KALJU UIBO

Toimumisaeg 5.—10. august 2003. Peaprogrammis viiskümmend neli lavastust kahekümne seitsmelt teatrilt, neist välismaalt kuus teatrit. Off-programmis kolmkümmend kuus truppi kuuekümne etendusega. Kakskümmend neli mängukohta. Umbes kakssada akrediteeritud külalist, vaatajaid 30000.

Need kuivad arvud annavad muidugi vaid napi ettekujutuse kuus päeva kestnud mitmekesise teatrisündmuse ulatusest ja sellele eelnenud kolmest teatraalist — Reko Lundánist, Maarit Pyökärist ja Vesa Tapio Vasast (viimane oli ka Tartu Draamafestivali žürii liige), koosnenud kunstilise juhtkonna vähemalt aastapikkusest eeltööst, mille kõige olulisem ja vahest ka vaieldavaim osa oli teatrite (lavastuste) valik.

Esteetilise kriteeriumi kõrval ei olnud tähtsusetud ka praktilised kaalutlused (tegelaste hulk, lavakujunduse ja -tehnika keerukus jms), sest ehkki festivalile riigilt eraldatav ja sponsoritelt saadav toetusraha on vähehaaval suurenenud, ei ole seda kunagi ülearu. Ega lihtne pole valikut teha ka omal maal: Soomes on nelikümmend sõnateatrit, peale nende sissiteatterit, kellel on mitmel puhul olnud tänuväärne osa uute soome näidendite lavaletoomisel. Tampere festivalil pole küll aupärgamisi (preemiaid jms), kuid aruteludel, meedias ja kohtumistel toimub ikkagi tuumakamate terade väljasõelumine. Ent ka see pole kõige tähtsam. Juba festivalil esinemine ise on teatrile prestiižne, ihaldatav au ja tunnustus. Tähtsusetu pole ka festivali teine, utilitaarsem eesmärk — aidata kaasa soome näidendite jõudmisele laia maailma.

Sellesuvine ”Tampereen Teatterikesä” oli kolmekümne viies. Mitmel korral meenutati tänutundega Soome legendaarset teatrimeest Eino Salmineni, kelle algatusel 1968. aastal sündinud traditsioon elas üle kitsikud lama-aastad ja liigub ”täispurjedes avamerele”, nagu avamisel lausuti. Ilma retoorikata öeldes on see saavutanud oma optimaalse mahu ja osavõtjaid rahuldava organisatsioonilise korralduse. Pole põhjust ülepingutamiseks ega ka tagasikäiguks.

Seda kirjatükki alustades püüdsin muljete rägastikku kuidagiviisi süstematiseerida, kuid see ei õnnestunud. Klassikaks ja kaasaegseks lahterdamine on ammu ajast ja arust. Žanrite või temaatika järgi? Piirjooned on ähmastunud. Etendusi tagantjärele analüüsida või hinnata — mis mõte sellel oleks. Seepärast püüan edasi anda oma põgusaid muljeid, mis jäävad paratamatult juhuslikuks ja subjektiivseks, ning seostada neid soome teatri üldisema olukorra kui taustsüsteemiga. Seejuures olen tänulik Mari Kollele Teatriliidu Teabekeskusest, kes andis mulle lugeda hiljuti saabunud ITI (International Theatre Institute) mahuka (400 lk) üllitise “The World of Theatre 2003”, milles on kõrvuti Kadi Herküli kirjutis eesti teatrist ja Riitta Wikströmi oma soome teatrist. Nagu soome kriitik märgib — ja seda öeldi mitmel korral ka festivali aruteludel —, on viimastel aastatel esile tõusnud kümmekond noort autorit, kelle näidendid on leidnud tunnustust. Seda on soodustanud asjaolu, et juba aastaid koolitatakse Soome teatrikoolis näitlejate ja lavastajate kõrval ka näitekirjanikke. Tampereen Työväenteatter’is (TTT), Lahti Linnateatris ja mujalgi on asutatud laborid, kus tehakse tööd noorte autoritega. Tulemuseks on, et ka tänavusel festivalil oli programmis neli algupärast soome näidendit. Kahjuks aga jääb uus soome autori näidend tavapäraselt ainult väiksema teatri lavale ega jõua suurematesse riigiteatritesse (laitosteatteri), mis annaks talle palju tugevamad tiivad. Asjaolu, mida ei saa öelda eesti uuema näitekirjanduse kohta.

