1

GÉRARD ZUCHETTO — SAADIK TRUBADUURIDE JUUREST

Tänavu septembri viimasel nädalavahetusel teoks saanud 8. Tartu vanamuusika festivali motoks oli “Poeesia ja muusika”. Nagu varasematelgi festivalidel, oli esinejaid erinevatest kultuuridest, nii idast kui läänest. Festivali klubis toimusid loengud ja improvisatsioonitunnid. Festival lõppes pingevaba koosmusitseerimisega. Kahe esinemise, loengkontserdi ja nakatava ülesastumisega lõpuõhtul rõõmustasid külalised Prantsusmaalt — „Troubadours Art Ensemble“.

Imelisi oksitaanikeelseid1 laule tõid kuulajateni Sandra Hurtado-Ròs (laul, india harmoonium), Véronique Condesse (harf), Denyse Dowling (flöödid, salmei), Patrice Villaumé (rataslüüra, dulcimer) ja ansambli asutaja, juht ja ideoloog Gérard Zuchetto (laul, flöödid).

XI sajandi lõpuks oli Oksitaanias2 välja kujunenud aktiivne ja väga viljakas kultuuriruum, mille silmapaistvamaks saavutuseks peetakse trubaduurilaulu — trob’art’i. (oksitaanikeelne trobar tähendab “leidma, leiutama”). Trubaduurid olid esimesed ilmalikud poeedid ja muusikud, kes ei kasutanud ladina keelt. Trubaduurilaulu olulisim temaatika on fin’amor — puhas armastus. Armastuslüürikas on sajanditetagused laulikud praegugi ületamatud. Trubaduurilaul mõjutas nii prantsuse, saksa, itaalia, hispaania kui inglise poeesiat. Nende vormirikas ja peenekoeline lüürika ning improvisatsioonilaadsete kaunistustega viisid panid aluse Lääne-Euroopa ilmaliku poeesia ja muusika tekkele.

„Troubadours Art Ensemble’i“ juht Gérard Zuchetto on sündinud 1951. aastal Carcassone’is (Languedoc-Roussillon) itaalia perekonnas. Ta on õppinud Toulouse’is — konservatooriumis rahvamuusikat ning ülikoolis kirjandust ja etnomusikoloogiat. Järgnesid meistriklassid Barcelonas, Pariisis, Brightonis, Trevisos, Portos ja Budapestis. Ungaris Kodály Instituudis õppis ta muusikapedagoogikat, Saksamaal Trieris Jörn Gruberi käe all oksitaani filoloogiat ja trubaduuriluulet ning Hannoveris Klaus Hiemanni juhatusel helirežiid.

1978. aastal asutas Gérard Zuchetto trubaduuride uurimiskeskuse C.R.E.M.M. Trobar (Centre de Recherche et d’Expression des Musiques Médiévales — Trobar), mis on tema juhtimisel arenenud Euroopa trubaduuride uurimiskeskuseks Trobar Na Loba. 2000. aastal Zuchetto poolt loodud plaadifirma „Troba Vox“ võimaldab levitada uurimistulemustel põhinevat muusikat.

Olete üks vähestest, kui mitte ainuke vanamuusik, kes tegeleb eranditult trubaduurilauluga. Kas pole tekkinud tahtmist laiendada haaret?

Peale trubaduurilaulu tegelen ka oksitaani keele ja Oksitaania ajalooga, mis on omavahel lahutamatult seotud. Veel olen laulnud rahvalaule, loonud viise trubaduuride tekstidele ja ka tänapäeva oksitaani poeetide luulele. Nagu näete, ikka trubaduurid. Minu jaoks on nende kunst ammendamatu inspiratsiooniallikas. Trubaduurid liitsid poeesia, muusika ja vaimsuse üheks lahutamatuks tervikuks. See ongi trubaduuride kunst — trob’art, täiesti uus kontseptsioon kultuuris. Nad rajasid moodsa muusika ja kirjanduse. Mul on nende seltsis huvitav. Nad on minu õpetajad.

