EESTI TEATRI KILLUD FESTIVALIPEEGLIS

ERKKI LUUK

Käesolev ei kujuta endast ammendavat ülevaadet eesti teatri praegusest seisust ega paraku isegi mitte ”Draama 2003” festivalist. Käsitletavad lavastused on festivalikavast enam-vähem juhuslikult välja valitud, õigemini peegeldab valik rohkem subjektiivseid aegruumilisi piiranguid kui midagi muud. Kuid alustagem üldisest.

”Draama 2003” idee oli tuua vaatajani eesti teatri hetke lagi. Ülesanne sai ilmselt täidetud, sest kui kusagil Eestis midagi paremat tehaksegi, siis avalikkusele (isegi kõige kitsamale osale sellest) pole seda seni igatahes teadvustada suudetud. Festivali teine eesmärk — müüa eesti teatrit välismaale — sellisel kujul ilmselt muidugi ei toimi, sest kes ikka nii väga kaugemalt sügisesse Tartusse viitsib tulla. Seega kangastub ”Draama” tulevik mulle eelkõige publikufestivalina; see aga muidugi tähendab, et võiks olla ka eraldi festivaliprogramm, kuhu pääsevad ainult spetsialistid, sest trügimist oli sel aastal liiga palju. Nüüd edasi — auhindamine. Sellest on palju räägitud, aga esitaksin veel ühe argumendi, miks festivali lõppedes otsekui laest võetud tiitlid “sooja iroonia” ning “täpse ja intensiivse kohalolu eest” (ja kõik need teised, eriti muidugi “lihtsalt”, ka) end ei õigusta. Eesti teater (nagu peaaegu üldse vist iga eesti asi) toimib niigi nii väikeses ja suletud ringis, et kõikvõimalikud süüdistused stiilis “loominguline korruptsioon”, “käsi peseb kätt” jne on siin sedavõrd põhjendatud ja kerged tulema, et ei maksaks end veel spetsiaalselt nende märklauaks teha. Just seda žürii aga selliste hinnangutega tegi. Niisuguste nominatsioonide puhul on väga raske tõestada, et žürii ei leppinud juba enne festivali algust kokku, kellele auhind antakse, et siis festivali lõppedes sellele konkreetse nominatsiooni näol sobiv legend juurde luuletada. Kui on näiteks ette teada, et auhinna peab saama X, siis pärast pole ju mingi probleem mõelda selle seletuseks välja jupp teksti (nt 5—30 tähemärki). Žürii võiks olla vähemalt nii palju professionaalne, et suuta end kaitsta selliste süüdistuste vastu. Žüriiliikmete sisulist professionaalsust ma kahtluse alla ei sea, kuid formaalselt tõmmati sellega endale vesi peale. Kahetsusväärne. Samas võib selles näha ka positiivseid momente. Igal võimalikul juhul tuleb rõhutada, et kunsti hindamine on subjektiivne, nõnda olid muidugi ka suvalised nominatsioonid õigustatud, kuid see on vist jällegi idee, millest antud juhul keegi (võib-olla ainult peale asjaoliste endi) aru ei saanud. Press jahus ju vaid sellest, et neil on vaja “üheselt mõistetavaid” kategooriaid, parimat lavastajat, näitlejat jne; ise, nagu ikka, samas absoluutselt võimetu selles osas mingit initsiatiivi üles näitama ja otsuseid langetama. Kui nii väga tahetakse parimaid teada saada, miks siis oma žüriiga festivalile ei minda. Pärast saaks lehest see-ja-see lugeda, et parim on too-ja-too. Muidugi on kogu kultuurimeedia poolt kultiveeritav arusaam “paremusest” erakordselt nõme, kuid seda laadi nõmedustest meedia paraku toitubki. Kuna kultuuris otseselt paremust mõõta pole võimalik, tehakse siin igast objektiivsusekärbsest, st igast vähegi autoriteetsemalt positsioonilt tehtud otsusest kohe elevant — ühtaegu “uudis” ja “tõde”, st see, millest kirjutatakse siis, kui millestki muust enam kirjutada pole. Ja millal iganes neil millestki kirjutada oleks!? Nii et ses mõttes hoopis tänud žüriile kes seekord pressile ihaldatud “uudise” ja “tõe” konti hambusse ei visanud. Samas pole ma kindel, kas neil seda ka tulevikus vältida õnnestub.

