ÜHE SÜMPTOMI KIRJELDUS — SILLAMÄE JEANNE D’ARC

KAROL ANSIP

„MEELEAVALDAJA“. Režissöör ja produtsent Meelis Muhu, operaator Erik Norkroos, monteerija Kersti Miilen („Rühm Pluss Null“), heli: Mallar Prandi („Prandi Stuudio“), diktori tekst: Märt Treier ja Meelis Muhu, loeb Helvin Kaljula, tõlkija Tamara Korts, trükised: Meelis Piller. Video Betacam SP, 54 min, värviline ja mustvalge. © „In-Ruum“, 2003.

Meelis Muhu dokumentaalfilmi “Meeleavaldaja” peategelaseks on 68-aastane Vene kodanikust Sillamäe elanik Esja Šur, kelle välist kuju iseloomustab pealaele krunni keeratud hiiglaslik juuksepahmak ning kummagi käe otsas vähemasti kaks pungis kilekotti. Autor on filmi kommenteerides märkinud, et Eesti reaalsuses eksisteeriv lugu toob vaatajani ühe inimese elusaatuse, mille üheks osaks on pidev võitlus kellegi ja millegi vastu. Intrigeeriv. Pidev ja tarmukas võitlus vaenlase kujuga on saanud ajalooliselt pigem eestlaste kui rahvuse püsimajäämise tingimuseks ja identiteedi alustalaks. Kuid mida siis Esja tahab?

Ta on organisatsiooni Pensionäride Ühendus ja Vene Kodanike Liit  eestvedaja, mis esimehe, proua Šuri, enda sõnul peaks hea seisma inimõiguste, Vene Föderatsiooni kodanike ja teiste kaasmaalaste õiguste eest. Miitingute ja pikettide korraldamisega alustas ta 1994. aastal  ja kohe järgnesid sellele tegevusele administratiivkaristused. Ent 1997. aasta 20. oktoobril toimunud avalikud rahvakoosolekud Jõhvis, Kohtla-Järvel ja Sillamäel päädisid Narva Linnakohtu otsusega mõista Šur süüdi kriminaalkuriteos ja määrata talle karistuseks rahatrahv 820 krooni. Põhjuseks avaliku rahvakoosoleku korraldamine ilma linnavõimude loata. Vanaproua ei andnud alla ja tegi kassatsioonikaebuse Riigikohtule ning tõestas, et koosolekud jäid loata üksnes linnaametnike otsuse venitamise tõttu. Ja ta mõistetigi õigeks! Ent sellega meeleavaldaja ei rahuldunud, vaid nõudis nüüd moraalsete vapustuste eest Eesti riigilt kompensatsiooniks 100 000 ja ei sentigi rohkem. Riigikohus asja menetlemiseks luba ei andnud... 

Eelnev proloog juhatab sisse filmi, mille edasine käik jutustab peamiselt ideoloogilise kõnetamise peegelmängu argipäevast: Šur ja ta kaasvõitlejast sõbranna Lidia Pavlovna kohtumas Vene saadikuga, avaldamas meelt Vene saatkonna ees kodakondsuse ja dokumentideta muulaste kaitseks ja koguni osalemas SRÜ Riigiduuma istungil kaitsmaks Eestis elavaid Vene kodanikke kohaliku bürokraatia eest.

Võiks arvata, et radikaalse parempoolsuse eufooriast kantud Eesti sotsiaal-poliitiline kliima, kus  väetimate ja vähekindlustatute olevik-tulevik jäetud suuresti saatuse enda otsustada, vajaks Esja- ja Lidia-taolisi väsimatuid protestijaid ehk rohkemgi. Ent pühendumusega heale on see paradoks, et ülima hea nimel teostatav fanaatiline dogmatism sünnitab paratamatult kurjust. Kes eales meeleavaldusel käinud, sel on tuttav  fenomen, kuidas iseenesest õilsa eesmärgi nimel välja astunud kodanikud kaotavad enesevalitsuse ja toimub justkui Puhta Kurjuse esilemanamine.

