ÕÕNESTAB SEESTPOOLT?
EVI ARUJÄRV
Elton Johni ja Tim Rice’i rockmuusikal “Aida”
Vanemuise sümfooniaorkester, koor, ballett ja ansambel “Family”,
dirigent Tarmo Leinatamm, lavastaja Mati Unt,
kunstnik Liina Keevallik, valguskunstnik Palle Palmé,
koreograaf Marge Ehrenbusch.
Osades: Aida — Janika Sillamaa, Amneris — Liisi Koikson, Radames — Lauri Liiv, Mereb — Andres Mähar, Zoser — Tõnis Mägi, Nehebka — Susan Lilleväli, Vaarao — Evald Aavik, Amonasro — Raivo Adlas.
Peab tunnistama, et pop-rock muusikali “Aida” puhul ei köitnud mind selle nii-öelda tõmbenumbrid, nagu teise vaatuse silmipimestav valgusmöll või Elton Johni tundelised ballaadid, vaid mõni põhimõtteline küsimus.
Näiteks, kuidas ennast sundimatult ja identiteeti säilitades suhestada asjadega, mis suhestavad ennast sinuga ise, võimsalt ja luba küsimata — nagu on peaaegu et eluks eneseks saanud populaarkultuuri klišeed? Ja — kas Kuradit on võimalik Peltsebuliga välja ajada ehk kas mingit märgisüsteemi on võimalik hävitada või kahjustada seestpoolt õõnestades, tema enda vahendeid kasutades?
Paatos ja palagan
Tänase populaarkultuuri kaks üldist “modaliteeti” on paatos ja palagan. Väga olulised ehituslikud põhimõtted on fragmentaarsus ja kopeerimine, “moodulitest” kokkupanek ja surnud keelte kaudu kõnelemine. Selline lähenemine teeb tööstusliku tootmise lihtsaks ja efektiivseks.
Muusikal “Aida” on “naisküsimusele” keskendunud ajaloolise draama populaarne teisend. Selle nimi kopeerib Giuseppe Verdi samanimelist ooperit, sisu aga suurt hulka armastuse ja kohusetunde konfliktil põhinevaid lugusid. Nagu akadeemilises sõsaržanris, lähevad siingi sõlme isiklikud kired ja grupi- (klanni, kogukonna, rahvuslik) identiteet — armulõõm ja ühiskondlikud kohustused.
Võidukalt sõjaretkelt Nuubia vastu toob noor Egiptuse väejuht Radames oma vaarao tütrest pruudile Amnerisele kingiks orjatar Aida, kes hiljem osutub Nuubia printsessiks. Armudes Aidasse ja hüljates Amnerise, pärib Radames valitsejatrooni asemel koos Aidaga elusalt kinnimüürimise. Armastusloo taustal sebib ülikkond ja “poliitkaader”, möllavad orjad ning okupandid. Nagu uuemal ajal kombeks, on armastus ühiskondlikest kohustustest selles lavatükis kõrgem, lausa ülevalt antud (Radamese lauluski öeldakse “Written In the Stars” — tähtedesse kirjutatud) ja võidab. Võidu ülevust kinnitab surm elusalt kinnimüürimise läbi.
Pop- ja rockmuusikaga seotud lauljate valik (Janika Sillamaa, Liisi Koikson, Lauri Liiv, Tõnis Mägi) oli õnnestunud, peaosalised tulid omas elemendis suurepäraselt toime. Aga mitte ainult: kogu koosseis oli ka mänguliselt ergastatud olekus, laval oli vabadust ja mängumõnu. Aimata oli lavastaja “pedagoogilist” vaistu. Hästi ajastatud oli lavastuse kulminatsioon — Nehebka (Susan Lilleväli) hukkumine ja sellele eelnenud vägivallasituatsioon. Järgnenud raevukas itk mõjus ehedana ja pinget maandavana. Elusat üldmuljet ei rikkunud isegi tõsiasi, et ilmselgelt jäi laululava avarustele seatud liikumistes mõnikord lihtsalt füüsilisest võimsusest puudu: ju on monumentaalsuselgi puhttehnilised piirid.
“Aida” kui popmuusikal on muusikalise materjali poolest üsna lõdvalt seotud. Pole siin erilisi alltekste ja muusikakujundite polüfooniat, dramaturgilisest sidususest rääkimata. Selle asemel on tundevärvi, stiili- ja intensiivsuse — põhiliselt rockiliku agressiivsuse ja ballaadliku lüürika kontrastid. Ka vahelduv koosseis (rockbänd, klaveriepisoodid ja orkester) toob kaasa killustatust. “Aida” muusika ongi pigem klotsidest ehitus kui “sümfooniliselt” pinev kangas. Ometi mingi pinevus siin tekkis ja see miski oli paljugi lavastusega seotud.
