VASTAB TIINA LOKK

Tänavune Tallinna Pimedate Ööde filmifestival on juba seitsmes, võib öelda, et festival on jõudnud täisikka. Kas selle aasta programmi kokkupanekul on aset leidnud mingeid põhjalikke muutusi võrreldes eelmisega?

Ei ole, hetkel ei ole põhjust muudatusi läbi viia. Kui eesti filmilevi muutub totaalselt ja seda laadi filmide osa, mida PÖFFil näitame, üleüldises repertuaaris suureneb, siis tuleks mõelda sellele, kuidas programmi kokku panna ja millele keskenduda. Teiseks tahame kunagi siia teha korraliku ja soliidse võistlusprogrammi, selleks peab aga olema garanteeritud linastamiskvaliteet. Tänavu on esmakordselt meie käsutuses väga kvaliteetne kinotehnika „Coca-cola Plazas“. See on esmane eeldus, et korraldada konkurss. Kui selline olukord jääb püsima ja tekib võimalus panna välja soliidne auhind, siis võivad programmis muudatused toimuda.

            Alustades saatsime eesmärgiks saavutada teatav festivali maht ja oma nägu ning pärast seda püüda karakter põhjalikult välja joonistada.

Suure festivaliga koos korraldatakse veel mitut väiksemat. Kuidas need tekkisid?

            Festival peab olema atraktiivne Eesti vaatajatele, aga samas leidma kõlapinda väljaspool Eestit. Ühtlasi on festivalil roll elavdada kohalikku filmielu.

            Sellega seonduvalt tekitasime suurele mängufilmide festivalile kõrvale veel alafestivalid. Selge on, et meie filmiõpe vajab väljastpoolt tulevaid värskeid tuuli. Niisiis hakkasime korraldama rahvusvahelist tudengifilmide festivali, mis aitaks meie üliõpilasi viia kurssi nende suundumuste ja võimalustega, mis muus maailmas toimib. Me ei tohi sulguda iseendasse.

            Animafilmide festival on loomulik jätk, arvestades eesti animafilmide taset ja tuntust maailmas. Meie koolkond on kindlasti mõjutanud animatsiooni arengut Põhjamaades; pole ühtegi filmikooli, kus meie animaatorid ei õpetaks noori, ja vähemalt Priit Pärn peab loenguid ka mujal maailmas.

            Kolmandaks peame laste- ja noortefilmide festivali. Juba esimestest aastatest oleme näidanud lastefilme, iseseisvaks festivaliks vormus see ülemöödunud aastal. Seda oli vahest kõige raskem teadvustada, aga teisest küljest ka kõige vajalikum, et tuua festivali juurde noorem publik ja õpetada neid vaatama teistsuguseid filme kui meie tavaline kinorepertuaar. Noored loevad praegu väga vähe ja ei leia oma probleemidele lahendust, üsna sageli on teismelistel küllalt raske rääkida muredest täiskasvanutele; noortefilm võib aga olla üks väljund, mis aitab ära tunda, et see, mis toimub minuga, on omane ka kõigile teistele eakaaslastele. Et kõik on tegelikult väga normaalne.

            Käisin oma lastega festivalidel ja kui ma nägin, kuidas nendele mõjusid Põhjamaade filmid ja mismoodi panid need minu tütreid arutlema oma probleemide üle, siis veendusin, et selline festival tuleb meilgi luua. Nüüdseks oleme leidnud koolidega tiheda sideme ning lapsed tee meie festivalile.

Millest lähtute mängufilmide programmi kokkupanekul?

            Endiselt püüame kätte saada kogu maailma filmide paremiku, mis oleks huvitav ja samas trendikas, et näitaks uusi suundumusi ja tähised filmielus, seda, mida on aasta jooksul tehtud. Meil ei ole tabuks ükski riik ega regioon, tahame olla vabad ja avatud. Poliitika peab ukse taha jääma.

            Teisest küljest püüame luua kuvandit, et meie festivalil näeb head ülevaadet Põhjamaade uutest filmidest, Venemaal toimuvast, vähemas osas ka Ida-Euroopas ja muidugi Baltikumis tehtavast.

