Heidmetsa Ilmutusraamat

ALLAN VALGE

„INSTINKT“. Käsikiri ja lavastus: Rao Heidmets, kujundus: Navitrolla, kaamera: Urmas Jõemees, assistent Ragnar Neljandi, valgus: Roland Tiik, muusika: Sven Grünberg, heli: Horret Kuus (OÜ Film Audio), animatsioon: Märt Kivi, Triin Sarapik, Andres Tenusaar, Leo Lätti ja Pärtel Tall, hääled: Alar Pintsaar, Eva Püssi ja Mati Vaikmaa, nukud ja dekoratsioonid: Heigo Eeriksoo, Külli Jaama, Kaarel Kübarsepp, Ene Mellov, Taivo Müürsepp, Piret Saarepuu, Pärtel Tall ja Mait Eerik, montaaž: Rao Heidmets ja Urmas Jõemees, tootmisjuht Maret Reismann, produtsent Arvo Nuut. 35 mm, 10 min, värviline. © „Nukufilm“, 2003.

Rao Heidmetsa tagasitulek animafilmi pärast ligi kümmeaastast pausi „Instinktiga” on juba per se tervitatav ja tähelepanu vääriv sündmus. Ja nagu siinse artikli kirjutamise ajaks võidetud neli auhinda ja mitmed eelseisvad festivalikutsed kaudselt tõestavad, pole Heidmetsa comeback olnud mitte mingi tavaline nimetatud tegevusega kaasnev keskpärasus ja mälestuste ülessoojendamine, vaid heas loomejõus kunstniku korralik taastulemine.

„Instinkti” temaatikaga ei hauka Heidmets just väikest või tagasihoidlikku tükki, ette on võetud kogu kristliku maailma loomismüüt — Vana Testamendi Esimese Moosese raamatu esimese peatüki keskelt kolmanda lõpuni: inimese loomisest paradiisist lahkumiseni. Heidmetsa käsitlus sellest, mis nimetatud ajal Eedeni aias toimus, on raamatute raamatusse kirja läinuga võrreldes suht äraspidine. Lisaks sellele on „Instinktis” jut(l)ustatud  maailmavaade miskipärast puritaanlik sellises ulatuses, mida võiks kohata pigem kusagil XVIII sajandi Ameerika mandril.

Otsustage ise: Jumal tegeleb „hea” ja „puhta” looduse loomisega, tema käe all vormuvad armsad pudulojused. Samas on Kurat selgelt nii estetismi kui ka tehnilise progressi pooldaja ja eestvedaja, kes vorbib nagu muuseas valmis Eiffeli ja Pisa torni, Taj Mahali, auruveduri ja automobiili ning ümiseb kõrvale Beethoveni viiendat sümfooniat. Nii saab positiivse hinnangu Heidmetsalt maalähedane käsitööline kui Jumala võrdkuju, hävitavalt saavad aga paika pandud dualistlikus Kuradis kangastuvad esteetikust puhta kunsti looja ja tehnoloogiainsener, kes vastavalt täiuslikku teost ja oma „Nokiat“ luua tahavad.

Edasi saab süžee mõnusaid ja head kujutlusvõimet nõudvaid pöördeid. Frustreeritud Kuradi tõeliseks eesmärgiks ja kireks näib olevat endale kaaslase —  naise loomine. Lõplikul kujul loob temakese siiski Jumal, kuigi Kuradi vormitud Milose Veenusest saab matsakas Villendorfi Veenus. Armunäljas Kuradi põlgab too ära, küll aga virutab endale viimase peakolu seest tolle hinge. Nüüd on inimesel vaba tahe ja Jumala loodud stabiilse, hingetute pudulojuste masinavärgi suudab naine parajalt sõlme keerata. Abinõuks loob Jumal naise kõrvale mehe.

Mees aga on loll nagu loom, niikaua, kui talle saab Jumala hing. Hingetuks jäänud Jumal teeb enesetapu ja astub paradiisi äärelt alla. Nii et kui feministidel tekib tahtmine Heidmets tõrva ja sulgedega üle valada, oleks see osalt ikka mõistetav ka — naisele seab ta Kuradi hinge ja naine hukutab tal nii Jumala kui ka paradiisi, sest „Instinkti” lõpp on eriti jube. Lapik paradiisiaed lendab uperkuuti ja asemele vormub kõle, kivine ja inimvaenulik (maa)kera. Kaadrisse ilmuvast tumedast vihmapilvest hakkab tihedalt sadama.

Lõppkokkuvõttes ei ole „Instinkti” sõnumis siiski suurt midagi pistmist religiooniga. Film on eelkõige allegooria inimesest kui loojast ja tema loodust ning sellest, mis juhtub, kui loodu ei kuku välja nii, nagu tahetud, või väljub kontrolli alt. Ja see on „Instinkti” kõige nõrgem külg. Mitte sõnum ise, vaid viis, kuidas see välja on öeldud. Ja välja on see öeldud liiga otse, mis jätab halva maigu moraalitsevast näpuga viibutamisest („Vaadake, mis juhtub, kui ...”). Ning liiga palju on loo moraalis musta ja valget, vähe pooltoone. Tundub peaaegu deklaratsioonina, millele oodatakse allkirju, mitte enam kunstniku subjektiivse sõnumina. Sellega on Heidmets justkui eksinud eesti animafilmi seaduspärasuste vastu, mis näevad ette palju abstraktsemat ja peenemat ütlemist-näitamist. Sellisena sobiks filmi sõnum pigem mõnda peavoolu mängufilmi.

