LOODUSFILM KUI INIMKULTUURI PEEGELDUS

Matsalu I loodusfilmide festival

REIN MARAN

Käesoleva sajandi kolmanda aasta oktoobri algul Lihula kultuuripalees teoks saanud Matsalu I rahvusvaheline loodusfilmide festival “Roheline värav” on meie tormlevas ajas juba ajalooks muutumas. Korraldajatel arvatavasti juba kokkuvõtted ja järeldusedki tehtud, osavõtjatel kataloog raamaturiiulis oma koha leidnud ja festivalimuljedki sõpradega jagatud. Nii mõnelgi kahtlus, et kas see üritus jääbki nii-öelda ühekordseks katseks või tuleb juba tunnustatud filmifestivalidele tõepoolest veel üks lisaks.

Eestil on rahvusvaheliste filmifestivalide kogemus olemas. Tallinna Pimedate Ööde filmifestival on aastast aastasse kogunud tuure ja võitnud vaatajate lugupidamise ning rahvusvahelise tunnustuse.

Oma eluõigust ja populaarsust on tõestanud Mark Soosaare Pärnu rahvusvaheline dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festival, mille paremik jõuab alati Eesti Televisiooni vahendusel ka laiema publikuni.

Ega ka loodusfilmide rahvusvaheline ülevaatus m e i l päris võõras ei ole. Viis aastat oli Tallinna Kinomaja koht, kuhu tulid kokku loodusfilmi loojad ühelt kuuendikult planeedilt ja väljastpoolt sedagi üksteisele oma loomingut näitama, selle üle arutlema ja demonstreerima filme laiemale publikule nii Kinomaja saalis kui Eesti Televisioonis.

Alles sel suvel toimus Jaan Riisi korraldusel eesti loodusfilmide retrospektiiv loodusfilmide päevadel Tartu Sadamateatris koos sellele järgnenud seminariga loodusfilmi võimalikest arenguteedest. Ei saa mainimata jätta ka sama isiku ja ta mõttekaaslaste korraldatud rohkeid loodusüritusi, kus nii loodusfoto kui ka film pole kaugeltki viimasel kohal.

Siia võiks lisada veel pikaajalise loodusfilmide loomise traditsiooni. Enamik nimekaid filmiloojaid on nii või teisiti katsetanud ka loodusfilmiga. Meenutagem Mark Soosaare filme Vilsandist ja jääkosklatest, Peep Puksi töid kalju- ja merikotkastest või Arvo Vilu ja Enn Säde filmi valgepõsk-laglest, ka nende ridade kirjutaja tagasihoidlikku panust ja mitmeid teisigi.

Kui aga Lihula festivali võrrelda kahe meie tuntuima rahvusvahelise festivaliga, võib kohe märgata olulisi erinevusi. Mõlemad festivalid on nii-öelda isikufestivalid, mille algatajaks ja elushoidjaks on konkreetne isik. Kui Mark Soosaarel Pärnus ja Tiina Lokil Tallinnas peaks millegipärast kaduma tahtmine oma festivali korraldada, siis küllalt suure tõenäosusega lakkakski see olemast. Kuigi mõlemad entusiastid, eriti Lokk, paistavad silma oskuse ja võimega kaasalööjaid leida, on nende kui veduri olemasolu festivali toimumise vältimatu tingimus. Mõlemad festivalid on niinimetatud linnakesksed festivalid. “Rohelise värava” puhul on aga kõik teistmoodi. Festival on vallakeskne ja korraldajaidki on kolm asutust: Lihula vald eesotsas vallavanema Tiit Madissoniga, Matsalu Looduskaitseala ja Eestimaa Looduse Fond, teostajaks nende valitud ja volitatud isikud.