            Filme tuleb festivalile rohkem kui viiekümnest riigist.

Ja kui palju on sel aastal filme ning millise eelarvega festivali teete?

Täispikki filme on saja viiekümne ümber, anima- ja tudengifilmidega kokku jääb üldarv kolmesaja viiekümne filmi lähedale. Eelarveks on kuus miljonit.

Kes on põhilised rahastajad?

            Tallinn on kõige olulisem finantseerija, oleme tema festival. Siis tulevad Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, Eesti Filmi Sihtasutus ning mõned välisfondid nagu „Media“, „Scandinavian Films“ ja „Nordic Baltic Film Fund“. Lisaks sponsorid, kes toetavad sularahaga või partertehingute kaudu. Aasta-aastalt kasvab samuti festivali omafinantseering.

Millise meeskonnaga korraldate festivali?

Sellist festivali ei saa teha juhusliku meeskonnaga. Kui räägitakse, et PÖFF on hea ja läheb üha paremaks, siis tänu sellele, et meeskond on olnud esimesest päevast tänaseni praktiliselt sama. Need inimesed on koos festivaliga kasvanud, saanud õppida ja ennast teadvustada läbi festivali. Tuumiku moodustab kümmekond inimest, kuid needki ei ole aasta läbi tööl, vaid tulevad teisest poolaastast. Festivali toimumise ajal on koos vabatahtlikega ametis üle saja inimese.

Mida võiks tänavusest programmist eriti esile tõsta?

            Ma tavaliselt ei tõsta üldse filme esile. Ütlen aga, et sel aastal on huvitav Aasia filmide programm, fookuses hiina kinokunst. Teatavasti ühendab hiina film endas ühekorraga Euroopat ja Ameerikat, ning nende ühendusest tekib sümbioos Aasiaga. Valik peaks väga hästi iseloomustama tänase hiina filmi hetkeseisu.

            Mullu ei saanud me kätte taani filme, see-eest tänavu on festivali keskmes uus taani kino. Üldse leiab Põhjamaades aastat viis aset filmikunsti renessanss, ja seda eriti Taanis. Selle aasta pärl on kahtlemata Lars von Trieri „Dogville“, mis rääkimata sõnumist on filmiesteetika vaatekohalt äärmiselt huvitav ühendus, kus kohtuvad film, teater ja teleteater, olemata seejuures ükski neist puhtal kujul. Samas äärmiselt võimas näitlejate koosseis ja tänapäevane lähenemine Brechtile filmis.

Keda on külalistest oodata lisaks Philip Glassile?

Tuleb Jim Sheridan, kes lõpetab festivali oma filmiga „Ameerikas“. Nii nimekat režissööri ei ole meil ilmselt varem olnud. Vahest tuleneb tema tuntus ka sellest, et ta on Ameerikas nime teinud, kuigi päritolult on iirlane. Puhtalt filmikunsti silmas pidades on meil festivalidel olnud teisigi säärasel kunstitasemel lavastajaid.

            Avafilmiks on norra film „Buddy“ ja kohale tulevad selle tegijad koos nende praeguste kõige populaarsemate noorte näitlejatega. Muidugi, Venemaalt tuleb nagu alati huvitav seltskond ja loodame seda ka Taanist.

            Üldiselt festivali eelarve ei võimalda väga palju tähti kutsuda, pigem eelistame praeguse raha juures kokku panna hea filmiprogrammi. Vahepeal oli kõne all küll Jim Jarmusch, kuid meil ei õnnestunud tema filmi saada. Küsimärgi all on Peter Greenaway.

            Kui võrrelda PÖFFi teiste lähipiirkonnas toimuvate suuremate festivalidega nagu Riia „Arsenāls“ või Helsingi „Armastus ja anarhia“, siis milline on tema koht?

            Võrrelda on üldse raske, igal festivalil on oma nägu ja kõik need erinevad üksteisest. Kui võtta programmi maht, siis meie oma on mahukamaid ja suuremaid. Vaatajate arvult oleme samuti eespool nii Riia kui Helsingi festivalist. Samas Riia „Arsenāls“ toimub üle aasta. Meie filmiprogramm on seega värskem, külalisi on aga Riias rohkem — nende eelarve on meie omast oluliselt suurem.

