TEGELIK TEATRIHUVI EI TOHI OLLA KARISTATAV

Järgnev vestlus on peetud Tartus 19 päeva enne festivali „Draama 2003“ algust. See püüab valgustada, miks tuleb festival just selline nagu ta tuleb. Püüab uurida, mida ühe konkreetse festivali korraldamisel, ühes riigis, ühes linnas, silmas peetakse. Oma nägemust, oma otsuste ja valikute tagamaid selgitab festivali „Draama 2003“ peakorraldaja Margus Kasterpalu.

Andres Keil: Alustada võiks meie jutuajamist nii. Mulle tundub, et „DRAAMA 2003“ on üldse esimene teatrifestival Eestis, mille taolisi me ka piiri taga oleme harjunud nägema. Võib-olla võiks „totaalne“ olla kirjeldamiseks õige sõna.

M. K. : Mu välisfestivalide kogemus ei ole küll ülearu esinduslik, kuid et „Draama“ ei ole üles ehitatud ühegi välismaise analoogi järgi, seda võin ma kätt südamele pannes küll kinnitada, aga selliseks, nagu ta nüüd loodetavasti tuleb, sai ta nõnda:

Kui eelmise „Draama“ järel peaaegu et otsustati, et see on viimane kord sellist festivali teha, rohkem ei tule, oli vaja sügavalt järele mõelda, mis asi see festival selline üldse on. Miks seda teha maksab. Ja selgus, et vastus ei ole ju üldse kaugel — kui asja pealkiri on „Eesti Teatri Festival“ ja ta on üles ehitatud biennaalina ja läbiv suurtäht ei ole pelgalt ortograafiline, vaid ka sisuline, siis see tähendab seda, et festival peaks andma täispildi sellest, mis on eesti teater tervikuna ja hetkel ülepea, võttes aluseks peaaegu kõik, mis kahe aasta jooksul on sündinud. Seega pole mõistlik piirduda ühe kriitiku või kriitikute grupi või mistahes põhimõttel moodustatud valikukomisjoni pisikese valikuga. Need lavastused esindavad siis pigem valijaid, aga mitte eesti teatrit.

Tegelikult peaks see festival — nimest lähtuvalt — hõlmama tunduvalt rohkem valdkondi kui ainult lavastused.

Näiteks korralikku teatrifoto näitust sel aastal veel ei tule, aga sellest vähemalt kõneldakse ja fotoajakirja “Chees” teatrifoto erinumber tuleb, teoreetiline seminar sinna juurde.

Ka teatriplakatid on väga kummaline asi. Põhiliselt on nende funktsiooniks muutunud inimene iga hinna eest teatrisse saada, teisalt aga tehakse ikka veel nagu kõige kiuste ka selliseid plakateid, mis on lihtsalt ilusad — ehk siis plakatikunsti. Me paneme nad näitusel üksteise kõrvale välja ja ma kinnitan, et see pole vähem huvitav kui mõnd etendust vaadata.

Liidame siia veel kooli- ja harrastusteatrid, kontserdid, lavavõitluse õpikoja ja uhiuute eesti näidendite esietendused — millestki ei oleks ju põhjust loobuda. Ja lähebki asi nii suureks, nagu praegu programm näitab. Pole parata.

A. K.: Sa osaliselt vastasid minu planeeritult veidi urgitsevale küsimusele. Mul on väga hästi meeles, mida sa kaks aastat tagasi „Draama“ eelõhtul kuskil lehes või raadios ütlesid. Vastates küsimusele à la “Härra Kasterpalu, kuidas te kommenteerite seda, et festivali „Draama 2001“ programmi on kokku pannud üks kuraator?” Kas sa ise mäletad?

M. K.: Ei.

A. K.: Sa vastasid, et see on hirmus hea. Ja põhiliselt on see hea sellepärast, et kui on üks vend, siis tema vastutab. Ja ma võin minna ja võtta nööbist kinni ja küsida — mees, miks sa nii tegid?

M. K.: Tõenäoliselt ma pidasin silmas, et valikut tegema on üks inimene parem kui mitu inimest — viimasel juhul leitakse lõpuks ikka mingi kompromiss ja keegi samas ei vastuta.

