UITMÕTTEID VÄIKESE RAPLA SUURTEST MUUSIKAPIDUSTUSTUSTEST
ENN VETEMAA
Oma suvekodu asukoha tõttu Raikkülas, mis Raplast vaid kümneminutise autosõidu kaugusel, on alljärgnevate ridade autoril olnud võimalus Rapla kirikumuusika festivale üsna püsivalt jälgida — ikkagi juba üksteistkümmend aastat. Kuulatud kontsertide arv hakkab küllap sajale lähenema. Paljude kohta nendest olen nii kohalikus kui ka vabariiklikus meedias arvamust avaldanud. Kontserdiarvustused nende harjumuspärases vormis on vajalikud kindlasti, kuid paraku on neile iseloomulik teatud ühepäevaliblikalisus. Kui näiteks mingi teose mingis osas ei tabanud metsasarvemägija teise oktaavi fa-d (instrumendi kõrgeim noot), kas siis ongi mõtet sellest üldsust teavitada, ja veel nädalapäevad hiljem? Mängija mäletab ja põeb nagunii. Ja mis tähtsus oligi ühel korraks kirikulöövide all kõlanud ja samas kustunud praakhelil muusikakunsti ajaloos...? Kadus nagu ussi jälg kivilt.
Sel festivalil õnnestus mul kuulata üle kahekümnest kontserdist kaheksat (kõiki oli võimatu, kuna neid reeglina toimub samal ajal eri paigus), kuid neid hoolega mälus restaureerida, kirjeldada, analüüsida ja mingid hinnangud langetada, pole just ahvatlev ettevõtmine. Sestap otsustasingi seda seekord mitte teha, ning üritan pigem vaadelda Rapla festivali kui omanäolise kultuurifenomeni olemust. Noid festivale tulekski vist vaadelda mitte sedavõrd muusikasündmuste jadana, kui just pideva p r o t s e s s i n a, õigemini ühe lülina pidevast protsessist, mis on toiminud ja toimib meie kultuurimaastikul juba peaaegu Eesti taasiseseisvumisest peale. Eks siis korraks möödanikku.
Selle tõdemiseks, et igas rahvuskultuuris on vähemalt kaks kultuuri, mis omavahel võistlevad, polnud vaja Vladimir Iljitši, seda taibati juba ammu enne teda. Keskajalgi. Siis oli üheks — soositumaks — muidugi sakraalmuusika, teist — rahvamuusikat — kuidagiviisi vaid taluti. Ei tahaks siinkohal asju üle dramatiseerida ning hakata pajatama kultuuride “võitlusest”, mõistlikum oleks ehk rääkida ägedast konkurentsist.
Kohe, kui eesti kultuur pääses Moskva ohjajaist, jõudsid meieni, ja täiesti loogilistel põhjustel, kommertskultuur ja meelelahutustööstus. Viimane ilmutas end otsemaid staaride või eksstaaride superkontsertide kujul. Algul lauluväljakul, hiljem ka Saku suurhallis (loomulikult aukartustäratava piletihinnaga), plahvatuslikult jõudsid meieni maailmas miljonilistes tiraažides välja antud CD-plaadid (ka piraatplaadid!) — see kõik tõi endaga kaasa kardinaalseid muutusi raadio- ja televisioonikavadesse, kogu meediasse. Ka kultuuri hakati mõõtma raha ja kasumiga. Pole õige väita, et pakutav uus olnuks mingi rämps, hoopiski mitte. Kui tuua paralleel kulinaaria vallast — ega popkorn ning koka-joogidki endast ju mürke kujuta, ning ”McDonald’seis” pakutakse ju ikkagi täiesti söödavat kraami, mille saad pealegi kiiresti kätte. Kaloreidki küllaga. (Kuigi on oht end kähku ülekaaluliseks õgida, ning jutud rämpstoidust pole mitte päris aluseta.)
