NÄITLEJA JA LAVASTAJA ALUSKOOLITUSE VÕIMALIKKE ÜHISJOONI
MARGUS TUULING
Teema tundub mulle eeskätt mõningate retooriliste küsimuste esitamisena, mõneti isegi lahtisest uksest sisse murdmisena. Minu esinemine ei ole niivõrd tõsiteaduslik kui pigem selle probleemi üle mõtisklev. Miks siis ikkagi selline teema?
Igas re˛iirühmas, mis me Pedagoogikaülikoolis vastu võtame, igaühes 12—15 inimest, leidub alati mõni tudeng, kes tuleb esimesel semestril küsima, et miks ma pean neid näitlejameisterlikkuse elemente omandama, pingutama, laval higi valama ja mängima, kui ma tahan saada ju re˛issööriks. Eriti praegu, mil meil koolitatakse ka tele- ja raadiore˛issööre, on aeg-ajalt kuulda arvamust, et teatrit on aluskoolituses liiga palju. Mõnigi kord olen sellistel puhkudel rääkinud küsijale idamaa rahvatarkuse, kus meistri juurde tuleb noor inimene ja ütleb, et ta tahaks õppida luulekunsti. Meister viib ta kuuvalgel ööl jõe vulinat kuulama, hommikul päikesetõusu vaatama, pungade puhkemist imetlema, tantsukunstiga tutvuma. Õpilane küsib: „Milleks mulle kõik see, ma tahan ju luuletajaks saada?“ Meister vastab: „Aga millest sa siis luuletaksid?“ Alustada tuleb materjali tundmaõppimisest ja kuna re˛issööri materjal on neist kunstidest kõige kapriissem — inimene, näitleja — ja kui ta ei tea, kuidas see materjal erinevates olukordades käitub, erinevaid pingeid talub, mida temalt nõuda võib, siis on minu arvates ka re˛issööri looming kaheldav. Teistpidi on näitlejal vaja tunda näitejuhi töö eripära, et hilisemas koostöös kuluks vähem sõnu ja närve.
Milleks teatrikool? On ju meiegi teatriajaloos vanu meistreid, kes polnud päevagi teatrikoolitust saanud, näitlejaks ja lavastajaks võib tõepoolest saada ka ilma spetsiaalse koolituseta. Koolil on aga mitmed eelised. Kõigepealt hoiab ta kokku aega, mis muidu kuluks iseseisvateks avastusteks, sest igas elukutses, olgu ta nii loominguline kui tahes, on teatud protsent aegumatut, juba avastatut, kas või kõige vajalikuma käsitööoskuse näol. Kool lubab katsetada ja otsida meistri saatel ja mis minu arvates väga oluline, lubab eksida, sest tõeliselt õpime ikka omaenda vigadest. Koolis lõigatakse ära ka kõik ülearune, nn vesivõsud, nii kõnes kui liikumises. Inimene muutub oma sõnas ja liikumises täpsemaks. Samamoodi toimitakse ju ka viljapuude ja ilupõõsastega puukoolis.
Kool mõjutab noort inimest mitmeti. Tooksin siinkohal välja kooli kolm olulist rolli: kunstiline, organisatoorne ja psühholoogiline. Kooli kunstiline roll seisneb minu arvates selles, et inimene hakkab vahet tegema elu- ja kunstitõe vahel. Hakkab tunnetama oma ande ja andetuse piire ja laadi. Võib ju rääkida, et andekas näitleja või lavastaja on ühtviisi andekas igas ˛anris, aga elu näitab, et ühtviisi hea on kunstis ka ühtviisi keskpärane. Nagu juba öeldud, omandab ta koolis ka suure hulga kunstilist käsitööoskust.
Organisatoorne roll algab iseendast, ühest inimesest. See algab oma kohustuste ja õiguste tunnetamisest ja nende teadvustamisest antud keskkonnas, oma aja ja tegevuse planeerimisest, õigel ajal õiges kohas olemisest. Re˛issööri puhul jätkub see kogu loomingulise grupi töö organiseerimise ja planeerimisega.