            „Armastuse ja anarhia“ nägu tulenes pikka aega juba festivali nimest, kus oli suundumus ette antud, ent temaatilised festivalid kipuvad ajapikku ammenduma. Praegu paistavad nad olevat teatavas seltsimisperioodi, näo muutmine aga ei käi väga kähku. Viimased kaks aastat otsib Helsingi festival uut väljundit ja milliseks see kujuneb, võib öelda mõne aasta pärast.

Seni näitasite põhiosa filmidest Sakala Keskuses, nüüd kolisite „Coca-cola Plazasse“. Kobarkinos on muidugi parem tehnika, kuid kas seal saab festivali atmosfääri luua. Pealegi puudub multipleksis riietehoid ja kuidas korraldate filmide tõlke.

            Festivali ajaks tuleks mõneti muuta „Coca-cola Plaza“ aurat, ja vaevalt seda esimese korraga õnnestubki. Kuid kindlasti on koht vaatajakesksem, ta on mugavam, põhituumik filmidest keskendub ühte kinno Tallinnas, osaliselt näidatakse filme siiski ka „Kosmoses“. Ja kasutada saame „Plazas“ seitset saali, poolteiseks nädalaks võime kobarkino oma maitse järgi ümber kujundada.

            Garderoob tuleb festivali ajaks nagu Sakalaski. Tõlge saab samuti olema, üldse kaasneb festivaliga sel korral palju tehnilisi uuendusi. Sealne kinomeeskond on samuti huvitatud uutest tehnilistest lahendustest. Näiteks piletite müük — arvuti abil võid endale kodus või töökohal pääsme välja printida, seda ei ole kusagil mujal festivalil.

            Muidugi ei tõlgi me praegu veel kõiki filme eesti keelde. Kuid siingi on uuendus — osas saalides lastakse videokahuriga ekraani alla väikesele ekraanile eestikeelsed subtiitrid.

Osalesid Sakala Keskuse rendikonkursil, kus võitjaks tunnistati BDG ja nendega seotud ringkond. Kas see oli festivalipaiga muutmise põhjus?

Ei saa öelda, et jonnist oleksime loobunud Sakala Keskusest. Kui konkurss välja kuulutati, siis praktiliselt kõik firmad pöördusid ka meie ja Anne Ermi poole, et kellega kampa lööme. Olime nagu rikkad pruudid, keda kositakse, ja muidugi tegime endale selgeks, milline partner oleks rahaliselt kõige kindlam festivali järjepidevust silmas pidades. On selge, et festivali saab korraldada ainult siis, kui on olemas kinosaalid. Sakala läheb ümberehitamisele ja paratamatult tekib vahe sisse. Minu jaoks oli küsimus, millise partneriga on vahe kõige väiksem, kelle puhul Sakala avab kõige kiiremini taas uksed. Sain aru, et BDG ei ole see partner, ja arvan, et praegu ei ole ühtegi inimest,  kes oskaks öelda, millal algab ümberehitamine.

            Minule kui festivali juhile on oluline, et me ei seisaks lõhkise küna ees. Ja kui tekkis võimalus minna „Plazasse“, siis tegime selle liigutuse, sest nii on garanteeritud festivali järjepidevus.

Tänaseks on BDG välja tõstetud kinost „Sõprus“ ning praktiliselt ainuvalitseb MPDE ja Aldo Tammsaar. Ilmselt tähendab see, et Euroopa filme näeme üksnes PÖFFi ajal.

            Ma ei tahaks seda niimoodi tõlgendada. Tean, et Kultuuriministeeriumil on suurejoonelised plaanid kinovõrgu taastamisel. Teisalt kerkib muidugi küsimus, kes on süüdi, et Eesti kinovõrk ja -levi sellisesse kollapsisse vajus. Niisuguses olukorras nagu meil ei ole kinolevi üheski Ida-Euroopa riigis. See on tohutu rumaluse ja filmipoliitika täieliku puudumise tagajärg ning selle likvideerimine nõuab väga palju raha.

