VASTAB ALEKSANDER RJABOV

Eesti  tuntud klarnetist, džässi guru ja pedagoog Aleksander Rjabov jõudis lõppeval aastal auväärsesse ikka — 75 aastat. Nagu järgnevast intervjuustki selgub, on ta mänginud  kakskümmend aastat ERSOs, olnud mitmete ansamblite asutaja ja juht. „Metronoomiga“ võideti 1957. aasta ülemaailmsel noorsoo ja üliõpilasfestivalil teine preemia, samal, mil Eino Tambergi „Concerto grosso“ sai esimese preemia. Džässi ja klassikat ühendanud ansambli „Synthesis“ kontserte mäletavad kahtlemata paljud meist. Mõnegi hiljem väga tuntuks saanud muusikule on innustust andnud just Aleksander Rjabov ja toonud siia esinema mõnegi nimeka džässisolisti väljastpoolt Eestit. 1975. aastast, s.o  G. Otsa nim Tallinna Muusikakooli  estraadiosakonna asutamisest peale on ta olnud samas õpetaja ja kergemuusika orkestri juht.

Millest algas teie muusikahuvi?

Sellele on raske vastata. Täpselt ei mäletagi. Tean ainult, et niipalju kui ma end mäletan, olen ikka tegelnud muusikaga. Kuueselt mängisin mandoliini ja esinesin laste keelpilliorkestriga „Estonia“ kontserdisaalis. Isal oli suur huvi muusika vastu ja tema tahtis, et ma õpiksin viiulit. Kui ta nägi, et viiul mind ei huvita, muretses ta mulle tollal väga populaarse pilli, bajaani. See aitas mind sõja-aastatel 1941—1945. Olime siis Siberis evakuatsioonis. Just seal, kuhu eestlasi viidi sundpuhkusele. Sööki nappis, nälg oli. Aga mind, poisikest, kutsuti toidu eest suurtele ülemustele mängima. Olin nii väikest kasvu, et ei paistnud bajaani tagant väljagi. Mängisin tolleaegseid laule ja laulsin ka.

Kunagi hiljem, kui olin  juba Eestis tagasi, kutsuti mind millegipärast Ülemnõukogu Presiidiumi tegelastele mängima. Kui ma ei eksi, siis see pidu toimus Konstantin Pätsi kunagises mõisas. Seal oli üks tegelane, kes arvas, et ma peaksin kindlasti minema muusikakooli. Tema saatis sinna kirja ja mind võetigi selle suure pitsatiga kirja pärast muusikakooli vastu peaaegu et eksamiteta. Kuna seal bajaaniklassi ei olnud, soovitati mul õppida teooriaklassis. Ühe aasta õppisingi üksnes teooriat, kiindusin klaverimängu ja  olin usin õppur. Aga 1946. aastal tuli õpingute jätkamiseks valida mingi instrument. Soovitati flööti või klarnetit.

Mul oli juba siis huvi jazz’i vastu. Seepärast valisin klarneti.

Kust see jazz’ihuvi tuli?

Ajendiks sai film “Päikesepaistelise oru serenaad”, mida ma nägin juba 1943. aastal Siberis. Õppisin kärmelt bajaanil selle meloodiaid mängima. Need viisid mind hiljem muusikakoolis kokku Peeter Sauliga. Tema mängis klaverit ja mina bajaani. Mängisime samu filmimeloodiaid.

Suurem huvi jazz’i vastu tekkis siis, kui tutvusin Uno Naissooga, kes juhendas ansamblit „Swing Club“. Arne Oit mängis selles kitarri, kuid tuli miskipärast ansamblist ära ja mind kutsuti teda asendama. Naissoo õpetas mulle kitarril mõned duurid selgeks ja nii saigi minust „Swing Clubi“ kitarrist. Peeter Saul aga õppis kontrabassi ära. Naissoo, kes  oli meist paar kursust eespool, mängis ise selles ansamblis akordioni. Meie esimene tähtsam ülesastumine oli 1948. aastal nn muusikalisel kohtumisel ansambliga „Mickeys“, mida juhatas Ülo Raudmäe. Hiljem hakati seda kohtumist nimetama festivaliks. Ajad olid ärevad, meil olid vahipostid väljas — kokku oli lepitud, et kui tullakse kontrollima, mida me teeme, siis tõmbame ruttu välja mingid marksismi-leninismi raamatud ja teeme näo, et omandame poliitilisi teadmisi. (Rjabov naerab laialt.)

