EINOJUHANI RAUTAVAARA 75

IGAVIKU IHALEJA

Lõppev aasta oli soomlastele Rautavaara aasta. Praegu maailmas ilmselt tuntuim soomlasest helilooja sai 9. oktoobril seitsmekümneviieseks. Juubeli tähistamiseks tellis Soome Rahvusooper heliloojalt uue ooperi ning 19. septembril jõudis see ka kuulajate-vaatajate ette. “Rasputin” on, nagu nimestki nähtub, XX sajandi alguse Venemaa-aineline teos. Pole kahtlust, et Venemaal toimunu on huvitav ja meelierutav. Müstiline õigeusk on soomlasele peaaegu siinsamas, käega katsutavas kauguses, hoomatav. Ja see on üks asju, mis Rautavaarat eriti huvitab.

Rautavaaras nähakse alternatiivi, kes on osanud ühendada ratsionaalsed kompositsioonitehnikad ja tundelise väljenduse. Seda tunnistab ta ka ise: “Muidugi olen ma kasutanud mitmeid kompositsioonitehnikaid, kuid alati oma stiili raames. Stiil ja tehnika on erinevad asjad.”

Kuidas teos tekib? See on kõrvalseisjaid ikka huvitanud. Oma komponeerimist on Rautavaara kirjeldanud järgmiselt: “See käib etapiliselt. Esmase tõuke saan mingisugusest meeleolust, atmosfäärist. Ma võin selle leida luuletusest, tekstist või oma mälust. Klaveril improviseerides tuleb üsna sageli pähe mingi idee ning see hakkab kasvama. Idee dikteerib materjali, harmoonia, motiivid, teemad. Algusest peale on olemas teose geneetiline kood. Valitud materjalil näib olevat oma tahe, mida mina, helilooja, pean järgima ja respekteerima.

Ütlen oma üliõpilastelegi: “Ärge kunagi forsseerige oma muusikat! Kuulake oma muusikat, oma esimesi ideid. Muusika on tulvil tarkust.”

Teine etapp on seotud ümbritsevate asjaoludega, kultuurikliima, zeitgeist’iga. Näiteks soomlaseks olemine mõjutab minu tööd, samuti ka välismaailmas toimuv. Siis, kolmandaks, tuleb mängu helilooja oskus, kogemused.

Lõpuks on kunstiteos siiski mitteennustatav ja loob oma seadused. Kui ta on valmis, siis pole sinna enam midagi lisada ega ära võtta. Kui teost esitatakse, olen alati tulvil imetlust. Küsin eneselt: kuidas see küll võis sündida? Mina midagi seesugust teha ei suudaks. See pidi kusagil ja kuidagiviisi olemas olema enne, kui mina selle leidsin. Ma ei ole tõepoolest ei ema ega isa, vaid ämmaemand. Üksnes ilmale aitaja.” Ja teisal: “Muusika tekkimine meenutab mulle kangesti looduse toimimist. Ma näen oma aias lilli ja puid kasvamas; minu teosed kasvavad samamoodi. Helilooja pole mitte niivõrd arhitekt kui aednik.”

Peale tohutu naudingu kannab muusika ja annab kuulajale informatsiooni. See info pole aga sõnastatav. Oma veendumust illustreerib ta lihtsa näitega. Kord noore mehena läinud ta koos sõbraga kontserdile. Pianist mänginud tehniliselt laitmatult, kuid sõbra väitel muusikast mitte midagi aru saades. Sõber öelnud, et ei suuda seda, mida ta silmas peab, sõnades väljendada, küll aga võivat ta seda mängida. Istunud klaveri taha ja mänginudki. “See oli esimene kord, kui mulle tuli pähe, et on olemas teine reaalsus, mida võib muusikaga väljendada.” Rautavaara leiab, et muusika on keel sondeerimaks teisi reaalsusi. Järgnev kirjatükk, justkui kreedo, avab veidi põhjalikumalt helilooja salamaailma.

Iga kunstniku töö võib asetada aja ja ruumi koordinaatteljestikule. Kuid ajaline dimensioon on ka historistlik: ühtegi kultuuri ei saa lahutada tema minevikust, see kaasneb kas traditsiooni või antitraditsioonina. Ka läänemaailmas ei ole meil võimalik põgeneda oma juurte eest, kahe tugisamba eest, milleks on antiik, eriti hellenism ning kristlus, mis integreerus eelnimetatusse esimesel aastatuhandel. Nad moodustavad omapärase hübriidi, peaaegu uskumatu, kui mõelda ühelt poolt kelmidele Olümpose jumalatele ja teiselt poolt monoteismile, hallutsinatsioonides fanaatilistele prohvetitele. Mulle on seda hübriidi alati kõige paremini kehastanud Michelangelo “Mooses”: eakas, sarviline kreeka.