Siiski tekkis neil aegadel kartus, et elitaar- ja süvakultuur, ka rahvuslik kõrgkultuur, tõrjutakse kõrvale, et hakkavad ehk aegamisi laulupidude kombel hääbuma. Eriti kurb oli meie muusikamaastik üheksakümnendate algul, mil kontserdielu juhtijad olid just ära õppinud Lääne kehvemat sorti muusikaärimeeste mõtlemisviisi. Neil aastail olid meie sümfooniakontsertidele iseloomulikud üsnagi inimtühjad saalid, tippinterpreetide soolokontserdid — kõik need intiimsed klaveri- või viiuliõhtud — peaaegu kadusid, sest majanduslikult ei tasunud nad ennast, vähemalt Tallinnas ja suuremates linnades, ju ära. Toimus mingi rollide ümbermängimine: kui enne privilegeeriti klassikalist, siis nüüd kergesti kugistatavat massikultuuri, mistõttu heliloomingu väärtuslikum osa, samas aga ka kõik uuem ja harjumatum, taandus omalaadseks vastandkultuuriks (küll mitte selle sõna kunagises tähenduses, kuid siiski) ja pidi hakkama oma eksistentsi eest kogu jõust ise seisma.
Ent inimkond ei ole hoopiski mitte rumal kooslus. Meisse on programmeeritud instinktid, mis ei lase millelgi tõeliselt väärtuslikul lõplikult kaduma minna. Teisisõnu, kui on olemas Bach, kes unustusse kipub langema, siis leidub — kas või sada aastat hiljem — alati Mendelssohn, kes geeniuse kogu tema suuruses aastate taaga alt välja kaevab ning taas inimkonna imetlusobjektiks tõstab.
Tänaseks oleme jõudnud olukorrani, kus meil jälle valitseb erinevate muusikasuundade enam-vähem harmooniline tasakaal — kas või möödunud suvel on kergema muusika esituste kõrval toimunud lugematul arvul klassikalise sümfoonilise, kammer- ja orelimuusika festivale ja üksikkontserte. Üle aegade elav muusika on kõlanud Leigo järvel, Pärnu Eliisabeti kirikus, Haapsalus, Stenbocki maja õuel, ajaloolistes mõisates jne. Kes neid loendada jõuaks: igal hommikul kuulutab raadio hirmpikki loetelusid muusikasündmustest, mis sel päeval aset leiavad. Kunagine mure tõeliselt suure muusika saatuse pärast Maarjamaal on kadumas. On kuulda, et välismaiste kergema žanri tipptegijate siiatoojad kipuvad viimasel ajal jääma koguni kahjumisse. Loomulikult pole sel puhul põhjust kahjurõõmuks — vajame ju muusikat igale maitsele.
Kuidas on aga tänase olukorrani jõutud? Oleks liialdus näha Rapla kirikumuusika festivalis tolle renesansi käivitajat, ehkki ta oli üks esimesi kevadekuulutajaid — Rapla kirikumuusika festivalidel on peale selle, et nad olid esimesed omalaadsed, teisigi väärtuslikke omapärasid, mille käsitlemiseni veel jõuame. Ju vist sai väärtmuusika laiem taastulek alguse sellest, et arukatel inimestel — küllap oli nende seas ka muusikamänedžere — õnnestus viia ühiskonna väärtushinnangute paikapanijate ja sealt edasi kohe ka laiema üldsuse teadvusse arusaam, et Bach, Viini klassikud, koguni keskaja muusika, kujutavad endast midagi sellist, mida intelligentne inimene — ja kes ei tahaks seda olla?! — päriselt ignoreerida ei tohi. Pole midagi parata — tuleb muusika suhtes ükskõiksel prominendilgi pidulik ülikond selga panna ja koos kaasaga kontserdile minna. (Eriti veel siis, kui igamees piletit osta ei jõuagi.) Selle nähtuse üle on küllalt ironiseeritud, kuid pragmaatilistel kaalutlustel ei tasuks seda siiski teha: kõik, mis aitas tõelistel muusikaväärtustel taas pinnale tõusta, oli tähtis ja hea. On seda ka praegu. Muidugi on olukorra paranemise seostamine teatud inimeste väärtushinnangute muutumisega lihtsustav, ent eks iga üldistamiskatse ole seda paratamatult. Kuid mingid uued vektorid sekkusid muusikaellu siiski. Ja on juba kord nii, et kui mingi protsess paranemise suunas liikuma on hakanud, võib see areng võtta mõneks ajaks eksponentsiaalse iseloomu: keskealine inimene hakkas end süvamuusika kontsertidel peagi hästi tundma — kenad interjöörid, rullnokad ei trambi su jalgadel nagu lauluväljakul… Näed ja kuuled kõike, ja muusikagi ju täitsa meeldiv.
