RAHUAASTA SUVI

Talvised meenutused suvistest tegudest

MARGIT ADORF

               Sel suvel toimus Valgamaal, Otepää külje all Vidrikel, revolutsioon. JAAK KILMI ja RENE REINUMÄGI tegid ajalugu sellega, et panid kuuks ajaks püsti ligi 600-pealise laagri „SIGADE REVOLUTSIOON”. Filmi viissada osalist sõna otseses mõttes elas selles filmis sees. Niisugust asja pole siin varem nähtud.

               Filmiringkondades liikujaile pole vahest enam uudiseks, et alguses paika pandud kindlad plaanid paisati juba esimestel võttepäevadel pea peale, stsenaarium hoiti tagataskus, kuid seal näpuga järge ei aetud. „Olid vaid mõned üksikud stseenid, mis nõudsid visuaalses plaanis ettemõeldust kinnipidamist,” nõustub Jaak Kilmi, lisades, et 90 protsendi ulatuses kujunes see film võtteplatsil, näitlejatest lähtuvalt. „Me ei hakanud stsenaariumi noortele näitlejatele külge pookima, sest nemad on ju palju elusamad kui meie stsenaarium,” põhjendab ta otsust. Filmi suurimaks võluks on juhuslikkus — loodi stsenaariumis soovitud situatsioon ja see võeti kiiresti dokumentaalses laadis üles. On stseene, mida sai filmida vaid korra, duubliteta.

               Kilmi peabki dokumentaalsust selle filmi kõige suuremaks ekstravagantsuseks, kuna see tingis suure filmilindi kulu, algselt 100 minuti pikkune film on kinolinale jõudes tõenäoliselt 20 minutit pikem. „Aga niimoodi me saime kätte elususe ja elusus on mängufilmis sageli suur ekstravagantsus, kuna seda on vähe. Mängufilmid on sageli liiga läbimõeldud ja mõjuvad kunstlikult. Meie noored olid väga kinematograafilised ja said oma ülesannetega hästi hakkama,” kiidab Kilmi. Ta möönab, et kõhe tunne oli alguses viiesaja noore peale mõelda, kuid arvab nüüd, et mõnikord on viiesaja inimesega mugavam filmi teha kui viiega.

               Filmi produtsent Anu Veermäe hindab täispika mängufilmi finantseerimisest keerulisemaks inimsuhete rägastikku, sest sellist kogemust, kus nii palju inimesi nii tihedalt ja nii pikka aega järjest koos elab, vaevalt kellelgi on. Suurem osa võtteist filmiti öösel või varastel hommikutundidel, noortel oli võtteplatsilt lahkumine filmimise perioodil keelatud, mobiiltelefonide kasutamine oli piiratud akulaadimise võimaluse tõttu limiteeritud, ainsaks sidevahendiks oli kirjade kirjutamine, mida e-mail’i põlvkond polnud varem teinud, lähim internetiühendus asus võtteplatsist kaheksa kilomeetri kaugusel... Noored, kellest paljudel polnud aimugi, mida tähendab elu laagris, said tasapisi seda kõike omal nahal järele proovides rolli sisse elada. Põhinäitlejad ehk Krootuse rühm saabus ülejäänud massist nädal aega varem kohale, nemad pandi ka heina tegema. 

               Võin kinnitada, et vanadest malevahaidest tänaseks üle keskealiste ajakirjanikuhärrade kartus, et tänapäeva noor ei tea malevaelust ja laagritest essugi, seega ei saa nad malevaelu mängida ja seega ei saa filmist head nahka, on alusetu. Noored on noored, olenemata sellest, missugune on aeg nende ümber, nende elu põhiteemad jäävad samaks. Lubjakad astuvad pähe, südameis süttib hulluks ajav armastus, hinge piinab maailmavalu ja kätes kiheleb soov midagi muuta. Võib kindlalt öelda, et „Sigade revolutsioonil” kuu aega telklaagris elanud noored on täna palju avarama pilguga, see film muutis nende maailma. „Ma usun, et pärast seda filmi mõtlevad noored teistmoodi kui varem,” kinnitab ka Kilmi. Kui paljud endale võtteplatsilt kinopisiku külge said, on raske aimata, kindlasti on praeguste viieteistkümneaastaste seas aga kümmekond noort, kes soovib saada filmikunstnikuks, operaatoriks, režissööriks, valgustajaks... „Sigade revolutsioon” väärib oma muutusi ennustavat nime.