Kui sõnumi ja selle edastamise kohta võib negatiivseid kommentaare lubada, siis filmi visuaalse poole ja süžee edasiandmise koha pealt on palju saavutatud. Sellise nauditava mängulisuse ees võib mütsi maha võtta. Misanstseeni selgus ja heas mõttes lihtsus on kiiduväärt. Arusaamatusi kaadris ei ole.

Rangelt kohustuslik on „Instinkt” loomulikult kõigile Navitrolla austajatele ning fännidele. Ta looming ei ole nüüd mitte ainult kolmemõõtmeline, vaid ka elus ja liikvel. Ja on täitsa kobe välja kukkunud. Navitrolla valgusküllane naivism on justkui paradiisi kujutamiseks mõeldudki. Võib vaid loota, et see ei jää ta viimaseks tööks filmi lavastuskunstnikuna. Muide, huvitav oleks näha, kuidas suudaks Navitrolla oma range visuaalse stiili elemendid mängufilmi võttekeskkonda ja dekoratsioonidesse suruda.

Erilist tähelepanu tahaks juhtida Heidmetsa-Navitrolla saavutusele abstraktsete asjade heasse visuaalsesse vormi ümberpanekul, ilma et need samas kaotaksid oma usutavuse ja tähenduse ning sümbolistliku jõu. Filmis kesksel kohal olev hing (millel näikse olevat ka aju ja teadvuse omadusi) on elavhõbeda kineetika ja värvusega rusikasuurune klomp, mis käib nelja peategelase pea sees olevasse auku. Eespool mainitud Jumala loodud hingetute elukate süstemaatiline masinavärk näeb pildis välja selline, et igal loomal on nina otsas nöör ja tolle otsas raskuspomm, mille Jumal üle Eedeni aia ääre heidab ning mille mõjul siis vabast tahtest ilma olev elukas vaikselt paradiisiketta teise serva tiksub. Võimas!

Muusika, mis on Sven Grünbergilt, eriliselt kõrva ei paita, aga ei kriibi ka.

Kokkuvõtteks võib öelda: tore, et Rao Heidmets jälle animatsiooni teeb ja Navitrolla filmi tõmbas. „Instinkti” aga soovitan vaadata, muie suunurgas, mitte võtta seda väga tõsiselt ja keskenduda mängulisusele ning headele visuaalsetele elementidele.

RAO HEIDMETS on sündinud 15. septembril 1956. aastal Pärnus. Ta on lõpetanud 1981 TPI elektriinsenerina. Aastatel 1982—1994 töötas „Tallinnfilmi“ nukustuudios režissöörina, 1991 asutas OÜ Rao Heidmetsa filmistuudio. 1999—2001 oli Eesti Televisiooni lastesaadete peaprodutsent. Lisaks nuku- ja lastefilmidele on ta kirjutanud stsenaariume, teinud saateid ETVs ning hulganisti reklaamfilme idee autori ja režissöörina. Viljelnud graafikat ning esinenud mitmetel rühmanäitustel nii kodu- kui välismaal, ennekõike „„Tallinnfilmi“ sürrealistide“ koosseisus. Teinud filmialast koostööd Rootsi Utbildningsradio ja Saksamaa Bielefeldi kohaliku televisiooniga. Aastast 1996 on Eesti Animatsiooni Liidu esimees. Heidmets oli kunagise legendaarse „Päratrusti“ aktiivne liige, 1999. aastal näidati nende filmide valikut Media Non Grata meediakunsti rahvusvahelisel festivalil Pärnus. Filmid: 1983 „Tuvitädi“; 1985 „Nuril“; 1986 „Kaelkirjak“; 1987 „Serenaad“; 1988 „Papa Carlo teater“; 1989 „Noblesse oblige“; 1991 „Päkapikupuu“; 1994 „Elutuba“ (kõik nukufilmid); 1998 „Kallis härra Q“ (täispikk mängufilm); 2001 „Heinaloom“ (lühimängufilm). Heidmetsa filmid on saanud rohkelt auhindu festivalidel (vt TMK 2002, nr 1). 2003 „Instinkt“ (nukufilm; parim animafilm Ismailia dokumentaal- ja lühifilmide festivalil Egiptuses, filmikriitikute eriauhind ja žürii eriauhind „Kroki“ festivalil Ukrainas, auhind kui kõige originaalsemale keskkonnaprobleemide käsitlusele Sankt Peterburgi festivalil, Jose Abeli auhind animatsiooni kvaliteedi eest Espinho animafilmide festivalil „Cinanima“ Portugalis).