Niisugune oli siis kõige esimene jazz’ifestival Eestis. Muide, meie kohtumine toimus veidi enne esimest  Newporti jazz’ifestivali Ameerikas. Meil oli kevadel ja neil sama aasta sügisel.

Varsti tekkis soov teha oma ansambel. Selle nimeks sai „Metronoom“ ja selles mängisid noored muusikud — algajad nagu ma isegi: Kalju Terasmaa, Hillar Kareva, Arro, kes praegu õpetab Tartus muusikakoolis akordioni. Kitarri mängis Neeme Järvi. Tema langes kohe välja, aga tema vend oli tõeline kitarrivirtuoos — nõnda me tol ajal siiralt mõtlesime.

„Metronoom“ oli üsna samalaadne ansambel nagu „Swing Club“. Aastal 1956 võtsime osa ülemaailmse noorsoofestivali Eesti eelvoorust ja võitsime selle. Kevadel 1957 sõitsime Venemaale järgmisse, üleliidulisse vooru, kaasas tollal mitte veel nõnda nimekad lauljad Heli Lääts ja Kalmer Tennosaar. Seal läks samuti hästi, saime festivalil „Metronoomiga“ teise koha.

Mida te konkursil mängisite?

Repertuaaris oli nii jazz’i kui ka estraadi. Oli eesti muusikat, Evald Vainu ja Boris Kõrveri teoseid. Valmistusime väga põhjalikult, laulsime isegi kvartetiga Uno Loop, mina, Kalju Terasmaa ja Heli Lääts  loo “Suvi talves”. Tennosaar laulis itaalia laule. Kavas oli veel mehhiko ja natuke brasiilia muusikat, ehtsat jazz’i ka. Muidugi nii palju kui seda tollal mängida lubati.

Valter Ojakäär on tihti tsiteerinud kuulsat lauset: “Täna mängid saksofoni, homme reedad isamaa.” Mis aja kohta see õieti käib?

See periood jäi „Swing Clubi“ ja „Metronoomi“ vahele. Fokstrotte ei tohtinud siis üldse mängida. Mängisime menuette, kadrille ja padespanne. Aga eks me püüdsime tantsuõhtutel panna isegi nendes lugudes sisse hot-improvisatsiooni.

Sellest tuli tüli. Orkestri enda sees. Lauljad hakkasid häält tõstma, öeldes, et me mängime sobimatut muusikat, mis juhtkonnale kindlasti ei meeldi. Selle peale tõstsime meie Sauli Peetriga kaabut ja lahkusime ansamblist. Siis tekkiski „Metronoom“.

Eks kiusamist oli palju. Kellelgi tuli pähe isegi mõte asendada estraadiorkestris saksofonid kanneldega. Viis kannelt näiteks. Saksofonide asemel!

Aga aeg läks edasi. 1956. aastal lõpetasin konservatooriumi ja kuigi tahtsin minna edasi aspirantuuri, pakkus Roman Matsov mulle hea koha ER sümfooniaorkestris. Mängisin selles kakskümmend aastat. 1960. aastate algul sündis ka kergemuusikaorkester, mis tegutses viisteist aastat. Tegime kontserte ja salvestusi. See oli lisateenistus, õhtuti tulid mehed kokku ja saime kaheksast üheteistkümneni lindistada.

Meie kõla erines raadio estraadiorkestri omast. See innustas isegi mitmeid heliloojaid spetsiaalselt meile muusikat kirjutama. Näiteks Sõber kirjutas, Hindpere, Vinter ja veel mõned. Isegi Lydia Auster ja Uno Naissoo. Orkestratsiooni  tegin ise. See töö nõudis suurt tähelepanu, sest proovimiseks ja ümber tegemiseks ju aega ei olnud. Asi käis nii: profid mehed, mängivad ühe korra läbi ja järgmise korraga juba linti. Osa neist salvestustest on mu CDdel “All of Me”, „Mõtlen sinule” ja “Palus pohli punetab”.

Mis „Metronoomist“ sai? Säras korraks eredalt ja kadus äkki ära.