Kuid on vaks vahet, kas festival kestab kolm päeva või kuus päeva, hõlmab kas tosinat või nelja-viitkümmet tükki.

Muidugi on väiksema mahu juures igal üksikul suurem tähendus või õigemini, iga üksik on suurema tähelepanu all. Küsimus — miks just see?

A. K.: Lähtudes sinu eelnenud jutust totaalsuse ja üldise pildi kohta , võtan su keelekomistusest kinni. Sa ütlesid, et igal üksikul on suurem tähendus. Kas on?

M. K.: Ma sellepärast parandasingi, igale üksikule omistataks, või o m i s t u b a u t o m a a t s e l t, suurem tähendus, sest neid, kes peavad endid esindama, on nii vähe.

Kui ma oleksin sel aastal pidanud näiteks valima vaid ühe kahest kõneks olnud „Vanemuise“ lavastusest, oleks ma olnud päris hädas, sest valida nende vahel oleks praktiliselt võimatu. Eelmine festival sundis peaaegu kohustuslikus korras selliseid valikuid tegema. See festival laseb vabalt mõlemad lavale, leiab mõlemale koha — “Pühakule” omadramaturgia, “Roberto Zuccole” ametlikus programmis. Nii et räigeid ja välistavaid valikuid ei ole see festival võtnud endale eesmärgiks teha.

A. K.: Ma küsin nii — ma arvan, et iga inimene, kes „Teater. Muusika. Kino“ loeb ja festivali programmi vaatab, saab mingisugust aimu taotlustest. Tegelikult ei olegi oluline, millised on sinu või teie tiimi taotlused. Inimestel on arusaam erisugune, aga mingi aim tekib. Keegi näeb seal, et kooliteatritele on antud võimalus. Keegi näeb, et eesti omadramaturgia on kokku koondatud. Mis iganes. See ei ole oluline.

Mulle tundub, et viimase paari aasta jooksul on viimaks ometi hakatud natukenegi sügavuti kõnelema, nii teatri kui ka kultuuri üleüldiselt olemuslikust vajadusest. On tekkimas mingi ühiskondlik diskussioon.

M. K.: Selle kohta, kas seda kõike üldse on vaja?

A. K.: Jah. Ja ma näen tuleva festivali juures taotlust virgutada diskussiooni. Tõmmata terve spekter laiali ja pakkuda võimalust erinevatest otstest kinni võtta. Ühteaegu neid otsi kätte mängides. Kas ma saan õigesti aru?

M. K.: Väga õigesti saad aru. Kui kitsas festival pakub tegelikult tööd ainult spetsialistidele, seal saab arutada, kas festivalile valitud tükk oli kõvem kui mõni teine, siis kultuuripoliitiliselt, teatripoliitiliselt ei ütle eelmise festivali tüüpi festival mitte midagi. See on festival kitsale ringile ja sinna see diskussioon ka jääb. Ning eriti jäi ta sinna muuhulgas sellepärast, et eelmised festivalid on olnud üsna hästi makstud ja kaugelt kohale toodud rahvusvahelise žürii suud põhimõtteliselt suletud. On olnud kokkulepe, et nad ei kommenteeri festivali vaatamise ajal seda, mis nad näevad.

Rahvusvaheliselt tunnustatud spetsialistide hinnang väljendus ainult auhindades, mis 70 protsendi ulatuses kattusid Teatriliidu aastapreemiatega. Mingit sõnumit sellest ei sündinud. Mõni tublim kirjutas artikli omamaises ajakirjanduses, millest mõne refereering jõudis ka meieni. Aga söandan väita, et eesti teatril polnud sellest eriti palju kasu. Me oleme püüdnud teiste vigadest õppida ja tahaks, et festivalist oleks eesti teatril tõesti kasu.

Muuhulgas tähendab see, et suhteliselt mastaapset asja on ajakirjandusel keeruline mitte tähele panna. Meie meediastrateegia on see,  et inimesed, kes festivalile ei tulnud, saaksid teada, millest nad ilma jäid. Asjast kõneldaks nii palju, et teater oleks üheks nädalaks ühiskondliku tähelepanu keskpunktis. Tuleb tekitada olukord, mis erineb viimaste aastate jooksul vaikselt tekkinud pildist — teatrist kirjutatakse siis, kui tuntud näitleja lahti lastakse või lapse saab, või siis, kui tuleb välja uus tükk.

