ROOTSI “TEATRIBIENNALE 2003” UPPSALAS

ÜLEV AALOE

Nüüd, mil järjekordne kõiki Eesti teatreid hõlmav festival “Draama 2003” on juba ajalugu, olen tänulik TMK pakutud võimaluse eest kerida oma mälulinti pool aastat tagasi ja teha juttu kevadisest Rootsi teatribiennaalist.

Rootslased korraldavad oma üleriigilisi teatrifestivale üle kahe aasta nagu meiegi. Tänavu  mai lõpul Uppsalas peetu oli arvult kuues (minu jaoks kolmas). Esimesed kaks toimusid Stockholmis, siis aga otsustati minna regionaalsele printsiibile, et süstida teatripisikut võimalikult laialdaselt üle kogu riigi. Edasi on festivaliprogrammist osa saanud nii Ida-, Lõuna- kui ka Põhja-Rootsi: Göteborg, Malmö, Luleå ja Växjö. Biennaali programmi koostamise põhimõte on umbes sama, mis kuni käesoleva aastani oli olnud meie konstantselt Tartus peetaval “Draama” festivalil — teatrikriitikutest žürii valib välja kahe viimase aasta parimad lavastused; sellest valikust jõudis Uppsalasse vaid tosin. Žürii töö põhjustas suurt poleemikat juba enne biennaali algust. Teda süüdistati suurlinnakesksuses ja tegelikult tulidki kõik festivali lavastused tuntud teatrilinnadest. Väiksemad ja kaugemad teatrid tundsid end kõrvale tõrjutuna ja väitsid, et juba ammu pole kriitikute jalg üle nende lävepaku astunud. Õli valas veelgi tulle ühe juhtiva kritikessi ütlemine, et igasse kolkasse ju žürii ka ei jõua. Märksa põhjendatum oli muidugi väide, et provintsiteatrid on majanduslikest kaalutlustest lähtudes läinud publiku saali meelitamise nimel kompromissile ega tee piisavat panust “kõrgele kunstile”. Samuti väideti, et festivalivalik ei anna tegelikku pilti Rootsi viimase kahe aasta parimatest lavastustest ja seega ka hetke teatritasemest. Kuid siin tulevad mängu juba objektiivsed põhjused. Sugugi mitte kõik tipplavastused ei jõua festivalinädalat ära oodata ja vajavad uut ülessoojendamist ning uuesti repertuaari võtmist (mida õnnestus teha Göteborgi Linnateatril oma “Speeri” ja Stockholmi Linnateatril oma “Tulinäoga”). Seepärast leidis üsna tuliseid poolehoidjaid idee, et festival võiks toimuda küll iga kahe aasta tagant, kuid hõlmata vaid ühe hooaja huvitamaid lavastusi. Mõnele teatrile piisas aust kuuluda väljavalitute hulka ja nii ei hakatudki enam festivaliks uusi kulutusi tegema. Nii jäid festivalile tulemata kolm kriitikute suurt lemmikut, milles kõigil oli kaalukas osa tantsul: hetkel vaieldamatult tugevaima Rootsi provintsiteatri Västanå Teatri “Gösta Berlingi saaga” (režissöör Leif Stinnerbom), Stockholmi Juudi Teatri “Kristalltee” (režissöör Pia Forsgren, koreograaf Susanne Jaresand) ning Kuningliku Draamateatri “Andromaque” — Racini klassikalise tragöödia hiilgav moderntantsuline tõlgendus Mats Ek’ilt, mida mul oli õnnestunud näha aasta varem.

Vaielda võib muidugi lõputult. Nii teatrirohkes riigis nagu Rootsi ei saa minna seda teed, et teatrid pakuvad oma festivalilavastused ise välja, mingi eelnev sõel peab olema. Aga tegelikult on üle-kahe-aasta-festival toiminud küllaltki hästi ja annab üsna hea pildi teatri hetkeseisust — võin seda öelda oma kogemuste põhjal ja ei kipuks radikaalsete uuendustega kiirustama. Niikuinii pole sugugi mitte kõiki lavastusi võimalik transportida. Muide, rootslased jõudsid alles käesoleva festivaliga samale järeldusele kui meie ”Draama” korraldajad — et mõningaid tippe tasub festivalikülalistel vaatama sõita saali, kus lavastus on sündinud. Seekord pälvis selle au Stockholmi Linnateatri egiidi all Suzanne Osteni juhtimisel tegutseva Unga Klara lavastus “Kõige tähtsam” (läinud sajandi alguse vene teatriuuendaja Nikolai Jevreinovi näidendi järgi). Kuivõrd see oli nii minu kui ka paljude teiste teatraalide arvamuse kohaselt üks biennaali tippe, siis tuleb korraldajaid sellise sammu eest muidugi tänada.

