„NYYD Ensemble“ 10

„NYYD ENSEMBLE’IST“ JA TEMA KRIITIKAST

ELENA LASS

„NYYD Ensemble’ist“

Ansambli tekkelugu on otseselt seotud 1993. aasta sügisel toimunud rahvusvahelise uue muusika festivaliga „NYYD“. Et anda festivalil kontsert eesti ja lääne uuema muusikaga, kutsus dirigent Olari Elts kokku noored interpreedid. Ansambli koosseis on loomult siiani vahelduv, selle määrab ära esitatavate teoste pillide arv. „NYYD Ensemble“ on üles astunud kammerorkestrina, ansambli nime all on soolokontserte andnud ka üksikmängijad. Kunstilise juhi ja dirigendi Olari Eltsi üheks ideaaliks on väga hea solistide ansambel, kes oleks võimeline kontserte andma eri koosseisudes ja ka dirigendita. Sellised ansamblid on maailmas näiteks kümmekond aastat „NYYD Ensemble’ist“ varem loodud soomlaste „Avanti!”, rootslaste „KammerensembleN“ ning „NYYD Ensemble’ist“ ainult kaks aastat vanem prantslaste „Court-Circuit“. Ükski neist, ka ”NYYD Ensemble”, ei piirdu ainult kõige viimaste aastate muusika esitamisega. Ansambli pealkirjas sisalduv “NYYD” võeti üle samanimeliselt festivalilt. Selle alla mahutab ansambel aga ajaliselt üsna ulatusliku repertuaari. Nii on ”NYYD Ensemble” esitanud ka XIX sajandi loomingut. Põhiliselt on esitatud  siiski muusikat alates XX sajandi algusest kuni tänaseni, s.o  käesoleva aastani välja.

”NYYD Ensemble” on ka märgatavalt avardanud uue muusika mõiste piire Eesti kontserdielus. “”City Life” tegi selle hooaja jooksul midagi väga olulist — aitas tunduvalt nihutada “uue muusika” mõistet, kinnistada see tugevamalt oleviku ja lähimineviku juurde. Kui mängitakse Reichi, Glassi ja Tulvet, siis Schönbergi ja Bergi koos nendega ikka veel “uue muusika” nimetuse alla mahutada on kummaline,”¹ kirjutas 1997/98. aasta hooaja kontserdisarja “City Life. Kuula elu suurlinnas” järel Anneli Remme.

Enamik ”NYYD Ensemble’i” esitatud välismuusikast on olnud esiettekanded Eestis. Iga ansambli kontserdisari on omamoodi keskendunud ühe helilooja või sarnaste mõtteviisidega heliloojate tutvustamisele. ”NYYD Ensemble” on olnud tihedalt seotud Tartu uue muusika päevadega/pidustustega (TUMP), kus 1995. aastal oli festivali nimiheliloojaks Pierre Boulez, 1996. aastal Luciano Berio, 1997. aastal György Ligeti ja 1998. aastal mängiti Harrison Birtwistle’i teoseid. Ansambel on alati esinenud ka festivalil ”NYYD” ning eesti muusika päevadel (EMP). Just viimase kavas on olnud  palju eesti heliloomingu esiettekandeid. Teoseid on tellitud nii vanema kui keskmise põlvkonna heliloojailt: Jaan Räätsalt, Eino Tambergilt, Erkki-Sven Tüürilt, Lepo Sumeralt, Toivo Tulevilt  jt. Viimasel ajal on ansambel olnud eriti tihedalt seotud 1990. aastatel esile kerkinud heliloojatega nagu Helena Tulve, Mart Siimer, Tõnis Kaumann, Jüri Reinvere, Märt-Matis Lill jt. Eraldi liini ansambli tegemistes moodustab koostöö lavastaja Peeter Jalakase ja Von Krahli Teatriga. 1995. aasta festivalil ”NYYD” toodi Rotermanni soolalaos välja lühiooperid Mari Vihmandi ”Lugu klaasist” (H. Ch. Anderseni ja V. Sørenseni muinasjutu allegooriatel), Alo Mattiiseni ”Dispuut” (libr Enn Vetemaa) ja Raimo Kangro ”Reetur” (libr Leelo Tungal Kurt Vonneguti ainetel). 1996. aastal etendati Igor Stravinski “Sõduri lugu”, 1997. aastal Lepo Sumera ooperit “Olivia meistriklass” (libr Peeter Jalakas Ervin Õunapuu järgi). 1999. aastal toodi lavale Mauricio Kageli “Variété”, H. K. Gruberi “Frankenstein!!”, Michael Nymani “Letters, Riddles & Writs” ja Louis Andriesseni “M is for Man, Music, Mozart”. Suuremad projektid on olnud veel Gavin Bryarsi teoste “Jesus’ Blood Never Failed Me Yet” ja “The Sinking of Titanic” ettekanded. Ansamblil on oluline koht eesti muusika tutvustamisel välismaailmale. Palju on olnud välisesinemisi, osalemisi välisfestivalidel (“ArtGenda 96” Kopenhaagenis, “Baltic Arts 96” Londonis, “Time of Music 2001” Soomes, Viitasaaris, “Forte Riga Prezents Forte Classics” Riias, 2000. aastal EXPO, “Pro Musica Nova” 2001 Saksamaal, “Varssavi sügis 2001” Poolas, “Lux Musicae” Soomes, Siuntios, “Gaida” Vilniuses, 2003. aastal “MaerzMusik” Berliinis ja “Klangspuren” Schwazis). Eesti muusikaga on „NYYD Ensemble“ salvestanud ka kaks heliplaati: 1996. aastal andis plaadifirma “Finlandia Records” välja Erkki-Sven Tüüri seitse “Arhitektoonikat” ja aastal 2001 ilmus Eesti Raadio CD “Nüüd” kuue eesti helilooja teosega: Erkki-Sven Tüüri „Symbiosis“ viiulile ja kontrabassile, Jüri Reinvere „Loodekaar“ kammeransamblile („NYYD Ensemble’i“  tellimus 1998),  Mart Siimeri „Ämblik“ keelpillikvartetile, Mari Vihmandi „Küsimus“ („La Question“) oboele, Toivo Tulevi „Quella sera“ kammeransamblile ja Helena Tulve  „à travers“ kammeransamblile („NYYD Ensemble“ tellimus 1998).