Sellest, miks teatrit ülepea tehakse, kuskil peale erialaajakirjanduse lugeda ei ole. Ja kui sellest ei kirjutata, siis on see vähetähtis ja kui on vähetähtis siis ma ei hakka ju sinna minema.

A. K.: Selge on see, et kandilise maailma vastu ei ole mõtet võidelda. Maailmas tuleb töötada tema enda tööriistadega. Tollmõõdustikus mutrile pole mõtet sentimeetermõõdustikus mutrivõtmega külge minna, see ei toimi, sest mutter jääb keeramata.

Üks, vähemasti viimase kahe draamafestivali, tugevamaid ja kurjemaid kriitikuid on olnud Ingo Normet. Tema ütleb, et siin on täiesti mõttetu kahe miljoni krooni raiskamine, festivali põhieesmärk peaks olema, et eesti teatritegijad saaksid ühel ajal ühte geograafilisse ruumi kokku.

Kuidas sa Normeti juttu kommenteerid? Minu arust on tal paljuski õigus. Lisades veel, et teater on piisavalt atraktiivne selleks, et festivali ümber peaks ja saaks kogunema kogu vaimueliit.

M. K.: Mul pole selle vastu midagi, koondugu pealegi.

A. K.: Kas sa oled festivali korraldades astunud mingisuguseid samme, püüdnud luua võimalusi, et kas või näiteks Normetit rahustada?

M. K.: Ma olen mõni aasta tagasi ka valikukomisjonis olnud. Siis oli festival veel palavaimal esikate ajal — oktoobri keskel. Jutte oli selliseid ja teistsuguseid. Kõik rääkisid nagu Normetki, et see peaks olema eesti teatrirahva kogunemine. Peaks tegema nii, et teatrid löövad nädalaks uksed laudadega kinni ja riputavad sildi välja — “Sõitsime festivalile”.

Aga nagu sa ise ütlesid ja nii see vist on — kandilise maailma vastu mingisuguste teiste vahenditega võidelda on mõttetu. Ja kui teatrid peavad mõtlema, kuidas raha teenida, siis nädalaks poe kinni panemine on täiesti võimatu. Teatrijuht ei saa seda teha.

Ometi me festivali tehes sellele mõtlesime. Ning on sündinud rida otsuseid — alates piletihinna poliitikast ja lõpetades suhteliselt ligitõmbavate kontsertidega Tartu  Raekoja platsil ja ka mujal.

Eelmiste aastate kogemus on näidanud, et teatraalid ei taha siin eriti olla, neil pole siin midagi teha. Me mõtlesime siis nii — kui festival on piisavalt suur ja kui me suudame tekitada olukorra, kus saalid on täis, siis on ehk võimalik aegamööda murda ka teatritegijate vaikiv vastumeelsus nende oma teatripeo vastu. Kui seal, kus neid ei ole, on hea, siis nad tahavad seal olla.

Teiselt poolt, kui seda poliitikaks nimetada, Eimuntas Nekrošiuse meistriklassi, lavavõitluse demonstratsioonesinemistele, näitustele ja kõigile programmi etendustele pääsevad vabalaval osalejad oma kaelakaardiga.

See aitab näiteks Varstu kooli näiteringi lastel ära näha kogu eesti teatri paremiku korraga.

Kui niimoodi õnnestuks aastaid toimida, siis võiks küll loota, et publikuga hullemaks ei lähe. Äkki kaob ära tunne, et teatri väljendusvahendid on marginaalseks muutunud või ammendunud. Muu pilte ja lugusid näitava meedia kõrval.

A. K.: Kui ma alguses välismaa festivalidest rääkisin, siis pidasin silmas eelkõige eesti nooremate teatraalide hulgas krestomaatiliseks saanud Avignoni festivali. Seal on kindel ja kallis ametlik programm ja väga palju erinevat offi.

Mõneti tundub ka tulevase festivali juures, et ametlik programm on justkui kohustuslik ripats, liiatigi, et osa etendusi toimub väljaspool Tartut. (Mis isiklikult minu arvates on, rahast lähtudes, väga mõistlik.) Kas siis ametlik programm on ripats, mida vaatab hästimakstud žürii, mis meile pai tegemiseks kohale on toodud?