Järgnev on apoloogia, kaitsekõne mulle enesele, minu isiklik maailmavaade.

 Aja kulgedes on lääne kultuuri kurjad, rahutud, valelikud jõud muutunud järjest püsivamaks. Kristlus ja üldse religioon näitab oma varjukülgi, kui iga päev võib lugeda kristlaste mõrtsukategudest Jeesuse nimel või moslemite omadest Allahi nimel. Kogu kultuuri iseloomustab hoolimatu barbaarsus. Kõige tülgastavam on loosung, et tegutsetakse religiooni nimel, tülgastav oma valelikkuse pärast. Vajalik on apoloogia.

Kuid kui kultuur tärkab sedavõrd ambivalentsest allikast, nagu seda on see uskumatu hellenite ja Moosese ristumine tuleb arvestada, et sündiv looming on samuti ambivalentne. Õhtumaine muusika tärkas kristliku kiriku rüpes ja ka pärast iseseisvumist kulgeb sageli ikka veel sellega kõrvuti. Isegi kui tegu ei ole enam rituaali või dogmaga, on ta ometi seotud kristluse ideoloogilise sõnavaraga. Ikka veel, isegi modernismiajastu, on meil Olivier Messiaen või Penderecki, ning postmodernismis, ütleme, Arvo Pärt.

Minu lapsepõlves, 1930. aastatel, oli Soome paljuski tõsiprotestantlik, luterlik, pietistlik maa. Teiste sõnadega: kuidagi hall ja kõle, mitte kuigi värviline. Üsna juhuslikult kogesin midagi tulevasele heliloojale väga olulist, ilmutuslikku, minu ees avanes maailm, millest mul seni aimugi ei olnud.

Suvel enne Talvesõda (1939) võtsid vanemad mu kaasa Karjalasse — maale, mis peagi pidi jäädavalt kaduma. Tohutut Laadoga järve saarel oli klooster — Valamo. Sõitsime sinna laevaga varahommikul, nõnda et kümneaastane reelingu ääres seisnud poiss ei näinud enese ümber muud kui üksluist halli hommikuudu. Kuid ootamatult udu hajus ning nähtvale ilmusid kõige imelisemad saared. Nad näisid õhus hõljuvat. Puude vahelt kerkis kuppel, palju kupleid, tornid, mis särasid päikse käes paljudes värvides! Ja siis äkki hakkasid lööma kellad — suured ja väiksed, kostsid kõrged tilinad ja madalad pidulikud kuminad. Kogu maailm oli korraga täis helisid ja värve, nõnda et hing jäi kinni ja enam ei saanud aru, kus oled või mis juhtub. Maailm täis torne, helisid, nägemusi! Ja siis pärast maabumist musta habemega mungad, kummaline keel, valged käigud kloostris, kõrged võlvid kirikus. Neile maalitud pühakud, kuningad, inglid.

Kümneaastaselt kogetu võib kergesti teadvusest kaduda, kuid alateadvus paneb kõik tallele. Alles viisteist aastat hiljem, New Yorgi Juilliardi üliõpilasena, pärast kaht sõda, vanemate surma, lapsepõlve kaudu tuli toonane kogemus, ammu ununenud pilt alateadvusest välja. Kuid mitte niivõrd koduigatsusest Helsingi kui kogu Soome ja Euroopa (kus ma olin juba jõudnud käia ja mitme pool elada) järele. Tõsi, Ameerika oli ahvatlev ja külalislahke, kuid esimest korda mõistsin, et Euroopa miljöö on minu jaoks õige, minu kodu ning et ma igatsen selle järele.

Läksin Manhattanile raamatukokku, et teda vähemalt mõnest raamatust või pildilt leida. Juhuslikult sattus pihku saksakeelne kunstiraamat “Ikoonid” ning kohe elustusid mälestused Valamo kloostrist. Enamik pilte selles raamatus olid Bütsantsi ikoonid, täpsemalt Konstantinoopoli kultuurist, ning minule said need sellel 1955/56. aasta talvel Manhattanil tohutuks inspiratsiooniallikaks. Üks ikoon teise järel muundus klaverimuusikaks.