            Nähtud lavastustest. Juhuslikult sattus nii, et kõik need kujutavad endast (vähemalt pealtnäha ja teoreetiliselt) uuema generatsiooni asju. Valik, nagu juba korduvalt rõhutatud, polnud sisuline, vaid puhtjuhuslik, ja siin see nüüd on.

            ”Aurora Temporalis”. Lavastus, mida ma kord juba näinud olen, kuid mida ikkagi nüüd millegipärast veel vaatama läksin. Ütlen millegipärast, kuigi eks tegelikult ole omad tagamaad ju siingi. Esiteks meeldis see  mulle esmasel vaatamisel väga ja teiseks olid mul ebamäärased kahtlused samal ajal etenduva “Goodbye, Vienna!” suhtes, seoses võimaliku literatuurse tühikarglemisega (võimalik, et ma eksin täielikult). Ometi valmistas ka vana hea “Aurora Temporalis” pettumuse. Tavaliselt öeldakse sel puhul “etendus ei käivitunud”, aga kuna ma ei tea, mida see tähendab, siis ma ei ütle. Asi võis olla näiteks selles, et lavalt puudus Funese osa täitev lavastaja, kes varasemas versioonis oma kohaloluga kogu seltskonda inspireeris ja distsiplineeris. Etendus on ju unikaalne aegruumis toimuv sündmus, mille puhul on täiesti võimalik, isegi paratamatu, et see teatud tingimuste kokkulangemisel nurjub, ja antud juhul paistsid need tingimused täidetud olevat. Nurjumisest räägib kõige paremini võib-olla selline kujund — lavastuse lõpus ütleb Gustabo Alvarez (Raivo E. Tamm): “Tuhat aastat — ja ei midagi.” Esimesel etendusel kõlas see nagu süüdistus, mis kogu eelneva “kohtuasja” (objektitasandil etenduse ning metatasandil kaasuse “Andreas W versus eesti teater”) kokku võtab. See mõjus monumentaalsena, seal ja tookord tõesti midagi paika pannes, nii et ma väljusin teatrist juba kergelt modifitseeritud tegelikkusse. (See ongi minu meelest teatri mõte või hea teatri indikaator, et ta suudab muuta etenduse järel ka tegelikkust.)

            Seekord mõjus seesama žest ja repliik aga lihtsalt pohhuistliku või jõuetu kätelaiutusena. Ja samas verbaalsel tasandil ka selle väljavabandamisena, sest kui juba tuhat aastat midagi toimund pole, mida siis veel ühest etendusest ootama peaks. Ometi ma ootasin, ja mu ootusi ei täidetud. Niisamuti oli eelmise etendusega, võrreldes kahtlasi kohti boreaalide (Ivo Uukkivi ja Andres Puustusmaa) mängus, kes minu arust teksti ja mängustiiligi lubamatult üle nurga lasid. Võib-olla oli asi tõesti selles, et seekord polnud laval lavastajat, või selles, et see etendus oli viimane, või selles, et ta toimus eriliselt närvilises festivaliõhkkonnas vms, aga professionaalseid näitlejaid ei tohiks see kõik niimoodi mõjutada. Hinnang: (vähemalt osaliselt) põhjendatult kõrgetest ootustest tulenev pettumus.

            Katrin Essensoni tantsuetendus “…jusqu’ ici, ca va bien…” – “…so far so good…”. Nagu teada, on Eesti tantsudiivaks (loodetavasti kirjutasin selle sõna õigesti) tituleeritud Essenson just selle lavastusega vastava positsiooni hõivanud. Vaadates saab ka aru, miks. Tegu on jõudemonstratsiooniga nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Lavastus on ühtaegu nii mänguline kui ka kunstiline, nii kehaline kui ka (tantsu suhtes) metatasandile tungiv. See lavastus on Essensoni kui näitleja oskuste ja võimete demonstratsioon (mh ta ka laulab, peab loengut, teeb sporti jne), nii et kui Essenson oleks korvpallur ja teatrid korvpalliklubid, siis poleks mul erilist kahtlust selles, et ta valitaks NBA draft’is esimese valikuna. Ent ometi, teatris selline loogika päriselt vist ei toimi (mis muidugi ei tähenda, et Essensonil oleks kartatööpuudust). Tehnilises ja näitemeisterlikkuse mõttes oli see vägagi muljetavaldav, ja mis puutub loomingusse üldiselt, siis on siin tehnikal tunduvalt kaalukam sõna, kui tavaliselt arvatakse. Kunstiliselt olid Essensoni trumbiks just need sujuvad ja enesestmõistetavad stiili- ja registrivahetused. Eraldi võetuna olid “...jusqu...” parimad etüüdid “keha ja mikrofoni koostöövõimaluste uurimine” ning “asendid ja kulgemine anatoomiliste võimete piiridel”, kuid nagu juba öeldud, tuli suur osa lõbust etüüdidevahelistest üleminekutest, mis olid kohati üsna ootamatud ja järsud.