Festivale võiks veel teatava tinglikkusega jagada nii-öelda vaatajakeskseks, kus üritus on suunatud eelkõige kinokülastajatele ja kohale kutsutud staarid on publiku magnetiks, ning tegijakeskseks, kus pearõhk on asetatud tegijate loomingu vastastikusele ülevaatlusele, võistluselegi ja kõrvalnähtusena saab ka kohalik publik esitatavast osa. Nii Loki kui ka Soosaare festival on publikukeskne. Tõsi, Soosaar on neid kahte suunda püüdnud ühendada, tuues ühelt poolt kohale võimalikult palju tegijaid ja samas ka laiendades publikuringi teleekraani kaudu.

Kuhu kuulub “Roheline värav”? Tegijaid oli nii siit- kui sealtpoolt piiri, tegijate omavahelisi üritusi aga nende ridade kirjutaja mõistmise järgi ilmselt ei toimunud. Küll aga oli põhiprogrammile lisaks veel mitmesuguseid lisaprogramme ja retrospektiive. Toimusid Soome rahvusvahelise mainega loodusfotograafide Hannu Hautala ja Lassi Rautiaineni fotoesitused ning õppused publikule, ekskursioonid looduskaitseala vaatamisväärsustele. Mainitu järgi jääb mulje, et korraldajate suund oli ikkagi kõigepealt publikule.

Samal ajal ei olnud unustatud ka tegijaid. Neile pakuti hulganisti kohalikke vaatamisväärsusi. Nendest ju Lihula vallas puudu ei ole. Matsalu looduskaitseala on magnet, mis tõmbab ligi loodusfilmi loojaid. Vallas ja selle lähikonnas on loodud mitmeid mängu- ja dokumentaalfilme. Mitmed eesti filmiloojad on nii või teisti sidunud oma elu siinse kandiga. Nii Lihula valla kui laiemalt Läänemaa kompaktsel territooriumil on küllalt palju säilinud hämmastavalt mitmekesist looduslikku keskkonda. Kohalik rahvas maarahvana kannab endas veel sugemeid tuhandete aastate taha küündivast austavast ja mõistvast suhtumisest loodusesse.

Lähimad loodusfilmide festivalid toimuvad Rootsis ja Poolas. Rohelise valla idee ja Matsalu looduskaitseala kesksusega on “Roheline värav” kindlasti omamoodi unikaalne ja selles peitub ka tulevikus võimalusi. Maaelu kajastamise kui looduslähedase elamisviisi üheks festivali temaatiliseks suunaks kuulutamine lisab üritusele veelgi omapära.

Kui räägitakse loodusfilmist, siis millest on ikkagi jutt. Vaadeldes inimest kui ühte looduses esinevat imetajaliiki, võiks ju absurdini minnes ka igat filmi inimesest paigutada loodusfilmide hulka.

Siinkohal võiks aga piirduda loodusfilmi kui niisuguse tingliku jagamisega kahte suurde rühma.

1. Filmid, mis käsitlevad inimese ja looduse suhteid kõige erinevatest aspektidest, sealhulgas ka maaelu, kus inimesed on vahetus kontaktis neid ümbritseva elava loodusega.

2. Filmid, mis otseselt vahendavad ja mõtestavad ümbritsevat loodust üldtuntust kuni kõige varjatumani.

Mõlemad on olulised ja vajalikud.

Esimesed aitavad orienteeruda suhetes loodusliku keskkonnaga ja võtta vastu optimaalseid otsuseid nii suuremates kui väiksemates ettevõtmistes.

Neid filme oli festivalile esitatud üsna rikkalikult. Näiteks esimese auhinna pälvinud Liivo Niglase “Brigaad” (Eesti), mis võlus oma dokumentaalse vahenditusega (ei mäletagi, et kellelgi oleks õnnestunud filmitavate elukeskkonda nii “sisse minna”), Ago Ruusi maaelu käsitlev “Varjupaik” (Eesti) ja saami pärandkultuuri süüviv Tom Arnbomi “Lapimaa — keskööpäikese maa” (Rootsi). Siia kuuluksid ka projektikesksed lood: Ryszard Zyrzykovski “Lõhe tagasitulek” (Poola), Avo Spitsonoki “Lõhering” ja “Väinameri” (Eesti), teravalt ajakirjandusliku lähenemisega Edmunds Jansonsi “Must kudu” (Läti) ning erineva taseme ja suunitlusega loodusõppefimid, Roman Debski “Maa ja vee piiril” (Poola), Ove Mustingu “Kes meil metsas elavad” , Ago Ruusi “Terra Maritima” ja teised.

