ANNELI SOVA

MIDA KARUSOO SÜSTIB?

“HIV”. Autor ja lavastaja Merle Karusoo, kunstnik Silver Vahtre, muusikaline kujundaja Urmas Lattikas. Mängivad: Karin Lätsim (Eesti Riiklik Nukuteater), Alo Kõrve (Tallinna Linnateater), Karol Kuntsel (“Ugala“), Ott Aardam (“Ugala“) ja Anti Reinthal.

Esietendus 9. mail 2002 Eesti Draamateatris.

Noorsoorepertuaarist on meie teatrites vist alati puudus olnud — vähemalt kurdetakse sellele sihtgrupile suunatud näidendite ja lavastuste vähesuse üle väga sageli. Veel vähem võib meie lavadel kohata teismelistest rääkivaid probleemnäidendeid, selliseid, mille alusmaterjal on pärit elust enesest. Üksikuid katsetusi on siin-seal tehtud, eredaimana kerkib viimasest aastakümnest meelde Merle Karusoo lavastatud uimastiprobleemidest rääkiv “Laste riskiretk“ VAT Teatris. Ja enne seda tükk tühja maad, millele eelnes praeguste teismeliste papade-mammade puberteediea rõõme ja muresid lahkav “Olen kolmeteistaastane“ Noorsooteatris, samuti Karusoo lavastuses. Seetõttu tuleb rõõmustada, et Merle Karusoo oma sotsiaalse teatriga taas noorteni on jõudnud — eelmisel kevadel valmis mittetulundusühingu RAAAM ja Eesti Draamateatri koostööprojektina tema lavastus “HIV“.

“HIV“, nagu teisedki Karusoo sotsioloogilise teatri lavastused, on sündinud lavastaja ja näitetrupi ühistest improvisatsioonidest ja etüüdidest, mille aluseks dokumentaalne materjal. Sellised temaatilised teatriprojektid, olgu siis professionaalide või laste ja noorte eneste esituses, on mujal Euroopas ja Ameerikas järjest populaarsemad ja edukamad, seda nii õpilaste tervisekasvatuses kui ka aidsiennetustöös. “HIVi“ lavastamisel osalesid konsultantidena Assotsiatsiooni Anti-AIDS Eesti psühholoogid ja arstid ning Tallinna teismelised (tänava)noored. Neilt saadud info põhjal loodi proovide käigus lavastus, mis räägib loo teismelistest ja HI-viirusest.

On neli seitsmenda klassi poissi, kes koolipeolt tulles tänavalt verise tüdruku leiavad ja haiglasse viivad. Siis aga selgub, et tüdruk on HIV-positiivne ning poisidki võivad olla nakatunud. Koos püütakse tekkinud probleemi- ja hirmurägastikust välja rabelda ning peale eneste ka tüdrukut aidata. Arutatakse, kas ja kuidas juhtunust vanematele rääkida, kuidas lähedasi võimaliku nakkuse eest kaitsta, tülitsetakse ja lepitakse, püütakse tüdrukule viisakamaid kombeid ja koolitarkust õpetada ning talle kasuvanemaid leida. Kõige selle käigus jõuab vaatajani lisaks HI-viirusega seotule ka hulk teisi tänaste noorte elu kummitavaid teemasid: seks, narkomaania, tänavalapsed, muulased, üksikvanemad, prostitutsioon jne. See kõik aga ei mõju mitte õpetava ning moraalitseva hinnanguandmisena, vaid puudutab otse ja vahetult tõenäoliselt kõiki lavastuse tegelaste eakaaslasi; lavastuse eesmärgiks ongi ju panna mõtlema ja kujundada suhtumine.

Dramaturgiliselt ja tegevuslikult on “HIV” nutikalt üles ehitatud. Läbi nelja kuu (tegevus on paigutatud kindlasse ajavahemikku — september kuni detsember 2001 —, sest teadmised HI-viirusest ja AIDS-ist täienevad iga päevaga ning nende lavastusse sissetoomine osutuks ilmselt võimatuks) kerib end vaataja ees lahti lugu, mille tegelased on kujundatud võimalikult eriilmeliseks, laval ei ole noored üleüldse, vaid viis väga erinevat ja värvikat sotsiaalset ning elulist portreed. On Oliver (Karol Kuntsel) — alkoholiprobleemidega ema ülbikust poeg, kes püüab oma hingevalu rullnokluse ja popi olemise taha varjata. Tema on neljast poisist vahest kõige suuremate isiklike probleemidega, natuke kare ja tõre, vahel kutsikalikult vallatu ja järelemõtlematu, aga sisemuses õrn, hooliv ja hea südamega, kuigi seda on väga raske ja natuke häbi välja näidata. Seetõttu tõmbabki ta enamasti kapuutsi sügavalt silmile ja pillub lahedaid kilde.