            Muidugi sõltub kõik suurel määral Kultuuriministeeriumist ja Eesti Filmi Sihtasutusest, sest ilma riigi toe ja abita ning teatavate protsesside reguleerimiseta tõenäoliselt ei saa parandada mainstream’ist välja jäävate filmide näitamist.

            Samas demonstreerib ka „Coca-cola Plaza“ praegu üsna palju teist laadi filme, iseküsimus on, kui palju need üleüldisest repertuaarist välja paistavad. Ja pealegi, kuni ei ole avatud teist multipleksi või väärtfilmide keskust, on riigil võimalik ka „Plazas“ reguleerida teatud osas teistsuguste filmide näitamist nagu mujal maailmas. Paar saali võib töötada teistel alustel, võimalusi on palju. Seda kõike võiks toetada sõltuvalt repertuaarist.

Kümmekond aastat tagasi rajasid koos abikaasa Madis Trambergiga „FilmiMaxi“, millest kujunes Euroopa filmide põhiline maaletooja, ühtlasi korraldasite Kinomajas pidevalt eri maade filminädalaid. Miks firma hiljem alla käis?

            Tollel ajal, kui firma sündis, oli ta liiga edumeelne ja pikka aega ees üldisest filmielust. Sellega tekitas ta palju segadust, kadedust, viha ja arusaamatusi. Teiseks, need protsessid, millest just rääkisime ja mis hakkavad praegu, kümme aastat hiljem toimima, lootsin, et nad leiavad aset viis aastat tagasi. Seda nii siseriikliku poliitika kui fondidega liitumise osas. Kui kinovõrk kaob ära, siis on väga raske filme näidata, ja kui veel puudub toetussüsteem nagu kõigis Euroopa riikides.

            See oli nagu võiduajamine hipodroomil, kus sa ei tea, millisele hobusele panus teha. Eesti turg oli ettearvamatu, siin võis mängleva kergusega läbi kukkuda Euroopa parimaid kassatükke.

            Kui major’ite levitajad praktiliselt ei riski oma rahaga, filmid tulevad neile kätte hoopis teistmoodi, siis nn alternatiivfilmide sissetoojad ostavad kõik kuni viimase fotoni välja: filminäitamisõigused, koopiad, transport jm. Eesti turu maitse on üldjuhul väga vahelduv, elu on näidanud, et kui filmis on mingi perversne kiiks, siis teda vaadatakse…

Kas praeguseks on meie kinokülastaja maitse muutunud, on meil Euroopa või üldse alternatiivfilmidele turgu?

            Ma ei usu seda hästi. Et PÖFF läheb nõnda menukalt, on iseasi. Et aga tuua alternatiivfilmi, head Euroopa või muu maailma kino laiemalt levisse, peab üldse suhtumine muutuma. Enne kui Prantsusmaal või mujal suurenes oma ja muu Hollywoodi mainstream’ist kõrvale jäävate filmide vaadatavus, eelnes ja käis paralleelselt filmikunsti aluste õpetus. Filmi vaatama õpetamine on sama nagu lapse lugema õpetamine. Raadios ja televisioonis käis pidevalt filmikunsti propageerimine, meil osutab meedia suurt tähelepanu filmile peamiselt PÖFFi ajal, see on sündmusekeskne.

            Hea filmi vaataja on eemaldunud kinost. Et teda tagasi tuua, ei ole ühe aasta ettevõtmine, vaid pikaajaline protsess.

Festivali üks eesmärk peaks olema, et paremik filmidest jõuaks hiljem teleekraanile või kinolevisse. Milline on PÖFFi väljavaade ses osas?

            Aasta-aastalt on asi paranenud. Meil on tihe koostöö Eesti Televisiooniga, nad valivad välja küllalt palju filme PÖFFi repertuaarist, ja teleekraanile jõuavad need õige kiiresti. Praegu on aga Balti riikides, Põhjamaades ja Venemaal levitajaid, kes arvestavad meie festivaliga ja kellega teeme koostööd, sageli teevad nad oma otsused filmide ostuks seoses meie festivaliga.