M. K.: Ma ei tea, kas ripats on seesama, mis kese? Vist mitte.

Alustan kaugemalt. Eesti oludes sünnib teater reeglina teatrites. Mujal ei sünni protsentuaalselt nii suur hulk professionaalset teatrit teatrites. See tähendab, et festivali sees on vaja tõsta teatrite eneste huvitatust festivalist. Valikukomisjoni ajal on printsiibiks Top 10. Kümne sisse sattus vähemalt kaks Linnateatri lavastust, kuskilt veel midagi ja ei olnudki haruldane, et oli teatreid, kes festivalile ei sõitnud ja ei sõit-nud-ki. Kunstilise valiku seisukohalt oli see hea plaan, teatri seisukohalt tervikuna mitte. Seetõttu sai seekord iga teater ise ametlikku programmi tüki valida, mille kohta ta võimalikult objektiivset ja kvalifitseeritud tagasisidet tahab saada. Ja seda on žürii kohustatud iga päev andma, ühesõnaga, nii kui midagi näeb, nii räägib.

A. K.: Kus?

M. K.: Iga päev pool tundi enne esimest ametliku programmi etendust sellesama etenduse paigas loeb žürii ette eelmise päeva memorandumi. Viimasel päeval on kahetunnine vaidluskoht — põhimõtteliselt kohtumine žüriiga. Ka igapäevased žürii koosolekud salvestatakse ja protokollitakse, need on hiljem toimetatuna avaldatavad. Nii saab iga teater võimalikult adekvaatse tagasiside ja väidetavasti on just see, mis huvitab.

Nii et ametliku programmi koostamise teatritele delegeerimisega pidasin ma just seda silmas, et nad oleks ise festivalist ka huvitatud.

A. K.: Kas see toimis?

M. K.: Jaa. Kedagi ei ole kõrvale jäetud ja mulle tundub, et see on õige. Näiteks Kuressaare Linnateater kutsuti, neil ei olnud küll hetkel midagi pakkuda, „Theatrumi“ valitud tükkide tegijad on Inglismaal filmivõtetel, ei saa tulla. Aga võimalus oli olemas.

A. K: Räägime omadramaturgiast. Ma usun, et sa oled minuga nõus, kui ma väidan, et viimastel aastatel, võib-olla viimase viie aasta jooksul, on toimunud eesti dramaturgia n-ö taassünd. See, et omadraama lavale jõuab, on tagajärg, eesti kirjutajad kirjutavad lavalisi tekste. Ja mida aasta edasi, seda kenamaks pilt läheb.

M. K.: Väga nõus.

A. K.: Sellepärast tuleb sellest ka rääkida, et tagasilöök ei tabaks.

Lugedes aga festivalieelseid intervjuusid, põhjendad sa omadramaturgia kaasamist sellega, et mitte välismaalastele jälle Tšehhovit ja Shakespeare’i näidata. Just nagu unustades selle, mille peale me praegu noogutame. Peakorraldajana on sul kohustus see teema lahti rääkida.

M. K.: Klassikutest rääkisin ma kontekstis, et kui festival oli Top 10 printsiibil, siis nii läks. Eesti näidendi lavastus ei pruukinud kunstiliselt õnnestunud olla ja see ei tähenda alati seda, et tekst ise mage oleks. Teisalt võib tekkida vastandus, mille ma „Vanemuise“ näitega tõin. Kui sa arvestad, et tuleb rahvusvaheline seltskond, kes keelemurretel niikuinii vahet ei tee ja talle siis näidata Napoleoni “Pühaku” kontekstis… Midagi ei saa nad aru. Parem valida “Zucco”. Iga normaalne inimene mõtleks nii.

Korraks veel Normeti juurde tagasi tulles — on olnud selline legend, et draamafestival on müügifestival. Käivad kuraatorid ja siis kutsutakse eesti teater välisfestivalidele. Mis tegelikult ei töötanud ühestki aspektist, sest valikuprintsiibiks ei olnud mitte iialgi festivalitükkide valimine. Top 10 ja festivalietendused kattuvad väga üksikutes punktides. Nii ei õnnestunudki midagi “maha müüa”. Aga n-ö igaks juhuks valitigi „Pühakute“ asemele „Zuccod“, sest neil oli rohkem potentsiaali siiski kutset saada. Kui tegemist ei ole just Bonni biennaaliga, kus teema ongi omamaine dramaturgia.