Kuusteist aastat hiljem kohtusin ortodokssemaailmaga taas, kui minult telliti ortodokslik vigiilia¹. Ülesanne tundus huvitav — õigeusu teenistus varakristliku kiriku järglasena oma arhailisuse, sünkjalt-rõõmsa hõõgusega köitis mind. Esiettekande päev sattus juhuslikult Ristija Johannese surmapäevale. Need tekstid sisaldasid uskumatuid, naiivselt-tahumatuid kujundeid, müstilist sügavikku, käänulist draamat.  

Vanimat kirikumuusika pärandit uurima hakates avastasin bütsantsi traditsioonist täiesti üllatuslikke asju! Pöörased glissando’d, mikrointervallid, elavad rütmid. Õigeusu kiriku tänane harmooniliselt ja ka meloodiliselt vaene laulmisviis, millega ollakse juba lapsest peale harjunud ning mida peetakse pühaks traditsiooniks, on, vastupidi, väga hiljutise uuenduse tulemus. Tsaari käsul tõid Verdi stiilis koolitatud õukonnamuusikud, nn Peterburi koolkond, XIX sajandil reformiga kirikusse lõputu IV-V-I astme harmooniale tugineva laulmise, mida kuuleme kirikus praegugi. Mina tahtsin oma teenistusmuusikasse tuua vana bütsantsi tehnika. Selle vahendid juhtusid olema samad mis minu kaasaegsel avangardil.

Minu taust on luterlus, kuid ma ei ole kunagi kuigivõrd muretsenud erinevate usutunnistuste pärast. Ilmselt on minu oikumeeniline hoiak erinevate kirikute suhtes tingitud ükskõiksusest nende dogmade ja ideoloogia vastu. Mulle oli kõige olulisem arhailisus, õhustik. Olen vist paljuski rohkem helilooja kui inimene. Olen oma muusikale saanud alati tõuke mingist kontsentreeritud atmosfäärist — olgu see siis kokkupuude mingi luuletuse, mälestuse, pildi, situatsiooni või loodusega — ükskõik millise mõjuva nähtusega.

Wladimir Vogel, minu kompositsiooniõpetaja Asconas, ei mõistnud mind, kui rääkisin talle, et kavatsen kirjutada meeskoorile „Ave Maria“. Ta ütles selle peale pahakspanevalt: “Taevake, kui sa peaksid kohtama mõnd Ascona preestrit, siis näeksid millise hirmsa kombinatsiooni moodustab usk ühendatuna võhiklikkusega…” Taipasin, et keset Prantsuse-Itaalia-Austria katoliiklust elav juut ei saanud mõista minu tekstivaliku põhjusi — katoliiklusest õhkuva poeetilisuse ja eksootilisuse tõmmet põhjamaisest luterlusest pärit inimesele. Seletasin nii vanasse traditsiooni kuuluva teksti semantika ei ole komponeerimisel suur väljakutse; tekst oleks siin üksnes neutraalne, vokaal… Lõpuks lubati mul ikkagi teha „Ave Maria“².

Ladinakeelne tekst on kosmopoliitiline ega vaja tõlkimist. Kakskümmend aastat hiljem, 1978 kirjutasin teose „Canticum Mariae Virginis“, kus on kombineeritud tekstid „Ave Maris Stella“ ja „Gaude Maria Virgo“. Kuid mul on ka teoseid, sealhulgas instrumentaalseid, mille pealkiri pärineb liturgilisest traditsioonist. Näiteks „Requiem in Our Time“, mille kirjutasin veel tudengina 1953. aastal. Seda nimetatakse “Rautavaara läbimurdeteoseks”. „Requiem“ võitis heliloomingu konkursi Ameerikas³. Minu side selle teose ja osade pealkirjadega („Hymnus“, „Credo et dubito“, „Dies irae“ ja „Lacrymosa“) on väga isiklik, isegi autobiograafiline.

Kõige tõsisem tragöödia minu elus oli ema traagiline surm sõja ajal. See trauma on minu maailmavaadet väga mõjutanud. Tasakaalu leidmine tuli vaevaliselt. „Requiem“ on pühendatud minu emale, see oli missa tema hingele. Sellepärast on ka pealkiri “In Our Time”, mitte aga “of”, nagu mõnikord on kirjutatud.

1970. aastate lõpul kirjutasin “inglite seeria”: orkestriteose „Angels and Visitations“ (1978), kontrabassikontserdi „Angel of Dusk“ (1980), „Playgrounds for Angels“ brassansamblile (1981)⁴. Neist esimeses jätkub dihhotoomia ‘credo et dubito⁵’, mille üle olin mõelnud juba reekviemis, sest minu meelest olid “visitatsioonid” enam ihunuhtlused kui ilmutused⁶; vähemalt kontrastid muusikas näisid sellele viitavat.