Meil tekkisid sisemised tülid, kus mina polnud algataja. Kui saime 1957. aastal  Moskvas ülemaailmsel noorsoo- ja üliõpilasfestivalil laureaatideks, olin mina  ansambli juht, laureaadi nimetus anti aga ainult ansambli juhile. Tekkis nurin: miks Sass (s.o mina) selle diplomi saab, valime teise juhi. Ise kuulsin sellest komsomolikomitees, kui läksin diplomi järele. Öeldi, et näe, peaks sulle paberi andma, aga siia on hoopis üks teine nimi pandud… Pärast festivali saabusid kohe “Goskontserdilt“ kontserdipakkumised—sada kontserti Venemaal. Aga mina lahkusin ansamblist. „Metronoom“ pudenes märkamatult... Naissoo püüdis asja veidi küll koos hoida, aga temagi huvi kadus. Olime oma viis-kuus aastat koos mänginud.

„Metronoomi“ peeti omal ajal moodsaks ansambliks?

Jah.  Mängisime hästi. Meie eeskujuks oli Ernie Felice kvartett. Sellel ameerika akordionimängijal oli ansamblis ka klarnet, kontrabass ja kitarr. Kirjutasime lindilt maha ka tema seadeid, need kõlasid sel ajal tõesti moodsalt.

Venemaal oli sel ajal Tihhonovi kvartett, mille muusikaliseks tipuks oli “Säkkijärve polka”. Ja siis tulime meie ja panime ehtsat svingi! Tamman mängis akordioni, mina klarnetit. Mängisime peast, olime noored ja energilised. Sellest innustus Leonid Utjossov, kes oli 1957. aastal festivali žürii esimees. Ta olevat nõudnud meile esimest preemiat.

1963. aastal innustusite bossanoovast ?

Me tahtsime olla kursis sellega, mis kusagil uut sünnib. Bossanoovat kuulsin esimest korda siis, kui ansambel „Laine“ käis esimest korda Sõprusühingu kaudu Soomes esinemas, mina olin ka kaasas. Meil oli kakskümmend viis kontserti ja sõitsime terve kuu mööda Soomet ringi. Ühe bussisõidu ajal kuulsin raadiost mingit huvitavat ja rütmikat ning sealjuures hästi meloodilist muusikat. Ilma vibrato’ta laulu, musikaalselt esitatud saksofonisoologa. See oli nii soe ja tunderikas muusika, et võlus. Teadustusest kuulsin pärast Stan Getzi nime. See oli Antonio Carlos Jobimi looga “Desafinado”.

Bossanoovat kuulis raadiost ka Uno Naissoo, keda see samuti võlus. Nii see „bossanoova haigus“ meile sisse tuli. Muuseas, põen seda haigust senini. Bossanoovat on hea mängida, seal on aega mõelda. Seal on emotsioone ja lüürikat .

Kas olite Uno Naissooga bossanoova alal konkurendid, kui see 1960-ndatel moodi läks?

Ei olnud. Kõik ju mängisid seda. Tema kirjutas mulle lugusid.

Te olete hea tuttav ja sõber paljude tuntud vene jazz-muusikutega. Kuidas toimub muusikute üksteiseleidmine?

Aleksei Kozloviga tutvusin 1957. aastal Moskvas festivalil olles. Kuulsime teistelt pillimeestelt, et ühes kohvikus Gorki tänaval mängib huvitav ansambel. Läksime vaatama. Nad mängisid head Dave Brubecki stiilis svingi. Pärast istusime ja rääkisime, nagu pillimehed ikka. Kutsusin teda Tallinna. Ühel päeval ta helistas ja oligi kohal. Sealt see algas.

Ka Georgi Garanjaniga tutvusin 1957. aastal Moskva festivalil.  Muusikutele korraldati jõelaeval vastuvõtt. Meid kutsuti esinema. Garanjan mängis tol ajal Saulski orkestris „Tsederi“, mis sai meie järel kolmanda koha. Ta oli noor poiss, tal ei olnud isegi saksofoni kasti, pill oli kaltsu sisse mähituna igal pool kaasas.