Ainult üksikutel uutel soome näidenditel on õnnestunud riigipiire ületada. Riitta Wikström nimetab Laura Ruohoneni näidendit “Olga”, mille lavastas Edinburghi Traverse Theatre ja Jouko Turkka näidendit “Osta väikest inimest”, mis Von Krahli teatris kandis pealkirja “Connecting people”. Kuigi soome autorite uued näidendid on temaatikalt ja stiililt vägagi erinevad, on neil siiski oma ühisosa: nad otsivad uusi teid köitmaks publiku huvi ja tähelepanu maailmas, mida suuresti mõjutavad üleilmastumine ja massikultuur. Kas teater peab elupinges üksnes meelt lahutama või vaatajat “purema ja häirima?”, nagu küsis lavastaja Mikko Ruiha. Esimese näiteks oli kuum nimi Kristian Smeds, kes tegi Georg Büchneri “Woyzecki” rockmuusikaliks, mis “kitarri kräunumise saatel videoekraanile suurendatult” ”käis seljaüdist läbi” (Andres Laasik, “Eesti Päevaleht” 11. VIII). Ka soome kriitika vaidlustas lavastuse väärtust, kuid teisalt võib ka küsida, mis on selles halba, kui teatrisaali tungleb mitte sada, vaid tuhat noort, kes muidu oleksid oma aega veetnud mujal?

Ent siiski näib õigem lähtuda teatri enda eripärast ja võimalustest, mida ka aastatuhanded pole ammendanud. Ka siis, kui see tee on seotud mitte ainult klassikalise draama, vaid ka psühholoogilise realismi kogemustest möödavaatamises. Seda viimast võib täheldada just noorte teatrialase hariduse saanud autorite töödes. (Kas ei olnud see Picasso, kes ütles, et kunstiseadusi võib rikkuda ainult see, kes neid hästi tunneb?) Just sellepärast välditi sõnu “draama”, “dramaturgia”, “näidend” ja öeldi nende asemel “uued tekstid” (new writing), mis oli ka Soome uue laine autorite tööde arutelu pealkiri. Teksti “Lugu minu pojast” autor ja lavastaja Tuomas Timonen kirjutab, et tema eesmärgiks oli soov kirjutada üks pikk monoloog, kuna “dialoogivorm sündis ajal, kui usuti, et on olemas tõde, milleni võib jõuda sihipärase arutelu teel [- - -]. Nüüdseks on dialoogist saanud pelk mula, sest tõed on monologiseeritud, subjektiveeritud, perverteeritud”.

“Lugu minu pojast” peegeldab lühikeste stseenide reas elulaadi, milles võib näha perekonnasidemete haprust, laste võõrdumist vanematest ja vastupidi, igatsust ehtsa kodusoojuse järele. Kahest osast esimese, pealkirjaga “Viimane ööpäev” jutustab poeg (kuigi ei saa läbi ka dialoogita) ja teise, “Loo minu emast”, jutustab ema. Kohati üpris rõvedat teksti esitavad kaks noormeest ja üks neiu, igaüks esineb neljas-viies rollis. Absurdisugemetega lugu algab järgmiselt:

Varahommik. Suur korter. Kaks noort inimest magavad täisriietuses. Heliseb telefon.

Mina: Kelle telefon helises?

Tundmatu: See on sinu.

Mina: Ei ole.

Tundmatu: See on sinu.

Mina: Ei, see pole minu. Mul pole telefoni kaasas.

Tundmatu: See helises sinu taskus.

Mina: Mis sa mölad. Minu telefonil pole sellist häält.

Tundmatu: On küll.

Mina: Mine persse, ei ole.

Tundmatu: No vasta ometi.

Mina: Millele?

Tundmatu: Telefonile.

Mina: See pole minu telefon. Minu omal pole seda häält. Mul pole telefoni kaasaski. Võin näidata sulle oma taskut… Ohhoo, mis see on? Kelle telefon see on, minu taskus?

Tundmatu: Kuidas kelle. See on ju sinu.

Mina: Mul ei ole sellist telefoni.

Tundmatu: On küll.

Remarke vajamata avab see avastseen ilmekalt mitte ainult noormeeste pohmaka, vaid ka nihestatud elutunnetuse, mis on omane kogu tekstile.

Teine uus soome näidend oli Helsingi Jurkka teatri “Mobile Horror”, mille on kirjutanud ja lavastanud televisiooni taustaga Juha Jokela ja mida on mängitud üle üheksakümne korra. See on pilguheit mobiiltelefonide firma argipäeva, kus otsitakse väljapääsu majandusraskustest. Neljast tegelasest kaks nooremat istuvad kogu aeg arvuti ees, kolmas peab monoloogi teemal “Mida ette võtta”. Arvutislängist kubisevast tekstist hakkavad kõrvu Friedmani ja Sorose nimi. Siin polegi oluline, millest kolmas räägib, ega ka see, mida aeg-ajalt sisse astuv pomo küsib. Kahte esimest — noormeest ja neiut — ümbritsev elu ei huvitagi, sest nad elavad üleni virtuaalses maailmas. Sellest väljuvad nad ainult, lühikeseks seksuaalvahekorraks, et puurida silmad seejärel uuesti kuvarisse. Tekib küsimus, kas ei ela me juba virtuaalses maailmas, mille eest on hoiatanud nii Pierre Bourdieu kui ka Umberto Eco?

