PAREMAID FILME VAATAMAS

TÕNU KARJATSE

XVI Helsingi filmifestival aastal 2003

Kuueteistkümnendat korda peetud Helsingi filmifestival lõi taas vaatajate rekordi — kokku külastas 18.—28. septembril „Rakkautta & Anarkiaa” (R&A) linastusi üle 40 000 huvilise. Nagu tavaks, oli ka seekord programmis valik uut Aasia ja Ladina Ameerika (põhirõhk Brasiilial ja Argentinal) kino, hulk Põhjamaade ja Ameerika indie-kvaliteetfilme ning maailmas festivalidel aasta jooksul märkimist leidnud linatöid, n-ö võtmefilme. Võrreldes varasemate aastatega ei rõhutanud R&A eraldi programmina seksuaalvähemuste kinokunsti; et aga gay- ja lesbi-filmid on samuti festivali üks tavapärane koostisosa, siis olid sarnaselt ühiskonnas valitseva sallivusega neid probleeme käsitlevad linateosed sulandunud teiste filmide sekka. Kahanemas on tasahilju B-filmide osatähtsus — kui veel 1998 võis kataloogist leida jaotused nagu „Tappajat” (Tapjad), „Lyijymyrkytys” (Tinamürgitus) või „Ruutitynnyrit” (Püssirohutünnid), siis tänavune festivali programm oli rühmitatud peamiselt maade järgi.

Esiplaanil olid kvaliteetfilmid — need, mis on tunnustust leidnud aasta jooksul festivalidel üle maailma (R&A haare ulatub Pusanist Lõuna-Koreas San Sebastiánini Baskimaal, kaasa arvatud muidugi kõik teised olulisemad maailma filmifestivalid). Kas B-filmide vähenemine R&A-l on seotud korraldajate küpsema maitsega, sellega, et kõik oluline on juba publikuni varasemate aastate kestel jõudnud, või sellega, et maailm on verelaskmisest ja konfliktidest lihtsalt tüdinenud, on eri teema. Helsingi filmifestivalil (nagu korraldajad seda eelistavad nimetada) saab kümne päeva kestel näha igal aastal uusi üllatusi juba tuntud tegijatelt, täiesti uusi nimesid väga tugevate debüütidega ja aastakümneid suletud süsteemis elanud huvilise õnneks ka retrospektiive.

Tagasivaatav filmikunst oli seekord küll esindatud vaid ühe tööga, selleks oli võitlusfilmide kullafondi kuuluv restaureeritud kung fu klassika „Shaolini 36. kamber” (rež Liu Chia-liang, Hongkong, 1978). Lugematute võitlusfilmide tippu kuuluva linatöö tehnilised parameetrid olid viidud vastavusse tänapäeva kinode nõuetega, võitluskoreograafia ja lavastuse koha pealt on vaatemängu dünaamika nauditav ka praegu — võitlustehnilist puhtust ja oskust ei püüta korvata tehnika-abivahenditega. Kõige kummalisem ongi vahest see, et praeguste võitlusfilmide puhul ei veena kiired montaažilõigud ja välkuvad lähikaadrid näitleja oskustes; legendaarse lavastaja Liu Chia-liangi ja tema poolvenna Gordon Liu Chia-hui koostöö osutab aga tõelistele meistritele. Shaolin on vist ikka tõesti olemas!

Festivali pärjas Lõuna-Korea filmikunsti suurkuju Kim Ki-duki „Viis aastaaega” (Bom yeoreum gaeul gyeoul geurigo bom). Koreakeelset pealkirja on tõlgitud ka „Kevad, suvi, sügis, talv … ja jälle kevad”. See on film ühest metsajärve keskel puutemplis elavast mungast ja tema õpilasest. Imeilusas orus asuv järvetempel on koht, kus ilmikud on aastasadade jooksul saanud abi oma hingehädades või elumuredes. Õpetuskett ei katke, sest alati leidub mõni üksik, õnnetu naine, kes on otsustanud jätta oma poja mungale õpipoisiks. Kim Ki-duki erandlikult kaunist ja väljapeetud tööd võib nimetada ka film-suutraks, sest ta järgib vägagi täpselt budistliku õpetuse traditsioone. Samas ei jää ta arusaamatuks ka õhtumaa vaatajale, sest inimene on kõikjal ühesugune, sõltumata riiklikust korraldusest, ajast või kultuuriruumist.

