TERVISTAV ÜHISKONNAVALLATUS

Eesti lühimängufilmi võidukäik

REIN TOOTMAA

„FERDINAND“. Stsenarist ja režissöör Andri Luup, produtsent Artur Talvik, operaatorid Rein Kotov ja Kristjan  Jaak Nuudi, helirežissöör Ivo Felt, helioperaator Rasmus Nurk, helimontaaž: Harmo Kallaste („Aatomik Stuudiod“), monteerijad Rein Kotov, Andri Luup ja Asko Kase, direktor Endel Koplimets, manager Tiiu Õunapuu, konsultant Piret Tibbo, režissööri assistent Marge Sammal, kostüümikunstnik Reet Ulfsak, grimmikunstnik Aimar Rolf, rekvisiitor Hille Hanso, bestboy Taavi Kristo Heinsoo, valgusmeister Uno Lahthein, pürotehnik Armin Altrof. Osades: Aleksander Eelmaa, Kaur Kender, Julia Jablonskaja, Erik Ruus, Andres Puustusmaa, Leino Rei, Herardo Kontreras, Enn Klooren, Juhan Ulfsak, Salme Poopuu, Artur Talvik, René Rekand jt. Betacam SP, 28 min 20 s, värviline. © „Allfilm“, 2002.

Kõigepealt on „Ferdinand” lihtsalt üks lahe lugu ja ainuüksi sellest piisaks, et talle mis tahes filmi edetabelites maksimumarv tärne anda. Filmi võlu ja väärtus on selles, et sa saad oma katarsise ja kaifi kohe esimesel vaatamisel kätte, ilma et sa millegi üle oma pead peaksid vaevama hakkama. Film mõjub otse ja vabastavalt ning jätab helge tunde. Kui nivelleeriv lõpp välja arvata, on see nagu puhas vesi, maitseta ja lõhnata. Puhas lugu. Lugu ise. Kõik on nii iseenesest mõistetav, et sa unustad vaatamise ja lihtsalt näed. Näed ja ja naudid seda, mida näed. Pärast seda, mis on „Ferdinand” kõigepealt, võib ta olla sada muud asja, aga ükski neist ei ole parem kui see esmane, vahetu ja vabastav tunne.

Eksitav sisukirjeldus  

Lugu esitatakse taotluslikult sellisel moel, et vaataja ei pea kõikvõimalikele „miksidele” vastuseid otsima hakkama. Kohe alguses antakse mõista, et selles loos ei ole loogilise põhjuse-tagajärje seosega midagi peale hakata ning seetõttu ei hakka need „miksid” lugeja peas üldse tekkimagi. Ometi on filmikasseti tagakaanele trükitud tekst, mis just põhjuse-tagajärjelise mõtlemise ja mõtestamise tulemusel genereeritud. See on üsna hirmuäratav ja igavust tekitav, nivelleeriv ja standardiseeriv sisukirjeldus selle kohta, mis „Ferdinand” võiks olla: „Tänu kestvale rutiinile on bussijuht Ferdinand kaotanud selge mõtte ja sihi oma elus. Tööl teeb liimist lahti olev bussijuht ühe vea teise järel. Pärast sisemist plahvatust satub ta olukorda, kus teda asub taga ajama politsei. Jälitatuna omaenda nägemustest ja agressiivse detektiivi poolt, liigub Ferdinand sihitult mööda linna, otsides tagasiteed iseenda ja teisteni. Hoolimata välisele seaduserikkumisele tunneb Ferdinand end teekonna edenedes sisemiselt üha kindlamalt ja paremini. Unenäolised kohtumised erinevate inimestega kulmineeruvad punktis, kus leppimine oma olukorraga on võimalik.”

Ma ei tea, kes selle teksti on kirjutanud, aga tark tegu see küll ei ole olnud. Selline ühemõttelisse sotsiaalsusse vägistatud tekst on justkui nõukogudeaegne selgitus ametivõimudele, et saada luba mõni sealpool raudset müüri ilmunud raamat siin ära trükkida või mõnda head filmi rahvale näidata. Sellist jama pole praegu ju ometi vaja teha. Vaatamata keelelisele vigasusele (tänu kestvale rutiinile, hoolimata välisele seaduserikkumisele) on see filmikirjeldus otsast lõpuni sant ja nihkes. Kus on filmis see kestev rutiin? Missuguse selge mõtte ja sihi on Ferdinand kaotanud? Tööl ei tee bussijuht Ferdinand vigu, vaid mängib teadlikult mäkra: peatab bussi enne ja pärast ettenähtud peatuskohta, jooksutab rahvast jne. Sellist asja nagu otsib tagasiteed enda ja teisteni lihtsalt ei ole. Unenäolisi kohtumisi ka ei ole, on päris kohtumised jne.

