LOODUSFOTOST FILMIFESTIVALIL

TIIT LEPP

Matsalu loodusfilmide festivali ajal toimus Ago Ruusi eestvõttel loodusfoto päev. Fotopäev peeti maha Matsalu looduskaitseala muuseumis Penijõe mõisas, kuhu oli hommikuks kogunenud ligi poolsada fotohuvilist. Paremat aega ja kohta sellise ürituse jaoks on raske leida. On ju oktoobriks saabunud omamoodi ”rahu” looduse pildistajatele, ka ei toimu sel ajal tavaliselt muid üritusi. Osalejaid oli üle Eesti. Tuldi üksi ja kambakesi, Viljandi fotoklubi tuli Penijõele lausa tellitud pisibussiga. Mõne tunni jooksul saabus rahvast juurdegi, Penijõe mõisa saalis loeti päeva keskel kokku üle üheksakümne inimese. Paljud pidid seisma püsti. Sellist osalejate hulka ei osanud korraldajad oodatagi.

Kes võttis vaevaks Penijõele tulla, ei pidanud pettuma. Fotopäeva peaesinejateks olid Soome loodusfoto tuntuimad mehed — vanameister Hannu Hautala ja Lassi Rautiainen. Neile sekundeerisid meie omad tegijad Urmas Tartes, Arne Ader, Mati Kose ja Ingmar Muusikus, viimane koos Veljo Runneli audioprogrammiga. Lisaks slaidiprogrammile oli võimalus vaadata Arne Aderi (Alam-Pedja), Fred Jüssi (liblikad) ja Soome külaliste fotonäitusi. Päeva lõpetas väike mõttevahetus loodusfoto probleemidest.

Hannu Hautala, rohkem kui kolmekümne aastase staažiga loodusfotograaf, on kindlasti Soomes tuntuim. Teda tuntakse ka Eestis. Aastate eest kaugele põhja, Kuusamosse, kolinud mees on välja andnud üle kolmekümne raamatu, paljud neist on ilmunud ka võõrkeelsetena. Enda sõnul pildistab ta praegu oluliselt vähem ning enamik ajast kulub memuaaride kirjutamisele. Siiski leiab ta tahtmist ikka ja jälle tulla pildistama Eestisse, peamiselt just Matsallu (tänu tema Eesti-huvile leidis Hautala aega fotopäeval esinemiseks).

Hautala hindab oma fotokogu umbes miljonile slaidile, parimatel aegadel tegi ta kuni 90 000 pilti aastas. Siiani slaidifilmile pildistav vanameister tunnistab, et kui oleks noorem, küll siis pildistaks digiga. Jutule lisaks näitab Hautala valiku kahjustatud slaididest, mis tänu fototöötlusele arvutis on saanud kasutuskõlblikuks. Hautala räägib ladusalt ja lõbusalt kasutatavatest tehnilistest vahenditest, pildistamistehnikast (peamiselt varitsus) ning naljakatest seikadest. Pean tunnistama, et olen harva viibinud nii lõbusal esitlustel. Ei olnud harvad hetked, kui saalitäis kuulajaid täitis mõisasaali naerupahvakatega.

Lassi Rautiainen on Hautalast noorem, kuid mitte vähem tuntud. Lassit peetakse Soome parimaks karude pildistajaks. Kuusamo metsadesse mitu varitsusonni  rajanud mees korraldab nii soomlastele kui välismaalastele loodusfoto safareid. Vastupidiselt Hautalale pildistab Lassi viimased paar aastat peamiselt digitaalse kaameraga. Eeliseks toob ta rahalise kokkuhoiu (sellise kaliibriga meestel on see tõesti tuntav kokkuhoid) ja pildi parema kvaliteedi just suuremat tundlikkust kasutades (see on seni ainus koht, kus digi tehniliselt paremini hakkama saab) — pildistavad nad ju looduses tavaliselt 400 ISO tundlikkusega slaidifilmile.

Küsimusele, kui palju aega kulub pärast aga kodus failide töötlemisele, vastab Rautiainen lühidalt: ”Palju.” Vastukaaluks Hautala muhedale esinemisele mõjub Lassi tõsise müügimehena (mitte halvas mõttes!), on tunda, et mees esineb tihti — jutud vene karupiigast Tatjanast ja soomlasliku huumoriga esitatud pildid karuga kohtumisest ei jäta kahtlust, et Lassi teab, kuidas auditooriumi ümber sõrme keerata.

Lõunapausi järel näitasid oma pilte ja rääkisid tuntud Eesti loodusfotograafid. Urmas Tartes viis fotopäeval osalejad oma piltidega makromaailma. Hea esinejana tuntud teadusemehe ladus ja huvitav jutt haaras kõiki. Arne Ader näitas publiku soovil valikut abstraktsetest looduspiltidest. Pilte saatis loodusemehe mõtisklus igipõlistel teemadel veest ja tulest inimeseni. Tihti koos esinevate meeste etteastel on oma võlu ka siis, kui nad üksi üles astuvad.

Peamiselt linde pildistav Mati Kose näitas valikut oma viimase aja tegemistest. Paljudel fotokonkurssidel auhinnatud noorel loodusfotograafil on selgelt äratuntav stiil. Päeva teise osa lõpetas ”Eesti Ekspressi” fotograafi Ingmar Muusikuse slaidiprogramm saadetuna Veljo Runneli salvestatud loodushelidest. Hästi kokku seatud programm oli sobiv täiendus eelnenud suulistele etteastetele.

Pärast slaidiprogrammi said fotopäeval osalejad katsuda Soome fotograafide ”raskerelvastust” — nimelt näitasid Hannu ja Lassi mõisa hoovil 600 mm teleobjektiive. Kel oli oma kaamera kaasas, said proovida pildistada ja näha oma (kaamera)silmaga, kui lähedale selline objektiiv objekti toob.

Kohvipausile järgnes mõttevahetus teemal ”Loodusfoto väljundid Eestis”. Seda juhatas siinse kirjatöö autor. Teemapüstitus ei olnud võõras kellelegi. Püsima jäi arvamus, et kahjuks ei ole Eestis praktilist väljundit loodusfotole. Kalendri- ja postkaardikirjastamise tase on alla igasugust arvestust. Honorarid ajakirjades ja ajalehtedes ei toida fotograafi ning raamatute kirjastamine ei tasu ära. Looduspilte tehakse valdavalt oma lõbuks, igasuguste praktiliste kavatsusteta. Kahjuks ei näinud keegi ka helgemat tulevikku terendamas. Elame, näeme.

Matsalu esimest loodusfilmide festivali ja fotopäeva võib pidada igati kordaläinuks. Kaheksatunnine ”tööpäev” saadetuna looduspiltidega ei võimaldanud kahjuks filmiprogrammi jälgimist täies mahus, aga eks elu ole kogu aeg üks valikute tegemine. Loodame, et festival  toimub järgmisel aastal ja edaspidigi ning korraldajad leiavad võimaluse pakkuda midagi ka fotohuvilistele. Ürituse vajalikkuses ei kahtle küll keegi.

TIIT LEPP (sünd. 14. augustil 1970 Tartus) on lõpetanud 2002. aastal Tartu Kõrgema Kunstikooli fotoeriala. Ta on fotoajakirja „Cheese“ väljaandja ja toimetaja ning lektor Tartu Kõrgemas Kunstikoolis.