Rahulikus tempos edenevale filmile on omane tsüklilisus — aastaaegade vaheldumine kulgeb paralleelselt tegelaste küpsemise ja vananemisega. Järvetempel oma eraldatuses (paikneb metsade keskel orus, templit ümbritseb vesi kui üks maailma algelemente) annab inimesele võimaluse pageda maailma kannatuste eest ja olla üksi oma palvete ja jumalaga, päevad ja aastad mööduvad sarnaselt Euroopa keskajast tuntud munkade elureegliga ora et labora (palveta ja tööta).

Budistliku õpetuse kohaselt kõik olendid kannatavad, võivad muutuda ning on pidevas põhjuse-tagajärje seoses, seetõttu tuleb üksteisesse suhtuda mõistvalt, kannatlikult ja abivalmilt. See kehtib ka filmi motona, „Viies aastaajas” on armastus, kannatus, surm ja kannatuse ületamine. See on üks religioossemaid ja samas ka filmiajaloos inimlikumaid ning ilusamaid saavutusi. „Viie aastaaja” (nagu juba nimi osutab — vägagi erandliku fenomeni) nägemisest piisaks juba üksnes selleks, et vähemalt viis aastat enam mitte ühtegi filmi vaadata, siis aga vaadata taas „Viit aastaaega” ja elada edasi.

Teine Kim Ki-duki film R&A festivalil tõi vaataja ninapidi Korea ja kaasaja maailma karmi reaalsusse. „Rannapatrull“ (Coast Guard) räägib loo sõjaväe ja piirivalve absurdsest argipäevast — militaarse ja humaanse igavesest vastasseisust ning sellest, kuidas poliitiline leppimatus päev-päevalt inimelusid sandistab. Et riigipiirid ja kogu maailma poliitiline kaart on niigi ajuvaba nähtus, avaldub nende valvamise absurd eriti teravalt totaalsete režiimide piiridel.

Kim Ki-duki „Rannapatrull” põhineb isiklikel kogemustel ja annab terava pildi ühe rannavalveüksuse teenistusajast: kõik läheb rahulikult oma igapäevast rada — sõdurid teevad isiku mahasurumiseks mõeldud mõttetuid töid ja drille, on poksikotiks oma ülemusele traataiaga ümbritsetud poksiringis ja loodavad mõne piiririkkuja tabada, mille eest premeeritakse puhkusega. Idüll katkeb, kui üks ajateenija laseb vahikorra ajal maha kohaliku noormehe, kes on tulnud oma tüdrukuga öösel rannaliivale aega veetma. Vahejuhtum vallandab tahtmatult pika veriste sündmuste ahela, mis näitab selgelt kogu militaarsuse inimvaenulikkust ja teisalt ka relvaga kaitstava süsteemi haavatavust.

Ometigi pole see lugu, mis „Rannapatrullis” meeli raputab, erandlik;  samasuguseid asju juhtus ja juhtub nii Vene sõjaväes kui ka teiste riikide militaarüksustes aasta-aastalt. Kim Ki-duki julge pilt ei kanna endas mingit patriootlikkuse pitserit, ta pole ka küsimärk — “miks”; pigem on see hüüumärk, mis mõjub eriti aktuaalselt nüüd, üha uute läänemaailma algatusel tekkivate sõjakollete taustal.

Väga poeetilise filmiga oli R&A-l esindatud jaapani kino (K-)täht Takeshi Kitano. 2002 valminud „Nukud“ (Dolls) on Kitano senise loomingu seas üllatuslikult armastusfilm. Ka „Nukud“ käsitleb Kitanole iseloomulikke teemasid, nagu üksildus, otsing, erandlikkus ja mõistmatus, või konkreetsemalt: armastus, vägivald ja surm. Kitano on oma filmi üles ehitanud bunraku — jaapani traditsioonilise nukuteatri etendusele, kus ristuvad kolm armastuslugu.