Ansambli kontserdisarjadest

Sarjad on  keskendunud kas teatud heliloojatele või mingile kindlale mõtteviisile ehk teemade ringile. Nii keskenduti hooajal 1996/97 sarjas “vox nova” Arnold Schönbergile (tegelikult Eesti Filharmoonia Kammerkoori sari, mille mitmel kontserdil oli kaastegev „NYYD Ensemble“); hooajal 1997/98 sarjas “City Life. Kuula elu suurlinnas” minimalismile ja korduste muusikale (Steve Reichi, Philip Glassi, John Adamsi, Louis Andriesseni looming). Kolmanda, 1999. aasta sarja “Avangard või dekadents?” kava oli ehk kõige kirjum — Igor Stravinski ja Richard Straussi muusika kõrval mängiti näiteks ka Mauricio Kageli ja Giacinto Scelsi loomingut. Neljas kontserdisari “Hüvastijätud. Kulg ja ootus” hooajal 1999/2000 tutvustas Eesti publikule Tôru Takemitsu nime; 2001. aasta sarjas “I Got Rhythm” otsiti seoseid džässi ja klassikalise muusika vahel; üksikinterpreetide sari 2002. aastal ei keskendunud niivõrd muusikale, kuivõrd interpreetidele.

Kriitikast

Erinevalt mitmete kunstiliikide kriitikast vaatleb muusikakriitika lisaks teosele endale ka selle esitust.  Nii seisab see kõige lähemal teatrikriitikale, ehkki teatrilavastus on iseseisvam kunstinähtus kui muusikateose esitus.

Kuivõrd interpretatsioonikriitika üks oluline osa on võrdlev analüüs, on loomulik, et varem kuulmata teoste puhul seda rakendada ei saa. Seetõttu keskendutakse uue muusika kriitikas tihti rohkem teose kirjeldusele ja analüüsile kui selle esituse vaatlemisele. Nii on see „NYYD Ensemble’i“ puhul — suurema osa ansambli repertuaarist moodustavad esiettekanded Eestis või eesti heliloojate esiettekanded. „NYYD Ensemble’i“ kontserdikriitikas kirjutatakse teostest kaugelt rohkem kui lihtsalt ansambli mängust või teoste interpretatsioonist.

            Levinud viis liigitada kriitikat on järgmine: 1) kirjeldav, 2) analüüsiv, 3) tõlgendav, 4) hinnanguline². Selle liigituse järgi on analüüsitud kriitikat ka selles artiklis.

Vaatlesin Evi Arujärve, Igor Garšneki, Anneli Remme, Märt Treieri ja Heili Vausi artikleid.  Kasutatud on ainult teoste esitust puudutavaid väljavõtteid artiklitest.