Sellel etendusel, nagu mitmel teiselgi, võis aduda ka meie publikust tublisti huumorimeelsemat ja moraaliküsimustes tolerantsemat vaatajat, keda ei šokeerinud põrmugi ei too seksistseen ega ka ihualasti meesterahva ilmumine ukselävele. Võib arvata, et ka Pauliina Hulkko dramatiseeritud ja lavastatud näidend “Amoraal” Soome Nüüdisteatri Muuseumis, kus mitmes stseenis on daamid top off kostüümis, või ka Anne Helmineni lavastatud “Suvine lustmäng”, “Naiste saun”, kus Coitio O” sauna ülemeelikud kliendid tellivad meelelahutuseks kohale meesstrippari.

Need ja mitmed teisedki lavastused viivad mõtted ka avaramatele sotsiaalsetele probleemidele. Kuigi soomlasi on viis korda rohkem kui eestlasi, tuntakse sealgi muret madala iibe pärast. See on ka üks kaudseid põhjusi, miks viimaste aastate repertuaaris võib märgata abielu ja perekonda käsitlevate näidendite osatähtsuse suurenemist. Henrik Ibseni “Nukumaja” toodi eelmisel hooajal lavale kolmes teatris: Helsingi Rahvusteatris, Lahti Linnateatris ja Jyväskylä Linnateatris. Sellesse rubriiki võiks kanda ka Lahti teatri “Anna Karenina”, kui mitte lavastuse suurejoonelisus ja seda ümbritsenud kommertslik õhkkond poleks varju jätnud aegumatut inimsuhete teemat. See Soome-Vene ühistööna ja ELi toetusel sündinud muusikal (lavastaja Jotaakka Pennanen; soome näitlejad, vene muusikud ja vene ballett) lummas publikut eelkõige suurejoonelise lavakujunduse, ennenägematult rikkalike kostüümide ja heatasemelise koreograafiaga. Vaheaegadel kostitati publikut “Anna pelmeenidega”, fuajees müüdi “Anna juveele”, kohalikus restoranis pakuti vene hõrgutisi. Kõike seda kirjeldab Riitta Wikström küll kerge irooniavarjundiga, kuid meile kõneleb see ka sellest, et soomlaste hinges ei ole viiekümneaastast okupatsiooni ja venestamist, mille järelmid elavad tänapäevani mitte ainult eestlase sisemuses,vaid ka igapäevases elus. Sellest koormast vaba soome kriitika ei olnud kitsi kiitusega Moskva Näitekirjanike ja Lavastajate Keskuse lavastusele “Plastiliin” (autor V. Sigarev, lavastaja K. Serebrennikov), mis jutustab Maksimi-nimelise nooruki traagililisest saatusest umbses vene kolkalinnakeses. See, mis Lääne inimesele tundub ”vene elu aus, karm ja tõepärane peegeldus” või koguni eksootika, on meile ammu tuttav nii Vampilovi näidenditest kui ka omaenda elukogemusest.

On kahju, et nägemata jäi Tampere Üliõpilasteatri itaaliakeelne etendus “Café Moravia” (lavastajad Hanno Eskola ja Ari Numminen). See on Kantelettari ning Alberto Moravia novelli ja Machiavelli esseede põhjal loodud romantiline armastuslugu, mille esietendus leidis aset Itaalias, delle Passioni Teatro’s ning Soomes esietendus nüüdsel ”Tampere teatrisuvel”. See on ELi toetusel realiseeritava rahvusvahelise projekti teine osa, millest esimest, hispaaniakeelset Obra Classica’t esitati ka Sevillas, Cordobas ja Malagas.

”Tampere teatrisuvele” andsid tooni uute teede otsingud ka soomlastele hingelähedaste klassikateoste uuslavastustes. Minna Canthi näidendit “Anna-Liisa” (1895) on nimetatud Dostojevski “Kuritöö ja karistuse” soome variandiks. See on jutustus kenast ja andekast noorest naisest, kes on kunagi sooritanud raske roima — surmanud oma lapse. Kuigi sel teol ei puudu ka leevendavad asjaolud, ei saa ometi kohaldada konfutsiaanlikku tarkussõna: “kõike mõista tähendab kõike andestada”. Tuleb aeg, mil Anna-Liisale saab osaks nii lähikonna hukkamõist kui ka tema enda süümepiinade laviin. On piir, mida ületada ei tohi, piir, mille Jaan Kaplinski ühes kirjas Johannes Salminenile seob mõistega sense of the sacred — pühaduse tunne.