            Kalju Komissarovi “Faust” Viljandi Kultuurikolledži diplomandidega. Üsna ootuspärane läbikukkumine. Kui mõelda, millega selline asi inimest üldse mõjutada saaks, siis on seda pealtnäha hirmuäratavalt vähe (see probleem kummitab muidugi üldse kõike “klassika” alla kuuluvat). Palun ärge tulge mulle midagi rääkima “tohutust potentsiaalist” vms. Üheksakümne kuuel juhul sajast on see potentsiaal, kui seda üldse kunagi olemas on olnud, mattunud tohutu hulga keskpäraste lavastuste saastakihi alla, millest läbinärimiseks pead olema kas tõeline masohhist, teatraal või veelgi tõenäolisemalt nii üks kui ka teine. Nagu ilmselt teilegi (või vähemalt paljudele inimestele) tundub, on klassika eelkõige proovikivi lavastajale, mistõttu neid nii meelsasti oma loomingulisse CVsse kogutaksegi. Proovikivi ses mõttes, et see on nagu kivist vee välja pigistamine — kui see sul õnnestub, oled tehtud mees. Tavaliselt muidugi ei õnnestu, ja ei õnnestunud ka seekord. See iseenesest polegi oluline. Palju olulisem on küsimus, kuidas midagi sellist  p õ h i m õ t t e l i s e l t  ü l d s e  õ n n e s t u d a  s a a k s? Järgnevalt toon mõned tingimused, mille puhul see võiks juhtuda.

1. Suur Näitleja, keda millegipärast, kas lihtsalt oma füüsilise kohalolu või millegi muu tõttu on nauditav vaadata, mida iganes ta siis ka ei teeks.

2. Erakordne lavastuslik idee, mis võib esineda nii klassika vääramise kui ka tõlgendamise (laiendamise) kujul. Esimesel juhul visatakse osa originaalist üle parda või pannakse sinna midagi oluliselt moonutavat juurde, teisel rõhutatakse originaali puhul mõtteid, mis on:

a) juba iseenesest piisavalt huvitavad, et moodustada neist lavastuse selgroog ja

b) on võrdlemisi vähe ekspluateeritud, et neid oleks mõtet kasutada (ja et nad võiksid vastata tingimusele a).

Vaadeldaval juhul midagi sellist lavastuses polnud, mis siiski ei tähenda, et seal üldse mitte midagi ei oleks olnud. Nurjumisest võib antud juhul rääkida pigem selles mõttes, et tegu polnud hea lavastusega, mitte selles, et see väga halb oleks olnud. Samas olen kindel, et järjekordset keskpärast klassikatõlgendust me ei vaja, nii et ses mõttes on sõna ”nurjumine” siiski õigustatud. Mis puutub aspekti, et tudengid seda tehes midagi õppisid jne, siis see mind ei huvita, vaatlen etendust kunstilisest (mitte pedagoogilisest) aspektist. Ka selles lavastuses oli “isemängivaid” osi, millega võis rahule jääda, näiteks liikumisseaded (seda poolt dirigeeris Oleg Titov), ja “Faustile” iseloomulikult muidugi lugu, mis, nagu te kõik vist teate, põhineb saksa rahvajutul. Need kaks asja olid lavastuses eripäraselt tugevad või siis vähemalt teiste seast esileküündivad, samas kui näidendi tekst kõlab eesti keeles enamjaolt täieliku jaburdusena. Mida tähendab kas või näiteks see ainus lause, mida kõik “Faustist” teavad: “Olen osa jõust / mis kõikjal tõstab pead / mis kurja plaanitseb / kuid korda saadab head”. See on ju täielik absurd, ega kõlba saatana iseloomustamiseks absoluutselt — või kui, siis ainult illustreerimaks tema valelikust (mis aga fraasi kontekstist kuidagi välja ei tule). Samas selle kallal veel edasi puurides võime muidugi leida, et saksa rahvas suhtus saatanasse positiivselt vms. Nii või teisiti, eestikeelse tõlke (originaali pole lugenud) tekst on raskepärane ja koormav, vähese kommunikatsioonivõime ja tarbetute ilustustega, nii et peale sellise asja lavaletoomist peaks küll teemal “tekst see-ja-see pole lavastatav” igavesti mokk maas olema. Kui juba sellist jaburust lavalaudadel sadu aastaid järjepanu köetakse, siis on argument, et mingi X pole lavastatav, idiootsuse või silmakirjalikkuse tipp.