Kõige tihedamalt on neli eri kriitikaliiki üksteisega põimunud Evi Arujärve kirjutistes. Temalt võib leida aga näiteks ka puhtalt hinnangulist kriitikat, kus on omamoodi jagatud soovitusi paremaks esituseks. Arujärvel on valdavalt oma kindel arusaam teose esitusest, mille alusel ta seda hindab siis kas õnnestunuks või mitte. Näiteks “vox nova” neljanda kontserdi kavas olnud heliloojate teoste esituse puhul leiab Arujärv, et need võimaldaksid rohkem ekstsentrilisust ja spontaansust ning mängulist alget.³ Sarnaselt kirjutab Arujärv ka sarja “City Life” viiendal kontserdil kõlanud Villa-Lobose teose “Bachianas Brasileiras” kohta: “Üsna magusale harmooniale tasakaaluks oleks võinud ladina rütmid ka veidi järsemaks ihuda.”⁴ Sama laadi hinnangud on Arujärve kirjutistes sagedased. Tüüpilisemalt seguneb tal aga kirjeldav kriitika hinnangulisega. “Vox nova” sarja viimase kontserdi kohta kirjutab ta järgmist: “NYYD-ansambli üldkõla oli kammerlikult pehme ning varjunditele orienteeritud. Serenaadi esituses oli tõeliselt mänglevaid hetki, erksalt tabatud rütmifaktuuri paindlikku liikuvust — eriti teose viimases osas.”⁵

 Või “Avangard või dekadents?” kolmanda kontserdi kohta: “Ansambliline külg, partiide haakumine oli laabuv ja kõlaline läbitöötatus märkimisväärne. Pisukesed intoneerimisapsud seda õnneks lausa lõhkuda ei saa.”⁶

Tõlgendavat kriitikat kui ühte huvitavamat leiab kõige rohkem Arujärve kontserdisarjade ülevaateartiklitest ajakirjale “Teater. Muusika. Kino”. Neis vaatleb ta interpretatsiooni kohati väga laias taustsüsteemis. Heaks näiteks on sarja “I Got Rhythm” ülevaateartikkel.

Igor Garšneki kirjutistes domineerib segu kirjeldavast ja hinnangulisest kriitikatüübist. Heaks näiteks on sarja “I Got Rhythm” viimasel kontserdil kõlanud Gershwini teose “Rhapsody in Blue” arvustus: “Tundus, et pianist lähtus ühest ja dirigent teisest kontseptsioonist. Mõnikord nende vaatenurgad nagu ühtisid, teinekord jälle mitte. Wilson hakkas juba esimesest klaveriepisoodist toonitama rubato-karakterit, tuues Gershwini muusikast välja rohkem selle lüürilise alge kui rütmilise efektikülje. Seevastu Elts tegi vägagi artistlikke ja retoorilisi rõhuasetusi, võibolla liigagi — tekkis momente, kus vaskpillid surusid klaveri kõlaliselt lausa maha. Kui esituses midagi  puudu jäi, siis lennukusest — “Rhapsody in Blue” jäi liiga kindlalt kahe jalaga maa peale.”⁷

Ka Anneli Remmel esineb kõige rohkem segu kirjeldavast ja hinnangulisest kriitikast. Sarja “City Life” viiendal kontserdil kõlanud Xenakise ja Reichi teoste kohta võib näiteks lugeda järgmist (siin lisandub ka tõlgendav aspekt): “Windungen’i esitusest jäid meelde kõlamassi liikumapanevad glissando’d, “ilusad” mürad, otsekui “teisest toast” piano’d. [- - - ] Tšelloelamuse järel mõjus sama kontserdi järgmine teos, Reichi Vermont Counterpoint 11 flöödile peaaegu et nüansivaeselt, metalli vileda üledoosina.”⁸

Märt Treieri artiklites valitseb kirjeldav-hinnanguline kriitikaliik, kuid tema hinnangud pole enamasti põhjendatud.  Ka Heili Vausi arvustustes on valdav  segu kirjeldavast ja  hinnangulisest kriitikast. Sarja “Avangard või dekadents?” esimesel kontserdil mängitud Kageli “Variété” kohta kirjutab ta näiteks järgmist: “Esmamulje etendusest annab nilbelt prääksuv orkester, mille kõlapildis annavad tooni häälest ära vesternklaver ja akordion.”⁹

Ka võib tal kohata puhtalt hinnangulist kriitikat. Nii kirjutab ta sarja “Avangard või dekadents?” kolmanda kontserdi kohta: “Eriti väikese koosseisuga vähese kajaga Kuppelsaalis ette kantud Wagner mõjus alastikistuna. Ka oli ansambli muidu laitmatus mängus seekord ebatäpsust ja rabedust. [- - - ] XX sajandi alguse teosed Schönbergilt ja Bergilt olid täpsed ja veenvad.”¹⁰  Siin puudub esituse lühemgi kirjeldus või analüüs, antud on ainult hinnang.