Kirjutades mis tahes festivalist, ei saa muidugi mööda minna visiitkaartlikest saavutustest. Ei jõua ette lugeda kõiki vokaalsümfoonilisi suurvormegi, mis Raplas viimasel aastakümnel ette kantud. Minu arvates nad ehk Rapla festivali eripära ei määragi, head klassikalist muusikat mängitakse ju kõikjal, kuid suurimaist majanduslikke ja kunstilisi ponnistusi nõudnud šedöövritest mööda vaadata ei tohi. Hakkame aga peale: J. S. Bachi “Johannesse passioon”, missad h-moll, g-moll ja F-duur. Händeli “Messias”, “Belshazzar” ja “Iisrael Egiptuses” (muide teose terviklik esiettekanne Eestis), Mozarti missa c-moll ja “Reekviem”, Vivaldi, Beethoveni, Gounod’ ja Charpentier’ ning mitmete teiste klassikute suurteosed, aga ka Arvo Pärdi “Te Deum” ja “Berliini missa”. Kantaate ja madrigale kokku lugeda ei jõuagi. Tänavu kanti ette Haydni “Loomine”, kusjuures omamoodi suursündmuseks oli see, et esmakordselt nende festivalide ajaloos suudeti oratooriumikoor kohapeal ise luua! Rapla suurusega linnakeses on see suursaavutus.
Olen kuulnud, et tulevikus kavatsetavat tol festivalil ette kanda ka muusikat, mida laiem publik peaaegu ei tunnegi, nimelt ega seda eriti teatagi, et ka vene heliloojad on kirjutanud teoseid mitte üksi ida- vaid ka läänekirikule. Tšaikovskigi. Kuid need olid (ja on praegugi) Venemaal rangelt keelatud. Ja imekombel hoopiski mitte Kremli, vaid just Moskva kirikuisade poolt. Nende oopuste nootegi ei müüda eriloata. Autori teada sai Jaan Rääts üht-teist neist kunagi hankida ainult Üleliidulise Heliloojate Liidu kunagise esimehe Tihhon Hrennikovi eriloal, ja ainult tänu sellele, et J. R. kuulutas, et tema ju pole nagunii vene õigeuskliku konfessiooni liige. Talle ehk võiks lubada... Küll oleks uhke, kui tulevikus õnnestuks Rapla rahvusvahelise kirikumuusika festivalil ka vene geeniuse tundmatu loominguga tutvuda. (Või tekib sellest ehk kirikutevaheline skandaal?!)
Ent jätkem siinkohal tulevikuunistused ning imetlegem pigem seda, kuidas eespool mainit suurteoste ettekandmisega üldse toime on tuldud. Festivalide hingeks on olnud nende peakorraldaja Raimo Kivistik. Kindel see, et ilma tema innu ja fenomenaalsete organisaatorivõimeteta oleks festivalide mõte mõtteks jäänudki. Ent korraldaja uskumatu energia on seni saanud toime toetajate ja spondeerijate leidmisega. Kusjuures kvaliteetkontserdi “omahind” on Raplas kindlasti Eestimaa odavaim.
Nende festivalide imetlusväärseim eripära ongi ehk see, et nad pole orienteeritud kasumile. Üheksakümnendate alguse kauboikapitalismiaegses suhkruvati-Eestis oli see lausa ennekuulmatu, et keegi seab oma töö eesmärgiks t a s u t a kontserdid. Ja sellega saadi toime. Ühe väikese erandiga: ainult festivali südames — Rapla ilusas ja suures kirikus — , kus ava- ja lõppkontsertidel kanti ja kantakse ette eriti suuri vokaalsümfoonilisi teoseid, eeskätt oratooriume, ning kuhu tuleb kohale kutsuda väliskunstnikke (toodud Jaapanistki) ning meie tunnustatumaid muusikakollektiive ja ka tipptegijaid, pole see osutunud alati võimalikuks. Aga Rapla festivali alg- ja lõppkontsertide piletihinnad (50/25, sagedamini 30/15 krooni) võrrelduna Tallinnas, Pärnus või Haapsalus toimuvate kontsertidega — millele tasemelt kriipsugi alla ei jääda — on tänini siiski pigem sümboolsed! Kusjuures väiksemates kirikutes nagu Hageri, Vahastu, Järvakandi jne on nad üldjuhul tasuta tänini. Eriti hinnatav Rapla festivalide puhul ongi just see, et nad viivad suure muusika kohtadesse, kuhu see muidu ei jõuagi: Vahastusse, Koeru, Hagerisse, Järvakanti. Kas oleks Claude Debussy võinud aimata, et kunagi tuleb päev, mil väikese Eestimaa paarisajalise elanike arvuga Käru aleviku rahvas tuleb usinasti kokku, et kuulata tema klaveripala “Tütalaps linavalgete juustega” seadet vaskpillikvintetile... Ja kui fantastiliselt hästi see veel kõlab.