            Praeguseks on kinnitanud oma tulekut „Draamale“ 37 väliskülalist ja suurem osa neist tahab siin näha just eesti omadramaturgial põhinevaid lavastusi. See on kihvt, see on hea. See on see, miks seda festivali sellel suunal teha maksab.

A. K.: Tulles veel tagasi Avignoni festivali juurde, mida siinnegi oma tiheduses juba veidi meenutab. Seal on ametlikust programmist väljaspool saalidest sisse-välja saalimine, nii nagu XIX sajandi ooperis, pigem normiks. Siin on palju kaelakaarte, teatrisõbra pakett, sõnaga — publikul suhteliselt suur materiaalne vabadus tulla ja minna. Laval oleva profi pärast ma väga ei muretse, igal pool festivalidel seeritakse, ja kui ei meeldi, siis harju ära. Küll aga on mul mure just kooliteatrite ja harrastusteatrite tasuta etenduste puhul. Kõige õrnemate asjade puhul. Kas liikumisvabadus on ka kuidagi piiratud, kas selle peale on mõeldud? Et noor teatritegija õnnistava kogemuse asemel valusat laksu ei saaks?

M. K.: Sel aastal on eesmärgiks, et festival oleks ka linnapildis nähtav, mis on ühemõtteliselt seletatav sellega, et sellest aastast on ka Tartu linn festivali toimumisest huvitatud. See huvi on sama suur kui riigil ja väljendub rahas — kummagi osalus on pool miljonit. Sellest tuleneb ka teatritelk Raekoja platsil, suured plagud linnapildis. See on asja üks pool.

Asja teine pool on see, et off-programmi jaoks on eesti teater minu arust praktiliselt kõlbmatu. Offi meil ju ei tehta. Või tehakse seda nii vähe, et ulatuslikku programmi teha ei saa. Võimalus oleks tellida asju, mis näiteks mängiksid veidrates paikades, või veidraid asju, aga sinnamaani me veel ei ole jõudnud. Nii et suurem osa teatrist toimub ikka traditsioonilistes teatrisaalides, kus suurema osa saali mahust täidavad piletiomanikud. Kes meie traditsioonis ei lahku enne etenduse lõppu. Piletiostjad on korralikud inimesed.

Mitte kõikides saalides ei õnnestu meil teha kaelakaardiomanikele tsoone, kus nad võivad vabalt minna ja tulla, aga me püüame seda, et nende liikumine ei häiriks ülejäänuid. Me püüame tekitada võimaluse, et kaardiomanikud saaksid suvalisel hetkel suvalist tükki vaatama minna. See on sellises festivalisituatsioonis väga vajalik. Lavalolijaid võib selline liikumine häirida, aga loodan, et nad saavad aru.

Ja mis puudutab neid õrnu asju, inimesi, kes on tulnud vabalavale esinema, siis ega ma tegelikult ei tea… me ei oska täpselt prognoosida, milline on publiku huvi.

Kui ma korduvalt ütlen “meie”, siis ei põe ma akuutset suurusehullustust. On kaks “meiet”, kellele ma tuginen. Korraldava institutsiooni Tartu Teatrilabori loomenõukogu, millega on kooskõlastatud põhiasjad, ja teine “meie” on festivali korraldav meeskond, mis on täiesti uus, mitte kunagi koos töötanud meeskond. Seetõttu on suhted ja pilk värsked. Suurem osa korraldavast “meiest” oskab ennast asetada publiku positsioonile ja see on siiamaani hästi oluline olnud.

A. K.: Kuidas festivali finantsseis paistab, festivalini on aega 19 päeva. Millise näoga on eelarverida, “piletitulu”?

M. K.: Inimesed arvavad, et kõik piletid on välja müüdud, nagu festivalidel ikka. Tegelikult nii ei ole. Suured saalid on ikka suured.

