PERSONA GRATA RAINER SARNET

Mängiksin Raineri lemmikmängu hiina ruletti. Kui Rainer oleks lill, siis hüatsint. Kui ta oleks muusika, siis Joe Dassin. Kui ta saaks valida kellegi vaimuhaiguse, siis sobiks Antonin Artaud’ seisund enne tema surma. Kui ta oleks filminäitleja, siis Helmut Berger Luchino Visconti „Jumalate hukust“. Kui ta peaks keegi olema, siis võiks ta olla koreograaf. Nõnda iseloomustab Rainer Sarnetit tema kaksikõde Kristel.

Rainer Sarnet on sündinud 3. märtsil 1969. aastal Rakveres. Tema ema Erika töötas tehas „Norma“ Rakvere tsehhis raamatupidajana, isa Rein oli sidesõlme peainsener ja andis koolis raadiotunde. Lapsepõlves elas ühes korteris koos neli põlvkonda. Vanavanaema Klara oli käreda iseloomuga Narvast pärit endine Kreenholmi kangur, kes koos Jaan Anveldiga kommuuni teinud. Lühikest aega oli ta abielus Jaan Ruusi nimelise mehega, kellelt sai poja.

            Vanaema Elena õppis Leningradis, sai tunda blokaadi, töötas elu lõpuni parteikomitees, sõi Leningradi küpsiseid ja kuulas Utjossovi plaate ning keelas lastel raadiot „Ameerika Hääle“ peale keerata. Isaaema Agathe seevastu oli rahvuslane ja metodist.

            Koolis õppis Rainer hoolsasti kunstiklassis, mängis pioneeride majas plokkflööti, 5. klassist hakkas koos Kristeliga käima näiteringis, mida juhendas GITISe lõpetanud Valdur Liiv. Tema viis lapsed laia ilma Ljubimovi ja Nekrošiuse lavastusi vaatama, nad ise mängisid Tšehhovi lühinäidendeid. Rakvere 3. keskkoolis oli tema pinginaabriks Hannes Võrno, seal õppis ka Kaur Kender, kuid tollal ei puutunud Rainer tema kui nooremaga eriti kokku.

            1987 lõpetas Rainer keskkooli ja pidi sõjaväkke minema. Juba oli rahutu aeg ning arstid tahtsid teda päästa: tal olevat ekslev pilk ja seda tulevat mõni aeg uurida hullukas. Baba Elena helistas arstile ning Rainer oli õige varsti Tallinna lähedal Loo külas kroonuteenistuses. Aasta hiljem algas laulev revolutsioon ja tema kui eestlane saadeti Karjalasse, lõpuks teenis ta aega Leningradis staabis.

            1989. aasta novembris vabanes ta armeest ja asus tööle Rein Raamatu vast rajatud „Stuudio B-sse“. Seal õppisid umbes kakssada noort nullist alates joonisfilmide tegemist: multiplikatsiooni, faseerimist, värvimist. Peeti loenguid, kus anti üldharidust, õppejõududeks Paul-Eerik Rummo, Toomas Lõhmuste, Ago-Endrik Kerge, Ants Juske jt. Einar Laigna rääkis juutidest ja vabamüürlastest ning et maailma lõtvuses on süüdi Lévi-Strauss ja teksapüksid. Suured kavatsused jõuda maailmaturule joonisseriaalidega lõppesid raha puudusel, valmisid üksnes seriaalid „Ohtlikud lennud“ (1991) Tarmo Tederi stsenaariumi järgi, „Kes koputab mu uksele?“ (1993) ning „Pisihiir Piiks avastab maailma“ (1993). Mõne seeria režissöör oli Rainer.

            Töö kõrval käis elav seltsielu. Sakala keskuses, kus stuudio  paiknes, oli ka Humanitaarinstituut ja hulk kohvikuid. Mitmed stuudios õppinud on tänagi filmis aktiivselt tegevad, nagu Manfred Vainokivi või Peeter Sauter.