Samas oli hea, et festivali keskuseks jäi ikkagi teatrilinn Uppsala, mis võimaldas keskenduda peale ametliku osa ka kõrvalprogrammidele, millest üheks huvipakkuvaimaks olid Rootsi kõigi nelja teatrikõrgkooli lõpukursuste üliõpilaste etendused (meie üliõpilaste diplomilavastused tunduvad muide millegipärast küpsemad — vist on asi lavastajais?), ning muudele üritustele: seminaridele, mille läbivaks teemaks oli “Teater ja reaalsus”, workshop’idele, näitustele ja kohtumistele. Tänavune Eesti ”Draama” läks žürii ja külaliste “sõidutamisega” minu arvates liiale. Isegi kui õnnestus ära näidata kõik (?) viimase kahe aasta tipud, siis võrdselt puhanud ja objektiivset silma nende jaoks kindlasti ei jätkunud. Pealegi polnud teatrid enam võrdses olukorras: mõnele jäi “koduväljakueelis”. Eks osalt sellega ole seletatav Unga Klara ja “Kõige tähtsama” pälvitud suur tähelepanu, kuid kindlasti mitte ainult sellega. Ju peab sama paika ka meie festivalil võidutsenud Linnateatri “Isade ja poegade” puhul. Rootsi festivalil, erinevalt meist, parimaid välja ei selgitata, mingid auhinnad on küll olemas, kuid pigem on tegemist aasta- või tegevusauhindadega, mille üleandmiseks on biennaali pidulik õhkkond kindlasti kõige sobivam paik. Parima näitleja auhind jäi igal juhul Unga Klara’sse — selle pälvis  peaosatäitja “Kõige tähtsamas” Ann Petrén.

Rootsi teatribiennaali peaareeniks oli Uppsala Linnateater, mille kasutada on kuus lava, etendusi anti ka teistes Uppsala teatrites. Festivali jaoks oli linnaserval asuvasse Fyrishov’i kultuuri- ja vaba aja keskusesse rajatud mitmest blackbox’ist koosnevad mängupaigad. Samas oli tutvumiseks üleval ka imponeeriv Rootsi ekspositsioon teatrikunstnike rahvusvaheliseks kvadriennaaliks Prahas.

Biennaali põhikorraldajateks olid Rootsi Teatriliit/Svenska ITI ning Uppsala Linnateater ja linn. Festivalile külalisteatreid ei olnud kutsutud, küll aga igasuguseid asjamehi: rahvusvaheliste teatriorganisatsioonide juhte, festivalide kuraatoreid, kriitikuid, rootsi dramaturgia kirjastajaid ja tõlkijaid ning muidugi näitlejaid ja lavastajaid. Eesti ja Rootsi lavastajate liidu koostöö leidis taas ilusat jätku: kolleegide kutsel olid kohal Hendrik Toompere, Andres Noormets, Taago Tubin, Üllar Saaremäe, Urmas Lennuk, Toomas Suuman ja Margus Tuuling. Arvestades fakti, et kokku oli Uppsalas üle 1200 külalise 34 riigist (neist vaid sadakond väliskülalist), oli Eesti esindus igati arvestatav.

