TEATER JA ENERGIA
INGO NORMET
Eesti Entsüklopeediast võib lugeda, et „pinge“ näitab sisejõudude või sisetungide intensiivsust. Elektriline pinge väljendab kahe punkti vahelise elektrivälja intensiivsust.
„Energia“ tuleb kreekakeelsest sõnast energeia — „tegevus“, ta on kõigi füüsiliste objektide liikumise üldine mõõt, kitsamas mõttes suurus, millega mõõdetakse objekti võimet teha tööd.
Teatris võiksid „energia“ ja „pinge“ märkida lavastuse jälgitavust, võimet hoida publiku tähelepanu. Kui on kaks erinevalt laetud poolust, kaks vaatenurka, kaks emotsiooni, kaks inimest või kõhklus ühe inimese sees — ühe inimese sees mitu polaarset punkti —, tekib pinge inimese sees või inimeste vahel. Pinge ei tohiks laheneda lühiühendusega, et paneme klemmid kokku, käib pauk ja — valmis. Kui pinge püsib, muutub, teiseneb, siis võime rääkida energiast, energeetilisest väljast. Kõige olulisem teatris ning ilmselt ka teistes kunstides on, et energiaväli peab olema pidevas muutumises, vaheldumises.
Teame, et kui paneme elavale olendile andurid külge, siis tekib ekraanil laineline või siksakiline joon — sinusoid. Kui joon muutub kriipsuks, siis teame, et on saabunud surm.
Kui me lavalt anname ainult ekspressiivset karjumist, teeme ühtlaselt midagi väga-väga ekspressiivselt — ei ole see veel energia. See võib olla sama surnud kui vaikiv näitleja, kes ei sea enesele mingit ülesannet.
Energia tekib muutumistest. Nii kirjanduses, kunstis, arhitektuuris, muusikas kui ka teatris. Energia tekib erinevate rütmide, erinevate seisukohtade kohtumispunktis.
Millega on nii palju tähelepanu pälvinud Mati Undi lavastused? Sellega, et ta pidevalt teisendab, pidevalt muudab, pidevalt üllatab mingi ootamatusega.
Mida me vaatame, kui valime kooli uusi üliõpilasi, uusi näitlejaid? Põhiliseks kriteeriumiks on üliõpilaskandidaadi vastuvõtlikkus, tundlikkus erinevatele välistele ja seesmistele mõjutustele, kuidas need temas peegelduvad. Võib olla väga tore tüdruk või väga tore poiss, võluv oma huumoriga — meie proovime aga kindlasti ka seda, kuidas ta mõjub tõsisena. Ja vastupidi.
Kunstnik pingestub seal, kus teine inimene ei pingestu. Kus teine näeb lihtsalt akent, võib kunstnik näha sellist varjude-valguse mängu, mida ta kindlasti tahab jäädvustada. Miljonid inimesed on näinud päevalilli. Ent Van Gogh nägi neid kuidagi teisiti. Kollane värv hakkas tema jaoks karjuma. Või võtame “argielu psühhopatoloogia”, mille üks parimaid esindajaid eesti kirjanduses Vaino Vahing istub praegu siin auditooriumis. Ta leiab ainest kõige argisemates asjades, millest me käime-vaatame iga päev mööda.
Näitleja ja kunstniku natuur on oma olemuselt valuline. Ta võtab elu vastu teisiti, ootamatult. Juba selle teravdatud vastuvõtmise ning nn argise, tavalise vastuvõtmise vahelistest erinevustest sünnib publiku teadvuses pinge.
Oluline on näha ja mõista — kuidas kunstnik näeb elu, kuidas ta sellele reageerib ja milliste vahenditega seda edasi annab.
Kirjanik väljendab end sõnadega, kunstnik värvidega, helilooja muusikas tekkivate pingete ning harmooniate lahendumise ja mittelahendumise kaudu. Näitleja väljendub oma instrumendi abil, lavastaja — lavaruumis sündivate pingeväljade, sündiva uue elu, laval toimivate erinevate energiate kaudu.
Kui olen energiale mõeldes vaadanud proove, koolitunde, on see mulle palju selgitanud. Olen näinud, kuidas näitleja mängib suurt, kogu näidendit läbivat rolli, töötab kogu aeg nagu mootor — täistuuridel; ja samas näen, et tema labakäsi, sõrmed liiguvad kuidagi tahtmatult, pilk ei püsi paigal, otsustaval hetkel, kui on vaja jalga maas hoida, liigutab ta seda, ning ma näen, kuidas energia väljub valest kohast — nagu aur katlast katkise ventiili kaudu. Ning masin ei käivitu, või käivitub pooltuuridel, nõudes meeletut jõudu.
Paradoksaalne on, et eneses energiat säilitada ei saa pingestudes, vaid lõdvestudes, õigemini — vaheldades pingeid ja lõdvestumisi. P i n g e ja l õ d v e s t u s on olulisemaid polaarsusi teatris. Kõrgemas Lavakunstikoolis on juba mitu aastat õppekavas Alexanderi tehnika, mis õpetab inimesi tajuma oma keha, tajuma keha lõdvestuse kaudu. Vaadates parimaid inglise näitlejaid, näeme, et nad võivad olla täielikult lõdvestunud ning järgmisel hetkel hüpata pantrina. Nad alustavad lõtvusest. Mitte nii, et tulevad lavale, ja on kogu aeg pingestatud.