Õnneks on niimoodi, et keegi suurtest finantseerijatest ei ole meile ütelnud, et me peaksime olema tulutoov ettevõtmine. Piletipoliitika on küll maksimaalselt publikusõbralik. Paremini me ei osanud. Tõenäoliselt isegi ei saa. Ka meie leidsime, et tegelik teatrihuvi ei tohi olla karistatav, mida rohkem sa tahad vaadata, seda soodsam peab see olema. Me jõudsime teatrisõbra paketini, kus kümne etenduse vaataja saab ühe etenduse 45 krooni eest. Täispilet ühele etendusele 60 krooni, pensionärid, üliõpilased, lapsed sealt veel alla. Ja kui laps süles istub, siis tasuta.

A. K.: Nii et, poisid, võtke tüdrukud sülle?

M. K.: Mõeldud on küll lapsi, aga, tegelikult jah, nii peaks olema küll.

Sellise hinnapoliitikaga rikkaks ei saa. Ma pean silmas, et näitlejate jaoks saalid ehedalt huvilist publikut täis oleksid. Siin on seos sellega, mis me alguses rääkisime. See, et septembri teisel nädalal oleks Eestis viiekümnele etendusele saaletäitval hulgal paksu rahakotiga teatrihuvilisi, ei ole tõsiselt mõeldav. Tuleb tekitada selleks ajaks linna tulevatele üliõpilastele vastuvõetav piletihind — see on suurim ja kõige vabam kontingent tööpäeviti teatris käima. Ja veel võib selle kohta öelda, et see on nagu kaubaproovi pakkumine. Minu kogemust mööda on küll häirivalt palju neid inimesi, kes pole viimastel aastatel teatris käinud. Nad ei teagi, mis toimub, nad ei ole ühtegi asja näinud, aga hoiak on selline, et ei maksa minna ka!

Kui me suudame meediapartnerite abiga festivalile piisavalt tähelepanu tõmmata ja kui ka piletihind ei peleta ja kui inimene siis teatrisse satub ning ei pettu ka, siis ta läheb võib-olla ka talvel teatrisse. Ehk toimib massiline kaubapakkumine ka sedapidi.

A. K.: Räägime veel ka uusdramaturgia kirjutamisest ja tekstidest, kahe nädalaga sündivatest lavastustest. Mati Unt, Andrus Kivirähk ja Mart Kivastik kirjutavad avalikult Tallinna Kunstihoones kahe tunniga lühinäidendid, Andres Noormets, Kalju Komissarov ja Mati Unt lavastavad.

See on vaieldamatult festivali kõige eksperimentaalsem ettevõtmine. Samas mitte ainult eksperiment eksperimendi pärast, ma ei välistaks selles huvitavas vormis ka täiesti kunstiväärtusliku asja või asjade sündi. Mida ootad sellest sina, festivali kontekstis, peakorraldajana?

M. K.: Peakorraldajana olen ma selle ürituse näol saanud festivali raami ühe asja, millest tundub, et seda peab ilmtingimata nägema. Kui ühel festivalil pole midagi, mida peab ilmtingimata nägema, siis pole seda festivali olemas.

Teatrilabori direktorina on mul hea meel, et ma saan repertuaari kolm vahvat lühinäidendit, millele on festivali ja teiste ühiste jõupingutuste abil tehtud niipalju reklaami, et mul on aasta lõpuni publikuga hooletu.

A. K.: Lõpetuseks küsin sult traditsioonilise küsimuse. Mida sa loodad, et sa mõtled ehk tunned laupäeva, 13. septembri õhtul, kui festivali pidulik lõpetamine lõppenud on?

M. K.: Ma loodan, et ei ole see tunne, et tahtsime küll paremini, aga läks nagu ikka.

Ma loodan, et selle festivali käigus märkasid rahvusvahelise žürii liikmed asju, mis on seni jäänud tähelepanuta.

Ma loodan, et neid teatriinimesi, kes festivalilt lahkudes paneksid kahtluse alla järgmise festivali toimumise, ei ole üldse või on hästi vähe. See ongi kõige olulisem. Ma loodan ka, et keegi otsustajatest ei pea tulema ja ütlema, et, noh, proovisite küll, aga nüüd on selge — enam seda festivali mõtet teha ei ole!

Ma loodan, et nii ei lähe. Ma loodan, et öeldakse, et kui siin iluravi teha ja sealt kohendada, siis on seda festivali hädasti vaja.

Küsinud ANDRES KEIL