President on andnud sulle ordeni ja tänavu annavad prantslased, samas oled üks väheseid, keda on Kinoliidust välja heidetud. „FilmiMax“ ja Kinoliidu juhtkond käisid aastaid kohut ning kasu ei lõiganud sellest mitte keegi, Kinomaja lihtsalt minetas oma tähtsuse väärtfilmide kinona.  Milles oli üldse vägikaika vedamise põhjus?

Jumal, seda kõike enam täpselt ei mäletagi. Igatahes mina lendasin Kinoliidust nagu dekabristi naine, inimestel ei jätkunud isegi nii palju julgust, et otsus näkku öelda, vaid kõike tehti seljataga. Ütlesin, et kui oleks Stalini aeg olnud, oleks mind ilmselt Siberisse saadetud, ja ma poleks teadnudki, mille eest. Teatud seltskonnale, kes oli rongist maha jäänud, nagu ikka juhtub, tundus, et „FilmiMax“ elab liiga hästi, ja sellepärast, et saab kogu raha Kinoliidust ja Kinomajast. See oli aeg, mil kõik proovisid võõrast raha lugeda, proovides ära arvata tulusid, unustati sootumaks kulu pool. Tegelikult oli asi vastupidi nagu hilisem aeg on näidanud, edaspidi on Kinoliit ja Kinomaja suutnud püsida tänu igasugustele ning mitte väikestele riiklikele toetustele.

            Kinni hakati sellest, et Tramberg ei olnud viitsinud mingiks ajaks mingeid pabereid vormistada, kohtus ei suudetud seda aga tõestada. Põhjus oli aga tegelikult ikkagi selles, et „FilmiMax“ tundus kõrvalt eduka ettevõttena, ent Eesti kinoelus on nii nagu anekdoodis, et põrgus, selles viimases katlas, kus pole ei kaant ega valvurit vaja, kus eestlased keevad, kui seal mõni pea kerkib teisest kõrgemale, siis tõmmatakse see kohe alla.

            Tänaseks on enamik suurematest meie vastu võitlejatest palunud vabandust, tunnistades, et see oli viga.

Oled Mati Seppingu kõrval teine eestlasest Euroopa Filmiakadeemia hääleõiguslik liige. Mida akadeemia endast kujutab?

            Sinna kuuluvad põhiliselt Euroopa parimad produtsendid, lavastajad, operaatorid, näitlejad, lisaks käputäis filmikriitikuid.

Kriitikud ei kuulu sinna, neil on FIPRESCI.

Niivõrd-kuivõrd, mõni ikka kuulub, mina olen ju filmikriitik. Mis see festival muud on kui filmiteooria üks väljendusvorme ja festivali korraldamine on vähemalt iga teise kriitiku eluunistus. Sinna võetakse arvestades kogu su elutegevust ja panust filmikunsti arengusse.

Läheme ajas tagasi. Oled põline tallinlane, mis sul lapsepõlvekodust kõigepealt meenub?

Ma olen elanud kogu aeg Pelgulinnas, sündinud olen Tehnika tänavas. Minu isa oli suure ehitusorganisatsiooni juht ja ema teenistuja. Meil oli selline kodu, kus käis hästi palju näitlejaid, kunstnikke ja teisi kunstiinimesi ning muidugi ka ehitajaid ja igasugu avaliku elu tegelasi. Olen nende keskel üles kasvanud, ja kuna seltskond oli väga kirju, siis olen õppinud inimesi hindama selle põhjal, kas nad on huvitavad isiksused, ning ma ei pööra tähelepanu nende ühiskondlikule positsioonile ja nende kohale karjääriredelil — seda on mulle ette heidetud.

Õppisid 22. keskkoolis, kus oli kino eriklass. Räägi oma koolist.

            See oli üks tugevamaid koole, kus õpetati kõrgel tasemel reaalaineid ja rõhutatud suundumus oli humanitaarial, sealhulgas käis muusika- ja filmiõpe. Pool klassi õppis meil süvendatult filmi ja teine pool muusikat ning mingil ajal viidi need pooled kokku, nii et olen saanud ka päris hea  muusikalise alghariduse, pealegi olen klaverit õppinud. Lisaks olid meie klassis kooli parimad sportlased. Kuid filmi edasi õppima ei suunanud kool mind kindlasti. Filmiõpe oli lihtsalt üks komponente, mis laiendas silmaringi ja võimaldas mingil määral näha neid filme, mida tavavaataja ei näinud.