            1992 rajas Arvo Iho pedas filmiosakonna ning Rainer läks mängufilmide režiid õppima, kursusekaaslasteks Jaak Kilmi, Rein Pakk, Marko Raat, Mikk Rand, René Vilbre  jt. Kaks esimest aastat õpetati päris pingsalt, kohal käisid meistrid Soomest ja Moskvast, siis lõppesid aga õppejõud otsa. Režii kui alus jäi kõige nõrgemaks. Stanislavskist ei räägitud poolt sõnagi, õpetama pidid Kaljo Kiisk ja Peeter Simm, ent üks hakkas teatrit ja teine „Ameerika mägesid“ tegema. Samas oli tollal lademes mustvalget 35 mm filmilinti ja kohe hakati ise filme väntama.

            Mõnda aega töötas Rainer edasi „Stuudio B-s“, siis hakati koos Pakuga fotokoomiksit koostama, algul „Hommikulehte“, hiljem „Päevalehte“, vahepeal ka „Den za dnjomi“, nii kolm-neli aastat järjest.

            Ülikooli ajal moodustus sõpruskond — Sarnet, Pakk, Raat, Kilmi, Taavi Eelmaa, noorematest dokumentalistika kursuselt Andres Maimik —, kes suhtlevad tihedasti tänaseni. Koos käidi Taavi juures, kellel oli juba Vene ajast videomakk ja korralik filmikogu. Samas arvab Rainer, et ühtse koolkonnaga ei ole tegemist, filmimaitse on neil erinev, ühendas vahest tol ajal hoogu saanud trash- või B-filmi buum. Seda süstis soomlaste „Armastus ja anarhia“, kus käidi hoolega.

Andres Maimik räägib: Kui ma pedas filmi õppisin, siis lävisin tihedalt kursus eespool käinutega, nn Iho poistega. Sellal kui meie õppisime videokaamera nuppe tundma, olid Rainer, Jaak, Marko ja Rein vaimne sõpruskond, maailma filmikunsti, seni kogematute naudingute ja intellektuaalsete suundumuste järele kõhevil noored jumalad. See äratas kadedust. Rainer tundus selles grupis olevat intellektuaalne staar, nagu Jean-Luc Godard prantsuse kinos või Jaan Tooming Tartu teatris.

Nüüd on aeg edasi läinud, vaimne kõrgepinge mahendunud reedeõhtuseks absindisurinaks ja Raineri mütoloogilised maskid on vahetunud inimliku armsusega.

Kahju, et Raineri põnevad ideed ei ärata riikliku rahastaja usaldust, nii et ta pole juba mitu aastat ühtegi filmi saanud teha. Minu arust on tegemist eesti ühe andekaima noore režissööri, absoluutse stiilitaju ja märkimisväärse eruditsiooniga tegelasega, kellesse peaks investeerima.

Ah jaa, Rainer on tõeline dubljonka ja karvamütsi kandmise veteran. 

1993 valmis õppetööna „Merehaigus“, tingimuseks oli, et film peab olema tumm ja mustvalge. Film sai rohkesti auhindu. Täheldada võib saksa ekspressionismi mõjusid. Saksa filmikeel, Fassbinder, teatraalsus on kogu aeg Rainerit huvitanud. Jaak Kilmi iseloomustab kursusevenda: Rainer on elustiililt boheemlane ja seejuures täiesti kompromissitu. Vastupidiselt minule ei ole ta kunagi lasknud end määrata igasuguste filmirahade üle otsustavate komisjonide koosseisu. Selles mõttes ajab ta puhta ja määrimata kunstniku rida ning teeb seda väga põhjalikult. Kui ta enda jaoks mingi asja avastab, siis läheb ta selles ka tingimusteta põhjani. Ma olen kindel, et Eestis ei ole teist nii head fassbinderoloogi kui Rainer. Rainer Werner Fassbinder on kindlasti kujundanud peale filmitunnetuse ka Raineri enesekuvandit, mistõttu naudib ta seda, kui keegi nende kahe puhul sarnasusi leiab.

Järgmisena tegi Rainer B-filmi laadis dokumentaali „Eestimaa kaunimad paigad“ (1994), see on vaatefilm Eismast ja Vainopeast, loos mängivad kohalikud elanikud, paraku jäi film helindamata. Lühimängufilmi „Vari seinal“ (1994) peab Sarnet ebaõnnestunud kooliülesandeks. Diplomitööna valmis „Libarebased ja kooljad“ (1998) Pu Songlingi novellide põhjal, mis viib hiina müstikasse.