Mis on teie jaoks autentne vanamuusika?

Autentsust tõlgendan ma omamoodi. Vanamuusika, sealhulgas trubaduurilaulu interpreteerimine, on tegelikult muusika taasloomine. Kui ma uurin käsikirju, kuhu on talletatud XII—XIII sajandi trubaduuride looming, siis püüan ma alati säilitada trubaduuride vaimsust. Minu jaoks tähendab see eelkõige siirust ja inimlikkust. Nende väärtuste taasloomises näengi ma autentsust.

Kui läheneda puristlikult, pole ma üldsegi ajastutruu vanamuusik. Oma ansambliga püüame taastada trubaduuride helimaailma. Kuigi kasutame rahvapille ja vanu instrumente, on nad enamasti modifitseeritud, kaasajastatud, et oleks võimalik piiramatult musitseerida, improviseerida. Minu jaoks pole tähtis mitte pilli täpne kopeerimine, vaid heli, mille instrumendist saab esile manada. Näiteks rataslüüra oli keskajal üsna primitiivne instrument, aga Patrice [Villaumé] mängib pillil, millel on ääretult palju võimalusi. Sandra [Hurtado-Ròs] saadab ennast india harmooniumil. Keskajal sellist pilli polnud, kuid ta sobib meile. Autentsusetaotlus ei tohi hakata kammitsema musitseerimist.

Mille poolest erineb teie ja teiste muusikute lähenemine trubaduurilaulule?

Võib-olla selle poolest, et olen sündinud Carcassone’is, et olen elanud ja õppinud René Nelli3 läheduses. Võib-olla selle poolest, et mu perekond tuli Põhja-Itaaliast, Dante Alighieri kodumaalt.

Võib-olla selle poolest, et olen võidelnud oksitaani keele eest protestilauljana.

Võib-olla selle poolest, et ma olen Raimon de Miravali4 naaber ja sõber...juba pikki-pikki aastaid.

Kuid kõige tähtsam on, et mulle meeldib trubaduuride, muusikaajaloo esimeste „moodsate heliloojate” muusika pulss ja hingus. Mulle meeldib süüvida lüürika sügavustesse, et täielikult mõista neid saladusi, mis on kodeeritud muusika ja poeesia kombinatsioonidesse. Tahan jõuda keskaegse sõnumini. Mulle meeldib mängida ja katsetada. Seetõttu ma arvan — selleks, et mõista canso’sid, tuleb mõista ja tunda nii sotsiaalset, ajaloolist kui ka kultuurilist tausta. Jaufre Rudel5 on öelnud, et laulja, kes ei tunne laulu põhjust, ei taipa trob’art’ist mitte midagi. Aga eelkõige tuleb laule armastada ja artistina peab seda armastust esitama tundega ja kirglikult.

Kas eelnevast peaks järeldama, et trubaduurilaulu saab tõeliselt mõista ja esitada ainult Oksitaaniast pärit muusik?

Ei, seda ma ei väida, kuid olen veendunud, et keelt peab oskama, lihtsalt imiteeritud teksti lauldes pole tulemus siiras. Käsikirjade uurimine on aga keelt valdamata täiesti mõeldamatu.

Olete esitanud ka oksitaani rahvamuusikat. Kas olete leidnud sealt mingi

võtme trubaduurilaulu interpreteerimiseks?