Pärast keskkooli töötasid paar aastat Filmilaenutuse ja Reklaami Valitsuses, mida juhtis legendaarne Ahto Vesmes. Kui sina rajasid aastaid hiljem „FilmiMaxi“, siis Vesmese „Meedium“ tõmbas otsi kokku. Millisena meenub sulle Vesmes?

Vesmese juurde tööle sattusin täiesti juhuslikult. Keskkooli lõpuni olin veendunud, et lähen õppima füüsikat või matemaatikat, ehk äärmisel juhul spordimeditsiini, aga mitte humanitaaraineid. Kuna olin hea õpilane, siis tollal oli tavaks minna kohe pärast keskkooli ülikooli. Mina läksin aga mägedesse. Ja ülikooli sisseastumisel esimesi eksameid tehes läksin professor Eduard Vääriga vaidlema Shakespeare’i üle ja tulin sealt rahulikult tulema.

            Kuna ma ei teadnud, mida edasi teha, siis filmiõpetaja vihjas, et Vesmese juures on vaba koht. Vesmes on muhe inimene, tolle aja kohta suhteliselt vabameelse mõtlemise ja ütlemisega, samuti väga hea ülemus. Ta oleks võinud mind paari kuu pärast vallandada, sest Filmilaenutuses pidi kohal olema kella kaheksast viieni, vahepeal oli kolmveerand tundi lõunat. Mina sain töö tehtud esimese päevapoolega, ja teist poolt kasutasin millegi huvitavama jaoks, lõpuks tegin sama asutuse raames mitut tööd korraga, kirjutasin „Noorte Häälde“ filmiartikleid ja tegin muud.

            Kui läksin filmiinstituuti õppima, siis Vesmes ütles, et minu näol on ta saanud idee, et äkitselt ta töötajad ei ole piisavalt tööga koormatud ja neid on liiga palju.

Õppisid ÜRKIs filmiteadust. Tollal oli see Euroopa tugevamaid filmikoole. Mida meenutad sellest täna?

Filmihariduse andmine oli väga süsteemne ja minu arvates parima hariduse said filmiteadlased, kus võeti läbi kõik ained, mis seonduvad kinoga, lisaks kõikvõimalikud kunstide ajalood.

            Tollane õpetajaskond jagunes kahte lehte, ühelt poolt paduideoloogid ja teisest küljest õppejõud, kes vabalt oleksid võinud õpetada Liidu parimas ülikoolis — Moskva Riiklikus Ülikoolis. Sinna nad aga ei pääsenud oma mineviku või põlvnemise tõttu, üldjuhul olid nad pärit mitmenda põlve vene intelligentsist.

            Nende loengud olid väga julged ning pealegi koondasid nad enda ümber üliõpilaskonna, keda kutsuti koju pannkoogi- ja teeõhtutele, kus räägiti vene ja lääne kunstist, ning missioonitundest, mis iga erialaga peab kaasas käima. Vastutama peab mitte ainult sõnade ja tegude, vaid ka mõtete eest oma erialal ja elus üldse.

1981 kaitsesid diplomi teemal „Kangelase taandareng vene filmis“. Oli veel stagnatsioon, mida sa selles öelda said, ja miks sa ei valinud teemaks eesti filmi?

Eestis filmis ei olnud midagi väga huvitavat. Teiseks andsin endale õppimise ajal selgelt aru, et need viis aastat tahan olla eemal Eesti oludest, hiljem tuleb niikuinii mütata eesti filmikunstis, ja seepärast püüdsin võtta maksimumi, mida mul oli võimalik võtta väljastpoolt eesti filmi. Ahmisin endasse kogu tollast nõukogude kultuuri, mitte ainult filmikunsti, tollane Moskva oli ju kultuurimetropol.

            Teema tundus huvitav selle poolest, et ametlikult räägiti kangelase arengust, kuid ekraanilt vaatas vastu taandareng. Ja samas vaatlesin kangelase ja vaataja vastastikust suhet ning teineteise mõjutamist. Teema valikuga lendasin  aga orki; kui sain töö esimese variandi valmis, siis taheti mind kaitsmiselt üldse ära saata, et polevat õigel ideoloogilisel alusel kirjutatud. Vihjati meie Afganistanis võitlevate sõdurite kangelaslikkusele.