Parem kui vaataja seda ei loeks, ei enne ega pärast filmi vaatamist. Esimesel juhul peletab eemale, teisel juhul valmistab pettumuse. Filmis on lihtsalt üks vahva mees Ferdinand, kes teeb, mis pähe tuleb, ja läheb, kuhu jalad viivad. Just nii, nagu igaüks meist tahaks teha, aga ei julge; hirm sotsiaalse hukkamõistu ees ei lase. Ferdinand julgeb. Ja seda tänu jumalale, loovate ja vabastavate jõudude ärkamisele temas. Mitte tänu kestvale rutiinile. Kui lähtudagi loogikast, siis ei tarvitse see sugugi rutiin olla, mille pärast Ferdinand hajali on. (Üleüldse — mis sellel rutiinil siis viga on, et seda nii enesestmõistetavalt hukkamõistu vääriliseks peetakse?)

Palju tõenäosemalt võib see olla üksindus, lähedase inimese ja armastuse puudumine (sellele vihjab vahest ka episood, kus Ferdinand jälitab ilusat naist ning sellele järgnev Ferdinandi nägemus keset rohelist aasa valgeis rõivais jooksvast iseendast ja ilusast naisest) või siis identiteedi kriis: Ferdinand kinnitab endale mitu korda prantsuse keeles: „Mu nimi on Ferdinand”. Tegelikult ütleb ju Ferdinand ise filmis lausa kahes keeles välja, milles asi: mul on täna halb päev; u menja segodnja plohoi den, ponjal? Kas sellest on nii raske aru saada? Igaühel meist on teinekord lihtsalt halb päev. Ja muud ei olegi. Hakata selle kohta „mikse” esitama oleks sama tobe kui püüda ära arvata, miks Ferdinandi arve poes on just täpselt 856 krooni ja 60 senti.  

Igav lõpp

            Film on väga hea, ainult et noor režissöör Andri Luup pole taibanud/julgenud/saanud/tahtnud lugu õige koha peal ära lõpetada. Tundub, nagu oleks ta just enne filmi lõppu oma (sisemist) nõustajat vahetanud, meelt muutnud, muid hääli kuulama hakanud vmt. Lõpp on igatahes nii igav, et siin on ainult kaks võimalust: kas on härra Kõigeigavam ise algajale kineastile filmi lõpetamiseks halba nõu andnud või on siis tegija ise tõepoolest toda hirmuäratavat sootsiumi hukkamõistu kartma hakanud ning oma „jumalavallatuse” (respondo: ühiskonnavallatuse) lõpuks „õigele teele” tagasi pööranud. Sest kuni Ferdinand teeb seda, mis pähe tuleb, ja läheb, kuhu jalad viivad, on kõik korras. Lõpuks sõidab ta bussiga linnast välja, läheb metsa vahel maha, heidab risti üle tee soojale asfaldile pikali ja jääb taevasse vaatama. Suur plaan. Ferdinand on korda saadetuga rahul. Vaataja ka. Lugu läbi, kõik ilus.

Sinna see võinuks jäädagi, vahest enamikule vaatajaist jääbki. Milleks enam see eheda loo taandamine unenäolis-nägemuslikuks! Ja milleks see pikk bussiaknast tee näitamine! Suure Sündmuse juurest Igavuse juurde tagasipöördumine! Just ja ainult see vägistatud filmilõpp annabki alust ja põhjust filmikassetile trükitud sisukirjelduseks. Kas mitte liiga suur karistus hea filmi eest.