David Gološtšokiniga kohtusin 1970-ndate alguses Leningradis. See oli juhus. Mul oli lindistusel vaja klaverimängijat, kes oskaks jazz’i-päraselt mängida. Marju Kuut, kes teda tundis, ütles, et kutsume Dodiku. Saime tuttavaks, meie huvid ühtisid, muusikaline mõtlemine oli sarnane. Mul on üks foto, millele ta on kirjutanud pühenduseks “mõttekaaslasele”. Aga niisuguste piiritaguste mõttekaaslaste seas on ka muusikuid Rootsist ja Norrast — Lars Strand, Håkan Levin ja teisigi.

Keith Jarrett on kunagi väitnud, et jazz’is suhtlevad pillimehed omavahel hoopis vabamalt ja vahetumalt kui süvamuusika puhul.

Tõepoolest, olen märganud, et need, kes mängisid süvamuusikat, jäid tihti omaette ja olid reserveeritumad. Jazz’is, oleme nagu üheskoos, teeme sama asja. Huvi teiste muusikute tegemiste vastu on suurem. Süvamuusikas ollakse kinnisemad. Võib olla seepärast, et igaüks harjutab partiid omaette ja kollektiivsuse tunne on väiksem.

Aga kui käisin Moskvas esimesel Tšaikovski-nimelisel konkursil, siis tajusin küll sellist spontaansust ja vaba õhkkonda nagu jazzi’ski. Van Cliburni ilmumine üllatas kõiki sel määral, et kadeduseks enam ruumi ei jäänud. Kõik elasid talle kaasa.

Kas mängides ERSOs süvamuusikat ja tegeldes samal ajal paralleelselt meelelahutusmuusikaga  te iseendaga konflikti ei sattunud?

Ei. Mängisime lisaks veel kammermuusikat. Asutasime 1957. aastal trio: Evi Ross mängis klaverit, Jaan Reinaste tšellot ja mina klarnetit. Enamasti kutsusime mõne nimeka laulja ka kaasa ning nõnda andsime päris palju kontserte.

Kuidas ikkagi on võimalik kokku sobitada jazz’i ja süvamuusikat?

Kuidagi ikka on. Võtame või Benny Goodmani. Svingi mängides säilis tal huvi klassika vastu. Ma muidugi ei ütle, et tema Mozarti-salvestused olid kõige paremad, aga ometi kirjutas Bartók spetsiaalselt tema jaoks teose “Kontrastid”.

Mulle oli see kindlasti plussiks, et tegelesin klassikalise muusikaga ja sain konservatooriumihariduse. Mu lähenemine jazz’ilegi on teistsugune. Põhimõtteks on, et ka jazz’i tuleb mängida perfektselt, musikaalselt ja õige fraasikujundusega. Mulle ei ole jazz uisapäisa kihutamine — et mängid mis aga pähe tuleb, mis sõrme alla kukub. Ka mängutehnika ei olnud mulle eesmärk omaette. Minu soov oli anda edasi mingi tunne. Ja veel korra pöördun tagasi bossanoova juurde. Selles muusikas on tõesti tunnet… Ja tajus ka Stan Getz. Ma muidugi ei võrdle ennast temaga, aga ta on mulle suureks eeskujuks. Ta ei mängi ühtegi fraasi ebamusikaalselt. Tal on kõiges, mida mängib, mingi eesmärk, mingi tunne on taga.

Seevastu Dexter Gordonit ei taha ma üldse kuulata. Juuksed tõusevad püsti, kui kuulen, kuidas ta meloodiat esitab. See on lame, ei vii kusagile. Ometi on ta väga kuulus saksofonist.

Kas ka klassikalises muusikas on seda, mis teile vastu hakkab?

Loomulikult on. Sa tajud kohe, kui muusika seisab või laul ei vii kuhugi. Aga võtke näiteks Marju Kuut. Ta on väga vähe muusikalist haridust saanud laulja. Kuid tema muusikataju ja teksti mõtestamise oskus on erakordne. See on anne.

Mul on siin terve riiulitäis Buddy De Franco plaate. Ma jumaldan teda. Aga tema moodi mängida ei taha. Võin kasutada mingeid tema nippe, aga mitte teda jäljendada. Aga kui võtta Miles Davis, see, kuidas ta Gil Evansiga koos mängib, tema “Porgy ja Bess”, või süit “Sketches of Spain”—Miles Davis mängib jaheda maneeriga, vähe noote, kuid ta teeb seda musikaalselt. Nootide taga peab olema muusikat. Rohkem tunnet.