Ka selles filmis näeme olukordi, kus miitingule kogunenud frustreerunud kodanikud sõimavad linnavalitsuse esindajaid mõrtsukateks ja varasteks ning ähvardavad kõik demokraadid õhkida. Veidi leebemas vormis avaldub selline totalitaarsus episoodis, kus Šur ja ta sõbranna asetavad fašismiohvrite mälestuskivi juurde lilli, ise kõneldes: “Seda ei tohi andestada, kuid kahjuks on mälu lühike. Demokraadid hävitavad praegu rahvast samamoodi.” Ja kuna kogu filmi läbiv vox populi süüdistab pensionäride, muulaste ja vähekindlustatute ebakindlas olukorras demokraatlikku süsteemi, siis tekib küsimus, et mis sisu kannab filmikangelaste jaoks mõiste demokraatia ja kuidas kujuneb nende ideoloogiline platvorm. Selle tuvastamine osutus valitseva demagoogilise ähmasuse tõttu paraku üsna keerukaks. Naiste hoolikalt maalitud plakateilt leidsin vaid ühe asjakohasema definitsiooni: “Demokraatia — see on rahva võim, aga mitte lurjuste diktatuur.”

Tähelepanuta on jäetud tõsiasi, et nii rahva kui ka demokraatia puhul on meil tegu abstraktsioonide-fiktsioonidega ehk nii nagu pole olemas mingit ühtset rahvast, vaid see koosneb ainult eranditest, on ka demokraatia pigem sümboolne tõsiasi, milleta “tegelik” demokraatia kogu oma vormide paljususes ei saaks ennast teostada. Ehk teisisõnu: iga katse kehtestada Tõeline Demokraatia viib paratamatult selle reaalsele hävitamisele. Tõenäoliselt oleksid filmi peategelaste eetiliste hoiakute pettekujutlused ja antagonism selgemalt väljendunud, kui nad oleksid autoril tõmmatud selliste fundamentaalsete mõistete avamise keskustellu. Ent autor ei läinud seda teed. Ta annab pigem mõista, et vaadeldava juhtumi puhul polegi oluline esindatud ideoloogiate sisu, vaid hoopis nende avaldumisvorm.

Juba Marxi formuleering ideoloogia kohta — nad ei tea seda, aga nad teevad seda — lülitub sisult väljendusele. Selle filmi kontekstis allub niisugusele ideoloogilisele protseduurile Esja kaasvõitleja Lidia Pavlovna; omamoodi traagiline kuju, mineviku jäänuk, kes ei tee vahet ühiskondlikul reaalsusel ja omaenda moonutatud ettekujutustel. Sedasama Marxi teesi aga oleks liig kohaldada filmi peategelasele Esja Šurile, haritud ja taibukale naisele, kes Nõukogude ajal töötanud ratsionaliseerimis-, leiutamis- ja tehnilise informatsiooni insenerina ning oma töö tõttu kokku puutunud kõikvõimalike ideoloogiliste manipulatsioonivõtetega.

Šur näib teadvat, et ideoloogia eesmärk ongi vaid selle vormi enda ühtsus, sest kõik tema korraldatavad miitingud alluvad sellele teesile: ta talutab meeleavaldustele kohale osalejad, paigutab neile kätte loosungid, peab kõne ja seejärel hääletatakse. Vaevumata isegi ülestõstetud käsi üle lugema, kuulutab ta:  ühehäälselt vastu võetud. Tegu oleks justkui ilmselgete absurdietendustega, sest mõlemad naised tunnistavad filmis isegi oma tegevuse tulutust ja küllap mõistavad ka oma potentsiaali perspektiivitust. Ja ometi nad teevad seda, mida nad teevad. Miks siiski?

Kuna Lidia Pavlovnat võib vaadelda kui Esja Šuri “tehiskaaslast”, siis küsimus tegevuse põhjuste kohta puudutab pigem karismaatilist juhti ennast. Ma kahtlen sügavalt, et Šuri motiveerib pelgalt rahahimu ja vajadus meediatähelepanu järele, sest nagu filmist selgub, oli ta “süsteemivastalisena” teada-tuntud ka juba “Vene ajal”. Pigem seletaksin meeleavaldaja aktsioone sümptomi mõiste kaudu. Nimelt Jacques Lacan leiab, et ideoloogiast ei olegi mitte mingit kasu, ent selle teadmise teadvustamine hävitaks naudingu, mida selline ideoloogiline loobumine eneses kannab. Naudingu tuumaks ongi sümptom. Selle näol on meil tegu justkui šifreeritud sõnumiga, mis on adresseeritud Suurele Teisele, kes eeldatavasti kätkeb endas “kaotatud” tähendust. Šuri juhitav tegevus sobitub pakutud sõnavara mustrisse, sest naised ei tegutse spontaanselt, vaid kõik aktsioonid on oma range ritualiseeritusega on justkui pöördumised kõrgema tähistaja poole. Suure Teise poole pöördumised on nii Esja Šuri esinemine SRÜ Riigiduuma inimtühjas koosolekutesaalis kui ka hagi esitamine Euroopa Inimõiguste Kohtule; üha jälle ja jälle kulutavad naised erinevate saatkondade uksi ning paluvad konsulite eneste juurde audientsile.