Kuna ollakse niivõrd harjunud kitšilike, luigekaelalikult väänduvate, blondide ja öösärkides “inglitega”, siis seetõttu pole minu “inglite seeria” taga olevat fantaasiamaailma tihti mõistetud. Minu poolt silmas peetud inglite asukoht oli midagi seesugust nagu Rainer Maria Rilke luuletustes “Duineser Elegien”, kus “jeder Engel ist schrecklich”. Maskuliinne ja hirmutav. Miks siis? Miks monstrumid nagu need, kes Hesekieli järgi võivad olla nelja näo ja kaheksa tiivaga ning kes on oma olemuselt tulerattad? Küsijale võib loomulikult soovitada lugeda Rilket.

Kuid vastuse võib saada ka Jungilt: “…Mitte keegi ei kannata välja täielikku arhetüüpide kaotust… Igaüks teab religiooni sellealast hoolitsust. Paljud inimesed kahjuks jätkavad mõttetut küsimist, et kas need hoolitsused on “tõsi”, samal ajal kui asi on tõepoolest psühholoogilistes vajadustes. Ratsionaalse äraseletamisega ei saavuta midagi.” (Jung, „The Archetypes and Collective Uncoscious“.) Niipalju “lapsikutest muinasjuttudest”.

Ometi tuleb rõhutada, et “inglite seerial” puudub programm, story. See on absoluutne muusika, ehkki pealkirjades sisalduv võimas arhetüüpiline assotsiatsioonide maailm on andnud nende looja inspiratsioonile küllaldase emotsionaalse tõuke, olnud justkui mantra. Tõsi, minu meelest on need pealkirjad pisut piinlikud. Stiilsem olnuks öelda lihtsalt ‘Sümfoonia’ või ‘Muusika orkestrile’ või kasutada hoopiski moodsat pealkirja ‘Struktuur’. Kuid ma tunnen, et võlgnen neile mantratele inspiratsiooni, idee ja energia; seetõttu oleks vale mantra pealkirjast ära jätta.

Lõpuks, läbinud „credo et dubito“ elus, mõtlemises ja kunstis, olen oma maailmavaate ülesehitamiseks ilmselt kõik vajaliku ammendanud välja arvatud ehk üksnes saksa teoloogi Friedrich Schleiermacheri usumääratlus: “Tõeline usk on tunne ja igatsus igaviku järele.” Mind tõmbab lootusetult igaviku poole.

¹ Vigiilia — öine jumalateenistus. Teos on segakoorile ja solistidele, sündinud Helsinki Festivali ja õigeusu kiriku tellimusel. Esimese osa esiettekanne oli Helsingi Uspenski katedraalis 28. augustil 1971. aastal. Sellest on valminud ka kontsertversioon.

² „Ave Maria“ on valminud 1957. aastal.

³ 1953. aastal kirjutatud „Requiem“ on soome brassansamblite klassikalisse repertuaari juurdunud teos. 19534. aastal võitis see Thor Jonstoni heliloomingukonkursil USAs esikoha.

⁴ “Inglite triloogiaga” on siiski mõningane segadus. Soome Muusika Infokeskuse allikad nimetavad erinevalt siinsest Rautavaara artiklist triloogia kolmandaks teoseks 5. sümfooniat (1985) alapealkirjaga „Monologue with Angels“, väites, et helilooja on sellelt hiljem alapealkirja kustutanud. Mainima peab ka 1994. aastal valminud Seitsmendat sümfooniat. Esiettekandeil 1995. aastal kandis see alapealkirja „The Bloomington Symphony“. Alapealkirja „The Angel of Light“ sai teos hiljem. Sellest on tulnud soome muusika üks tähtteoseid.

⁵  „credo et dubito“ — usun ja kahtlen“.

⁶ Kui ma õigesti aru saan, siis tõlkimatu sõnamäng, kuna Silveti sõnaraamat annab visitation’i tähenduseks nii „külastuse“ kui ka „ihunuhtluse“, EE nimetab „visitatsiooniks“ aga rahvakeelset kirikukatsumist.

Ajakirjast „Contemporary Music Review. Contemporary Music and Religion“, k 12, 2. o (1995), Harwood Academic Publishers lühendatult tõlkinud ja kommenteerinud

VIRGE JAOMETS