            Rainer nendib: See rida seondub „Armastuse ja anarhiaga“. Hiina ja hongkongi film hakkasid tollal teisenema, see ei  olnud enam lihtsalt hiina kino, käigud lähtusid euroopa ja ameerika filmist. Karlo Funk on kirjutanud: „Libarebased ja kooljad“ ei pruugi olla esimene ega isegi mitte otsustav katse eesti filmi estetiseerida. Märkimisväärseks võib pidada, et katse ei lähe vastuollu filmi teiste taotlustega, olla mõistetav nii psühholoogiliselt, muinasjutuna kui ehtfilmiliku utoopiana.

Kassettfilmi „Kass kukub käppadele“ (1999) tegi Rainer novelli „Pauli laululaegas“, teise kahe lühiloo režissöörid olid Jaak Kilmi ja Peter Herzog. Film sai teatud määral tõukeid David Bowie videotest ja glam-rocki esteetikast, seda rõhutab „Boraxi“ muusika. Olle Mirme on leidnud: „Pauli laululaekaga“ tõestab Sarnet, et temas on potentsiaali tõusta Tim Burtoni ja David Cronenbergiga võrreldavaks visionääriks. Päris- ja peeglimaailma üleminekute jälgimine nõuab küll teravadatud tähelepanu ja ajuti kasvab sündmustik filmitegijatel selgelt üle pea, aga kõigele vaatamata on Sarnet sellest hullumeelsest lahingust siiski eluga välja tulnud. „Pauli laululaekas“ on hoogu ja tõeliselt nutikaid režiilahendusi.

Seni viimane film, täispikk dokumentaal „Töö“ (1999) portreteerib viit Raineri eakaaslast, keda kõiki ta hästi tunneb: Rein Pakk, Kaur Kender, Anžela Komtšatnikova, Jaanus Vahtra ja Berit Teeäär. Algtõukeks sai prantsuse uue uue romaani autori Georges Pereci „Asjad“, kus äsja kooli lõpetanud humanitaarid avastavad korraga, et ei ole võimalik end identifitseerida sellena, kelleks sa oled õppinud, vaid pead hakkama oma oskusi kohandama sellega, mis toidab paremini. Meil on selleks reklaamimaailm. Nii iseloomustab Rainer taotletut.

Mõni aeg tegeles Sarnet filmiprojektiga, mille lähteallikateks olid Stanislaw Przybyszewski näidend „Lumi“ ja Fjodor Dostojevski romaan „Ülestähendusi põranda alt“. Algselt pidi tulema muusikafilm, kus tegev Peterburi bänd „Karibassõ“. Hiljem kirjutas Peeter Sauter stsenaariumi „Pori“, mis ilmus „Loomingu Raamatukogus“. Lugu on ülinaturalistlik, film oleks tulnud aga operetlik. Paraku ei leitud aga filmile rahastajaid. Rainer ei ole sellest eriti löödud, ta ütleb, et ega tema pole ainus, kelle filmiprojekt ei ole raha saanud. „Lumi“ jõudis tänavu Von Krahli Teatris Sarneti teatridebüüdina lavale ja kujunes menukaks.

Praegu üritab Rainer käima lükata Andrus Kivirähi „Rehepapi“-filmi. Kaasatud on välisstsenaristid Belgiast, Saksamaalt ja Itaaliast. Kõige sobivam tundub itaallase Giovanni de Feo pakutud versioon, mis asetab rõhu maagiale ja õudusele.

Põhitööna teeb Rainer aga endiselt reklaamiklippe „Rudolf Konimois Filmis“. Huvitavamad on olnud Rahvaliidu valimisreklaam ja varasemast Ühispanga reklaamid.

Sõbranna Anžela Komtšatnikova ütleb: Raineri elu on melodraama. Temas elavad koos Fassbinder ja Emma Bovary. Banaalsuse varjatud tõed, teesklus ja igatsus maneerlikult võbeleval elujoonel ei lase Raineril rahulikult vananeda. Nii jääb ta alati nooreks. Temale võin kõik oma hirmud ja pained ära rääkida, sest ta mõistab mind ja ei tee nägusid.

Praegu loeb Rainer Arthur Schnitzleri ja noorelt vabasurma läinud inglase Sarah Kane’i näidendeid. Teater on esialgu reaalsem kui film.

SULEV TEINEMAA