Kõigi nende sekeldamiste kasutegur on null, kuid Šur ei heitu, vastupidi — ta naudib mängu ilu täiel rinnal, ning tema huumorisoon lööb eriliselt särama olukordades, kus ta nimetab kohmetunud, kauboikaabus Ameerika konsulit lõhnavaks preerialillekeseks või hindab paraadil marssivate  Eesti sõdurpoiste füüsilist kapatsiteeti vesiseks. Esja asjakohane joviaalsus paigutub tekstuuri, sest sümptom ei ole ainuüksi Suurele Teisele adresseeritud kodeeritud sõnum, vaid ta on ühtlasi subjekti viis organiseerida oma naudingut.

Vaevalt, et autor selle filmi kontseptsiooni väljatöötamisel sümptomi mõistest lähtus, ent lisaks eelkirjeldatule, on loosse “sattunud” veel kaks vägagi lacanlikult tähenduslikku episoodi. Ühes neist topivad vanaprouad endale pensionäride sööginurgas toitu suhu, samal ajal silmanurgast kiivalt jälgides publikule epateerivat Arnold Oksmaad, ja teises tuuakse ”Šur & co” kontorile naistepäeva kingiks vana kirjutusmasin, tervitussõnadega: “Teil jääb alati millestki puudu!” Psühhoanalüüsi seisukohalt vajab tühi koht Teise sees ehk puudujääk pidevalt “toidet”, ja ta tasalülitub hetkel, kui subjekt aktsepteerib, et tema olemisel ei ole Suure Teise antud õigustust. Ent painest vabanemine ei ole nii lihtne, sest kuna sümptom on ühtlasi subjekti viis organiseerida oma naudingut, siis just seetõttu polegi subjekt valmis oma sümptomist loobuma.

Esja Šuri võtmelise sümptomi tõlgendust “Meeleavaldajast” ei leia — dokumentalist pole üldjuhul psühhoanalüütik ning tema käsutuses olevate instrumentide ehk erinevate kinematograafiliste kirjelduskeelte abil on portreteeritava traumaatilise tuumani jõudmine kaunis keeruline ja küllap ka ebapraktiline. Kuid vaatamata tõsielufilmi piiride tunnetamisele, jäi pärast selle filmi vaatamist kripeldama küsimus: mis on siiski see algpõhjus ja tõukejõud, mis paneb teatud etnilise kuuluvusega indiviidi teises sotsiaal-kultuurilises ruumis ennast sel viisil teostama. Ja seda võib omakorda pidada süptomaatiliseks, et teatav teosesse kodeeritud “puudujääk”, soovide rahuldamatus ja mõtete edasikestmine pärast teose enese lõppemist, teebki sellest filmist just hea filmi.

MEELIS MUHU (sünd. 11. augustil 1972 Paides) on lõpetanud 1992 Tallinna Kommertskooli ärijuhina ja 1996 Tallinna Pedagoogikaülikooli lavastajana ning ühtlasi samas kaheaastased reklaamikursused. Ta on töötanud Tallinna Filharmoonias, MTÜs Timur ja OÜs In-Ruum, 8. oktoobrist 2003 on ta Kultuuriministeeriumi filminõunik. Alates 1994. aastast on ta olnud seotud mitmete teleprojektidega ETVs ja „Kanal 2s“ nii kaasautorina kui ka produtsendina. Filmid: 2000 „Suur õde“ (produtsent); 2003 „Meeleavaldaja“ (režissöör ja produtsent); 2003 „Parema elu nimel“ (produtsent, töös); 2003 „Kuum august („Eurobuss)“ (režissöör, töös).