               Filmi pressiesindajana ei tahaks ma tublide ajakirjanike kirjutatule omalt poolt midagi lisada — meedia on ära teinud nii vägeva töö, et mõnigi on kurtnud: kopp on ees. Kollektsiooni trükis ilmunud artiklitest ning põhjaliku ülevaate filmis osalenutest leiate koduleheküljelt www.sigaderevolutsioon.ee, samas võib jälgida ka noorte endi vahetuid reaktsioone filmis toimunule (link: kommentaarid). Seal käib praegugi elav vestlus ja nende vahetud emotsioonid tulevad seal paremini esile kui ükskõik missuguses interpretatsioonis.

               „Sigade revolutsioonist” nii naljalt veel ei pääse, sest paralleelselt filmiga valmis ka dokumentaalseriaal, mis läheb eetrisse Kanal 2-s, kokku viisteist osa. Tegevust jätkub nii võtteperioodi kui sellevälisesse aega, võtteplatsile ja väljapoole. Vaatajani jõuab see juba novembri lõpul või detsembri esimestel päevadel. Filmi tegemise protsessi ei saa enam põhjalikumalt kajastada, jäägu hinnangu andmine publiku hooleks. Küllap see film lõpuks ka pärast pikka ootust kohal on.

               Olen palunud oma esimesest filmikogemusest kirjutada võtetel kostüümikunstniku assistendiks olnud kaheksateistkümneaastasel Tuulil, kes leiab, et „Sigade revolutsioon“ on midagi enamat kui film:

               Kui teha järjest kolm heategu, ilma et ükski pahandus sinna vahele satuks, kohtad sa võlurit, kes täidab kõik sinu soovid. Vähemalt nii kirjutas Nikolai Nossov raamatus “Totu Päikeselinnas”. Tundub, et noored, kes sel suvel „Sigade revolutsiooni“ võtetele valiti, olid teinud kolm heategu, sest nii imelist koolivaheaega said nautida vaid vähesed.

               Filmipere ei ole sellele grupile liialdatud nimi, sest elati ju mitu nädalat ühistes tingimustes ning oma rühmast saigi perekond. Kui mõni võõras võttele sattus, oli see kohe näha tema ekslikust käitumisest ja imestunud näost. Nad ei saanud aru, kuidas filmirahvas nii kannatlikult ja osavõtlikult suutis võttel püsida, kuigi väljas oli vaid paar kraadi sooja. Pigem olid külalised need, kes nurisesid. Näitlejaid aga võis leida hommikuti puu alt magamast, sest eelmine võte oli liiga pikaks veninud, ning neid ei kõigutanud seegi, kui järgmisel ööl kõik kordus.

               See, mis teeb „Sigade revolutsiooni“ eriliseks ja ainulaadseks teiste filmide seas, on aga tegumood. Stsenaariumi võis lugeda vaid kakskümmend kuus noort viiesajast, ülejäänud said võtte sisust teada mõned minutid enne filmilindi käivitumist. Huvitav on veel see, et palju filmis toimuvat on stsenaristid ise läbi elanud. Näiteks on seaaugu nägemist, millest tuleb filmis pöördepunkt, kogenud Reinumägi isiklikult. Ainult tol korral oli augus kolm korda rohkem sigu.

               Nii ongi valminud Eesti järgmine mängufilm, mis tõotab tulla üks paremaid omalaadsete seas. See toob kindlasti paljudele mälestusi ja on eeskujuks kõigile eesti filmitegijatele. Ja kui meenutada, et juba võtete lõpul korraldasid noored järgmist kokkutulekut, siis tundub, et ka neid ei jätnud see külmaks. See suvi oli viiesajale noorele üks meeldejäävamaid ja need on sõnad nende endi suust.