Film kulgeb rahulikus tempos (Joe Hisaishi muusika), mida lõhestavad aeg-ajalt ette tulevad teravamad hetked. Kitano on „Nukkudesse“ pannud sisse rohkem poeetikat ja semiootikat kui kunagi varem — maaliliste sügisvärvide vahele meeldejäävaid ja tähendusrikkaid detaile. Nukumaailm, kui inimeste maailma mudel, leiab väljenduse taas inimestes, viidates fataalsele ettemääratusele ja inimese isekuses kätkevale traagikale.

Aasia filmidest olid eredamad näited teiste seas veel Sabu „Sõit“ (Drive) — režissöörile iseloomulik paroodiliste sugemetega krimilugu, täis ootamatuid süžeepöördeid ja viiteid popkultuurile, ning Hongkongi viimase aasta hitte, Andrew Lau ja Alan Maki “Väljapääsu ei ole“ (Infernal Affairs), mis noppis hulga omamaiseid filmiauhindu, kaasa arvatud parim film, lavastus ja stsenaarium. Filmi õigused on juba müüdud „Warner Brothersile“, ja salapolitseiniku osas näeb „CC Plaza“ külastaja peatselt Brad Pitti. Helsingis sai filmi siiski näha Tony Leungi ja Andy Lauga peaosades, kuid kahjuks eristaski seda tavapärasest (heast) Hollywoodi märulist vaid sündmuste toimumispaik, hiina keel ja Hongkongi parimad näitlejad.

Helsingi festival oli programmi võtnud ka Lo Chi-leungi filmi „Peidetud meeled“ (Inner Senses), milles mängis oma elu viimase rolli Hongkongi näitlejakaardi ehk kõige nimekam esindaja läänemaades — Leslie Cheung. Film ise, armastussõnumit kandev thriller, jäi keskpäraseks; kurioossel kombel mängis selle aasta aprillis ühelt Hongkongi kõrghoonelt alla hüpanud Cheung filmis psühhiaatrit, kes haub samuti enesetapuplaane. Kinolinal jääb Leslie miljonite fännide jaoks siiski elama. R. I. P.

Kui Aasia kino esindas traditsioonilisem, ent siiski ammendamatute võimalustega narratiiv, siis Euroopa ja muu maailma filmikunsti paremik lähenes Helsingi festivalil igapäevareaalsusele.

Ühe lingi reaalsuse ja dokumentaalsuse vahele on ehitanud Michael Winterbottom filmiga „Selles maailmas“ (In This World). Dokumentaalfilmi võtmes lavastatud lugu räägib Afganistani põgenikest, kes asuvad Peshavari põgenikelaagrist teele lubatud “Lollidemaale” (viide lastekirjanduse klassikule) — Inglismaale. Film on tehtud enne sündmusi Afganistanis, ja Winterbottom soovis teravamalt teadvustada läänemaailmas põgenike olukorda. Kesiseks jäi aga probleem: miks nad siiski sealt oma savionnidest päikeseloojangus pronkspunaste mäeharjade keskelt lahkuda tahavad? Mitmel korral vilksatas tegelaste jutust läbi lihtsalt ülekaubastunud läänemaiste mugavuste nautimise soov. Samasugune noot jäi kõlama ka Kuuba paadipõgenikest rääkivas Carles Boschi & Josep Doménechi filmis „Paadipõgenikud“ (Balseros).