            ”Kärbeste saar”. ”Vanalinnastuudio” ja EMA diplomandid, Mati Undi lavastus. Unt oli ka ise laval, teda mängis Rasmus Kaljujärv, selle kursuse kaanepoiss, auhinna laureaat ja midagi ilmselt veel. Metatasand on Undi lavastustele ju ikka tunnuslik olnud, kuid seekord mindi lavastaja lavalekupatamisega ses suhtes päris otserünnakule. Kaljujärv karikeeris Unti vägagi nauditavalt, ja millegipärast ma arvan, et ehk mõjus selline “lavastaja” laval tolgendamine ka teistele osatäitjatele kuidagi distsiplineerivalt. Lugu oli Undi kirjutatud segu ”Kärbeste Jumalast”, ”Odüsseiast” ja millestki veel. Asja eesmärk oli kerge, mänglevalt varjundirikas lavastus, kus diplomandid saaksid täiel määral oma oskusi välja tuua, mis neil üldiselt vist ka õnnestus. Arvan, et ei eksi, kui ütlen, et Undi stiili iseloomustab lisaks metatasandile ka teadvustatud ja välja mängitud publiku kohalolu — ja seda eriti just metatasandi vahendusel. Selles lavastuses oli seda igatahes väga palju. Publikusse mängimise puhul on alati oht libastuda ja labaseks muutuda, mida antud juhul enamjaolt õnnestus vist siiski vältida. Lugu oli fragmentaarne, lavakujundus minimalistlik, asi tervikuna postmodernistlik, ja tore oli see, et ainult heli- ja valguskujunduse ning näitlejate mänguga õnnestus seda rännakut või seiklust, mida lavalugu pidi kujutama, dünaamiliselt esitada. Positiivne üllatus, kuigi ma ei oodanud sellest lavastusest eriti midagi.

Mida öelda lõpetuseks. Kõige häirivam eesti teatri puhul on see, et ta kehtestab end jätkuvalt millegi enesestmõistetavana, st, kõik teavad, mis ta on, milline olema peab, mis on hea, mis halb teater, mis on teatris võimalik ja mis mitte jne. See on tõeliselt tüütu. Elusas teatrikultuuris selliseid asju ei tunnustata, ja niipea kui midagi sellist on tekkinud, heidetakse see järgmise kunstilise uuendusega kohe üle parda. Eesti teatris midagi sellist pole. Eesti teatris kunstiline uuendus ei toimi. Või-olla on see liiga rängalt öeldud. Tegelikult ju tõesti üritatakse, olen näinud üht ja teist, mis seda kehtestada üritab, aga paraku (ma ei tea, kas asi on siin kehtestamise jõus või milles) üritatakse seda ikka mingiks marginaalsuseks või tembutuseks taandada — see on muidugi ainult väljastpoolt tulev reaktsioon, millel asja tegeliku olemusega mingit pistmist pole. Paraku määrab see reaktsioon kõik. See on süsteemi viga. Eesti teater on lõputu ringmäng ja peitus, käsi peseb kätt ja keda kuraditki ei huvita, et vaatajal teatris midagi ka vaadata oleks peale selle, mis seal “niikuinii olema peab”, st alati on olnud, ja halvemal juhul jääb ka tulevikus. See on tõsiselt tüütu, aga mida teha, ühiskond koosnebki huvigruppidest ja klubidest, kes enamusele oma tahet peale suruvad. Vähemus on alati võimupositsioonil;  lihtsalt tahaks, et see poleks kogu aeg üks ja seesama vähemus, aga seda on muidugi juba liiga palju tahetud. Praegu jääb võhikule mulje, et Eestis ongi ainult kaks suurt lavastajat, keda peaaegu kõik eranditult kiidavad: Unt ja Ojasoo. Kvaliteetse mainstream’i või MORi — selle, mille eest teater nii hüvalt kui kuralt kiitust naudib — tähendus on Eestis nii ahistavalt kitsas ja õhuke ja seetõttu on ahistavalt kitsas ka kogu kohalik vaade teatrile kui kunstiliigile. Teisisõnu: on süsimust (põlenud) lagi me toal ning selle kõrgus on 13 senti.