Teatrit käivitav vedru on lust, armastab rõhutada Priit Pedajas, kelle juhendatud lavakooli XVIII lennust töötab Eesti Draamateatris meestekolmik Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Jan Uuspõld ja kelles, tundub, on see vedru väsimatult pingul. See avaldub mängurõõmus ja -valmiduses, vaimses ja füüsilises vormisolekus, erksuses, fantaasias, tujus — nii laval kui ka teatri siseelus. Siinkohal koputagem kolm korda, et noorte näitlejate saatust mitte ära sõnuda — sest hoolimata väga suurest töökoormusest ja persona grata mainest nii publiku kui ka kriitika silmis ollakse viie teatrihooajaga ju veel noored näitlejad.
Taavi Teplenkovi (sündinud 2. V 1975) tee teatrisse ja teatris näib sirge. Tallinna poisina õppis ta Väike-Õismäe keskkoolis, tegi enda sõnul seal küll ka pättust, aga samuti näitemängu, kooliraadiot ja ajalehte ning oli aktivist, suutis oma hea näoga jätta paipoisi mulje, parema, kui ehk tegelikult oli. Kümme aastat tegeles ta võistlustantsuga ja viis aastat rahvatantsuga — kehakool, millest näitlejana on hindamatu kasu olnud. Edasiõppimine oli tema klassis loomulik valik. Üks klassiõde kangesti tiris mind lavakasse proovima. Aga too aasta ei võetud vastu. Ma ei teadnud õieti, mida elult tahta. Mõtlesin siis, et lähen Tartusse juurasse, see amet kindlustab heaolu. Ligi 200 tahtjat oli medalitega ja vastu võeti 70, minu keskmise 4,5-ga ei olnud lootustki. Ja mis jurist minust olekski saanud — ma ei oska isegi valetada! Õppisime koos klassiõega aasta Pedas bibliograafiat, tingimusel, et aasta pärast proovime koos lavakasse. Mina sain sisse, tüdruk lõpetaski bibliograafia. Kui ma siiski näitleja poleks, siis nüüd teaksin, mis eriala suunas vähemalt vaadata; liiguksin kunstiülikooli poole, kujundusalale, kuskile, kus on korrastav alge. Või fotograafiasse.
Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli viimasel kursusel anti Taavi Teplenkovile “mitmekülgsete loominguliste otsingute ja edusammude eest” Voldemar Panso preemia (mida laureaatide esindusliku rea tõttu on meedias ka tulevikulootuse preemiaks nimetatud). Kursusejuhendaja kommenteeris: Teplenkov võiks oma tõsise suhtumise poolest eeskujuks olla kõigile tudengitele. Pühendusin koolile sada protsenti, sukeldusin selless, pea ees. Ma ei mõelnud millestki muust kui teatrist see neli aastat, paar aastat teatriski veel otsa. Muidugi suhtusin mingitesse asjadesse skeptiliselt, valisin, just väljaspool eriala. Aga eriala ennast võtsin jäägitult. Pedajase õpilane nagu ma olen, see oli minu jaoks õige, mida ta tegi ja teeb. Ehkki meil on konkreetses töös võibolla lahkarvamusi, aktsepteerin ma võibolla tema üldist teatritegemise suunda. Teda ma usaldan jäägitult.
Kool annab käsitööoskused, õpetab selgeks keele, millega teatrit teha, ülejäänu õpitakse praktikast. Oma kogemuse pealt. Võrreldes sellega, mis ma olin teatrisse tulles… Ma ei olegi veel kuhugi jõudnud, aga juba s e e vahe on suur. Mingi sinisilmsus, naeratusega teatrisse tulemine on kadunud. Teater ei ole lust ja lillepidu, see on raske töö, mida ma teen küll hea meelega, see on mu töö ja elu ja hobi, aga see on väga raske. Kuigi — sellest sai aru juba kooli ajal. Ütleme: olen õppinud natuke rääkima selles keeles, mida ma koolis õppisin.
