POWAQQATSI

„POWAQQATSI“. Režissöör Godfrey Reggio, stsenaristid Godfrey Reggio ja Ken Richards, produtsendid Shyam Benegal, Mel Lawrence, Kurt Munkacsi, Godfrey Reggio ja Lawrence Taub, muusika: Philip Glass, operaatorid Graham Berry ja Leonidas Zourdoumis, monteerijad Iris Cahn, Miroslav Janek ja Alton Walpone. 35 mm, 99 min, värviline. Institute for Regional Education, Santa Fe, USA, 1988.

„Powaqqatsi” fookuses on Kolmanda Maailma põliselanikud, ning läbi selle tõuseb filmis esile Aasia, India, Aafrika, Lähis-Ida ja Lõuna-Ameerika algupärane  maalähedane kultuur ning moodused, kuidas nad väljendavad end oma töö ning traditsioonide kaudu.

See, mida on filmil nonde kultuuride kohta öelda, on meeldiv nii silmale vaadata kui ka annab võimaluse mitmesugusteks sisulisteks interpretatsioonideks. Kui „Koyaanisqatsi” põhiteemaks oli looduse ja tänapäeva ühiskonna vahekorra tasakaal, siis „Powaqqatsi” kujutab endast inimolendi kunstiosavuse, vaimse palvuse, töö ning loovuse ülistust — kõige selle,  mis aitab määratleda seda kindlat kultuuri. See film on samuti nii harukordsuse pühitsus — hindu tüdruku silmade õrn ilu, Katmandus kootud vaiba värvide sügavus — kui ka selle vaatlus, kuidas kõik need kogukonnad liiguvad korraga ühes kõikehaaravas rütmis.

„Powaqqatsi” räägib ühtlasi eluviiside vastandamisest ning osaliselt sellest, kuidas mehhaniseerimise ja tehnoloogia külgetõmme ning megalinnade kasv mõjutab negatiivselt väiksemaid kultuure.

Filmi pealkiri „Powaqqatsi” on indiaanlaste hopi(hõim)keelne liitsõna — sõnadest Powaqa, mida võiks tõlkida umbes kui „halba sortsi, kes elab teiste kulul“, ja qatsi, mis tähendab „elu”.

Mitmed „Powaqqatsi” kaadrid osutavad mingile linnaelanikke tabanud letargiale. Nende näod on küll justkui needsamad näod, mida nägime väiksemates külades, kuid samas näivad nad olevat tuimad, otsekui kivistunud, nende silmades peegeldub ettevaatus ning ebakindlus.

Ja siiski pole „Powaqqatsi” film sellest, kuidas peaksid asjad olema ja kuidas mitte, ütleb Godfrey Reggio. „See on mulje-uurimus sellest, kuidas elu muutub,” seletab ta. „Sellest kõigest ta ongi. See, mida me püüame väljendada, on meie üksmeel ühe ja globaalse kultuuri suhtes. Paljud meist kipuvad seda ära unustama, sest oleme ju pidevalt igaüks oma tegemistes kinni. Oli lummav segada need eksistentsi erinevad vormid kokku ühte filmi.”

Ehk siis veel kord: „Powaqqatsis” näeme mitmekesisuse ja muutuste ülestähendust, väljasurevaid ning õitsvaid kultuure, tööstust tööstuse enda pärast ja üksikindiviidi töö vilja — ee kõik on esitatud ühe tervikliku inimsuse sümfooniana. Ja seda täiendab Philip Glassi muusika, esitatud rahvapillide, klassikaliste ja elektrooniliste muusikariistade abil, milles hõimumuusika rütmid sulanduvad üheks suursuguseks põhimotiiviks.

Koduleheküljelt…

tõlkinud KRISTIINA DAVIDJANTS