Aga klassika juurde tagasi…

Ma jumaldan Mozartit ja Brahmsi, muusikat, kus on väga põnev harmoonia või polüfoonia — see kõik tiivustab. Aga nüüdismuusikat ma lihtsalt ei tunne, see on mulle võõras. Kui ikka huvitavat harmooniat taga pole, hakkab igav. Selles on vist süüdi jazz, sest seal on alati harmoonia väga põnev.

Miks te ERSOst pärast kahtekümmend aastat lahkusite?

Aeg sai täis. Mul olid juba teised huvid, puudusin palju, käisin Leningradis esinemas, puudumine tekitas probleeme. Tegelesin aktiivselt ka oma string-orkestriga ning, piinlik küll, orkestrijuhina pidin teistelt nõudma distsipliini ja töösse süvenemist, ise olin aga halb eeskuju.

Järvigi rääkis,  et Rjabov kirjutab orkestriproovi ajal kogu aeg midagi. Mul oli alati partituur kaasas. Kui oli vaja mängida, siis mängisin, kui dirigent seletas midagi, siis mina tegin sel ajal orkestriseadeid. Nii saigi mu aeg täis.

Palju te üldse olete arranžeerinud?

Pole üle  lugenud. Palju olen teinud bigbändile, string-orkestrile ja väikesele ansamblile.

Aga oma looming?

Seda ei ole. Ilmselt oli mu kriitiline meel sedavõrd arenenud, et ma ei pidanud ennast heliloojaks. Aga Uno Naissoost pidasin küll väga lugu. Kui Arne Oidi muusika oli rohkem estraadikallakuga, siis Naissoo kirjutas  jazz’i, palju instrumentaalmuusikat. Oleme kaua koos töötanud ja palju koos mängnud. Kui olin muusikakoolis õpetaja, oli tema minu ülemus — ta oli estraadiosakonna juhataja.

1970-nendate lõpul oli teil isegi oma ansambel, mis ühendas klassikat ja jazz’i —„Synthesis“.

Juhtus nii, et tulin 1970. aasta vabariiklikul puhkpillimängijate konkursil võitjaks ja Evi Ross, minu abikaasa sai kontsertmeistri preemia. Võitja sai võimaluse soolokontserdiks. Üsna samal ajal oli ka keelpillimängijate konkurss, mille võitja pidi samuti saama kontserte. Võitjatest ja laureaatidest see ansambel moodustuski. „Synthesis“ alustas 1976: mina, Evi Ross, Peeter Paemurru, Jaan Õun, Mati Kärmas. Me tahtsime ühendada jazz’i klassikalise muusika ja tantsuga.

Huvi selle vastu tekkis meil siiski juba varem. Mäletan seda väga hästi, me sõitsime autoga maale, ja kuidas ma järsku ütlesin: „Kuule, mul tekkis idee — teeme niisuguse ansambli, mis mängiks kontserdi ühes pooles  kammermuusikat ja teises osas jazz’i.“ Küllap olin siis egoist ja mõtlesin ainult enda peale — et saan mängida seda ja teist. Kontserdid olid muidugi huvitavad.

Kellel eesti heliloojatest on teie arvates kõige paremini õnnestunud ühendada süvamuusikat jazz’iga?

Uno Naissool. Ta kirjutas mulle spetsiaalse jazz’i-süidi 50. sünnipäeva juubeliks — “Divertismendid”.

Evald Vain selle poole päriselt ei püüelnud, ehkki tema “Kapriis” ja “Kaks karakterit” olid üsnagi jazz’ilikud. Teda lummas string-orkestri kõla. Kord küsis ta mult Andersoni loo “On õnn” noodi, seda laulis Heli Lääts. Selle järgi kirjutas Vain oma laulu “Ei kunagi”. “On õnn” oli aga esimene lugu, mille Heli Lääts suure orkestriga linti laulis. Ta õppis siis muusikakoolis ja ma kutsusin teda: tule proovi.