Raigo (Anti Reinthal) on neljast kõige täiskasvanum ja asjalikum, selline nurgeline ja pisut tahumatu spordipoiss, kes oma lapselike rõõmude peale isegi ära kohkub, sest temast eraldi elav rikas isa suhtub pojasse kui võrdsesse, võttes teda mitte kui last, vaid kui täismeest. Sest isale, kellel oma isiklike asjadega palju tegemist, on palju lihtsam poeg sünnipäeva puhul prostituudi juurde viia või talle vaatamiseks pornofilm pihku suruda kui usalduslikult lilledest ja liblikatest alustades meheksolemise tarkust jagada.

Iivan (Alo Kõrve) — neliku noorim liige, õpetajast ema ja muulasest isa paipoisist poeg (“Ei saa minu juurde minna. Mul pole kedagi kodus.”) on ilmsüütu imelaps, “Iivan Inglinägu”, kes ei talu roppusi ja kellele tunduvad sõprade naljad tihti ehmatavad ning solvavad. Abivalmis ja tubli poiss, keda valgevenelasest isa ning õpetajast ema pärast pisut pilgatakse.

Siis Paul (Ott Aardam), kelle kodus, erinevalt teistest, on veel mõlemad vanemad alles, kuid kes tänu oma “uue poisi” staatusele (Paul on värskelt Tallinna kolinud saarlane) ja katoliiklikule kasvatusele sõpradele esialgu pisut “kiiksuga” mulje jätab. Uus elukeskkond ja uued sõbrad muudavad Pauli kohmetuks ja arglikuks. Ta alles õpib siin kohanduma ja teistega harjuma ning kokkupuude HI-viirusega on turvalises kodus ja jumala kaitse all elanud poisile suur šokk, mis paneb enese ja elu üle juurdlema (“Kus kohas ma olen siis selle vea teinud? Ma pean saama aru oma veast, et ma saaksin seda parandada. Inimest aidata — see on ju ometigi õige. Aita oma ligimest, aita. Ma aitasin ju.”)

Ja siis on Veera (Karin Lätsim), loo käivitaja — venelannast lastekodulaps, kes eelistab lastekodus elamisele tänavaid ning kes juba varakult elu pahupoolega kokku on puutunud. Pideval kaitsepositsioonil, kinnine tüdruk avab end algul vaid seosetutest mõtetest koosneva monoloogi kaudu. Ta teab, kuidas kavalusega teisi inimesi manipuleerida. Ta on laps, kellel hoolimata reaalsuse karmusest on oma suured helesinised unistused. Tüdruk, kellel on hirm tuleviku ees, kuid kes oleviku reaalsuses on väga julge. Tüdruk, kellel  o l i  isa.

Lugu lõpeb oma tõsidusest hoolimata isegi pisut liiga õnnelikult: poisid ei ole nakatunud, nende sõprus on toimunu käigus tugevamaks muutunud ja Veerale leitakse Rootsis kasuperekond. Siiski jääb hinge ka valus okas, mida võimendab viimane misanstseen: neli tantsupoosidesse kangestunud poissi, nende keskel karussellil keerlev Veera ja äkki kumedalt vakatav muusika.

Kõik viis noort näitlejat mängivad oma osa niivõrd eluliseks ja äratuntavaks, et nende tekstis sisalduv kasulik informatsioon (nagu näiteks see, kus asuvad Tallinna turvakodud) ja õpetussõnad (“Meie ei suitseta!”, “Ropendada ei tohi!”, “Küüsi närida pole ilus!” jne), mis teksti lugedes teravalt silma torkavad ja banaalsetena tunduvad, ei mõju lavalt kuulduna kuidagi plakatlikult ja moraliseerivalt. Lavastuse tegelased annavad saalis viibivatele noortele samastumisvõimaluse ja mõjuvad eeskujudena, kellest lähtuvalt omi seisukohti (ümber)hinnata ja kujundada. Loodetavasti sisendavad nähtud karakterid teismelistele ka julgust olla isikupärased ja just sellised, nagu ollakse.