Tahakski ennekõike kiitust jagada Rapla rahvusvahelise kirikumuusika festivali repertuaarivalikule. Baroki ning Viini klassikute kõrval — neid mängitakse ju kõikjal ning vahel kipume sellest suurepärasest muusikast väsimagi —, kuuleme siin palju muudki. Suvel 2002 õnnestus nende ridade autoril üle saada millestki barokkmuusikamürgituse-taolisest, kuulates prantsuse muusikat (organist oli siis Elke Unt). Paar Raveli oopust ja eriti Messiaeni looming mõjus nagu värske ja samal ajal aromaatne tuulepuhang. Just Olivier Messiaeni “Trois petites liturgies de la Présence Divine” Eesti Riikliku Sümfooniorkerstri (Olari Eltsi taktikepi all) ja tütarlastekoori “Ellerhein” esituses (koormeister Tiia-Ester Loitme) jättis korraks meeldejääva elamuse. Messiaeni harmoonia, mis sügavalt erineb nii traditsioonilisest kui ka dodekafooniale tuginevast seeriamuusikast, nagu pesi kõrvad üle… Eks mõnevõrra ootamatu on olnud sellistel puhkudel seegi, et publik ebatraditsioonilist muusikat nii hästi vastu võtab. Olen sügavalt veendunud, et muusika nautimiseks ei pea omama eriharidust. Eks seda ole tõestanud sotsiomeetrite katsed lasteaedades ja kooli algklassideski. Kahekümnenda sajandi muusikat sellele omase ootamatute harmooniate, ebatavalise rütmika, spontaanse dramaturgia ning värskete tämbritega võetakse enamasti pareminigi vastu kui kanoniseeritud klassikat. Nii et kõik need loengud teemal “Kuidas mõista muusikat?” pole kaugeltki nii tähtsad, kui neid peetakse. Kena ju küll, kui tead topeltfuuga kirjutamise printsiipe, kuid emotsionaalsest aspektist pole see küll kuulajale oluline.
Aga nüüd tahaksin tingimata tagasi pöörduda eespool mainitud tagasihoidlike, n-ö kolkakirikutes (jumalakoja kohta muidugi sobimatu väljend) peetavate kontsertide juurde. Vahest on nende tähtsus just suurim! Kui on tuldud välja niisuguse ootamatu mõttega, siis ei pääse selle tõestamiseks väikesest filosoofilisest kõrvalepõikest.
Egon Friedell väidab oma raamatus “Uusaja kultuuri ajalugu”, et kui tavaliselt nähakse maailmakultuuri ajaloos pidevalt Hea ja Kurja vahelist võitlust, siis palju komplitseeritum on konflikt Ilu ja Headuse vahel. Ilu on alati enesekeskne, Headus aga hoopiski mitte, tema eesmärk on pigem mitte-Mina. Ilu on puhas vorm, headus aga puhas sisu. Ilu apoteoos sai alguse renessansiga, keskaeg luges hinge ihust võrratult tähtsamaks. Küsigem endalt: mis on inimese maise rännu eesmärk? Maailma tingimusteta jaatamine tema hiilguses ja jõus saab toimuda ainult inimese sisemise puhtuse arvel. Kas siis koteerida kõrgemalt loojat või pühakut? Ühest vastust muidugi polegi.