            Tollal tsiteeriti hästi palju klassikuid. Kinos oli üheks vääramatuks klassikuks Sergei Gerassimov, keda ma ei sallinud silma otsaski. Lugesin diplomitöö läbi ja igale kahtlasele lõigule suutsin lisada Gerassimovi vastava tsitaadi, töö võeti hästi vastu, kusjuures ma ei olnud teinud ühtegi sisulist muudatust.

            Kunagi hiljem lugesin „Iskusstvo Kinost“ artiklit, mis tundus õudselt tuttav, see oli minu diplom, aga autoriks meie tollane kinoteaduskonna dekaan, vahe oli mõistagi olemas — nüüd oli töö läbi kirjutatud, lähtudes õigetest ideoloogilistest alustest.

Pärast lõpetamist tulid „Tallinnfilmi“ mängufilmide toimetajaks. Kümne aasta jooksul puutusid kokku kõigi lavastajatega ja toimetasid paarikümmet filmi. Kas toimetaja oli eeltsensor, nagu vahel arvatakse?

            Olin toimetajapraktikal „Mosfilmis“ samal ajal kui Andrei Tarkovski tegi „Stalkerit“ ning nägin, et film jõudis kinolinale sellisena, nagu režissöör seda soovis, just tänu toimetajale. Filmitoimetaja oli see, kes koos oma parteipiletiga „Stalkeri“ ekraanile kaitses. See oli ka põhjus, miks ma  noore idealistina parteisse astusin. Sain aru, et sellisel moel on võimalik midagi ära teha ja kaitsta annet; seda sisendas mulle vene intelligents, et see olevat minu püha kohus. Pigem oli toimetaja sisemine oponent, tsensoriteks olid kinokomitee ja stuudio juhtkond. Toimetaja pidi laveerima, et filmi idee kogu sellest tsensorite reast läbi suruda.

Milliste filmide juures nägid kõige rohkem vaeva ja kellega režissööridest oli töö kõige meeldivam?

            Hästi suur töö oli Leida Laiuse „Varastatud kohtumisega“, seal tuli sisuliselt kogu stsenaariumi muuta, sest see oli liiga venekeskne. Kuid kogu vaev oli huvitav, see oli fantastiline grupp — operaator Jüri Sillart, kunstnik Toomas Hõrak ja stsenarist Maria Zverjeva, ning Leida Laius oskas meist kõigist maksimumi välja pigistada.

            Olav Neulandi „Reekviemiga“ oli palju tegemist, film sattus „Tallinnfilmi“ meeste omavahelise võimuvõitluse keskmesse, ja stsenaarium tundus meie toimetuskolleegiumile liiga punane, kuid Moskva „Goskino“ luges sealt välja kõik ideoloogilised pirnid süsteemi kohta. Ma olin kahe tule vahel. Kõige rohkem meeldis mulle töötada Kaljo Kiisaga.

Kas tollane „Tallinnfilmi“ juhtkond hoidis rohkem Moskva poole või lähtus pigem eesti filmi ja meie lavastajate huvidest?

            Kõigepealt lähtus ikkagi meie režissööridest. Võrreldes Moskva lavastajatega oli meie omadel inkubaatoriseisund. Oli teatav ühisrinne moodustatud, et üht või teist filmi Moskvas läbi suruda.

Eesti mängufilmi ei ole kodumaal kunagi eriti kiitvalt suhtutud. Juba Lennart Meri pani sellele külge sildi kui suur üksiklane. Tagantjärele on paljudes filmides nähtud väärtusi, millele valmimisajal tähelepanu ei pööratud. Mis sina kui kauaaegne tegija toimetajana ütled meie mängufilmi kohta?