Rahvamuusikat olen õppinud Prantsusmaal, Ungaris, Itaalias, Hispaanias, Portugalis ja veidi ka Indias. Minu põhitähelepanu on suunatud häälele, seepärast üritan uurida iga laulukultuuri fonoloogilist süsteemi, et trubaduurilaulu paremini interpreteerida. Mind on ikka huvitanud keskaegne interpretatsioon. Aga on teada, et kõik trubaduurilaulud on noodistatud hiljem, ligi sajand pärast trubaduure. Mulle tundub, et noodistus on lihtsustatud, et üles on märgitud ainult meloodiajoonis, puuduvad aga kaunistused, mida võime kuulda flamenco’s, araabia või india laulus. Ainuke erand trubaduuride hulgas on Guiraut Riquier6, kelle laulud on üles tähendatud ilmselt originaalilähedasemalt, aga tema elas ka tunduvalt hiljem ja ajaline distants kirjapanijatega oli lühike.

Paraku oksitaani rahvamuusikast me midagi sellist ei leia. Olen õppinud etnomusikoloogiat, tunnen väga paljusid vanu rahvalaulikuid, kuid ma pole kohanud mitte ühtegi oksitaani rahvalaulu, mis poleks tugeva kirikumuusika mõju all. Võib kohata väga head vokaaltehnikat ja suurepärast imiteerimisvõimet, kuid kahjuks mitte improvisatsiooni. Seepärast ma õppisingi india muusikat, kus improvisatsioon on muusika lahutamatu osa.

India muusika tundub esmapilgul üsna kauge...? Teie suhted india muusikaga?

India muusikast rääkida on üsna keeruline. Sest India on väga suur ja seal kohtab väga eripalgelist muusikat, interpretatsiooni ja tõekspidamisi. Olin Indias Bombay piirkonnas kaks aastat. Uurisin ja õppisin rahvamuusikat ja poolklassikalist7 laulu. Mitte raga’de süsteemil põhinevat hindustani klassikalist muusikat. Kaks aastat oli liiga lühike aeg sellega tutvumiseks. Bombay on maailmalinn, India erinevate rahvaste ja kultuuride kokkupuutepunkt. India laulukunsti armastan ma sügavalt. Ma võin Kishori Amonkarit8 kuulata kümneid kordi ja alati on ta esitus erinev. Selliselt, improvisatsiooniliselt, lähenen ka mina trubaduurilaulule.

Te rääkisite india muusikast, aga mida ütlete araabia muusika kohta?

Trob’art’il on üsna palju kokkupuutepunkte araabia muusikaga. Süüria ja iraagi

makaamisüsteem on aluseks ka tuneesia ja maroko lauludele. Tarab’i9 kultuurist pärit „poeesia tunnetamise laulud” sarnanevad trubaduuride canso’dele. Arabo-andaluusia zajal’id10 olid esimesed tõeliselt maised armastuspoeemid, mis tekkisid veidi enne trubaduurilaule.

Kas on olemas araabia luule ja muusika märgatavaid mõjusid trob’art’ile

või on tegemist ühega paljudest hüpoteesidest?

Arvan, et mingid kerged mõjutused laulmismaneeris ja pillikäsitsuses olid ilmselt olemas. Samas olen kindel, et araabia mõju ei tohiks üle tähtsustada. Arvan, et trubaduurid ei vajanud eeskujusid teistest Vahemere maadest. Neil oli oma selge maailmapilt. Pigem on sillad erinevate muusikakultuuride vahel ahvatlevad ja intrigeerivad just tänapäeva muusikutele, kellele see on väga hea eeltekst „interkultuuriliseks” mõistmiseks ning huvitava tulemuse saavutamiseks.

Ka mulle meeldib araabia ja oksitaani „sulam” — laulda trubaduuride tekste kahes keeles.

Olen esinenud ja laulnud trubaduurilaule koos Fawzi Al-Aiedy (Iraak), Ahmed Ben Diabi (Tuneesia) ja Ali Waguéga (Togo).

Eelnevalt nimetasite ennast protestilauljaks. Protest mille või kelle vastu?