Kuigi „NYYD Ensemble“ loodi juba aastal 1993, hakati sellest rohkem kirjutama 1997. aastal, kui ansambel osales Eesti Filharmoonia Kammerkoori sarjas “vox nova”. Alates sellest ajast on huvi ansambli tegemiste ümber olnud ühtlaselt aktiivne. „NYYD Ensemble“ on toonud Eestis esiettekandele suure osa välismuusika olulisematest XX sajandi teostest, on andnud põhjust paljudele eesti heliloojatele uute teoste sünniks ning tutvustanud eesti muusikat välismaal. Ja nendes tegemistes on ansamblil olnud kuni viimaste aastateni peaaegu ainuvalitsev roll. Paaril viimasel aastal on „NYYD Ensemble’ist“  kirjutatud vähem, põhjuseks ehk ansambli väiksemamõõdulised kontserdid (soolokontsertide ja väikeansamblite sari 2002. aastal) ja läbiva liiniga kontserdisarja puudumine käesoleval aastal. Tähelepanu hajumisele on viinud ilmselt ka see, et uuema muusika mängimine ka festivali „NYYD“ raamidest välja jääval ajal on Eestis saanud rohkem iseenesestmõistetavaks tegevuseks kui veel mõned aastad tagasi. Juurde on tekkinud ka uue muusika esitamisele pühendunud kollektiive, näiteks „Reval Ensemble“, „Ensemble Voces Musicales“, „Küberstuudio“ jm.

Vaadeldud kirjutajate juures on ülekaalus kirjeldav-hinnanguline kriitikatüüp. Esitustest kirjutades piirdutakse kahjuks tihti kirjeldusega, harvem kohtab süsteemset analüüsi, mis võiks loogiliselt õigustada seejärel antavat hinnangut. Analüüsiva vaheetapita kiputakse kirjeldavast faasist hüppama hinnangulisele, mis teeb antavate hinnangute väärtuse tihti küsitavaks. Kõige harvem kohtab tõlgendavat kriitikatüüpi, sel on olulisem koht ainult Evi Arujärve kirjutistes.

Kriitikat vaadeldes tuleb arvestada ka väljaannete eripära. Nii kirjutavad Evi Arujärv, Heili Vaus ja Märt Treier põhiliselt päevalehtedesse (vastavalt “Postimees”, “Eesti Päevaleht” ja “Sõnumileht”), Igor Garšnek ja Anneli Remme aga kultuurilehtedesse (“Sirp” ja “Eesti Ekspressi” kultuurilisa “Areen”). Huvitaval kombel ei erine kirjutiste olemus väljaanniti just oluliselt. Suurema kaldega tõlgendava kriitika suunas on aga ajakirjas “Teater. Muusika. Kino” avaldatud artiklid. Jääb loota, et ansambli vääriline järelkasv uue muusika esitajate osas toob endaga kaasa ka uuest muusikast süsteemselt kirjutajatele lisa.

„NYYD Ensemble’i“ suurim teene on olnud meie muusikaelu ühe „valge laigu“ kaotamine.  Nad on üsna nullist loonud tugeva pinnase uue muusika esitustraditsioonidele ja ka selle interpretatsioonikriitika arenemisele Eestis. Oma hea mängutehnilise tasemega on nad andnud eeskuju paljudele interpreetidele. Selle kinnituseks võiks olla kas või eesti muusika päevade ettekannete oluliselt paranenud kvaliteet võrreldes paari või seda enam veel rohkema aasta tagusega.

Viited:

¹Anneli Remme. Sild üle suurlinna. NYYD Ensemble’i kontserdisari „City Life“ hooajal 1997/98. TMK 1998, nr 8—9.

² Stephanie Stickfordi adaptsioon Mary Stockrocki „Learning to Look/Looking to Learn“ ja  Kathy Lindholm Lane’i „Deciphering Dance“, jaanuar, 1997 järgi. Tsit. Arizona State University — Herberg College of Fine Arts.

(http:// artswork.asu.edu/arts/teatchers/standards/music.htm)

³ Evi Arujärv. Moderni müstifitseerimine. „Postimees“ 18. VI 1997.

⁴  Evi Arujärv. Mullivannis — üheteistkümne klarnetistiga. „Postimees“ 29. IV 1998.

⁵ Evi Arujärv. Kaksteist tooli ja kabaree.  „Postimees“ 14. V 1997.

⁶ Evi Arujärv.  Seekord ilma naljata. Peaaegu naljata. „Postimees“ 23. III 1999.

⁷ Igor Garšnek.  Kontserdipeegel. „Sirp“ 11. V 2001.

⁸ Anneli Remme. Op cit.

⁹ Heili Vaus. Plastkostüüm pleekinud kleitide vahel. „Eesti Päevaleht“ 25. I 1999.

¹⁰ Heili Vaus. Trepijooks nüüdismuusikasse.  „Eesti Päevaleht“ 23. III 1999.

Artikli aluseks on olnud ELENA LASSI muusikateaduse osakonna  proseminaritöö Eesti Muusikaakadeemias.