LIIKUVAID PILTE LIHULA TEELT
TIIT PÄÄSUKE
Nii võiks alustada.
On kaunis oktoobrialguse varahommik. Päike on just tõusnud. Ümberringi on Läänemaa madalad maad. Udu projekteerib maapinna kohale kraavide sirgeid ja Kasari jõe kaari. Midagi on teel, võtan kiiruse maha. Laiaks sõidetud loomakorjus. Alles paar päeva tagasi oli ta olnud rebane, täna tume laik asfaldil ja näputäis karvu. Viimasel hetkel nõkutavad sellelt lendu neli harakat. Mõtlen sümbolistlikult: kas loodusfilm ja selle ˛ürii? Olen teel Lihulasse, Matsalu I loodusfilmide festivali “Roheline värav” ˛üriisse. Ära linnast, sõnade juurest piltide juurde!
Varahommikused looduspildid, õieti küll nende loodud meeleolu saab sissejuhatuseks kolm päeva kestvale filmirännakule. Rännak algab Poolast, läheb läbi Läti, üle Eesti puisniitude Soome, sealt Põhja-Rootsi tundrusse ja Jäämere rannale. Edasi tuiskab juba kogu aeg lund, hanguvad kosed ning joad, vehklevad läbisegi põhjapõtrade sarved ja virmalised, polaarrebased sörgivad jääkaru jälgedes ja kotkad jälgivad mängu. Seekord on festivali kaamera pööratud peamiselt põhja, kahes filmis küll lõhejõe põhja.
Ka saalis on salajane sügisene jahedus, kõrgel lae all hämaras liigutab ventilatsioonituul osavõtjamaade lippe. Vaheaegadel turgutab meid korraldajate soojus.
Minu hommikust rõudromantikat jätkavad ekraanil kaunid lähivaated lilledest ja putukatest.
Tasub vaatama jääda, hea film ulatab meile abistava käe.1
Ootamatul kombel suudab teine filmitegija valgusest üleujutatud rannaniitudel söövad eesti tõugu hobused panna häbistama ametnike ükskõiksust ja tekitada meis piinlikkust ja ängi inimeste pärast.2
Kirglikud kaadrid Läänemere heeringa kudualade (ja inimeste) kaitseks on oma meeleolult ja värvilt kui naftaga üle pritsitud, mis pärit uppunud tankerist.3
Neenetsitest rändkarjustes võib näha üllust ja heidiklust, ilu ja traagikat, naturalismi ja südamlikkust ühekorraga.4
Ekraan nagu laieneks, saal avarduks ja vaataja oleks justkui kõrgele tundruseljandikule tõstetud, kui meie ette laotub Põhja-Lapimaa võimas panoraam. See on ühtaegu imeline mustvalge maal, värviline graafika, skulpturaalne muusika.5
Kas ja kui palju võib loodusfilmis olla mängulisust ja lavastust — väikesed lendoravad, salapärased öös liuglejad, panevad ˛ürii tõekspidamised ja arusaamad juba tõsisemalt proovile. Siiski pääseb võidule südamlikkus, huumor ja sentiment.6
On õppefilme, mis õpetavad. On filme, mis ei õpeta eriti. On filme, mis lõpevad liiga kiiresti. Ja filme, mis ei taha lõppeda.7
Aga üks film ei taha meelest minna. See jutustab kahest tiinest emarebasest, üks valge, teine punane, teineteisest paari tuhande kilomeetri kaugusel ja ometi karmi looduse kaudu teineteisega seotud. Juba esimesed kaadrid haaravad vaataja oma lummusesse ega lase enam lahti. Film kruvib pingeid, pakub dramaatikat, paneb mõtlema eksistentsi üle, näitab eksootilist loodust, annab teadmisi ja viib loo (õnneliku?) lõpuni. Ood looduse loogikale pärjatakse peapreemiaga.8
Kahjuks, nagu näete, pidin pildid siiski sõnadeks keerama.
Olen mõelnud nende filmide peale:
1 “Elamise ilust”, Mare Albri (Eesti).
“Kaitstud putukad”, Roman Debski (Poola).
“Maa ja vee piiril”, Roman Debski (Poola).
“Kes meil metsas elavad”, Rein Hanson (Eesti).
“Väinameri. Ranniku loodus ja inimene”, Aivo Spitsonok (Eesti).
2 “Varjupaik”, Ago Ruus (Eesti).
3 “Must kudu”, Edmuns Jansons (Läti).
4 “Brigaad”, Liivo Niglas (Eesti).
5 “Lapimaa — keskööpäikese maa”, Tom Arnbom (Rootsi).
6 “Tuhat pilti lendoravaist”, Harri Paavola (Soome).
7 Neid ma ei hakka nimetama.
8 “Siberi ellujääjad”, Tom Arnbom (Uus-Meremaa).