Viie-kuue tööaasta jooksul on Taavi Teplenkov Eesti Draamateatris mänginud 19 lavastuses ja olnud mitmel hooajal selle Eesti suurima sõnateatri hõivatuim näitleja. Lisaks filmi- ja raadiotööd, teleteater, muusikal. Muidugi on seal hulgas erineva mahuga rolle. Sõnatuid, ühe- või paarirepliigilisi episoode (sketšid “Väikeses õuduste poes”, paaž “Kuningas Learis”, episoodid “Elluastujas”), on väiksemaid osi (Roela mees “Küüdipoistes”, Kikram “Moondsundi Vasselis…”, Merkli Franz “Kasimiris ja Karolines”, Mimithos “Zorbases”, Christy “Inishmore’i leitnandis”). Ja on hulk nimi- ja peaosi: Johan “Mao tees kalju peal”, Popi “Popis ja Huhuus”, Rasmus lastelavastuses “Rasmus, Pontus ja Lontu”, Adam “Koomilises potentsiaalis”, Mort suvelavastuses ”Mort. Surma õpipoiss”, Mees “Meie isas”. Kiretu loetelu taga on ülipingeline puhkepäevadeta koormus. Küllastumine saabus kolmandal hooajal, liiga ruttu, ise ehmatasin ka. Kui lavaka ajal Anu Lamp või Ain Lutsepp või mõni teine õppejõud rääkis, et meil kõigil on ees üksindusse, metsavahiks tahtmise ajad, mõtlesin, et ei ole võimalik — selle töö juurest ära tahta? Olin jäägitult teatrile pühendunud, praktiliselt igal õhtul laval, nii mitu hooaega järjest. Ja mul olid järjest peaosad. Tundsin äkki, et enam ei taha lavale minna! “Mortis” mängis mu kursuseõde Külli Teetamm Linnateatrist, kes polnud tol hooajal uut rolli teinud, nägin, kuidas ta proovis töötas, iga detaili nuputas — ja mina seisin oma peategelase rolliga, käed rüpes, keset lava … Siis mõistsin, et aitab, on vaja puhkust. Selline mängimine ei ole enam aus. Hoidsin ise kõrvale ja ka jäin kõrvale, võtsin hoopis vastu Malviuse “Hüljatute” pakkumise, olin pool aastat teises keskkonnas, õppisin laulmist jm.
Teatriteaduses on mõiste ghosting. Kui casting tähendab osajaotust, siis ghosting tähistab näitleja seniste, just oluliste rollide slepi kaasarääkimist uue lavakuju mõjuväljas. Johan Torgny Lindgreni “Mao tees kalju peal” jääb arvatavasti pikaks ajaks Teplenkovi üheks kõige mõjuvamaks ghos’iks. Heldelt auhinnatud ja vaheaegadega viis aastat mängukavas püsinud “Mao tees” on Johan keskne tegelane, karjuva ülekohtu pärast rusikas käsi jumala enese poole pöörduv poiss ja mees, kelle silme all rullub lahti tema perekonna naiste meeleheitlik eluvõitluse lugu. Pärast edukat esinemist Helsingis Karhunkaato festivalil kirjutas mõjukas soome kriitik Jukka Kajava “Helsingin Sanomates”: “Peaosaline, loo jutustaja, lapsest noormeheks kasvav Johan on Taavi Teplenkov, käed rusikas, silmitsi luhtuvate võimalustega, äärmiselt tundlik, puhaste ja liialdamata tunnetega näitleja, kellest me veel saame kuulda” (HS 13. 12. 2000).
Menukirjanik Terry Pratchetti ülikülluslikus fantaasiailmas elab Mort, eneselegi märkamatult läbi seinte astuv ja Surmale endale õpipoisiks hakanud noormees. Tepelenkovi mängitud Mort tabas just seda tuttavlikkuse ja mõistatuslikkuse endastmõistetavat põimingut, mis teeb muinasjutud nauditavaks.
Koer Popit Tuglase novelli “Popi ja Huhuu” põhjal valminud lavastuses on pealispindselt tõlgendatud kui tõepärast loomaetüüdi truu taksikoera teemal. Tegelikult kompab see lavastus sõnateatri võimaluste piire, paneb proovile draamanäitleja väljendusvahendite varu, kõneleb identiteedist ja kooseksisteerimisest. Teplenkovi Popi partneriks on Huhuu rollis Tiit Sukk — kursusevend, väga lähedane sõber, sage lavapartner ja kaaslane ka muudes teatrielu ettevõtmistes. Kahe teineteist poolelt pilgult-žestilt tunnetava näitleja koosmängus muutub sõnatu lavastus pingsalt dialoogiliseks, sisaldab kirglikku võimuvõitlust, kohanemise, allumise ja rollisuhete määratlemise suurt draamat. Hiilgav füüsise valdamine, hulk leidlikke mängulisi detaile, puhas joonis. Keelebarjäärideta “Popit ja Huhuud” on mängitud Krasnojarskis, Kiievis jm.
