kuigi tekst ehk võimaldaks, sest Merle Karusoo on esmajoones panustanud oma näitlejannale.

KOODA

Nii HT kui ka VMi autorid, lavastajad ning peategelased on naised. Järelikult peaks neid lavastusi ka arvustama, analüüsima, mõtestama ja mõistma ennekõike naised.²³ Sest “naised on kõige sobivamad uurima naise olukorda”.²⁴ Kuna, nagu ütles XVII sajandi vähetuntud feminist Poulain de la Barre: ”Kõiges selles, mida mehed on naistest kirjutanud, tuleb kahelda, sest mehed on ühtaegu nii kohtunikud kui kaasosalised.”²⁵

Kahelda tuleb ka siin kirjutatus, kuigi autor ei pretendeeri Bearingile pilku heites kummassegi ossa. Olgu käesolev kirjutis kirjalikuks tunnustuseks kahe olulise teksti Eesti lavale jõudmise ning kahe kardinaalselt erineva teatritausta ja -kogemusega lavastaja (Karusoo ja Männi) Eesti repertuaariteatrisse põikamise puhul.

Kuna olen VMst juba kirjutanud²⁶, piirdun siinkohal lavastusest inspireeritud “V-värssidega valgustunud vittudele” (vt pärast viiteid). Leevendagu need naiste väidetavat patriarhaalset rõhumist, mis tõuseb VMis kujukalt esile ja mida rõhutab veelgi vaatuste eel, vahel ja järel kõlav blues. (Lavastaja Elina Männi²⁷ muusikataju väärib kiitust. VMis kasutatud Leonhard Coheni ja Arvo Pärdi palad on äärmiselt täpselt valitud.)

Ja et pilguheit Vivian Bearingile (VMi taustal) loomulikult ja korrektselt lõpetada, siis viimseks “argumendiks” olgu toodud absurdne, onomatopoeetiline ja võrdumatu kõlavõrrand: WIT = VITT.

“Wit” (“W;t”) , nagu mainitud, on HT originaali pealkiri ja “vitt”, mida neli naist VMis hoogsalt ümber mõtestavad, peaks hetkel kõlama ülikaunilt, mitte sõimusõnana. Selle keeleliselt jahmatava, puberteetliku, isegi imbetsiilse, ent kindlasti mitte juhusliku seose juures mõttelõng paratamatult katkeb…

***

“Me oleme unustanud vagiina, meie kõik, muidu austaksime me teda rohkem, me imestaksime tema üle rohkem.” (VM)

Viited:

¹ VM ilmus kevadel kirjastuse “Pegasus” väljaandel ka raamatuna. Tõlkija Hana Arras. Käesolevas kirjatöös on tsiteeritud Martin Alguse tõlget. VMi kohta vt www.vaginamonologues.com; www.vday.org.

² Louise L. Hay. Tervenda end ise. Tallinn, “Egregor”, 1995, lk 67.

³ Pavel Bogovski, Georg Loogna, Mati Rahu. Vähk — põhjused, levik, profülaktika, Tallinn, “Valgus”, 1989, lk 273.

⁴ Pavel Bogovski, Georg Loogna, Mati Rahu. 55 kostmist vähktõve kohta. Tallinn, “Valgus”, 1992, lk 83.

⁵ Tervise teejuht, II köide. Tallinn, “Valgus”, 1989, lk 383.

⁶ Luule Viilma. Ellujäämise õpetus II. Haapsalu, 1996, lk 334.

⁷ Louise L. Hay. Tervenda end ise, lk 24.

⁸ Selleks pole vaja lavastajat isiklikult tunda. Piisab, kui lugeda Karusoo antud intervjuusid. Vt Lavastajaraamat, Eesti Teatriliit, Eesti Muusikaakadeemia Kõrgem Lavakunstikool, Tallinn, 2001, lk 97—136; Riskiretkele tõugatud lastel puudub väljapääs, “Postimees Kultuur” 10. X 1997; “Vastab Merle Karusoo”, TMK 1992, 9 ja 10, jt.

⁹ Anneli Aasmäe. Peeter Mudist hoiatab elu eest. “Arter” 12.  IV 2003.

¹⁰ Isaac Bashevis Singer. Saatan Gorais. Patukahetseja. Tallinn, “Eesti Raamat”, 1995, lk 135.

¹¹ Kristiina Reidolf. Karusoo pimikus läheb asju kaduma. “Sirp” 3. I 2003.

¹² Vt http://academic.udayton.edu/LawrenceUlrich/WIT.html

¹³ Kristiina Reidolf. Karusoo pimikus läheb asju kaduma.

¹⁴ Samas.

¹⁵ Luule Viilma. Ellujäämise õpetus II, lk 244.

¹⁶ Samas, lk 199.

¹⁷ Gunnar Aarma. Mõtlemise salapära. Pärnu, 1998, lk 10.

¹⁸ Kristiina Reidolf. Karusoo pimikus läheb asju kaduma.

¹⁹ Vaino Vahing. Füüsikute ja metafüüsikute dialoog. “Areen” 20. III 2003. Vahing on arvustanud ka VMi. Vt “Selleks, et armastada naisi ja vagiinasid”, “Areen” 13. II 2003.

²⁰ Vt HT kohta veel: Matt Barker, “Haiguste ravi — kontrollitud!” “Sirp” 8. XI 2002; Krista Leipsig, Lugu lunastavast vähist, “Postimees” 12. XI 2002.

²¹ Paul-Eerik Rummo. Normaalsed inimesed.

²² Vaino Vahing. Füüsikute ja metafüüsikute dialoog.

²³ Seda on Kristiina Reidolf, Krista Leipsig jt ka teinud. VMi arvustusi vt http://www.ugala.ee/uudised/arhiiv.html

²⁴ Simone de Beauvoir. Teine sugupool. “Vagabund”, 1997, lk 28.

²⁵ Samas, lk 22.

²⁶ Vt Jüri Kaldmaa. Vagiina — salakäik, mis viib naise hinge. “Postimees”, 3. II 2003.

²⁷ Muide, Elina Männi on “Teater. Muusika. Kino” autor. Vt “LIFT on kahtlemata Briti kõige avantüristlikum teatrifestival”, TMK 1996, nr 3, lk 48—57 ja “Lugu vahmiili ja veart vere nappusest”, TMK 1997, nr 10, lk 28—31.

JÜRI KALDMAA

V-VÄRSID VALGUSTUNUD VITTUDELE

Vihatud

vaikivad

varjul

vagiinad

virguvad vargsi

vaevadest vabaks

Valivad

valguse

viljakuse

vabaduse

Väärivad väärtustamist

Vajavad vaatamist

Väetid vastsündinud

võimlevad vupsavad

veerevad valminud vaarikaina

verevaist väravaist välja

Vaene vagiinata võllaroog vanapoiss

vaimustub vasikana:

Valgustunud vitud! Violetsed võõrasemad!

Visake

veel võimsamaid vempe

vägevamaid vigureid

võluvamaid vimkasid

Võtke võim

Võrgutage võitke

välgukiirusel

variseride vaenajate viletsad vallad

viimased vihased vembavennad

Vae victis?

Vastupidi

Viige võidurõõmu võidetuile

Varsti valu vale

väiklus võikus väärdumus

valguvad vaibuvad

vikerkaarde

Valgustunud vitud! Violetsed võõrasemad!

Valitsege vabariiki

vägivallatuse

vallatu

veenva

vastupandamatu

väega