Muidugi, tõlgendada saab igat moodi. Nii võime ka selle filmilõpu üsna seeditavaks tõlgendada: me võime küll oma vaimus hullata, mõnda aega ehk ka meid ümbritsevas keskkonnas seda teha, aga lõpuks peame ikka ettenähtud radadele tagasi pöörduma, kui väljaspool vanglamüüre või hullumaja edasi elada tahame. Võime seda lõppu õigustada nii ja naa, aga ikka on selline tasalülitumise tee kättenäitamine nüri. Kunsti seisukohalt ei ole sellel õigustust, sest kunst peaks olema ikkagi ideaali-janune, mitte kompromislik.

Elu seisukohalt, palun väga. Teeme seda nagunii iga päev. Antud juhul on meil tegemist siiski kunstiga ning sellelt ootaks midagi üllamat kui argipäev. „Ferdinand” suudab meid sellest välja kiskuda ja seal tükk aega hoida. See on suur saavutus. Meid sinna tagasi tõugata ei ole vaja, me läheme ise ja juba kohe pärast filmi lõppemist.

Nüüd siis sellest, mis „Ferdinand” võiks olla pärast seda, mis ta on kõigepealt. See on siis, kui lugu/jõgi pärast oma vaba ja kirglikku voolamist mugava lohukese leiab ja seal seiskub. Siis ta läheb roiskuma, saab lõhnad ja maitsed külge ning nendest nüüd juttu tulebki.

Tee

Filmi lõpp näitab meile pikalt ette ja annab kätte (võtme)kujundi, millest alustada, ja see on TEE. Ja see on juba selline universaalne megakujund, millesse annab mahutada kõike. See võib olla mis tahes tee alates iidsest ja individuaalsest kulgemisest à la tao kuni tänaste ühiskondlike globaliseerumisprotsessideni ja Euroopa Liiduni välja (Ferdinand õpib prantsuse keelt). Kasutagem siis seda võimalust, mis meile antud. Au sulle kõrges, vaba tõlgendamisvõimalus! Tähelepanu! Võte! Mootor! Kaamera!

Ferdinand võib täiesti vabalt olla anarhist, riigile üsna ohtlik tegelane. Ja mitte ainult et võib olla, vaid ongi. Ega muidu politsei teda taga ei aja. Mees, kes ei peata bussi õiges kohas, tuleb trellide taha panna! See, et ta bussi koos reisijatega raudtee-ülesõidukohale jätab, teeb temast lausa terroristi; tunneb ta ju hiljem huvi ka Kenderi püssi vastu. Kui rong oleks kohe tulnud, oleksid kõik bussis viibijad ju surma saanud. Igal juhul olid nad kõik üsna suures ohus. Hea, et Salme (kes tahtis loomaaeda sõita) sellest pääses. Mis oleks kogu eesti filmikunst ilma temata?! Aga rong ei tulnud kohe ja sellel võib olla mitu põhjust. Esiteks see, et rong hilines; teiseks see, et Ferdinand valesti ajastas; kolmandaks see, et filmi eelarves polnud niipalju raha, et ühte korralikku rongi ja bussi kokkupõrget näidata.

Igal juhul jalutab Ferdinand täiesti süüdimatult tegevuskohalt minema ja läheb loomaaeda. Salmet ei viinud, aga ise läheb. Samal ajal jõuab tegevuskohale politseinik, agressiivne detektiiv Kender, ega käitu sugugi mõistlikumalt kui Ferdinand. Ta käsib alluval bussi raudteeülesõidukohalt minema organiseerida, aga ei ütle, kuidas seda peaks tegema. Vaatamata sellele, et üks vanainimene keeldub bussist väljumast („Mul on raha makstud ja millega ma edasi siis saan”), lahkub politseinik täiesti süüdimatult tegevuskohalt ja kehitab vaid mõttes õlgu, kui bussile otsakihutavat rongi näeb. Hetk hiljem sõimab ta jalakäijate ülekäigukohas rahumeelset habemega meeskodanikku pedofiiliks, paljastades endas agressori. Samal ajal üritab Ferdinand kallale tungida rahumeelsele venelasest loomaaiatöötajale, paljastades endas rassisti. Jne, jne. — Tee on kätte näidatud, tee on lõputu. Tee on libe. Igasugune tõlgendamine tundub igav, viib kraavi. Lugu ise on palju huvitavam, viib edasi. 