Winterbottom oli päriselu põhjal rekonstrueerinud varjupaiga taotlejate teekonna läbi Pakistani, Iraani, Türgi, Saksamaa — mitmed filmis esinevad tüübid peavad sellesarnast ametit ka päriselus ja raha eest ning edevusest olid nad nõus filmis kaasa tegema. “Selles maailmas” sarnaneb „Discovery“/“Arte“ teemaõhtutega, tuues vaataja ette nii liigkasuvõtjad, kupeldajad, korrumpeerunud ametnikud kui ka ebainimlikud reisitingimused. Filmi peaosalised, teismeliseeale lähenev Jamal ja kahekümnenda eluaasta künnise ületanud Enayat leiti oma osadesse samuti põgenikelaagrist. Huvipakkuv detail on seegi, et Jamal püüdis rolli eest saadud rahaga tõepoolest Suurbritannias asüüli taotleda, ootab aga praegu seaduse kohaselt varjupaigas kodumaale saatmist. Enayat asutas seevastu sealsamas Peshavaris honorari eest kaugveofirma ja seejärel juba mänguasjapoe. Helsingis ja mujal maailmas on filmi ees ning järel esinenud ka inimõiguste eest seisev Amnesty International. Kahjuks aga ei vasta film küsimusele, miks ja kas peab sellist teekonda üldse ette võtma.

Samasisuline Carles Boschi ja Josep Doménechi lugu Kuuba paadipõgenikest räägib 1994. aastal kommunistlikust saareriigist paatide ja parvedega lahkunud parema elu otsijatest. Fidel Castro avas sel aastal kaheks nädalaks saare rannapiiri ja ligi 50 000 kuubalast läks omal riskil ise tehtud alustel avaookeanile, lootuses jõuda USA läänerannikule. Režissöörid jälgivad seitsme kuubalase saatust viie aasta vältel. Mõnda neist näeb ainult filmi algusosas, sarnaselt tuhandete teistega nad lubatud maale ei jõudnudki.

Peaaegu perekroonikana mõjuvat filmi ilmestavad kaadrid toonastest teleuudistest, telefonikõned Miami ja Havanna vahel katkevad otse kinolinal, aastakümneid lahutatud pereliikmed kohtuvad vaatajate silme all. Boschil ja Doménechil õnnestub kahe tunni kestel panna kaasa elama emade, isade, laste ja armastajate elukeerdkäikudele, maalides pildi sellest, mis pagulasi Ühendriikides tegelikult ees ootab. Õhku jääb jälle küsimus: mis neil seal Kuubal häda oli, Winterbottomi vale-dokumentaalist on “Balseros” aga mitmetahulisem ja mõttetihedam.

Tiheduselt veelgi kokkusurutum oli briti filmitegija Simon Plummelli multimeedia projekt “Bodysong”. See on kinolinal vägagi kaasatõmbav film, mille jaoks pole tehtud ühtegi kaadrit. “Bodysong” koosneb arhiividest välja otsitud kroonika- ja dokumentaalkaadritest, mis on jaotatud omaette teemadesse. Igaüks neist väljendab üht osa inimese elust — on see siis sünd, söömine, seks või surm. Sadadest kaadritest kokku pandud mõtisklust saadab Jonny Greenwoodi („Radiohead“) helirida, mis muutub vastavalt teemale jazz’ist eksperimentaalelektroonika ja kammerlike helideni.

Seni animatsioonide ja popvideotega tuntust kogunud režissööri sõnul ajendas teda dok-kollaaži koostama määramatu hulk varju jäänud ja kasutamata filmikaadreid arhiivides, millega ta on kokku puutunud eelmiste tööde ajal. Plummeli kinnitusel ei soovigi dokumentalistid ja telekanalid vanemaid kui 80. aastate arhiivifilmid enam kasutada, kuna mustvalge levinud arvamuse kohaselt “ei müü”. Aga lööb küll, selles võib “Bodysongi” näitel veenduda. Kui film on kontsentraat omavahel sujuvalt seotud arhiivikaadritest, siis iga kaadri enda lugu avaneb huvilisele internetis aadressil www.bodysong.com. Oma interaktiivsuses on “Bodysong” teed rajav tulevikukino, mis töötab hästi nii kinosaalis kui DVD-l; jääb üle vaid arvata, milliseid tulemusi annaks koduserveri otseühendus internetiga, kui sellesse oleks sisendatud kõikvõimalikud arhiivimaterjalid.