Need kaks aspekti on sedavõrd olulised, et Vsevolod Meierhold jagaski re˛issööri töö lausa kaheks — kunstiliseks ja organisatoorseks, seda ajal, mil rõhutati kunsti esimust kõiges. Tema väitel ei ole üht teiseta, või kui ongi, siis väga haavatavas vormis.
Kooli psühholoogiline roll on neist ehk kõige keerulisem ja vastuolulisem. Nagu kõik see, mis toimub meie sees. Kuna teatrikunst on oma olemuselt loominguline, siis tuleb üksikul end pisut maha salata, harjuda ja arvestada ümbritseva iseärasustega, jäädes samas suveräänseks isiksuseks ning arendades edasi oma joont, oma eripära. Ainult isiksuse võlu on see, mis kiirgab ja tekitab emotsionaalse kaarleegi lava ja saali vahel.
Siin on väga lihtne retsept: pea enesest lugu, et teised võiksid sinust lugu pidada.
Kui vaatame nõudmisi, mida esitatakse koolis näitlejaks ja re˛issööriks pürgijatele, siis minu arvates need kattuvad, vähemalt vastuvõtu hetkel. Mõni aasta tagasi kirjutasin raamatukese „Esimesed sammud teatriteel“, kuhu olen kirja pannud seitse eeldust näitlejaks ja re˛issööriks püüdlevale inimesele:
1) hea füüsiline ja vaimne tervis,
2) hea haridus,
3) musikaalsus,
4) rütmitaju,
5) huumorimeel,
6) hea maitse ja taktitunne,
7) nagu ka Voldemar Panso on öelnud, „veel miski“, mida ei saa kirjas kirjutada ega sõnas sõnastada, aga mis peab inimeses olema, on see siis võlu, seksapiilsus, nakatavus või sära.
Midagi võib siin ümber sõnastada, midagi lisada, kuid neid seitset omadust pean obligatoorseteks.
Näitlejast näitejuhiks on kõige tavalisem arengutee. Praegu tegutsevatest re˛issööridest ei ole pikemat näitlejapraktikat vist ainult Kaarin Raidil, Ingo Normetil, Mati Undil ja aeg-ajalt lavastaval Linnar Priimäel. Kadunud Evald Hermaküla ütles kunagi, et lavastaja peaks aeg-ajalt mängima, et ta ei hakkaks näitlejalt „lolli“ (st võimatut) nõudma.
Esimese ja teise semestri aluskoolituses ei näe ma väga suuri erinevusi lavastaja ja näitleja vahel. Arvan, et vastastikune rollide vahetamine kujundab tulevase suhtlemiskeele ja on tingimata vajalik. Oskus vaadata ja kuulata, st näha ja kuulda, tähelepanu, kontsentratsioon, suhtlemine, dialoog, sündmuste mängimine jne — need on vajalikud mõlema elukutse puhul. Kõik need alusoskused on suunatud sellele, et tulevane näitleja või re˛issöör oleks suuteline materjali analüüsima ja sünteesima. Nagu juba algul öeldud, on tegemist rohkem retooriliste küsimustega ja lahtise väravaga. Kokkuvõtteks ongi ainus suurem erinevus aluskoolituses see, et re˛issööril peab olema suurem üldistusvõime ja sünteesimisoskus, sest pole sugugi tavaline, et algosadeks lahatud näidend suudetakse hiljem kokku panna uueks kunstiliseks tervikuks. Kui suudetaksegi osadeks lahti võtta see, mida dramaturg on materjaliga öelda tahtnud, siis see uuesti kokku sulatada on juba probleemide probleem. Seda võime igapäevases teatris küllalt näha. Seda, et asjad on lavale lastud lihtsalt niimoodi, nagu nad on kirjutatud, ilma omapoolse sõnumita. Näitleja puhul on see protsess vajalik minimaalselt oma rolli piires. See on nagu kanuusõit kärestikulisel jõel, kus ühe näitleja puhul jõuab sadamasse üks mees paadis, lavastajalt nõuab aga oskust tervet laevastikku juhtida, suuremat haaret. See on omadus, mis on ilmselt teataval määral arendatav, kuid nagu huumorimeelgi, peab seda olema ka kaasa antud. Koolituse algetapil ma aga olulisi erinevusi ei näe.