Lugu ise

On imelik, et hoolimata sellest, kas käsitleme filmi lõputa (otsast lõpuni lineaarsena) või lõpuga (raamis), on lugu ikka üks ja seesama. Ballast pudeneb iseenesest olulise küljest ära ja järele jääb (igaühe jaoks) see, mis (talle) oluline. Sünnib ju igasugune kunst kaasautorluses, ka filmikunst. Kui keegi filmi ei näe, siis seda ei olegi olemas. Paradoksaalsel kombel ei tähenda see aga sugugi seda, et lugu ennast ilma vaatajast kaasautorita olemas ei oleks. Et aga hakata otsima, mis on lugu iseeneses, tuleb siiski millestki üldkehtivast lähtuda. Ja esimene reegel, mida sellele filmile mõttekas kohaldada, on dramaturgia raudvara-reegel: ei saa olla korralikku pingestatud draamat ilma duellita ehk kahe vastassuunalise jõu kokkupõrketa.

„Ferdinandis” oleksid need vastaspooled justkui selgelt ja sirgelt olemas: Ferdinand ja politseinik Kender. Tegelikult on see aga näilik vastasseis, sest lugu ise on dramaatiliselt pinges ja haarav kohe algusest peale, juba enne nende kahe mehe kohtumist. Seega peab Ferdinandi vastaseks olema mingi muu jõud. Mis see muu on, saab selgeks kohe, kui näeme, millele Ferdinand vastu hakkab. Ta hakkab vastu igasugusele tema käitumist suunavale (minna jalakäijana üle tee selleks ettenähtud kohas) ja sundivale (peatada bussijuhina buss selleks ettenähtud kohas) regulatsioonile. Laiemas plaanis astub seega vastu riigile kui vägivallastruktuurile. Aga asi läheb veelgi kaugemale — sellega, et ta bussi peale hilinejale viisaka bussijuhi kombel uksi lahti ei hoia, astub ta vastu kõigele sellele, mida temalt oodatakse. Ja viisakat käitumist ei oota temalt mitte ainult riik, vaid ka kaaskodanikud. Nii et ta astub vastu nii riigile kui rahvale. Hirmus mees, mis!

Tegelikult istub see hirmus mees meis igaühes sees. Ja on aegu, olukordi, hetki, kus on kõige targem sellele vabale mehele meis vaba voli anda: teha seda, mis pähe tuleb, ja minna, kuhu jalad viivad. See mõjub tervistavalt. Mehhanism, miks film kaasa haarab ja meeldib, just sellel põhinebki. See ongi see lugu ise. Siinkirjutaja kaasautorluses.

Mis puutub politseinik Kenderisse, siis tema ei vastandu Ferdinandile, vaid on tegelikult täpselt samasugune mees nagu Ferdinandki. Ka temal on igasuguste reeglite järgimisest üsna kõrini, aga mitte veel niipalju kui Ferdinandil. Temaga on aga sellised lood, et kohati ta julgeb teha nii, nagu ta tahab ja ei tohi (sõimab süütut vanameest, paugutab viha pärast püssi), kohati veel ei julge; amet natuke lubab, aga mitte kõike. Ta on üsna suures kimbatuses, sellepärast Ferdinand jätabki talle kirja: „Pea vastu!”

Nendega astub filmis ühte sammu ka kirikuõpetaja, kes surnuaial ütleb maha üsna seda sorti matusekõne, milline see teps mitte ei peaks olema: „[- - -] Aeg, see suur arusaamatus, pani elule punkti. Raske haigus ja vikatimees tegid oma töö. Ja mis seal salata — korralikult. [- - -] Õuele kerkis mängumajake just nagu tema armastuse sümbol. Valmimas olid veel kõrvalhooned, saun. Andku see saun soojust kõigile tulevastele põlvedele. Oo, saatus, miks me ei võiks veel korraks kohtuda selle ilusa inimesega, kes nüüd on saadetud Linnuteele tiirlema.” Jne.

Analoogiliselt (tembu-vembutades) käitub ka naine, keda Ferdinand jälitab. Selle asemel et hirmu tunda ja põgenema pista, millist käitumist ühiskond ja korralikud inimesed sellistel puhkudel naistelt ootaksid, julgustab see naine tagasivaadete ja naeratustega Ferdinandi endale järgnema, kuni mehe „KuKu“ kohvikusse suunab ja ise minema kõnnib. Teeb nagu parasjagu pähe tuleb.

