RIDLEY SCOTT
DAVID STRATTON
Ridley Scott on filmire˛issöörina tuntud oma julgete stiilsete võtete poolest; tema teostele annavad kordumatu võlu dünaamilised kaadrid ja jõulised valgusrakursid, rääkimata suitsust, mille dramaatilistesse efektidesse kinolinal on ta eriliselt kiindunud. Kõigepealt oli Scott tuntud reklaamiklippide tegija teles, seejärel ütles kõva sõna ka mängufilmide autorina. Kuigi tema kahekümne viie aastaga kogunenud looming ei ole tasemelt kõige ühtlasem ja mõnda neist stsenaariumidest, mille kallal ta töötanud, on hinnatud ka madalamaks rahuldavast keskmisest, on publikule iga uue Ridley Scotti teose valmimisega garanteeritud siiski kordumatu filmielamus. Neil kordadel, kui tema kasutada on olnud piisavalt tugev materjal, näiteks nagu “Tulnuka”, “Thelma ja Louise’i”, “Gladiaatori” ja vaieldavalt ka “Blade Runneri” puhul, on tulemus mis tahes vaatenurgast võetuna ikkagi olemuslik kinematograafiline saavutus.
Ridley Scott sündis 30. novembril 1937. aastal Northumberlandis, linnas nimega South Shields. Ka tema noorem vend Tony Scott (sünd. 1944) on filmire˛issöör, kelle vändatud on “Tippkutt” (Top Gun, 1986) ja “Riigivaenlane” (Enemy of the State, 1998). Ridley Scott oli varasest noorusest peale aldis kaunitele kunstidele ja õppis West Hartlepooli kunstikolled˛is ning ka Londoni Kuninglikus Kunstikolled˛is. Teda tõmbas televisiooni poole ning 1960. aastate keskel läks ta BBCsse tööle dekoratsioonikunstnikuks. Peagi re˛issööridiplomi omandanud, hakkas ta saama ülesandeid niisugustes populaarsetes seriaalides nagu “Z Cars”.
Scott lahkus BBCst, et rajada oma kompanii ja hakata telereklaame tegema, ning varsti oli tal sel alal võimas reputatsioon. Tema koostatud klipid ”Hovis Bread” ja ”Strongbow Cider” said kuulsaks tänu julgele omanäolisusele. Ka filmimehekarjäär algal Scottil aplombikalt, kui ta debüüt ”Duellandid” (The Duellists) võitis 1977. aastal Cannes’is parima debüütfilmi auhinna. Tegemist oli ambitsioonika Joseph Conradi lühiromaani ”Auküsimus” (The Point of Honour) mugandusega, mille taga seisis David Puttnami Enigma Productions ja milles oli tähelepanuväärse kaameratöö teinud Frank Tidy. Film kujutab endast kahe prantsuse ohvitseri (Keith Carradine, Harvey Keitel) vahelist pikaaegset vihavaenu, mis ajendab neid kurnavail sõja-aastail 1800—1816 pidama rea halastamatuid duelle.
”Duellandid” on rohkem kui ilmekas ajalooline pala. Film on visuaalselt väga kütkestav, osavalt kasutatakse lähivõtteid ja vabas õhus ei jää maaliline ümbruskond kaamerale märkamata. Gerald Vaughan-Hughesi stsenaarium jätab paraku kasutamata vaheda iroonia (ja ka mõned päris olulised lõigud sündmustikust), mis esinevad Conradi originaalis. Sellega asendub võitlejate vaimulaadi analüüsiv psühholoogiline draama võrdlemisi pealiskaudse, kuigi täiuslikult teostatud action’iga.
Iseenesest on problemaatiline ka Carradine’i ja Keiteli kutsumine filmi; kumbki neist ei mõju puhastverd prantslase osas eriti veenvalt, kuigi mõlemad mängivad meisterlikult. Nende ameerikalikkust toonitab briti näitlejate esinemine peaaegu kõigis kõrvalosades. Näiteks Albert Finney, Robert Stephens ja Edward Fox on eranditult hoopis teistsuguse näitlejakoolitusega.