Marju Kuudi esimese salvestuse “Veebruaris murdub jää” organiseerisin samuti mina. Marju kleepis siis raadios linte. Leidsin ta ühelt noorte lauljate konkursilt, kuhu ta tegelikult ei tulnud laulma, vaid sõbrannat julgustama. Sõelale jäi aga hoopis Marju. Kohtusime hiljem raadiomajas, kutsusin ta stuudiosse, et teeme proovi, järsku tuleb välja. Enne seda andsin talle kuulata Julie Londonit, kes mulle tollal väga meeldis. Marju tabas seda maneeri kohe. Mäletan seda hetke hästi. Vello Meier tegi võtte ja me kõik olime tulemusest rabatud. Nii paljud asjad juhtuvadki — juhuslikult.

Pärast läks teie koostöö ju õige tihedaks

See ei ole saladus, et Julie Londonil tuli välja plaat “Calendar Girl”, kus ta laulis laule aasta kaheteistkümnest kuust, ja selle järgi tegime samasuguse aastaaegade plaadi Marjuga. Seal oli Uno Naissoo lugusid ja mõned ka need, mida laulis Julie London. Nüüd kõlavad need CD-l “Mõtlen sinule”, kus on ka kaheksa pala minu esituses.

Uno Loobi lauljakarjäär tundub samuti paljus seotud just teie tegevusega?

Me oleme vanad sõbrad, mõlemad Kalamaja poisid. Käisime noorena koos poksimas. Tema mängis kitarri ja mina olin juba klarnetist. Käisime suvel Pirita rannakohvikus mängimas. Uno ehk ei pane seda pahaks, kui mainin — lauljaks olin tol ajal mina. Ikka väga kuulus laulja (naerab). Kui me hiljem Tombi klubis tantsuks mängisime, tuldi kuulama mitte minu klarnetimängu, vaid laulmist. “Ka- Ka -Kati”, “El Bajon” ja teised sellised naljakad lood olid, mis rahvale kangesti meeldisid. Sel ajal jooksis populaarne film “Hulkur”, kust õppisin laulud ära ja “Hulkuri laulu” laulsin isegi kontserdisaalis — „india“ keeles (naerab taas)…

Kas bossanoovat laulma pakkus Loop ennast ise?

Ei, mina kutsusin. Tegelikult meeldis mulle bossanoova kõrval ääretult ka string. Ma olin selle lummuses. Ning lauljana oli minu suurim lemmik Nat King Cole. Siis me tegimegi Uno Loobiga Leningradis kaks plaati korraga. Üks oli bossanoovaplaat väikese ansambliga ja teine ballaadideplaat, kus Loop laulis string-orkestri saatel. Väga hea orkester oli, seaded tegin ise, mõned eesti lood olid ka.

Uno Loop on rääkinud, et Eestis kaua aega domineerinud saksa šlaager pole talle kunagi meeldinud. Teie kohta võib vist ka öelda, et “saksa mage” ei ole teie maitse?

“Saksa mage” jah. Meil oli kaks printsiipi. Peeter Sauliga võtsime kohe algusest peale joone, et ei mängi midagi “ti-da”. See on saksa maneer, meie tahtsime sünkopeerida ameerika moodi — „taa-da taa-da taa-da“ — svingivalt. Teine asi oli rütmi hoidmine. Nii ei saanudki koos mängida nendega, kes mängisid „ti-da’d“ ja nendega, kes rütmis jooksma läksid.

Kui jutt läheb svingile, küsib enamik eesti inimesi peaaegu automaatselt kohe — kuidas see on seotud Valgrega?

Tol ajal ei olnud Valgre nii populaarne nagu praegu. Kõige tuntum tema lauludest oli “Saaremaa valss”. See oli tänu Georg Otsale, kes viis selle laulu laia maailma. Soomes ta seda ju lindistas. Aga teised lood… me teadsime neid, teadsime, et Raimond Valgre on olemas. Mäletan teda aastatest 1947—1948, kui ta mängis Emil Laansoo orkestriga Noortemajas tantsuks. Nemad tegid ehtsat, Tommy Dorsey stiilis jazz’i. Emil Laansoo orkestreeris Valgre lugusid. Tundub — võib olla on see praegu küll vaid nostalgiline mälestus —, et kõige paremini esitas tol ajal Valgre laule just Arved Haug. Kõik need “Läbi saju”, “Ei suutnud oodata sa mind”, “Aegviidu valss”… Nad olid Valgrega sõjaväes ka koos.