Ma osalesin lauljana oksitaani protestiliikumises. Protestisime keskvõimu ja keelelise rõhumise vastu. Me laulsime sellest, et oksitaan on elav keel, millel on oma ajalugu, keel, mida inimesed nii kõnes kui kirjas kasutavad. Ega meie protestiliikumine ole lõppenud. Me nõuame oksitaanikeelset kooliharidust ja kultuuriministeeriumi abi keele arendamiseks. Meie hulgas on kirjanikke, kunstnikke, muusikuid, filmiinimesi. Me tahame, et oksitaani keelel oleks prantsuse ühiskonnas selge staatus. Need on põhjused, miks ma 60.—70-ndatel olin protestilaulja. Tol ajal ma kirjutasin palju selleteemalisi laule, mitte vanamuusikat, vaid poplaule.

Loengus mainisite kolme miljonit oksitaani keele oskajat? Samas elab Lõunas ju oluliselt rohkem inimesi. Kuidas suhtuvad nemad teie protesti, kas nad mõistavad teid?

Prantsusmaa lõunakolmandikus elab üle 30 miljoni inimese. Võin öelda, et suurem osa neist mõistab meid. Meie liikumisel pole separatistlikku allteksti ja me ei räägi autonoomiast. Tegeleme kultuuriküsimustega ja veidi laiemalt ka lihtsalt regionaalprobleemidega, aga see on ju südamelähedane kõigile elanikele. Prantsuse riigis valitseb keskajaga väga sarnane tsentraliseeritus. Provints algab juba 70 kilomeetri kaugusel Pariisist. Ministeeriumide ametnikud võimendavad ebanormaalset tsentraliseeritust. Praegu räägitaksegi kogu Prantsusmaal üha rohkem detsentraliseerimisest. Pole ju loomulik, et kõik tulud jooksevad Pariisi, sest firmade peakorterid ja ametnikud on seal; provints aga kiratseb.

Mida tähendab oksitaani keel teile isiklikult?

Ma olen itaalia päritolu, seega pole oksitaan mu emakeel, kuid ma olen selle keele sees üles kasvanud. Mulle meeldib selles keeles rääkida. Meeldib kuulata inimeste jutte, meeldib kirjutada oksitaanis. Eelkõige meeldib mulle muidugi laulda oksitaani laule. Oksitaan on väga laulev ja lauldav keel, minu jaoks on see ideaalne keel.

Euroopale ja maailmale on oksitaan eelkõige sild ladina keele ja tänapäeva romaani keelte vahel, keel, milles on kirjutatud esimesed tänapäevased kirjandusteosed.

Kas me võime rääkida Oksitaaniast kui geograafilisest piirkonnast? XII sajandi Oksitaania, kas oli see formeeruv riik oma keele (oksitaan), kultuuri (trob'art) ja isegi oma religiooniga (katarid)?

XII sajandil polnud Oksitaaniat olemas. Olid Aquitania, Lengadoc, Proensa, Auvernha, Lemosin. Väga suur piirkond praegusest Prantsusmaa territooriumist, mida vaatamata erinevate osade vahelistele vastuoludele ühendas keel. Katarid11 polnud ainuke ühendav lüli, kuigi nende tähtsus tolle aja Lõunale oli väga suur. Tro’art kui kultuurinähtus oli oksitaani keele ja selle leviku seisukohalt väga tähtis, kuid ikkagi ainult kontekstis üldiste oludega. Kindlasti peab mainima majanduslikku õitsengut, arenenud linnakultuuri, millele olid aluse pannud juba roomlased. Marselha, Narbona ja Tolosa olid õitsvad ja rikkad linnad. Paraku toimus omavaheline rivaalitsemine ja õige aeg tsentraliseeritud riigi tekkeks Lõunas magati maha. Brutaalne Põhi sai paavstilt õnnistuse ja ristisõja tulemusena pandi alus hoopis Põhja ja Lõunat ühendavale Prantsuse riigile.

Oksitaania kui termin on tegelikult üsna tänapäevane ja uus (tekkinud alles XIX sajandil). Praegu, mil kunstlikult ehitatakse üles Suur-Euroopat, vajavad Oksitaania 30 miljonit elanikku mingit regionaalset identiteeti. Oma (vana) keel ja oma (vana) kultuur ehk aitavad seda luua ja hoida.