Oma puudustele vaatamata oli ”Duellandid” avalöögiks piisavalt mõjukas ja kahe aasta pärast tõestas Scott oma andekust tohutult eduka ”Tulnukaga” (Alien, 1979) — filmiga, mis andis rohelise tee uues ˛anris 20th Century Fox’ile ja staar Sigourney Weaverile. Dan O’Bannoni stsenaarium ei ole tegelikult muud, kui üks versioon tuntud Vana Pimeda Maja loost, kus mitte kõige üksmeelsem rühm inimesi on justkui lõksus ja peab toime tulema ähvardava hädaohuga, mis neid ühekaupa hävitab. Kuid kummitustemaja asemel paigutas O’Bannon tegelased kosmoselaeva ”Nostromo” pardale. Seda juhib seitsmeliikmeline meeskond ja kompuuter nimega ”Mother”. Kusagil aga varitseb võigas, ablas koletis. Stseen, milles elukas paiskub välja õnnetu Kane’i (John Hurt) rinnast, on üks meeldejäävamaid kogu filmiajaloos.
Scotti ”Tulnukas” erineb tugevasti seeria järgmistest filmidest, eriti James Cameroni kärarikkast teosest ”Tulnukad” (Aliens, 1986). Ennekõike annab Scotti suurepärane näitlejakoosseis sügavust algselt võrdlemisi kahvatult kujutatud ohvritele, kellest on eriti peenelt välja töötatud Hurt ning Ian Holmes. Viimane on laeval teadlane, kes hiljem, kui vaatemäng meie silme ees suurejooneliselt edasi hargneb, hoopis androidiks osutub. Mitmed kaasaegsed kriitikud kutsusid Howard Hawksi vaimu tunnistajaks tookord veel üsna haruldasele nähtusele — sportlikult tugevale naiskangelasele (Weaver), kes mitte ainult ei ela kauem kui kõik mehed, vaid kelle sitkus ja meelekindlus ei jää sugugi alla tema ilule.
”Tulnuka” tähtsaim staar on aga kahtlemata H. R. Gigeri elukas, kusjuures Scottil jätkus arukust — erinevalt oma mantlipärijaist — inetut koletist nii vähe kui võimalik vaataja silma alla lasta. Publikut järk-järgult aina tugevamini pihtide vahele pigistades õnnestus Scottil harukordne asi: väga edukas ja samas intelligentne kassahitt.
Scotti järgmine film ”Jooksja noateral” (Blade Runner, 1982) pakkus veel teaduslikku fantastikat, mida iseloomustasid taas androidid juhtivais osades. Kahjuks tekkis seekord seoses tootmisega mitmeid segaseid asjaolusid, re˛issööril olid stuudios kokkupõrkeid närviliste administraatoritega, kes ei olnud nõus tema lähenemisnurgaga teemale; eriti filmi lõpuga, mida nad pidasid väheütlevaks. Lõpuks tuligi film välja versioonis, mida Scott ise heaks ei kiitnud hoolimata sellest, et temast oli saamas kultusre˛issöör (mida võib öelda ”Thelma ja Louise’i” autori kohta).
Filmi algmaterjaliks oli Philip K. Dicki romaan ”Kas androidid näevad und elektrilammastest?” (Do Androids Dream of Electric Sheep?), ent stsenaariumi autorid Hampton Fancher ja David Peoples loobusid romaani mitmeist olulistest vaatenurkadest. Endine “jooksja noateral” (politseinik) Rick Deckard (Harrison Ford) saab korralduse üles otsida ja hävitada grupp androide ehk nn “koopiaid”. Viimaseid on peaaegu võimatu eristada pärisinimestest. Omal ajal toodetud Tyrelli korporatsiooni poolt selleks, et neid avakosmoses orjatööjõuna kasutada, on “koopiail” keelatud oma jalga Maale tõsta ja kui nad seda teevad, hävivad nad lõpuks iseeneslikult.
Vahelduva eduga toimub põnev tagaajamine mööda 2019. aasta Los Angelese süngeid, vihmaseid tänavaid. Vägesid juhatab nurjatu Roy Batty (Rutger Hauer). Filmi 1982. aasta versioonis oli olulisel kohal ka film noir’i tüüpi jutustajahääl Fordilt, millest loobuti, kui re˛issööri esialgne versioon lõpuks 1993. aastal ilmavalgust nägi.