Taavi Teplenkovi oluliste rollide reas on ka hulk kõrvalosi ja episoode: kurbnaljakas külalollike Kikram “Vasselis”, noorena küüditamisele kaasa aidanud ja vanaduses sellele kahetsusega tagasi vaatav Roela mees “Küüdipoistes”, varjuna paindlik ja kõikjalviibiv Mimithos “Zorbases”, kaheksa värvikat tüüpi “Väikeses õuduste poes”, toolilt lausa maha voolav joodikukalts “Elluastujas”, ähvardavalt staatiline Christy “Inishmore’i leitnandis”. Kui mängid järjest peaosi, siis pole midagi mõnusamat kui vahelduseks teha väikest sutsu. Kaks peategelast räägivad eeslaval rasket stseeni, sina tegutsed taga — ja kõik vaatavad sind. See on nii lihtne! Pigem peab ennast ohjeldama. Käsi südamel: ma jälgin alati partnereid ja tean täpselt, millal on eeslaval olijatel see hetk, kus mina võin tähelepanu endale tõmmata! “Kuningas Learis” olin paar minutit laval, sellest enamik aega pikali vees. Seda rolli palusin ise, väga mõnus oli mängida: tulin majja siis, kui etendus algas, tegin hästi põhjalikult grimmi — küll lokke, küll habet, arme ja silmi. Läksin lavale, ütlesin kaks lauset ja siis surin efektselt.
Paari aastaga on Suka-Teplenkovi-Uuspõllu juhitud kolleegipreemiate Antsude tseremooniad aasta eelviimasel õhtul saanud Eesti Draamateatri rahvale üheks säravaks ja liitvaks tähtsündmuseks, need peod särtsuvad leidlikkusest, energiast ja naljast. Tiiduga ei oska me pärast kunagi öelda, kes mida välja mõtles, kes on idee autor — me lihtsalt töötame koos. Tiit on spontaanne, mina olen ratsionaalne. Tiit pakub viis ideed, mina lasen oma mõttel tema fantaasia najal ratsutada ja valin. Meil on vedanud: meie teatritunnetus ja elutunnetus on kuskilt väga sügavalt põhjast alates sarnane.
Teplenkovi mitmed kursusekaaslased teevad head ja põnevat tööd ka ebatraditsioonilistes laadides, moodustavad näiteks Von Krahli trupi tuumiku. Kas loominguvaim ei igatse uut, teistsugust kogemust? Olen tajunud, et minu mõttekäik hakkab lahknema sellest suunast, mida Eestis põhiliselt tehakse. Tihtipeale olen selles teatris väga pettunud. Siis püüan end maa peale tagasi tuua, mõelda sellele, mida publik tahab näha, miks on midagi vaja mängida. Piitsutan ennast natuke, et ära hakka liiga oma rada minema, sa ei tee teatrit ainult iseendale. Vahel aga vaatan väiksemaid asju, ka Tallinnast väljaspool, ja suu jääb lahti: “Shopping and Fucking” “Ugalas”, “Teisel pool” Emajõe Suveteatris — kui sellist teatrit näen, siis tunnen, et hing igatseb seda teha. Või suurt klassikat nagu linnateatris tehakse. Aga head tööd on saanud Draamateatris teha, siin on sümbioos eri laadidest. Selles mõttes olen rahul. Ma tahan ikkagi huvitavat tööd saada, ja minu kui näitleja loominguvabadus on rolli sees olemas.
Taavi Teplenkovil näib kõike jätkuvat: tõusujoones kulgenud tööelu, kolleegide ja kriitika tunnustus, pakkumised mängida erinevates žanrites, fännid (mõnda aega tagasi tõid õhetavad tüdrukud lavale lilli ja helistasid tüütult, nüüd olevat see taandunud aeg-ajalt saadetud lilledele ja kirjakestele à la “oled mu südame röövinud”). Mis edasi? Lavaka ajal käisime teiste maade teatrikoolides. Ei usu, et tahaks teatrit kusagil otse õppida. Pigem on vaja hästi palju vaadata, sellest tunnen puudust — käia, näha, mis maailmas tehakse, sealt õpib kõige rohkem. Ja enda töödest. Vahepeal tundsin puhkusest puudust, nüüd pigem tööst. Keerulisest, endale midagi pakkuvast, väljakutset esitavast tööst. Eesti Draamateatril oli plaanis kutsuda moskvalane Sergei Ženovatš lavastama “Vendi Karamazoveid”, olin trupi nimekirjas, kuid plaan lükkus edasi. See on aga asi, mida ma tõesti väga ootan. Igatsen tööd, kus on suur ülesanne ja suur vastutus.