FANTAASIA TEEMAL ERSO 2002/2003

TOOMAS VELMET

Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri hooaeg oli pingeline tegijatele ja pakkus pinget kuulajatelegi — nii võiks fantaasia „teema“ kõlada kirjatähes. Hooaja programmide planeerimisel on jõutud mõelda paljudele olulistele asjadele: orkestrit on juhatanud sel hooajal 9 Eesti dirigenti, 9 välisdirigenti ja kaheksal korral peadirigent Nikolai Aleksejev. Kontserdid on „lahterdatud“ viieks kontserditsükliks: „Põhjatäht“, „Fantaasia“, „Kuldne klassika“, „ERSO soliste“ ja „Eesti debüüt“ ning hooaeg ei lõppenud sugugi lõppkontserdiga, vaid jätkus festivalidega “Eduard Tubin ja tema aeg” juunis, David Oistrahhi festival juulis ning ”Klaaspärlimäng” augustis. Peoga tsükliteväliseid kontserte pealegi. Mis on sümfooniaorkestri nimest tulenev põhiülesanne? Arvatavasti sümfooniate esitamine. Tänapäeva kirevust armastavas või õigemini harrastavas muusikaelus ei ole traditsioonilistel kavadel liiga palju kohta. Kuldse klassika sari oli siin traditsioonide ning põhiväärtuste kandja ja looja eelkõige peadirigendi juhatusel. Tuletame meelde 28. märtsi kontserti: Brahmsi Klaverikontsert nr 2 (sol Kalle Randalu) ja Prokofjevi Kolmas sümfoonia, mis üsna kindlalt pretendeeriks kohale pingerea tipus, kui oleks mingi vajadus sellist koostada. Kuid vägagi soliidseid sümfooniate ettekandeid leiab nii siit kui sealt, nii kodustelt dirigentidelt kui külalistelt. Suuremate õnnestumiste hulka tuleb lugeda selliste XX sajandi suurteoste ettekanded nagu Šostakovitši Neljas sümfoonia koos EMA sümfooniaorkestriga (dir Nikolai Aleksejev, 11. X 2002), Lutosławski Kolmas sümfoonia (dir Rolf Gupta, 24. IV 2003) ja Szymanowski Teine sümfoonia (dir Imants Resnis, 08. XI 2002). Suund, mis tänase ERSO puhul ei puuduta ainult sümfooniaid, vaid tundub olevat ka peadirigendist lähtuv üldisem ja arengut silmas pidav, toonitab suuri ja ülisuuri koosseise. Lisaks kõigele sellest tulenevale, peaks see eeldama keelpillirühmade dünaamilist intensiivsust, monoliitsust ning kollektiivset meisterlikkust. Kui mu mälu mind ei peta, siis maestro Nikolai Aleksejev on oma peadirigendi-ametisse astumisele eelnenud või järgnenud intervjuus seadnudki selliseid sihte. Kindlasti midagi olulist võib siin möödunud hooajaga olla saavutatud. Eriti kui meenutada selliseid erineva õnnestumisprotsendiga, kuid kaalukaid ettekandeid nagu Raveli “Valss”(dir Nikolai Aleksejev), Bartóki “Võlumandariini” süit (En Shao), Mussorgski-Raveli “Pildid näituselt”(dir Arvo Volmer), Dukas’ “Nõia õpilane”(dir Paavo Järvi) jne. Siia kuulub raudkindlalt ka hooaja ametliku lõputeose Schönbergi “Gurre-laulude” (dir Nikolai Aleksejev, koos Rahvusooper „Estonia“ SOga) ettekande õnnestumine. Vaheldust ja kirevust, nii tõsimeelset põnevust kui kapustnikulaadset (vk „kapustnik“ — kapsa sissetegemise pidu) volbrinalja pakkus sari nimega „Fantaasia“. Vaimukaima ja loovaimana tundus Olari Eltsi „veekava“, kus dirigent oli omas elemendis, st igas olukorras „vee peal“, ja tal õnnestus juhatada ka näoga saali poole. Muide, Eltsile kuulub ka eesti muusika esituste rekord (5 teost) hooajal, hoolimata sellest, et eesti muusika päevade kontserti (4 teost) juhatas Nikolai Aleksejev. Kui jutt suundus juba eesti muusikale, siis peab märkima esiettekandeid ja esimesena Erkki-Sven Tüüri kontserti marimbale ja orkestrile “Ardor” (dir Olari Elts). Tõsi, see oli Eesti esiettekanne, kuid seda enam väärtuslik ja ka menukas. Edasi Galina Grigorjeva Saksofonikontsert ja Timo Steineri Sümfoonia ning juba Oistrahhi festivalil Eino Tambergi Flöödikontsert. Esitajad olid perfektsed: nii välissolist Pedro Carneiro (marimbafon, Portugal), kodune Virgo Veldi (saksofon) kui ka välis-kodune Marika Järvi (flööt). Üldse ei tohi nuriseda eesti muusika ettekannete puudulikkuse üle, neid võis kokku lugeda isegi kaheksateistkümne ringis.