Teine eespool mainitud suur rühm loodusfilme on omapäraseks ja peaaegu ainukeseks võimalikuks vahendajaks järjest enam linnastuva inimese ja ülejäänud elava looduse vahel. Nende ülesanne on muuta lähedaseks ja mõistetavaks tundmatu ja tihti ka kättesaamatu. Need filmid aitavad keskkonna- ja elusäästliku eluviisi kujundamisel. Sest ei ole võimalik armastada, säästa ja austada seda, mida sa ei tunne.

Ka see suund oli filmifestivalil mitmekesiselt esindatud. Kõigepealt Tom Arnbomi “Siberi ellujääjad” (Uus Meremaa), rahvusvahelise filmigrupi loodud teos, mille oma ekraanile saamist peaks auasjaks ka maailma kõige esinduslikum loodusfilmide festival. Filmiloojad mitte ainult ei tabanud oma kangelaste maailma, vaid suutsid kaasaegsele linnastunud inimesele mõistetavalt avada nende elu strateegiat. Siia võib lisada veel kaks teise auhinna saavutanud filmi: mänguliste elementiga elegantselt üles võetud Harri Paavola “Tuhat pilti lendoravast” (Soome) ning avastusliku ja poeetilise, ülikeerukates tingimustes filmitud Vassili Sarana “Lumelamba maa” (Venemaa). Ning mitmeid teisigi.

Mõlemad loodusfilmi liigid eeldavad võrdlemisi erinevaid loojanatuure.

Esimesed — andekaid ja haritud, inimese ja looduse suhteid uurinud ning nende üle mõtelnud dokumentaliste. Hea loodusfilm võib aidata üsna näitlikult ja lihtsate vahenditega orienteeruda inimese ja ümbritseva elu keerukates suhetes. Neid üsna tihti vastuolulisi suhteid uurides võib ta dokumentaalfilmina avastada seni märkamatut, avada nii mõnegi meid kõiki kahjustava sassi läinud suhete puntra või vastupidi, imetlusväärse nähtuse, millest osasaamine rikastab ja kutsub järgimagi.

Teised eeldavad filmiloojaid, kel lisaks hea ja arenenud dokumentalisti omadustele on ka võimet ja annet süüvida looduslikku keskkonda ning tahet mõista ümbritsevat kogu tema keerukuses. Selle suuna üritajad tavaliselt kas loobuvad pärast esimest vähem või rohkem edukat katset või siis jäävad sellele truuks pikaks ajaks. Mõnikord ka terveks eluks. Nii et loodusfilmi loomine kui niisugune muutub elamise viisiks.

Loodusfilmi looja pääseb volitatud ja usaldatud isikuna oma kaameraga haruldaste ja ohustatud liikide elupaikadesse. Sinna, kuhu ranged kaitsemeetmed on tavainimesele tee sulgenud. Selline vahendaja roll esitab loodusfilmi tegijale kõrgendatud vastutuse määra. Tema kui looja tee on keerukas, kuid rikastav. Ühelt poolt peab ta põhjalikult tundma oma tulevase filmi kangelasi ja nende looduslikku elukeskkonda, mõistma nende eluolu ja neile võimalikult lähedale pääsema, et tõeselt ja mõtestatult, looja tunnetuse ja andega rikastatult talletada filmile järjekordset eluvormi.

Samal ajal peab ta tegema kõik, et tahtmatult mitte ise olla filmitava maailma kahjustaja. See eeldab iga kord märksa põhjalikumat süvenemist oma järjekordse filmi kangelaste elukeskkonda ja nende eluolu tundmaõppimist, kui seda otseselt konkreetse teose loomiseks vajagi oleks. Iga film on looja enda jaoks taas uue maailma avastamine. Looduslikust elukeskkonnast ja selle mõistmisest ilma jäänud inimesele on loodusfilm peaaegu ainus vahendaja ja teejuht looduse juurde. Olgu need siis hävimisohus, kaitset vajavad liigid, loodusmaastikud või lihtsalt inimese kõrval eksisteeriv teine elu, mida ei osata enam märgata.