Valgre laule aitas elustada Ülo Raudmäe, orkestreerides neid muusikalile “Muinaslugu muusikas”. Ilmselt saabus tema muusikale õige aeg hiljem.

Me ei ole veel rääkinud teie pedagoogitööst. Leksikonis on kirjas, et olete õpetanud alates 1955. aastast pidevalt. Kui kaua?

Tegelikult  selle momendini, mil mulle sulg sappa pandi (naerab laia naeru). Kui sain seitsekümmend neli, saadeti mind vanuse tõttu muusikakoolist pensionile. Aga esimesed õppetunnid andsin Tallinna Lastemuusikakoolis juba 1953. aastal, mil õppisin ise veel konservatooriumis. Sealt tuli mul häid õpilasi nagu Karl Loide, Arvo Pilliroog on ju minu õpilane, Lembit Saarsalu, Enn Selgis, Ants Laas, Peeter Saan, Benno Aava, Karl Madis… Et ma tegelesin sel ajal jazz’iga, andsin seda pisikut vist ka nendele. Mul jäi kaks aastat puudu viiekümnest pedagoogiaastast.

Üldiselt olid mul oma õpilastega väga sõbralikud suhted.

Mis on muusikas kõige olulisem — mis teeb muusikast muusika?

Ühese vastusega siin hakkama ei saa. Üks tähtsamaid on mõte. See, miks muusikapala esitada, olgu tegemist siis klassika, jazz’i või popiga. Peab olema mõte ja tunne. Seal peab olema… peenetundelisus, kaasmuusiku kuulamise oskus, kollegiaalsus. Aga kõige tähtsam on: miks ma seda teen? Mida ma tahan sellega öelda? Tähtis on midagi öelda.

Tähtis on ka oskus inimesi end kuulama panna, anda neile edasi seda, mida sa ise tunned. Ja teha seda neile arusaadavalt, et nad selle vastu võtaksid, mida kuulevad, selle servi, mille sa neile heidad.

Mis praeguses muusikas on teisiti kui „omal ajal“?

Põhiline tundub olevat see, et kultuur on allutatud praegu ühele tegurile — raha. Ükskõik mis moel, aga peaasi, et saaks teenida, kasu lõigata. Meil olid omal ajal teised põhimõtted. Elasime vaeselt. Tormasime kogu aeg ühest esinemispaigast teise, mäng siin ja haltuura seal — selleks, et hinge sees hoida. Kuid raha ei olnud kõige tähtsam stiimul.

Muusikas on toimunud vaesumine, kerges muusikas pole ei harmooniat, ei meloodiat, ei…  Tsensoreid ka enam ei ole, kes prahi eemaldaks. See, mida sa hommikuti raadios kuuled, ajab juuksekarvad püsti. „Kuidas sellist asja võib üldse sündida?!“ — mõtled. Kultuursel maal, Eestis! See ajab kisendama!

Tänavalt kutsutakse esimesi ettejuhtuvaid lauljaid raadiosse. Kuuled skandaalidest, sellest, kuidas autorikaitse raha saamiseks surutakse laule jõuga raadioeetrisse.

Meie ei teinud muusikat raha pärast. Olime fanaatikud. Fanatism paneb asjad liikuma. Kuidas me 1948-ndal riskeerisime, kui salaja ameerika jazz’i mängisime. Meid oleks võidud kohemaid „musta bussi“ pista, kui oleks tabatud — igaühele saanuks kümneka soolata. Me mängisime ikka! Ja istusime grammofoni juures, et lugusid maha kirjutada. „Kuldne Seitse“ mängis “Päikesepaistelise oru serenaadi” lugusid nõnda, et need ansambli liikmed, kes oskasid noodikirja ja kel oli mälu, käisid kinos seni, kuni loo kätte said. Partiide ja taktide kaupa lepiti kokku, kes mida kuulab.

Kas raha pärast…? Ei!

Minu 75. sünnipäeva kontserdil mängis orkestris kolmkümmend seitse esinejat ja keegi ei küsinud raha. Pisar tuli silma —mingi fanatismi seeme ja armastus muusika vastu on idanenud ka mu õpilastes.

Küsitlenud IMMO MIHKELSON