Imelikul kombel tajuvad seda konflikti kõige teravamalt just loojad ise: suur kunstnik Tolstoi oli hinges lausa kunsti vihkaja, püüeldes üle kõige just puhtuse ja eraklikkuse poole. Samu tendentse on Dostojevski, Strindbergi ja koguni suuresteedi Ocar Wilde’i loomingus, kes küll kuulutas sõnades eetika ei millekski muuks kui “esteetikaks alaarenenutele”. Aga tegelikkuses? Loetagu tema “Dorian Gray portreed”!
Mida peab prioriteetseks meie tänapäev? Ilmtingimata välist. Me kuulame kaunites restaureeritud mõisates võluvat barokkmuusikat. Ilu missugune! Aga kas luksuslikus interjööris nautleja üldse mõtleb sellele, k e l l e s t ja miks lauldakse...?! Ja millised olid nende helindite loojate soovid, veendumused, pühendumus, maailmavaade... Olen kindel, et vist vaid mõni protsent kuulajaist. Kas on siis nende galsalike kontsertide kuulajatele midagi ette heita? Kas kavatsen siin levitada puritaanlust? Oh ei, ei kavatseta siinkohal kirjutada lugu “Vahitornile”! Ainult küll oleks tore, kui siiski mõeldaks süvitsi ning püütaks jõuda sisuni! Kas on seda üldse võimalik õppida? Kus?
Nende ridade autor on tihti saanud sügavaimad muusikaelamused just väikestes, ajahambast puretud kirikutes, mille pingid on läikima hõõrunud meie esivanemad. Ei pruugi neis kirikuis olla parimad orelid. Kuulajaiks on tihti lihtsad maainimesed, kelle ”peamiseks mureks” on mitte millegagi silma paista. Tagasihoidlikkus, malbus ja vagadus on iseloomujooned, mille oleme ammu unustanud. Rikkamaks saades oleme jäänud vaesemaks. Kuulake, kuidas neis pühakodades heliseb vana, isegi Bachi-eelne muusika. Ning mõnel korral on interpreedid ”Rondellusest” või ka meie barokksolistid tutvustanud pille, mida paljud meist pole ealeski kuulnud: rataslüürat, zinki, fiidlit, koguni hispaania harfi, millele komponeeritud muusikat leidub veel vaid Hispaania arhiivides tabulatuuridena, ja mis pill oma põikise topeltkeelestusega on nimme tehtud nii, et teda oleks võimaliikult rakse mängida — egas Kõigevägevama teenimine liiga lihtne kah olla tohi... Olgu selle teenimisega nii, nagu keegi arvab, kõiki neid elamusi võib nautida ka puhtgurmaanlikust aspektist, kuid kindel on see, et just sellistel kontsertidel võib tänapäeva praktiline ja küünilisevõitu inimene äkki taibata aja, inimelu ja iseenesegi kohta midagi täiesti uut. Dimensioonid võivad paika minna. Ka neil, kes seda ei ootagi. Nii nagu mõni inimene peab end ebamusikaalseks, aga pole seda tõeliselt hoopiski mitte, nii elab paljude end veendunud ateistideks kuulutajate hinges siiski mingi idealistlik alge. Ning kui me oleme selle m i s k i eneses leidnud, vaat siis kõlab ka säravais kontserdisaalides ette kantav muusika meie jaoks juba hoopis teisiti. Täidab täielikult seda ülesannet, milleks ta kord kirjutati. Ning siinjuures tuleks rõhutada sedagi, et on eksiarvamus pidada keskaja muusikat halliks ja alandlikuks. Keskaeg oli inimkonna noorus. Ja nagu lapsepõlv ja noorus ikka, on ka keskaeg värvikirev, emotsiooniderikas, tänapäeva ratsionalismiga võrreldes isegi meeletu.
Pikaks veninud mõtiskluses ei jõudnudki siinkohal kiitust jagada neile, keda Raplas igal augustikuul esinejate hulgas kohtab. Veel vähem nende loomingut analüüsida. Nende ridade autor püüab edaspidi — tulevasele, kaheteistkümnendale festivalile pühendatud loos rääkida Liina Saarist, oratoriaalse žanri tõelisest primadonnast, Jüri Leitenist, perekond Staakist, paljudest orelikunstnikest, dirigentidest jne. Siis sean endale teised, mitte sedavõrd üldistavad, vaid juba ka päris konkreetsed eesmärgid.