Teine dokumentaalkino hiilgav näide tuli Helsingi festivalile Ameerikast. Seni tundmatu filmitegija Andrew Jarecki „Friedmanite juhtum“ (Capturing Friedmans) on viimase aasta kõmulisemaid filme Ameerika Ühendriikides. Jarecki avalikustab perevideote ja intervjuude kaudu ühe perekonna purunemise. Seni lugupeetud õpetaja ja kolme lapse isa kodusest töökabinetist leiab politsei lastepornot ning viib perekonnapea raudus käsi vangikongi. Jarecki näitab ühe pere tragöödiat läbi vanema poja silmade, kes teenib leiba New York City populaarseima pereklounina. Film ei anna mingeid vastuseid, pigem tekitab segadust pealtnäha lihtsas süüasjas — kas pereisa, kes tõepoolest kogus lasteporno ajakirju, sooritas kõlvatusi ka tema juures kodus arvutiringis käinud poiste kallal või rääkis ta kõike oma noorima poja päästmiseks, kes samade süüdistustega kohtupingi ette astus.

„Friedmanite juhtum“ paneb mõtlema vägagi mitme asja üle — kas või sellest, kui lihtsalt võib ühe inimese mõtlematus või enesekontrolli ning kriitika puudumine purustada mitmeid saatusi, või sellest, kui palju hämaraid lugusid peidavad samasugused madaltiheda asustusega „kodu”rajoonid kõikjal arenenud riikides. (Tahtlikult või tahtmatult teeb sellise üldistuse Jarecki linnuvaatega üle New Yorgi eliitlinnaosa, üle perekond Friedmani kodu Great Neckil). Jarecki saavutab lihtsate vahendite ja ühe pere traagikaga arvestatava üldistusastme, viidates kogu praeguse kapitalistliku globaalküla väiksusele ja peidetud mädapaisetele.

Kohati piinlik oli vaadata ka oma otsekohesusega kurikuulsaks saanud Nick Broomfieldi filmiportreed Aileen Wuornosest — Ühendriikide esimesest nais-sarimõrtsukast, kelle arvel on kuus inimelu. Aileen pihib režissöörile oma elu keerdkäikudest ja põhjustest, mis teda kuritööle viisid. Broomfield külastab Aileeni kuni tema viimase elupäevani, mis tõi kohale kogu USA uudistenäljas pressi. Ka „Aileeni” vaadates tabab häbitunne ülejäänud „terve” maailma ebaterve huvi pärast, kes on valmis pisiasjadeni lahkama mõne eksinu hinge, nägemata või tahtmata sealjuures näha põhjust, mis selle eksimuseni või väärastumiseni viis.

Võib öelda, et selline tõdemus on oluline tunnistus dokumentaalfilmi kvaliteedist — kui vaadelda sõna „dokumentaalfilm” algupära, siis docere + mens (lad k: õpetama + meel, aru) õpetab mõtlema, arutlema, nägema maailma asju ehk veidi teise nurga alt, kui oled harjunud, ja seda ülesannet täitsid mainitud filmid väga hästi.

American dream’i demütologiseerimisele viitasid nii „Aileen”, „Friedmanite juhtum”, „Balseros” kui ka tänavune USA indie-filmide pärl Shari Springer Bermani & Robert Pulcini „American Splendor” — filmportree ühest ameerika underground-kultuuri silmapaistvamast esindajast Harvey Pekarist. Mehest, kes jäädvustas oma igapäevaelu koomiksis ja leidis selle kaudu ka hingesugulasi, muu hulgas elukaaslase. „Tavaline elu on üks väga komplitseeritud ettevõtmine,“ leiab Pekar. Tema Ameerika on läbi põimunud irooniast ja sarkasmist, pidevaid ebaõnnestumisi saadab jätkuvalt kehv enesetunne. Väljapääsu leidis Pekar 70-ndatel koomiksite kirjutamises, kujutades kriipsujukudena kõike, mis teda ümbritses ja närvidele käis — nii kauplustes tundide viisi tingivad juudimoorid, silmapaistvalt rumalad kolleegid, tänavatele sittuvad koerad ja halli argipäeva alatoonina saatvad tervisehädad. Joonistas tema hea sõber Robert Crumbi, ja peatselt oli „American Splendor” üks Ameerika otsitumaid ja ostetumaid koomiksivihikuid.