Žanriliselt oli lavastuste ampluaa väga lai. Esindatud olid teatraalne ohjeldamatu karneval (“Kõige tähtsam”), mastaapne klassikaline draama (inglase David Edgari “Speer” Göteborgi Linnateatrilt, lavastaja Jasenko Selimovič), poliitiline eksperimentaalteater (inglase Martin Crimpi “Tema elu on ohus” Teater Tribunalen’ilt, lavastaja Richard Turpin  ning Teater Terrier’i ja Dennis Sandini “Ma oleksin pidanud juba ammu karjuma hakkama”), ekspressionistlik uusbrutaalsus (sakslase Marius von Mayenburgi “Tulinägu” Stockholmi Linnateatri allüksuselt Backstage, lavastaja Linus Tunström), performance ja vormieksperimendid (Teater Trixter’i ja Charlie Åströmi “mh” /=muuhulgas), minimalistlik tänapäevadraama (norralase Jon Fosse “Keegi peab tulema” Riksteatern’ilt, lavastaja norralane Eirik Stubö) ning raju diskolik noorsooteater (Sofoklese “Elektra” Uppsala Linnateatrilt, lavastaja Birgitta Englin). Pluss veel neli lastelavastust, millel oleks põhjust hiljem eraldi peatuda. Mul õnnestus näha nimetatud loetelust peaaegu kõiki — programmi koostajate tarkus! — ehkki “Elektrat” olin näinud varem Põhjamaade teatrikohtumisel Fääri saartel, millest ka aastataguses TMKs kirjutasin. Kui üldmuljet lühidalt kokku võtta, siis ennekõike võib rääkida tugevast lavastajateatrist ja kõrgtasemel näitlejatöödest, kusjuures on märgatav tendents, et lavastajad eelistavad taas pöörduda kõrge kullaprooviga dramaturgia poole. Ja häid lavastajaid on Rootsis üllatavalt palju, pole ime, et neid jätkub Eestilegi laenata. Viimastel aastatel on ju nende osatähtsus Eesti teatripildis olnud märkimisväärselt suur: Georg Malvius on juba pooleldi “eesti lavastaja”. Sinnapoole pürib ka Finn Poulsen. Lisada võiks veel Bengt Anderssoni (“Lend üle ookeani”), Lars G. Thelestami (“Unistus Mallorcast”) Saara Salminen-Wallini (“Naine, kes abiellus kalkuniga”), Hilda Hellwigi (“Kummitused”). Rootsi tipplavastajate hulgas on kindlalt kanda kinnitanud nüüdseks ka noored Linus Tunström ja Birgitta Englin. Kõige “anvangardsem” oli nähtud etendustest “mh”, kuid kahjuks ka kõige tühjem ja ambitsioonikam. Maitse asi muidugi, iraani naiskriitik näiteks tõdes lõpparutelul, et kui Iraanis toimuks teatrifestival, siis nähtust sobiks sinna just see sõnadeta ja eri tõlgendusi lubav lugu. Erinevate maade teatraalide ja tõlkijatega suheldes sain teada, et mitmed mainitud tekstid (Crimpi, von Mayenburgi, Fosse oma on sattunud festivalikarusselli ja neid kohtab festivalilt festivalile: vähene tegelaste arv, võimalus läbi ajada lihtsa lavakujundusega jms. Kuigi: ühtegi “lihtsat” lavakujundust ma ei näinud. Mida napim oli lava, seda suuremat rolli mängisid grimm ja kostüümid, lavatehnika, värvid ja valgusrežii. Ja peab tunnistama, et nendes valdkondades me rootslastega konkureerida ei suuda.

Festivalilavastustest rääkides on põhjust esimesena peatuda Nikolai Jevreinovi “Kõige tähtsamal”, mille lavastas Rootsi hetkel vaieldamatult mainekaim režissöör Suzanne Osten. Eriti kõrgelt hinnatakse tema panust laste- ja noorsooteatri piiride avardamisse, kuid olulist sõnumit kandvad ja otsingulised on ka kõik tema täisealisele publikule mõeldud lavastused. “Kõige tähtsama” peategelasel (mehel — teda mängib Ann Petrén) on idee ja selle teostamiseks ostab ta kolm näitlejat ning annab neile ülesande armastada mõningaid õnnetuid inimesi, kes elus on armastusest ilma jäänud. Osten esitab endale kolm küsimust ja vastab neile ise: “On siin tegu prostitutsiooniga? — Ei.” “On see dokumentaalseebikas?— Võib-olla.” “On see teatri tegelik ülesanne? — Kindlasti.” Jevreinovi jaoks oli teatris oluline mängulisus (kui näitleja võtab ühe maski maha, siis on selle all teine) ja publiku kaasatõmbamine. Sellest on lähtunud tema näidendit lavastades ka Osten, kuid teeb seda queer-teatri võtmes. Mõiste queer paistab Lääne teatris praegu üsna popp olevat. Selle all mõeldakse soorollide vahetumist — mehed mängivad naisi ja vastupidi. Queer-teatrile pühendatud seminar kogus suure auditooriumitäie rahvast ja need, kes eelnevalt polnud registreerunud, ei mahtunud sissegi. Seminaril osalenud Osten rõhutas, et queer pole homo sünonüüm, pigem on see ühendatav feminismiga. Dramaturg Nils Gredeby oli Jevreinovi teksti küllaltki palju töödelnud, kuid sellele oli eelnenud trupi pikaaegne prooviperiood. Lavastajat ja truppi huvitas, mis juhtub, kui tegelaste sugu muuta ja kui siis sama teksti peab näiteks mehe asemel rääkima naisele. Millised on seksuaalsed ootused? Kuidas paistab see välja publiku jaoks? Kas võib valetada tundeid? Töösse oli kaasatud ka terapeut. Tõe/vale otsimisel mindi sügavuti. Etenduse ajal on aga kõigil laval ja saalis väga lõbus. Olenevalt improvisatsioonide pikkusest võib see kesta neli-viis tundi. Kuna traditsioonilist lõpukummardust ei tule, võib publik lahkuda siis, kui etendus tema jaoks läbi on. Näitlejad aga võtavad grimmi maha, tähistavad sünnipäeva (päriselt!), laulavad-lõõbivad jne ja lahkuvad alles siis, kui publik on lahkunud. Publik lahkumisega ei kiirusta. Lihtsalt hea on olla, kui teatris on hea olla.