Ehkki ka intriigis on põnevaid momente, tagab “Blade Runneri” kestva populaarsuse ilmselt eelkõige see kahkjas ning rõõmutu tulevikunägemus, mille Scott lõi koos oma meeskonnaga, lavastuskunstnik Lawrence G. Paulli, eriefektide spetsialisti Douglas Trumbulli ja operaator Jordan Cronenwethiga. Filmitegijate sünges versioonis näeb L. A. välja nagu vettinud Hong-kong (toodetud koostöös sir Run Run Shaw’ga) ning jaht ärakaranud robotitele toimub ehtsas maapealses põrgus rõskete, rahvarohkete, suitsuste ja klaustrofoobiat tekitavate tänavate taustal.
“Blade Runner” ja Scotti järgmine film “Legend” (Legend, 1985) on omavahel samuti seotud: “Blade Runneri” re˛issööri lõppvariandis on Deckardi unenägu ükssarvest, ning “Legendi” tegevus toimubki eelajaloolisel ajal, mil ükssarvede viimane paar on maakeral hävimisohus. Kõige vähem vaadatav Scotti filmidest — ilmselt mõjutatud Tolkienist ning “Beowulfist”, on iseloomustav “Legend”; seda iseloomustab vahest kõige ilmekamalt noore Tom Cruise’i mängitud Jack — poiss, kes elab metsas täielikus harmoonias ümbritseva keskkonnaga. Kui allmaailmas elav Pimeduse Valitseja (Tim Curry) käsib kurjal mäevaimul Blixil (Alice Playten) endale ükssarvede sarved tuua, saab süütu Lili (Mia Sara) kaudselt isase ükssarve surma põhjustajaks, mille tagajärjel algab kohe Jääaeg.
Kummalisel kombel on see ülemlaul muistsele ajale, mil loodus kõigi üle valitses, filmitud algusest lõpuni “Pinewoodi” stuudio tasasel laval. Sellele visuaalselt nii lopsakale (operaator Alex Thomson, lavastuskunstnik Assheton Gorton) ja teravmeelsete make-up-efektidega (Rob Bottin) muistsele saagale, mida ilmestasid haldjad, elfid ning mäevaimud, sai saatuslikuks William Hjortsbergi stsenaarium, mis jäi nõrgaks, mõjudes kohati lausa anakronistlikult, ning Cruise’i läägevõitu kangelane. Sellegipoolest on “Legend” jätnud meile ühe ekraaniajaloo ehedaima kuradi Curry sarvilise, kollasesilmse, kapjadega tegelase näol, samuti helilooja Jerry Goldsmithi toreda saatemuusika.
Oma esimese kaasaega kajastava filmi tegi Scott 1987. aastal; see oli stiilne põnevik “Keegi jälgib mind” (Someone To Watch Over Me). Sisult üsna tavaline — abielus politseinik riskib kaotada oma seadusliku naise (Lorraine Bracco), kui armub ühe mõrva tunnistajasse (Mimi Rogers), kes on ta kaitsealuseks määratud. Scott filmib talle omase energiaga ning kasutab ohtralt udu, filtreid ja suurejoonelisi õhustvõtteid Manhattanil. Paraku sarnanes see mingil määral teise põnevikuga “Saatuslik veetlus” (Fatal Attraction, 1987), milles mängis Michael Douglas ja mis jõudis kinodesse vahetult enne Scotti filmi. Võib-olla seletab see napp hiljaksjäämine filmi ”Keegi jälgib mind” tagasihoidlikku kassat, mis oleks teises olukorras ehk suurem olnud.
Douglasest sai Scotti põhitegija filmiga “Must vihm” (Black Rain, 1989), õõvastava põnevikuga, mis visuaalselt võlgneb palju “Blade Runnerile” — kõige rohkem ehk aasialiku linna vihmaste tänavate eest (mida on oivaliselt filminud Jan De Bont). Douglas mängib laostunud põhimõtetega New Yorgi politseinikku: vastikut, jõhkrat, ropu suuga, altkäemaksu võtvat tüüpi, kelle ülesandeks on toimetada koos oma veidi sümpaatsema partneriga (Andy Garcia) üks jaapani gangster tagasi Tokyosse. Mees läheb kaduma ja Garcia saab surma (stseenis, mille teostus on vapustav), misjärel Douglas on sunnitud alla suruma oma loomuomase rassismi ja töötama kurjategija kinnipüüdmiseks külg külje kõrval Jaapani võimuesindajatega. Taas suudab Scott visuaalselt koos oma kaamerameeste ja kunstnike meeskonnaga palju rohkem anda kui ebaühtlaselt kirjutatud stsenaarium.
