NAQOYQATSI

TODD MCCARTHY

„NAQOYQATSI“. Stsenarist ja režissöör Godfrey Reggio, produtsendid Joe Beirne, Godfrey Reggio ja Lawrence Taub, muusika: Philip Glass, operaator Russell Lee Fine, monteerija Jon Kane. 35 mm, 89 min, mustvalge ja värviline. Miramax Films/Qatsi Productions, USA, 2002.

Kakskümmend aastat pärast kultusfilmi „Koyaanisqatsi“, impressionistlikku nägemust maailma hetkeolukorrast, ning neliteist aastat pärast selle mõttelist järge “Powaaqqatsi” lõpetab Godfrey Reggio oma triloogia visiooniga, mille nimeks on “Naqoyqatsi”. Olles ka seekord üle ujutatud Philip Glassi muusikast, sünteesib “Naqoyqatsi” ühest küljest kahte eelmist filmi, kuid teisalt erineb uustulnuk oma eelkäijatest sellega, et umbes kaheksakümmend protsenti filmi visuaalsest poolest kujutab endast segi paisatud piltide jada, kus erinevaid kaadreid on hästi palju “piinatud ja rekontekstualiseeritud”, et lõpptulemus annaks võimalikult äärmusliku efekti. Osa filmist, eriti esimene kolmandik, on lausa lummav, aga üldiselt jätavad Reggio abstraktsed globaliseerumist, tehnoloogiat, militarismi puudutavad arvamusavaldused mulje, mis lubab oletada, et ka selle filmi põhiliseks publikuks on kahe varasema filmi fännid — vanad hipid, “rohelised”, anarhistlikud tudengid jne.

Kui Reggio esimene film illustreeris filosoofilist arutelu teemal “tasakaalust väljas elu” ja teine film näitas, kuidas Esimene Maailm ekspluateerib Kolmandat Maailma, siis “Naqoyqatsi” (mille hopikeelset pealkirja võib tõlkida mitut moodi: “Üksteise tapmise elu ”, “Sõda kui eluviis” või “Tsiviliseeritud vägivald”) vohava pildirea sünni tõukeks näib olevat filmitegija tahe visualiseerida seda, kuidas tehnoloogia areng on muutmas planeedi eksistentsi viisil, mille ulatust me alles nüüd hakkame endale ette kujutama, ning kuidas see tee kiirendab kõige elava hävinemist.

Kui oma eelmiste filmide jaoks võimalikult väljendusrikkaid kaadreid otsides rändas Reggio maakera risti ja põiki läbi, siis nüüd on ta jäänud paigale peamiselt Ameerika Ühendriikidesse ja keskendanud oma tähelepanu sageli meedias näidatavale arhiivimaterjalile, teleklippidele ning teistele ikoonilistele visuaalsetele vahenditele. Neid on ta omakorda igat moodi töödelnud, küll arvutiga, küll üle koloreerides, animeerides, kaadreid aeglustades ja kiirendades ning igal võimalikul viisil moonutades, mis lõppkokkuvõttes paneb vaataja kahtlemata nägema kogu seda materjali täiesti uues valguses.

Film jaguneb kolmeks osaks. Alustades filmi Pieter Brueghel vanema “Paabeli torniga”, vaatleb Reggio  seda, kuidas maailmas on võtnud ülemvõimu tehnoloogia — analoogsüsteemid kõrvuti digitaalsetega, igat liiki kommunikatsioonivahendid jne. Glassi tavapärane muusikaline kujundus annab hüpnotiseeriva efekti ning teeb vaatepildi väga nauditavaks. Keskmises osas domineerivad kaadrid, mis näitavad inimese füüsilist pingutust ning eneseväljendust, seda peamiselt spordivõistlustel, aga ka börsisagina, kihlvedude kontori sumina jne kaudu. Võrreldes finaaliga, tundub filmis esinev eelnev tänapäeva painete kaudne kriitika leebena; lõpp on kahtlemata võimas, koosnedes samal ajal väga tuttavast märkide keelest (tuumaplahvatus, marssivad sõdurid jne) ning näidates vähemal või suuremal määral seda, kuidas inimese püüdlused viivad lõppkokkuvõttes kas otseselt või kaudselt enesehävituse teele.

Tõik, et Reggio ise kasutab kõiki high-tech-vahendeid visualiseerimaks oma hoiatust kõrgtehnoloogia eest, on muidugi kergelt irooniline, kuid vastuvõetav paradoks. Hulga problemaatilisem on aga asjaolu, et juba triloogia algusest peale kujutab tema viis näidata valu, kannatust, tragöödiat ja laastamist endast kaadri estetiseerimist. Moodus, kuidas Reggio kõiki neid maiseid hädasid  näitab on liialdatult maaliline, pakkudes nõndaviisi muidugi pidu vaataja nägemismeelele ning tänu Glassi pidevale muusikalisele saatele ka naudingut kõrvadele. Ainult et see kõik hakkab teatavast piirist alates mõjutama kogu filmi enda usutavust, põhjustades nii vastuolu probleemi ja probleemi käsitluse vahel, ning sellele on Reggio pühendanud kogu oma kinematograafilise elu.

Kuid tehnilisest küljest on film kui lihvitud teemant.

Väljaandest „Variety“ 9. IX 2002 tõlkinud KRISTIINA DAVIDJANTS

29. märtsil 1940 New Orleansis sündinud nimekas eksperimentaalsete dokumentaalfilmide lavastaja GODFREY REGGIO on vägilase kasvu mees (pikkust on tal 195 cm). Laiemale filmiavalikkusele on ta tuntud eeskätt tänu oma monumentaalsele Qatsi-triloogiale, mis näitab kujukalt tänapäeva maailma destruktiivset mõju loodusele ja inimkeskkonnale üldse. Neljateistkümneaastaselt liitus Reggio kristlike vendade orduga, kelle hingekirja jäi ta neljateistkümneks aastaks. 1960. aastail töötas ta New Mexicos koolmeistrina. 1963 oli ta organisatsiooni ”Young Citizens for Action” asutajaliige ning seotud mitmete teiste heategevusprojektidega. Filmidebüüdiks kujunes “Koyaanisqatsi” (1983), mille valmimine võttis aega peaaegu kaheksa aastat. Triloogia keskmise teose “Powaqqatsi” (1988) peale kulus kolm aastat. Originaalse filmitsükli lõpetas “Naqoyqatsi” (2002). Kõikide Qatsi-filmide kaamerameheks oli Ron Fricke ja muusika kirjutas Philip Glass. 1991. aastal valmis Reggiol Itaalia juveelifirma ”Bulgari” tellimusel 28-minutine õppefilm “Anima Mundi”, milles eksponeeritakse maailma fauna liigirikkust. Praegu elab Godfrey Reggio Santa Fes ning peab loenguid filosoofiast ja filmitegemisest.