Shari Springer Bermani ja Robert Pulcini film Pekarist segab animatsiooni dokumentaalfilmi ja koomiksi põhjal tehtud mängufilmiga. Pekarit kehastanud Paul Giamatti mängib koomiksikangelase filmis isegi usutavamaks, kui seda teeb autor päriselus, kes samuti astub filmis üles. Kogu ülesehitus koosneb jätkuvast kõverpeeglireast — see on mitmekordne film filmis. Lõpmatu peegelduse tipuks võib pidada kas või teatrietendust, mis on tehtud samuti koomiksi põhjal. Kui avakaadrid elustavad koomiksi, lõikub neisse peatselt stuudios jutustajana istuv Pekar ise ja näeme kõiki koomiksi staare elavate prototüüpidena. Shari Springer Berman ja Robert Pulcini taasloovad koomiksilaadse argielu sedavõrd ehedalt, et tavaline, esmapilgul mittemidagiütlev pildirida koomiksivihikus elustub, kandudes üle vaataja argipäeva.

Kui mõnikord äratavad filmifestivalidel saadud auhinnad imestust, siis Sundance’i ja Cannes’i tänavused auhinnad „American Splendorile” küsimusi õhku ei jäta.

Auhinnatud linatöid oli Helsingis veelgi, kuid auhindade tagaajamine pole kunagi olnud sellel festivalil eesmärk omaette, siin ei valita isegi publiku lemmikut. Vaadatuimateks kujunesid India režissööri Sanjay Leela Bahnasali film „Devdas”, Oliver Stone’i dok-portree Fidel Castrost „Comandante”, Larry Clarki teismelispornodraama „Ken Park”, juba eespool mainitud Hongkongi hitt „Väljapääsu ei ole”, Aleksandr Rogožkini „Kukuška — Kukulind” (linastunud ka meie kinodes), Takeshi Kitano „Nukud”, kung fu klassika „Shaolini 36. kamber”, uusmeremaalasest filmilooja Niki Caro malbe „Vaalaratsutaja”, kaks festivalil linastunud animet — Kazuhisa Takenouchi „Interstella 5555” (Daft Punki muusikale) ning Shinichiro Watanabe & Hiroyuki Okiura ääretult dünaamiline ja kaasakiskuv „Cowboy Bebop”; ning muidugi ava- ja lõpufilmid, milleks olid vastavalt Lars von Trieri „Dogville” ja Gus Van Santi „Elevant”.

Kokku 90 filmi 250 linastusega.

Festivali lõpetanud Gus Van Santi „Elevanti” oodati juba Cannes’is saadud auhindade tõttu („Kuldne palmioks“ ja parim lavastaja), aga vist keegi ei osanud aimata, mil viisil Oregoni koolidraama vaatajani tuuakse. Gus Van Sant tegi seda külmavereliselt, ilustamata, midagi lisamata ja ka midagi ära võtmata. Film lõpeb samamoodi nagu algabki — sinitaeva taustal, ainult et seda ei näe kümned teismelised, kes langesid kahe koolikaaslasest psühhopaadi kuulide läbi. Gus Van Sant käsitleb (nagu Michael Moore’gi oma filmiga „Columbine’i keeglimäng”) koolitulistamiste probleemi USAs, mida ei saa ignoreerida „nagu elevanti elutoas”.

Lavastaja külm objektiivsus on ühelt poolt vihastanud publikut, teisalt aga vaimustanud kriitikuid. Sündmuste traagika annab Van Sant edasi erinevatest vaatepunktidest eri tegelaste ja süžeeliinide lõikumise kaudu. Teismelismõrtsukate teo põhjuste kohta saab vaid vihjeid: piiramatu relvamüük, lõhestunud perekonnad, vägivaldsed videomängud, mütologiseeritud natsiideoloogia. Vastuseid filmis ei anta, näeb vaid üht arenenud maailma valupunktide pinge- ja lahendi varianti. Järeldused jäävad vaataja teha.