Cannes’i naasis Scott ”Thelma ja Louise’iga, mis esilinastus seal 1991. aastal festivali lõpuõhtul. See feministlik road movie on hoolimata pikkusest osutunud üheks tema edukaimaks ja mõjukaimaks tööks. Oma menu võlgneb ta eelkõige tahtejõulise Louise’ina esinenud Susan Sarandoni ja Geena Davise — tuisupäise Thelma — lopsakale näitlemisele. Need kaks sõpra otsustavad võtta Louise’i 1966. aasta lahtise roadster’i ja oma koduse elu rutiinile vaheldust otsida. Kuid niipea kui nad minema on saanud, üritab üks kantpea Thelmat vägistada ja Louise laseb ta maha. Nüüd tuleb naistel Mehhiko poole põgenema asuda, jälitamas osavõtlik politseinik Harvey Keitel. Enne seda jõuab Thelma veel ühe noore kauboi käte vahel, keda mängib tookord alles tundmatu Brad Pitt, oma esimese tõelise orgasmi saada.
Filmi kuulsa haripunkti juures Suures Kanjonis ei maksa küll sügavamat mõtet otsida, kuid see uhke lõppvaatus omandas siiski mütoloogilise, aastatega kultusfilmini viinud tähenduse ja kinnitas tänu Adrian Biddle’i julgetele maastikuvõtetele veel kord Scotti kui visuaalse stiilimeistri reputatsiooni. Film oli kuue ”Oscari” nominent, sealhulgas parima re˛issööritöö eest.
Nüüd, kui Scottil oli lõpuks võimalus ise valida, mida filmida, tegi ta taktikalise vea, mis jättis tema karjäärile ebameeldiva pleki. Christoph Kolumbuse 1492. aastal toimunud Ameerika avastamise viiesajandaks aastapäevaks valmis kolm filmi: Briti komöödiaseriaal (Carry On…), John Gleni haletsusväärselt nõrk ”Christopher Columbus: Avastusretk” (Christopher Columbus: The Discovery) ja Scotti ”1492: Paradiisi vallutamine” (1492: Conquest of Paradise). Scotti filmi staar maadeuurijana oli Gérard Depardieu. Film libises üle avastusretke ettevalmistustest ja ka merereisist enesest, keskendudes pioneeride seiklustele Uues Maailmas. Enamikus kohtades jõudis Gleni film esimesena ekraanile ja lõikas loorbereid — teenimatult, sest vaatamata mõnedele probleemidele on Scotti film võrreldamatult parem. Kuigi mitte väga sügav, saab sellest vähemalt suurejoonelise eepilise elamuse. Kuid kommertsiaalselt oli see film katastroof.
Pärast seda tagasilangust võttis aega neli aastat, enne tuli välja Scotti järgmine film ”Valge tuul” (White Squall, 1996). Seegi on meresõiduteemaline seiklusfilm, mille tegevus toimub sedakorda 1960. aastatel. Lugu rikaste perede lastest, kes veedavad oma viimast kooliaastat Kariibi merel ja Vaikse ookeani lõunaosas jahiga seilates. Stsenaariumi autoril Todd Robinsonil on raskusi sellega, et lasta noorukite elu huvitavana paista — see tähendab seni, kuni hirmus torm jahi uputab ja selles hukkuvad neli õpilast ning kapteni (Jeff Bridges) abikaasa (Caroline Goodall). Torm, ehkki seda ületasid hiljuti ”Täiusliku tormi” (The Perfect Storm, 2000) hämmastavad eriefektid, on ka Scotti filmi raison d´źtre ning sellisena päris meeldejääv.