Sama tunnet olen tundnud enamikku Osteni lavastusi vaadates — olgu või teema väga valus. Samuti oleksin valmis lõputult uuesti vaatama festivalil nähtud kahte lastelavastust, millest üks — “Malla läheb poodi” — kestis küll vaid napp pool tundi, teine — “Kuu pealt kukkunud” — veidi üle tunni. Kõigil senistel biennaalidel on mulle pakkunud suurimaid (heas mõttes) üllatusi just Rootsi laste- ja noorsooteater. Selle on ära tabanud paljud ja nüüd on juba suurimaks probleemiks end “sisse rääkida” — enne etendust on ukse taga ootamas saalitäis igasuguseid festivalikaartidega asjamehi. Õnneks on ikka püütud leida võimalust lisaetendusteks ja nii ei jäänud sellelgi festivalil ükski lasteetendus nägemata. Siingi ulatus ampluaa seinast seina. Nukuteatrist kõige väiksematele (Uppsala Teater Spektaklet’i “Kana, kes tahtis minna Dovretundrusse”, mis võlus oma lapsemeelsete nukkudega ning näitlejate suurepärase jutustamisoskusega) kuni koolieelikutele ja nooremale koolieale mõeldud Pantomiimiteatri sõnadeta muinasjutt kahest vennast teel kodunt laia maailma “Ilja ja Racko”. Selle teatri juhtidele ning lavastuse autoritele My Areskoug’ile ja Thomas Alldahlile läkski lasteteatri preemia, aga ju pidas žürii siin silmas ka selle erandliku ja huvitava teatri kogu kümneaastast tegevust.

Riksteatern’i noorte- ja lasteteatriga tegelevas allükses Unga Riks Eva Erikssoni pildiraamatu järgi lavale toodud “muusikal” “Malla läheb poodi” rabas siiruse ja tõsidusega, millega väikelaste tõsistele muredele kaasa elati: vanaema saadab väikese Malla esimest korda üksi poodi ja on  põnevnaljakas, kas ja kuidas ta oma vastutusrikka ülesandega hakkama saab. Pärast mitmeid ebaõnnestumisi on põhjust ülisuuri vastlakukleid sööma hakata. Tegelased on kui möödunud sajandi alguse piltidelt maha astunud, laval on Malla emotsioone jagamas väike orkester. Suur ja tüsedusele kalduv islandi päritolu näitlejatar Hulda Lind Johannsdottir pani oma laulmise ja liikumisega küll uskuma, et tegemist on esimest korda poodi mineva väikese plikatirtsuga. Kogu suve lõbustas “Malla” Parkteatr’i egiidi all antud tasuta etendustega Stockholmi parkides pealinna lapsi. Tung olevat olnud suur.

Kui seekordsel biennaalil torkas kõigile valusalt silma rootsi algupärase dramaturgia esindamatus, siis veidi leevendas seda tõika noore rootsi dramaturgi Lucas Svenssoni teismelistele kirjutatud fantaasiarikas näidend “Kuu pealt kukkunud”, mis Kuningliku Draamateatri juures toimiva Unga Dramaten’i leidlikus tõlgenduses (lavastaja Staffan Roos, kujundus ja kostüümid Magdalena Åberg) meenutas eesti parimaid animafilme. Siin oli nii tõsidust, traagikat, action’it kui ka nalja. Tohutu tempoga uksed kinni — uksed lahti kulgevas filosoofilises ja veidi sürrealistlikus lavastuses teevad neli näitlejat ära kuni kümme rolli (nii et publik sellest arugi ei saa). Noore näitlejatari Sofia Ledarpi peategelane väike Rosa oli väga heade näitlejatöödega silma paistnud festivalil üks kõige esileküündivamaid. Kange tahtmine oleks seda väikest näidendit eesti keelde tõlkida, meil oleks ammu aeg suhtuda lasteteatrisse samasuguse tõsidusega kui “päris” teatrisse. Aga kui üks nii geniaalne lavastus on silme ees, siis kes selle lavale paneks. Viksiks maha või kutsuks Staffan Roosi ja &?

Arvestades Eesti ja Rootsi tihedaid teatrikontakte, tuleks muidugi kaaluda viimast varianti.