            Arvan, et eesti filmi on väga palju ebaõiglaselt kritiseeritud. Muidugi olid viiekümnendate filmid Leningradi ja Moskva režissööride tehtud ning tolleaegse eesti intelligentsi jaoks film valetas võrreldes kirjandusega. See tekitas pikaks ajaks lõhe teiste kunstidega ja varjutas meie filme. Kui kuuekümnendatel tulid eesti soost filmitegijad, nagu Jüri Müür, Kaljo Kiisk ja Leida Laius, siis valmis rohkesti klassika ekraniseeringuid. Nüüd sattusid lavastajad kahe tule vahele. Liidu kontekstis, eriti liiduvabariike arvestades, oli meie film küllalt edumeelne ja erinev mujal tehtavast. Samas kirjutasid filmikriitikat põhiliselt  kirjanduskriitikud, kes absoluutselt ei mõistnud filmikeelt ning mõõtsid filmi kirjanduse  reeglite järgi. Film pidi üks-üheselt vastama kirjanduslikule algallikale.

„FilmiMaxil“ olid kunagi suured plaanid ka filmi tootmise alal. Paar väiksemat tööd valmis, kuid miks ei saanud asja Roman Baskini ja Mikk Mikiveri „Keisri hullust“ või Jüri Sillarti „Doominost“?

            „Keisri hullu“ puhul jäi Valentin Kuigi stsenaarium kõvasti alla Jaan Krossi romaanile ja tegijad pidid uue kirjutama, mida ei juhtunudki. Põhipõhjus oli aga lihtne — ei suudetud omavahel kokku leppida, kas tiitrites on eespool Baskin või Mikiver. Sillartile ei leitud lihtsalt rahastajat.

Oled töötanud ka mitme väljaande toimetajana. „Multimeediat“ ilmus üks number, fotolehte „Pilt ja Sõna“ mõnda aega, „Cinema“ puhul olid esimene kolmest toimetajast. Miks need väljaanded kadusid?

            Töötasin vabakutselise ajakirjanikuna alates üheksakümnendast aastast kolm-neli aastat. Tegin saateid ja kirjutasin artikleid ning toitsin sellega seitset inimest, ajakirjanikuna olin isegi ühel aastal Cannes’i festivali külaline.

            Mis puudutab „Multimeediat“, siis seal oli taga mingi Vene firma. Kõikjal Venemaal oli paberipuudus, neil oli paberit piisavalt. Arvan, et tegemist oli KGB raha ümberkantimisega. Ajakirja tiraaž pidi  olema tohutu ja kogu Venemaa üle ujutama. Meil tekkis aga vastuolu, mina tahtsin tõeliselt soliidset filmiajakirja teha, omanikud soovisid aga kollast väljaannet.

            „Pildis ja Sõnas“ olin pool aastat, see oli fotokeskne väljaanne ja üsna elitaarne ning ta ei leidnud turgu.

            „Cinema“ litsentsi taga olid kaks vene poissi, kes ei teadnud kultuurist mitte midagi. Eesti kontekstist oli ajakiri täiesti väljas, info oli kas vananenud või meie kinode repertuaarist ees, mulle oli selge, et sellisel kujul ajakiri püsima ei jää.

PÖFFi vedamise kõrval lõpetasid just äsja mingi filmi. Millest see räägib?

Tegemist on täispika dokumentaalfilmiga esialgse pealkirjaga „Edasi saab ainult algusesse“. Film räägib inimsuhete haprusest ja sellest, kui palju on võimalik ära rikkuda ilusaid asju, kui ei suudeta õigel ajal teha õigeid otsuseid ja anda enesehinnanguid. See on portreefilm ETV tütarlastekoorist ja selle dirigendist Aarne Saluveerist. Koor loodi 1990 ja lapsed on ilmale tulnud kaheksakümnendate lõpul ja nad on siiamaani koos laulnud ning tegutsenud. Nad on ajastu lapsed ja siin võib palju paralleele tõmmata Eesti ühiskonna arenguga ning kuidas ühiskond on aastatega närvilisemaks muutunud ja meie selle keskel samuti.

            Film räägib palju armastusest — armastusest oma töö vastu, inimeste vastu, kes meid ümbritsevad ja kellega koos minemisest ja ühisest hingamisest sõltub meie tegudest tuleneva helina tugevus ja kõla.

Küsitlenud SULEV TEINEMAA