Kokkuvõttes oli tulemus parasjagu paradoksaalne: muusikaliselt nii-ütelda teost ja originaalsust justkui eriti ei ole, kuid esituse veenvuse ja mängulise vabaduse tõttu tekkis üsna dünaamiline ja riukalik tervik.
Ihu ja hing
Populaarkultuuri põhivahendid, paatos ja palagan, olid “Aida” lavastuses esindatud võimsalt ja läbisegi. Selline inimhinge ja teadvust lõhestav kooslus muidugi ei ole tavaline ega ka viisakas. On ju ühiskondlikes rituaalides karastunud kunstis läbi aegade kombeks olnud kõrgemate ja madalamate tunnete vahel ranget piiri hoida, neid ajaliselt, esituskoha ja žanritunnustega eraldades. Pühakotta minnes näiteks kaetakse patune ihu ära. Matusel ei laulda lorilaule ja kõrtsis ei laulda koraali. Situatiivne piir ja norm mõtestavad inimeste muusikakäsitlust.
Uuemal ajal ja populaarkultuuris muidugi on kõvasti piire lõhutud, sealhulgas ka paatost ning palagani kokku segades. Piiride ületamine väljendub selleski, et kohati on ihu ja hing juba täiesti üheks saanud: popmuusika videoklippides näiteks väljendab hinge juba täiesti vahetult ka üksnes ihu. Aga mingi elementaarne piiritlemine on enamasti ikkagi endiselt vajalik — kas või massikultuuris vajaliku mõistetavuse huvides. Kui liiga palju üle piiri minna ja normi rikkuda, läheb asi elitaarselt segaseks. Ja paljude vaatajate peas on piirid ja normid veel ka eriti kõvasti paigas.
“Aida” lavastuses olid piirid mingil määral fikseeritud: paatost oli suuremal hulgal ballaadlikes armulauludes, palagan koondus vahetegevustesse ja dialoogidesse. Aga ikkagi olid need kaks teineteisele liiga lähedale sattunud. Veel enam, lavastus ei soodustanud viisakat distantsi, vaid võimendas paatost ja palagani vinti üle keerates või neid lausa kokku segades.
Nagu kujunduses sinine suits, nii ümbritsesid paatosest kantud stseenegi ajuti palagani aurud. Näiteks kandvad suurejoonelised laulustseenid. Armu kolm- ja nelinurgelised ansamblid, kus aeg peatus ja kõnelema hakkasid tunded ja poosid, olid visuaalselt “läbi komponeerituna” otsekui Hollywoodi seepide reklaamplakatitelt pärit. Pilti “retušeerisid” ajaloo ja armastuse värvid, kostüümides kriiskas erepunane, laululava mõjus tasapinnalisena nagu koomiksi ülaltvaates “kaardistatud” tegevuspaik; palmid, sfinksid ja muu ajaloolis-geograafiline butafooria oli võlts väga siiral moel.
Palagani jätkus ka tekstiga episoodidesse: lavalolijad olid pandud kõnelema rõhutatult vabalt ja argiselt, kohalikust kontekstist pärit banaalsusi tsiteerides. Võiks öelda, et argine kõnemodaalsus oli kogu lavastuse “rosin” — või mürgitilk. Hulgaliselt populaarseid “kilde” ja slõuganeid. “Pese mu selga,” ütles Radames I vaatuses vangi võetud Aidale — viide paroodilisele lorilaulule. “Raske on olla täiuslik ”, “Hakkame õmblema”, “Riietumiskunst on minu hing” — edastas Amneris ilutööstuse ja “naistemaailma” eluhoiakut.
Pildis ja tegevuses oli palagan selgelt ülekaalus: ballikleitides cheerleader-tibid saunavihtasid õõtsutamas ja kiljumas; moedemonstratsioon kui Amnerise maailm; Nuubia kuningas Amonasro laulva revolutsiooni retoorika ning ja tema orirahvas — rehadega liikumisrühm; esimesed armastajad vene sõjaväeautol armuakti toimetamas ja sellel järgnev sümboolne pauk; juba elusast peast mumifitseeritud haige Vaarao; nahas ja metallis vangivalvurid; Radamese isa Zoser poonimismasinate taustal tangot tantsimas; “mehed mustas” — naljakalt koperdav diplomaatide rida; hüsteeriline püssipaugutamine ja vägivallastseenid.
Kokkuvõtteks. “Aida” lavastus vahendas inimese kaht põhilist meeleseisundit, argist ja ülevat, täiel rinnal, selgesti ja südamest ning kus võimalik, seal ka korraga.