Vaasa Linnateatri lavastaja ja uue lavaseade autor Mikko Roihe väljendab vastakaid suhtumisi Anna-Liisasse antiikteatri koori taoliselt — kaasinimeste kirglikes süüdistustes ja sama kirglikes kaitsekõnedes, mis reflekteeruvad ja võimenduvad naise hingepiinades. Nende visualiseerimiseks on lavastaja toonud lavale kaks Anna-Liisat, püüdes sel viisil vältida teosele omast sentimentalismi. Pingeline konflikt laval ja Anna-Liisa hinges kestab kuni mõlema hukkumiseni. Minu kõrval istunud lavastaja Brasiiliast ei saanud etendusest enne mõhkugi aru, kui talle vaheajal sisu selgitasin.

Igal juhul oli see üks tee klassikateose nüüdisajale lähendamiseks.

Oli ka teisi. Aleksis Kivi uljastest ja põikpäistest seitsmest vennast oli Lahti Linnateatris Kari Heiskaneni lavastuses saanud tänapäevased ettevõtlikud põllumehed, kes ei salli silma otsaski kroonuametnike omavoli ja ühiskondlikku hierarhiat.

Anton Tšehhovi “Onu Vanja” oli Tampere Töölisteatris tänapäeva toodud ning saanud nimeks “Vanja-eno — kuvia Suomesta” (lavastaja Reko Lundán).

Kuigi ”Teatrisuve” üks märke oli “uued tekstid”, ei tähenda see aastatuhandete väärtuste eiramist. Hispaania ”Atalaya” teatri “Elektra”, mille Sophoklesele omistatud algteksti oli lavastaja Carlos Yniesta täiendanud Hugo von Hoffmannsthali ja Heiner Mülleri tekstidega, kõlas võimsalt ja tänapäevaselt. Nimiosaline Aurora Casada, täiuslik helitaust, mille timpanite ja vilede crescendo tungis üdini, misanstseenide koreograafiline töötlus, polüfunktsionaalsed lavakujunduselemendid —see kõik sulandus tervikuks, mis kord mõistis jõuliselt hukka vihavaenu ja neimaiha, kord taandus hellitlevalt õrnaks harmoonia ja armastuse igatsuseks.

Sootuks teistsugust, peent psühholoogilist eritlust, täiuslikku kõnekultuuri, füüsise valitsemist ja tegevusliinide vaheldusrikast puänteerimist näitas Suurbritannia Contact Theatre Oma etenduses “Tiny Dynamite” (Abi Morgani tekst ja lavastus), mis oma tšehhovlikult lihtsa süžeega )kaks vana sõpra armuvad ühte neiusse) kõlas kaasahaaravalt ja mõtlemapanevalt. Ei puudunud ka inglaslikult peen huumor ja kunstiline pieteeditunne armuasjades.

Ja lõpuks: missugune oli kõige meeldejäävam elamus?

“Siin Põhjatähe all” Jyväskylä Linnateatris. Neli tundi kestnud Väino Linna epopöast loodud meeliköitev vaatemäng, millesse oli kätketud soome rahva minevik, olevik ja usk tulevikku (lavastaja Kaisa Korhonen).

Ruraalse palkseinastikuga piiratud avar ruum, kus leidsid aset kodu rajamised, laste kasvatamine, kosjaskäigud, meeste sõtta saatmised ning leinaahastused. Tegevus kulges lühistseenide vaheldudes, kus puuduvaid vahelülisid täitsid vaatajate kujutluspildid mitu korda loetud raamatust ja mälestuste mälestustest. Paljuharulisest tegevusest, teemadest ja esile tõusvast tunnete-mõtete tulvast jäi kõlama naise ja ema roll oma kodu hoidmisel. Koduarmastusest saab alguse kodumaa-armastus.

”Tampere teatrisuve 2003” lõppedes läks festivali korraldamine tänavuselt triumviraadilt üle uuele kolmikule — näitekirjanik Sirkka Peltolale, lavastaja Maarit Reikkale ja tõlkija Jukka-Pekka Pajunenile.

“Jätkame eelkäijate jälgedes. Taotleme mitmekesist programmi, mis pakub etendusi laiale publikule, kuid me ei unusta marginaale. Programmi tuumaks on tänapäeva tõelisus. Tunded ei tohi kuhtuda.” Nii võttis Maarit Reikka kokku uue juhtkonna lähtekohad (“Aamulehti” 11. VIII 2003).