Kuna “HIV” peamine eesmärk on aidata kaasa HIVi ja AIDS-i ennetustööle teismeliste ja noorte seas, siis on lavastusele püütud lisada mitmeid teemaga haakuvaid projekte. Internetis on üleval “HIVi” koduleht (www.hiv.ee), kust leiab infot nii lavastuse kui ka HI-viiruse ja AIDSi kohta, lehel asub ka kommentaarikülg, kuhu on võimalik saata oma tagasiside. Ka Draamateatri selleaastane kirjandivõistlus keskendus “HIVile” ja sellega seotud probleemidele ning teatrisse saabus sadakond kirjutist HIVist ja AIDSist, lastekodulastest, narkomaaniast, armastusest ja seksist ning kodustest probleemidest. Ka Tallinna Linnavalitsus on lavastusprojektile oma õla alla pannud, ning tänu nende toetusele said paljud Tallinna õpilased etendusi soodushinnaga vaadata. Eelmisel suvel anti “HIViga” aga omalaadseid talguteatri-etendusi — mitmes Eestimaa paigas kutsuti noored talgutöödele (näiteks vana parki korrastama) ja õhtul oli neil võimalus etendust vaadata.

See, et lavastus muust lastele ja noortele mängitavast repertuaarist erineb ja palju otsesemalt ning teravamalt mõjub, tuleb lisaks saalis kogetule selgelt välja ka lavastuse internetilehe kommentaaridest ja Draamateatrisse saadetud (klassi)kirjanditest. Olgu neist mõningad katked siinkohal ära toodud:

“Palju parem ja huvitavam oli vaadata sellist näidendit kui mingit Lumivalgekest. [- - -] Aitäh, et aitasite meil kõigil taibata, et väga kerge on Aidsi nakatuda. Isegi teisi inimesi aidates.” (Keit, Rocca al Mare kool 4. klass)

“See etendus õpetas meile kõigile, et ei maksa karta aidsihaigeid inimesi, vaid tuleb neile hoopis toeks olla. Aidsi põdevat inimest võid sa kallistada, kui ta on sinu sõber, sest aids levib sugulisel teel ja vere kaudu. Kui sinu sõber on nakatunud aidsi võid sa tema sõber edasi olla.” (Anne-Ly, Rocca al Mare Kooli 4. klass)

“Mind pani etendus mõtlema selliste probleemide üle, nagu seda on HIV. Tavaliselt ei mõelda selle üle, kui kerge on tegelikult sellesse haigestuda, arvatakse, et see on mingi narkomaanide haigus. Aga tegelikult on ju haigestuda palju lihtsam, piisab vaid kokkupuutest haigestunu verega. Muutis ettevaatlikumaks. Ja pani ka mõtlema HIV-positiivsete elu üle. Selle üle, kuidas neisse suhtutakse. Eelarvamustega. Tegelikult on ju nemadki lihtsalt inimesed. Õpetas sallivust. Natuke muidugi ka masendas. See, mida etenduses näidati, pole ju mingi õudusjutt vaid on tegelikkus. Hirmutas. Näitlejate tööd aga jäid lihtsalt suu ammuli vaatama. Aitäh kõigile tegijaile, sain kustumatu elamuse.” (Maria, kommentaar “HIV“ kodulehelt)

Kuid “HIV” sihtrühmaks pole ainult teismelised, vaid ka nende vanemad ning õpetajad. Ja kuigi olen “HIVi” publiku seas kohanud ka toolidesse kangestunud hallipäiseid pedagooge, kellele on laval toimuv selgelt liig, arvan et enamik õpetajaid ja lapsevanemaid tunnetab selgelt lavastuse vajalikkust ja selle sõnumi olulisust. Üheks tõendiks on seegi, et praeguseks on “HIVi” etendused rohkem kui kolmkümmend korda, ja seda on külastanud klassitäied õpilasi rohkem kui kuuekümnest koolist. Pileteid “HIVi” etendustele oli eelmisel hooajal praktiliselt võimatu saada. Seetõttu tahaksin loota, et see äärmiselt vajalik projekt ka järgmisel hooajal edasi läheb. Nüüdsest kuuldavasti juba “Vanalinnastuudio” egiidi all.