Kas võiks oletada, et sel viisil, kokku segades ja vinti üle keerates, on lavastus muusikaližanrit tasakesi seestpoolt õõnestanud. Psühhoanalüütilist loogikat järgides võiks see nii olla küll: muusikalis sadestunud (populaar)kultuuri ja elu automatismid, paatos ja palagan, pildid, poosid ja slõuganid on nii võimsad, et nendega toimetulekuks ei ole muud võimalust kui neid kõva häälega välja öelda ja hellitada, nendega häbenemata koos elada ja hingata — et neid sel viisil “ületada”. “Surnud”, ületatud, ajalooks saanud keeles kõnelemise kohta öeldakse mõnikord pastišš.
Aga kas selline asi ikka toimib? Mis juhtub, kui vinti üle keerata? Mis jääb peale, kui paatost ja palagani ohjeldamatult kokku segada? Kas tekib lühis (õigustatud meelepaha)? Tõrjumine (ebasündsaid kohti või varjundeid ei nähta)? Või hoopis mingi kvaliteedihüpe (absurdist sündiv naer)?
Pannes tähele itsitavaid või muigavaid tudengineiusid ja märksa suuremat hulka tõsiste nägudega inimesi, võib öelda, et “Aida” puhul olid esindatud kõik variandid. Seal, kus osa inimesi itsitas paheliselt, nähes vaimusilmas žanri enesehävitust, kannatasid paljud kindlasti labasuse ja eklektika pärast.
Kõige enam näis siiski olevat neid, kelle jaoks mingi udujutt enesehävitusest ja seestpoolt õõnestamisest oleks ilmselt rumal udujutt. Selle tõestuseks oli ka vaheajal vorsti süües tahtmatult pealt kuuldud kahe perekonna vestlus. Soliidne härrasmees pajatas teisele soliidsele, et “seni on ikka kõik suuremad suveetendused üritatud läbi sõita, et ikka ülevaade oleks kultuurisündmustest”. Näoilmestki ei paistnud, et siin oleks tegu mingi kergemeelse suhtumisega. Aimata oli hoopis missioonitunnet ja pühalikku veendumust, et muusikal ja muusikakunst on suured ja tõsised asjad. Ja seda hoolimata lavastuse silmanähtavale õõnestamistegevusele!
Kuidas selline asi võimalik on? Üht-teist võib oletada. Ilmselt mahuvad paatos ja palagan paljude inimeste pähe üsna lähestikku, kuid uut kvaliteeti tekitamata tänu ”alusmustrile”, mille nimi on fragmentaarsus. See tähendab, et inimesele piisab üksikute “pistetena” antud märkide, sümbolite või “kõnemodaalsuste” äratundmisest, mida toetab ja mõtestab mingi harjumuslik kultuuriautoriteet. Iga hetk selles kestmises, mida me nimetame “teose ajaks”, on sel juhul küllalt autonoomne, “eneseküllane” ja eelnevast sõltumatu. Nii ei tekita mingit probleemi eklektika või kompileeriv vormikujundus. Et “alusmuster” ei eelda seostamist, siis ei ole tähtsad ka sellised spetsiaalsed “näitajad” nagu stiilsus või terviklikkus, millega nii-öelda mõtlev spetsialist ennast vaevama peab. Selline õnnis seisund teeb ühtlasi võimatuks ka mingite metatasandi nihete märkamise — nagu on seestpoolt õõnestamine või surnud (ületarbitud, kulunud, trivialiseerunud) keelte/kujundite kaudu kõnelemine.
Või teine aspekt —vindi üle keeramine, mis tähendab vaataja erutamist piiride nihutamise läbi. Paraku koos korduva sellesuunalise tegevusega nihkub piir väga sagedasti ka vaataja-kuulaja peas. Ja jälle on õõnestamise kaudu püüeldud kunstiline efekt nullistatud.
Niisiis on võimalus Kuradit Peltsebuliga välja ajada — populaarkultuuri automatisme ja klišeesid kuidagi jäädavalt ja totaalselt ületada nendesse “sisenedes” ja nendega “koos elades”, ülimalt kahtlane. Ja kõik seepärast, et normid ja piirid on inimeste peas peidus ning juhivad mängu ettearvamatult ja mitmel viisil. Aga sellest pole lugu. Ja kas seda ongi vaja. On ju isegi väga normaalne ja meeldiv (sihtgrupi avaruse kaubanduslikust tähtsusest kõnelemata), et kunstiteos eksisteerib korraga mitmel erineval kujul — kellele paatos, kellele palagan ja kellele kvaliteedihüpe ning ülendav tunne salajasest õõnestamisest.