Mõlema suuna loojate kontaktid on vastastikku rikastavad, nii nagu kontaktid loodushuvilise ja nõudliku publikugagi.

Kas pole tähelepanuväärne, et mõlemad festivali kõrgemalt auhinnatud filmid, Tom Arnbomi “Siberi ellujääjad” ja Liivo Niglase “Brigaad”, üks loomade elust ja teine inimestest neile omases elukeskkonnas, on hämmastavalt sarnased autori lähenemiselt filmitavale. Niglast kannab uuriva teadlase — etnoloogi positsioon, mille eesmärk on avastada ja talletada võimalikult täpselt tegelikkust. See vabastab ta eelarvamustest ja nii-öelda omapoolsetest loomingulistest mallidest lähenemisel filmitavatele, loobuma meie praktikas juba peaaegu tavaks saanud pealiskaudse vänderdava kaameraga dokumentaalfilmi laadist. See sunnib teda võimalikult paremini sisse elama filmitavate keskkonda, ületama kahe erineva olemise ja elamistavade barjääri, usaldama end maksimaalselt ja siis teadlase lausa raamatupidajaliku täpsusega, ilma võltshäbelikkuseta salvestama kõike toimuvat. Tulemuseks on filmiks organiseeritud materjali ehedus, veenmisvõime ja rabavad, justkui iseenesest tekkivad üldistused.

Ma võin ainult oletada, kui palju leidlikkust ja eelteadmisi, sisseelamisvõimet ja aega vajasid Arnbomi filmi “Siberi ellujääjad” operaatorid, et jõuda oma kangelaste eluolule nii lähedale, nagu kogesime filmis. Kui palju vajas Arnbom mõttetööd ja üldistusvõimet, et avada vaatajale filmis ainult mõned seosed elukoosluste lõputus kangas!

Milleks on inimesel üldse vaja teada midagi ühest harva esinevast loomaliigist, keda ta vaevalt kunagi elus kohtab? Või looduskeskkonnast, millega ta igapäevaelus kokku ei puutu?

Väärtustada ja hoida saab ikka seda, mis on tuttav. Hea loodusfilm suudab lähedaseks ja mõistetavaks muuta ka kõige kaugema ja tundmatu eluvormi. Film võib tegusamalt kui ükski teine vahend loodust inimesele lähendades häälestada teda säästvale ellusuhtumisele. Loodusfilm on tänu avastuslikkusele võimeline pakkuma suurt filmielamust üsna erinevatele vaatajatele, elukutselisest bioloogist tavavaatajani, kogenud vanuritest kooliõpilasteni. Väärtustama loodust ja elu üldse. Tekitama imetlust, aga võib-olla ka aukartust elu mitmekesisuse ees.

Kas ja kui palju saab inimene võõranduda loodusest nii tema ümber kui temas endas, on igaühe enda otsustada. Aeg ja elu praagib paratamatu järjekindlusega välja selle, mis ei suuda sobituda loodusega. Need veskikivid on küll aeglased, kuid tegutsevad vääramatult. Inimesed, kes teadmatusest, rumalusest või saamahimust hävitavad valimatult elu, on iseendale ja oma järglastele langetanud kohtuotsuse, mille täideviimine on kahjuks juba alanud.

Parimate loodusfilmide reiting on vaatajate silmis küllalt kõrge, seda eriti televõrgus. Seda tüüpi filmidokument ei vanane ajas. Palju sellest, mida täna on võimalik jäädvustada, homme enam ei ole. Ta on ajastu, nii looduse kui ka inimkultuuri peegeldus.

Tahaks, et Lihula rohelises vallas on “Rohelise värava” näol sündimas uus traditsioon, mis saab populaarseks loodusfilmitegijate hulgas ning jätab jälje rahva loodusmõistmisesse laiemalt.