Ja ega filmi teisedki tegelased suurt targemad ole: bussijuht ütleb bussilt löögi saanud ja siiski ellu jäänud  Ferdinandile „Jumal tänatud” asemel „Siga!”; habemega vanamees pistab politseinik Kenderi sõimu peale plehku, jättes oma hoolealuse lapse ülekäigukohale üksi, kaitseta ja nõutult seisma jne. Käituvad nii, nagu riik ja rahvas neilt ei oota. Tervistavalt ühiskonnavallatult.

Tagasiside

            Sellist asja võib teha, aga siis ei maksa ka teistelt n-ö korralikku käitumist oodata. Ferdinand saab seda omal nahal tunda, kui talle sadamakassast juba lahkunud laevale pilet müüakse. Seejärel saab ta tünga naiselt, kes teda endale järgnema julgustab. Mis teha — nagu sina külale, nii küla sinule. Tegelikult hakkab Ferdinand juba hommikul kohe vastaliselt käituma, püüdes hambaid vedela ihuseebiga (Cream Wash „Dove”) pesta. Tulemuseks on tagasiside — öökimine.

Nii et Ferdinand teab küll, millele ta vastu läheb, kui ei käitu nii, nagu sinult oodatakse, ei pese hambaid „Colgate’iga“. Hoolimata sellest, kas see on mehe teadlik valik või hajameelsuse tagajärg, lõpeb see öökimisega igal juhul. See näitab, et ühiskonnas on sideteenused kõrgel tasemel. Kui sa karjaelu oled valinud, siis pead sellega arvestama. Ferdinandil saab igatahes ühiskonnast kõrini, sellepärast ta ära metsa pagebki. Koos temaga teevad seda loodetavasti ka kõik selle filmi vaatajad. Meie praegune ühiskond on lõppkokkuvõttes üks üsna tülgastav moodustis, hea et selles veel inimesi leidub. 

Stiil ja tänu

Teadagi pole hea lugu ilma hea stiilita filmilinal suuremat väärt. Küsimus on selles, milline on hea stiil, missugused on selle parameetrid. Universaalseid reegleid pole olemas, iga lugu kehtestab ise oma ainukordsed seaduspärasused. Küsimus on võimes need ära tabada ja oskustes neid rakendada ning selles on „Ferdinandi” tegija(d) tundlik ja suutlik olnud. Stiil on hea, sest seda ei märka. Kompositsioon on ka olemas, aga seda ei pane tähele. Rääkimata Aleksander Eelmaast (rõõm teda ükskord ometi ka peaosas  näha) sobivad ka kõik ülejäänud näitlejad oma rollidesse suurepäraselt. Dialoog on vaimukas („Ma ei tea midagi” — „Vaata, mina ei tea sedagi”), misanstseenid ehedad. Filmis kasutatud muusika (ROMB/TROMBOIA; UNISON/TRAINPULSE; Tallinn 73 meets KALM „Don’t Say No”) hoiab laeva valitud kursil, kinnitab toonikat nagu basskitarr bändis. See kunstiteos (lühimängufilm, raske žanr) ei tegele näivusega (ühiskonna poolt produtseeritud probleemidega), vaid kõige olulisema reaalsusega: inimese hingeeluga; ning teeb oma kunstilise/vabastava/mässumeelse töö ära ilma igasuguse analüüsimiseta. Juhtumisi on praegu selline aeg, kus on kõige targem teha seda, mis pähe tuleb, ja minna, kuhu jalad viivad. Aga vahest on seda iga aeg. Hing ihkab vabadust igal ajal. Vastuhakkamist ka.

   Tänu tegijaile!

ANDRI LUUP (sünd. 13. juunil 1972 Tallinnas) on lõpetanud 1997. aastal Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppe. Ta on tegev „Theatrumis“, praegu mängib Lembit Petersoni lavastatud „Hamletis“ Laertest. „Ferdinand“ (2002) on tema esimene film, hiljuti valmis Tallinna ja Newcastle’i filmikoostöö projekti raames teine lühilugu „Nimepanijad“ (2003). Eelmisel aastal korraldatud mängufilmide stsenaariumide võistlusel pälvis tema „Trooja“ ühe kolmest ergutustoetusest.