Tagasi tänapäeva. Tutvustage trubaduuride uurimiskeskust. Kuidas te töötate?

C. R. E. M. M. Trobar’i asutasin keskaja muusika uurimiseks ja selleks, et uurimistulemuste põhjal eksperimenteerida. Keskus asub Carcassone’ist kahe kilomeetri kaugusel, Pennautier’s. See kant kuulus keskajal Domna12 Lobale. Temale kirjutasid laule mitmed tuntud trubaduurid (Peire Vidal13 ja Raimon de Miraval). Tegemist on üle-euroopalise uurimiskeskusega, mille töös osalevad mitmed tuntud teadlased (Peter Ricketts, Jörn Gruber, Patrick Hutchinson). Koostatakse raamatuid, valmistatakse ette plaadistusi, etendusi, kontserte, näitusi. Juba kümme aastat on keskus korraldanud teaduskonverentse. Igal aastal peetakse nädala jooksul seminare, kollokviume ja meistriklasse. Esinevad tuntud uurijad üle maailma, teemaks trubaduurid, nende pärand ja selle aktuaalsus. Käsitletakse muusika, poeesia, lingvistika ja tõlkimise probleeme. Keskuse põhirahastaja on Languedoc-Roussilloni maakond, pisku pudeneb ka kultuuriministeeriumilt. Suure trubaduuride rändnäituse ettevalmistamiseks saime raha Euroopa Liidult. Praegu on ettevalmistamisel uus näitus, mis peaks valmima järgmise aasta maikuuks. Näitus hakkab liikuma mööda Euroopat.

Mõni sõna ka plaadistuse suurprojektist — trubaduuride antoloogiast.

Plaadistamine on tähtis ja raske töö. Kaks aastat tagasi otsustasin hakata tõsiselt realiseerima kahekümne aasta jooksul C. R. E. M. M. Trobar’ist ammutatud teadmisi. Pühendusin peaaegu täielikult esinemistele ja plaadistustele. Koos Troubadours Art Ensemble’iga üritame plaadistada kõik koos viisiga säilinud trubaduuride luuletused. Laulude kogus ei ole suur — ainult 162. Antoloogia hakkab koosnema viieteistkümnest kaksik-CDst. Valmis on üks plaat viimase trubaduuri Guiraut Riquier’ lauludega. Teine tuleb kohe ja Auvergne’i trubaduuride plaat peaks kuulajateni jõudma järgmisel aastal. Kogu antoloogia tahame lõpetada 2007. aastal.

Tänavu suvel on teil olnud väga tihedalt kontserte. Kuidas hindate Tartu festivali?

Terve juuli ja augusti andsime kontserte Oksitaania kloostrites ja kirikutes. Tartu festival jättis väga hea mulje. Selline festivalivorm meile meeldib. Tore, et toimuvad loengud, see langeb kokku meie keskuse printsiipidega. Esimene kontsert festivaliklubis meid endid ei rahuldanud, sest astusime lavale otse lennukilt. Ääretult hea mulje jättis ülikooli aula, kus toimus meie teine kontsert. Väga hea akustikaga saal, kus on rõõm mängida. Andsime ühe oma parimatest kontsertidest üldse, kindlasti lõid eelduse selleks vastuvõtlik ja rõõmus publik, ja muidugi teadmine, et toimub otseülekanne Klassikaraadios.

Usun, et valime oma uuele kontsertplaadile mitu pala just Tartu esinemiselt. Tahaksime Tartu festivalile tagasi tulla ja anda mõned kontserdid ka teistes Eestimaa paikades.

Vestlus toimus 27. septembril, Tartu vanamuusika festivali viimasel päeval Tampere Maja puhkeruumis.

Juttu ajas ja üles tähendas AVO KARTUL