Eugenio Barba “Paberlaevukeses” on juttu e e l e k s p r e s s i i v s u s e s t, mis on ju põhimõtteliselt sama. Näitleja tuleb lavale, pole veel midagi teinud, midagi ütelnud, ometi tajutakse temas energiat, valmisolekut, kõik vaatavad teda. Ja lavale võib tulla teine näitleja — ja ei pälvi tähelepanu. Eriti hea on selliseid tähelepanekuid teha võõral maal, võõras keeles mängivate näitlejatega. Miks me vaatame rohkem ühte, miks me ei vaata teist?
Mida minu jutt tehniliselt tähendab? Lavakunstikoolil oli kohtumine „Noh“ teatri näitlejatega, kes esinesid möödunud aasta lõpul Tallinnas. Nad näitasid oma liikumist, kus keha raskuspunkt oli toodud ettepoole, keha oli justkui tasakaalust väljas. Selline mäng maa külgetõmbejõu ja tasakaaluga on väga mõjuv. Sellel rajaneb ka klassikaline ballett.
Pisa torn tundub meile dramaatilisem kui Tallinna Oleviste kirik.
Energia sünnib kahe mõiste, n o r m ja n o r m i s t v ä l j a s vastandusest. Paradoksaalsel moel on “normist väljas” peaaegu alati huvitavam.
Kõik me tahame turvalisust, tasakaalu. Tahame, et tänane hommik ei tooks ebameeldivaid üllatusi, et homne hommik ei tooks ka mingeid erilisi ootamatusi, et elaksime rahulikult, turvaliselt. Et oleks, mida süüa, et ei oleks külm jne. Aga kunstist ootame midagi muud.
Kui vaatame filme, teatrietendusi, ei oota me sellist süžeed: korralik perekond, ema, isa, kolm last, kõik armastavad üksteist, soe tuba, lapsed õpivad, väga hästi õpivad, ei tarvita mingeid aineid; poiss sai jalgratta. Ilus turvaline perekond, mida me elus ju tegelikult tahame. Ja ei mingeid kurjategijaid, kes seda idülli ohustaksid. Aga teatrist, raamatutest ootame midagi, mis on kaldes, normist väljas, et kujutatava elu ja kujuteldava ideaali vahel tekiks pinge.
Väga tugevaks vahendiks laval on näitleja sisemise ja välise rütmi erinevus. Kui tegelane elab seesmiselt väga kiires rütmis, aga väljendab ennast äärmiselt napilt. (Teistpidi on natuke raskem.) See pingestab — konflikt on i n i m e s e s e e s. Kui lavale saabub konfliktitu tegelane siis võib ta ju meid samuti huvitada. Kuid ta peab olema lõdvestunud ja reaktsioonideks valmis.
Energia tekib ka kõhklustest, mil inimeses võitlevad kaks poolust. “Olla või mitte olla.” See küsimus esineb ühel või teisel kujul peaaegu igas näidendis, igas rollis. Kõhelda võib ka energiata, jäädes passiivseks, ise tulemusest mitte eriti huvitatud olles. Tähelepanu pälvib ainult aktiivne otsing, kui inimene ei ole oma kõhklemisega rahul, kui ta võitleb selle vastu. Ta võitleb konflikti vastu, mis on tema enda sees.
Teatris on oluline, et pinge tekiks lava ja saali vahel, mitte vaid laval tegelaste vahel. Et mäng laval ei jääks “mänguks iseeneses”, vaid saalis tekiks ootus, ärevus, pinge. Mingi kriminaalse süžeega loos juhtub see peaaegu alati. Kuri Hunt on puu taga, Punamütsike kõnnib, midagi aimamata, ja lapsed karjuvad saalist: “Ära tule, Hunt on seal!” Punamütsike veel ei tea, meie juba teame. Selle peale on rajatud suur osa põnevusfilmidest — keegi seisab noaga samba taga, peategelane läheneb midagi aimamata…
Polaarsus ja pinge tekivad publiku, vastuvõtja peas. Energia on see, mille me sütitame publikus. Me võime laval higistada ja punnitada, ennast kulutada, kuid publik vaatab seda osavõtmatult, külma rahuga, sest tema on seda kõike juba näinud, tema teab juba ammu. Järgmised viis minutit ei lisa sellele, mis toimus eelneval viiel minutil, midagi juurde.
Kõige olulisem on käivitada publikus pidev loominguline protsess, me töötame ju publiku fantaasia ergutamiseks.
KÕIK, MIS TEATRIS TOIMUB, TOIMUB PEALTVAATAJA PEAS.
André Maurois tsiteerib oma artiklis “Madame Bovary” kohta Flaubert’i: ”Kõige kõrgem ja ühtlasi kõige raskem, mida kunst minu arvates võib saavutada, ei seisne mitte selles, et ta ajab naerma või paneb nutma, vaid selles, et ta mõjub nagu loodus, see tähendab, paneb unistama. Kõige kaunimatel kunstitöödel on just see omadus. Neist hoovab kirkust, ent jääb arusaamatuks, kuidas nad toimivad…”