Filmi ”G.I.Jane” (1997) kallal töötas Scott koos vastutava produtsendi ning peaosatäitja Demi Moore’iga. See on jõhker lugu naisest, kes teeb läbi mereväe eliitlahinguväeosade ränkraske treeninguprogrammi, mille juurde kuulub alandus ja peks peaaegu piinamiseni, ning seda kõike mängib Moore vapralt ning ägedalt. Treeningustseenid on meeldejäävad, kuid hiljem, kui kangelanna leiab end juba Liibüas teenimas, vaibub see jõuline dramatism kahjuks tugevasti. Nii nagu Tony Scott filmiga ”Tippkutt”), ei suuda ka Ridley Scott kahjuks piisava kriitikaga vaadelda ameerikaliku militaarpatriotismi avaldusi araabiamaailmas.
Selle aja peale vajas Scotti karjäär mingit tõuget, milleks sai ”Gladiaator” (Gladiator, 2000). Selle võiduka eeposega äratas Scott taas iseseisvalt ellu filmide tsükli, mille tipus olid ”Ben-Hur” (1959), ”Spartacus” (1960) ja ”Rooma impeeriumi allakäik” (The Fall of the Roman Empire, 1964). ”Gladiaator” on peaaegu ”Rooma impeeriumi allakäigu” uus versioon ja taastab ˛anri kogu selle õilsuses tänu intelligentsele stsenaariumile, Russell Crowe’i vahvale näitlemisele ning väga stiilsele re˛issööritööle.
Crowe mängib vaprat sõdurit Maximust, kes on lojaalne surevale Marcus Aureliusele (Richard Harrise liigutavalt mängitud roll). Tema kõrval tegutseb keisri tasakaalutu poeg Commodus (Joaquin Phoenix, täiuslikult vastik kuju), kes röövib Maximuselt kõik, mis talle kallis on. Endine väepealik peab nüüd uuesti nullist alustama — gladiaatorina, keda treenitakse Proximo koolis (Oliver Reedi suurepärane hüvastijäturoll) — ning leiab end lõpuks Rooma areeni esivõitlejana, mis põhjustab Commoduse pahameele ning frustratsiooni.
Stseenid võitlusareenil on tähelepanuväärseimate hulgast, mida meile on kinolinal eales näidatud. Moodsa arvutitehnoloogia toel viib Scott meid kaamera abil sellesse valdkonda, kus vaprad mehed võitlevad elu ja surma peale. Gladiaator on oma Oscareid väärt, samuti Crowe. Scott jäi “parima re˛issööri auhinnast” ilma nähtavasti sellepärast, et kujukese sai Steven Soderbergh ”Narkoäri” (Traffic, 2000) eest.
Pärast seda võidukäiku oli vist paratamatu, et Scotti versioon Thomas Harrise kentsakast romaanist ”Hannibal” (2001) mõjus pettumusena. Kindlasti on see film nõrgem teistest omataolistest, milles kangelaseks seesama Harrise Hannibal Lecter (Michael Manni jube ”Inimeste jahtija” — Manhunter, 1986, ning Jonathan Demme’i küüsi närima panev ”Voonakeste vaikimine” — Silence of the Lambs, 1991). Kuid viga on raamatus; Scott püüab pakutavale materjalile kohaldada kogu oma stiilset võttestikku — eriti Firenzes, kus Anthoy Hopkinsi halastamatu Lecteri küüsi langeb kurnatud Giancarlo Giannini. Julianne Moore loob kütkestava Clarice Starlingi osa; paraku napib filmis pinget ja lõpuosa aju söömisega mõjub lihtsalt tobedalt.
Scott on sündinud jutustaja ning ka visuaalse nägemise mõttes leidub vähe neid, kes oleksid temaga võrdsed. Nüüd, 66-aastaselt, võib Scott edasi minna mis tahes suunas ning austajad ootavad kogu maailmas põnevusega iga tema uut filmi. Tulnud on ”Allatulistatud ”Black Hawk”” (Black Hawk Down,2001), milles peaosa mängivad Josh Hartnett ning Ewan McGregor.
DAVID STRATTON oli aastail 1966—1983 Sydney filmifestivali juht, samuti SBS TV nädalaprogrammi ”The Movie Show” kaasteadustaja. Ta kirjutab retsensioone väljaannetele “Variety” ja “The Australian” ning loeb filmiajaloo loenguid Sydney ülikoolis.
Aastaraamatust “Variety International Film Guide 2002” tõlkinud
VAPPU THURLOW