Puudutamata on selline sari nagu „Põhjatäht“. Sinna mahtus Sibeliuse kõrvale ka Veljo Tormis, Eduard Tubin, Magnus Lindberg, Carl Nielsen, Christian Sinding ja Johan Svendsen ning Soome dirigendid John Storgårds ja Jorma Panula. Viimane neist näitas kõrget klassi Nielseni Viienda sümfoonia interpretatsiooniga. Eks selline „sarjastamine“ on mõnevõrra suvaline ja müügiefekt teada müüjatele, sest vaevalt, et 2002. aasta oktoobrikuu kontserdid oleksid rohkem säranud, kui neid oleks paketina „Oriendipäike“ serveeritud. Sel kuul olid ERSO ees En Shao (Hiina) ja Kiyotaka Teraoka (Jaapan) ning kavades heliloojate An-Lun Huang, Tôru Takemitsu, Tan Dun, Yasushi Akutagava. Eks neid Eesti debüütegi oli ehk rohkem kui nimetatud sarja mahtunud Tanja Tetzlaff, Piotr Jasiurkowski ja Pedro Carneiro. Üldiselt kirevatest geograafiliselt ja mitte nii kirevatest tasemelt solistidest teeks juttu hiljem, siinkohal jätkaks ühe väga olulise sarjaga — „ERSO soliste“.

Koduorkestri ette pääsesid kontsertmeister Arvo Leibur, kontrabassist Mati Lukk, trompetist Indrek Vau ja oboemängija Kalev Kuljus. Selgelt on tegemist ERSO „koorega“ ja ka liidritega, nii välis- kui kodukogemusega solistidega, ning teosedki vastutusrikkad, väärtuslikud ja tasemel esitatud. Sergei Kussewitzky kontrabassikontsert on küll kitsamalt erialase väärtusega, kuid suure muusika valik on suurel instrumendil pisuke, kui Tubin välja arvata. Etteheitena ei maksa seda võtta, pigem konstateeringuna. See-eest Einojuhani Rautavaara viiulikontsert, Eino Tambergi trompetikontsert ja Vaughan Williamsi oboekontsert on püsiväärtuslikud ning hästi tervitatavad repertuaariteosed. See on nüüd küll pakett, mis loodetavasti on aastatepikkune, sest ERSO koor on paksem, kui see esmapilgul võib tunduda, ning väljakutset vajavad kõik. Meie kodustest dirigentidest enim (5 korda) ERSO ees seisnud Andres Mustonen on loomeinimeste hetkeolukorda Eestis hinnanud järgmiselt: ” ...  meil on valdavaks rahulolematus. See sööb energiat ja ei lase ennast laval loominguliselt realiseerida. Kuna see on valdav, pärsib ta ka noorte arengusoovi ja õppimisvajadust. Puuduks nagu üldse positiivne energia, mis ju tegelikult seda protsessi „toidab.” Diagnoos on üsnagi mõtlemapanev, kuid täpne. Sari „ERSO soliste“ on üks meist endast sõltuv võimalus selle tõve pikaajalises ravikuuris. Ei maksa karta, et sari võiks kuidagi kahandada publiku huvi. Parajalt doseerituna ja heasse konteksti paigutatuna tõstavad eesti solistid nii huvi kui vastastikust lugupidamist koos austatud publikuga.

 Sellesama publikuhuvi, mis tegelikult ei olegi väike, kõrgel hoidmise üks kõigile teada olevatest teguritest on solistide valik. Teadagi, üldse mitte lihtne ja erakordselt kallis lõbu, kuid mis parata — nii see kord on. ERSO hooaja 2002/2003 kontsertide solistid olid heal ja väga heal tasemel, kui me lepime kokku, et sellele lisaks on olemas absoluutselt tunnustatud kõrgtase ja nende hulgas veel vääramatud tipud. Kui silmitseda möödunud hooaja soliste, siis ehk Peter Donohoe (klaver, Inglismaa) on sellest viimasest klassist ja seegi festivali “Klaver 2002” külaline. Mingi nipiga suudavad näiteks Tallinna Filharmoonia ja ka Eesti Kontsert midagi ära teha, kas koos või eraldi, rääkimata firmast „Adolf Käis“, kes ka hirmkallite piletitega oskab saalid täita. Põhimõtteliselt ei räägi ma staarikultusest ja nende staadioni-, maa-, vee-, järve- ja muu sarnase kontsertidest, vaid ikka asja akadeemilisest küljest. Siin, seal ja kolmandate naabrite juures ju liigub üsnagi tõsiselt võetavaid tegijaid, jääb loota, et aja jooksul ka ERSO hammasrattad hambuvad sinna käigukasti, mis neid protsesse liigutavad. David Garreth, Viktor Tretjakov, Jelizaveta Leonskaja oleks ka mitu saalitäit kokku toonud, kui seda masti soliste meenutada, nii suuri saale kui kammersaale. Arvan teadvat, kui raske see on, kuid jään lootma, et noor energiline ERSO meeskond (administratsioon) ei karda raskusi ning on oma töös hästi kompetentne. Kiitva hinnangu pälvib ERSO administratsiooni see nähtav pool, kes tegeleb informatiivse tööga, s.o eelkõige kavadega. Need on põhjalikud kõiges, mis puudutab esitatavat kui esitajat, ning heaks tavaks on kujunenud korduvesituste-esitajate puhul info eelmiste ettekannete kohta (näiteks Brahmsi  Klaverikontserdi nr 2 kavaleht, 28. III 2003). Trükiseid võiks ja peaks muidugi olema rohkem ja pilkupüüdvamaid, seegi kuulub tingimuste hulka, mis elementaarseks eksisteerimiseks hädavajalikud.

Millise hinnangu saab anda ERSO kui meie muusikute esindusmeeskonna olukorrale hooaja 2002/2003 põhjal? ERSO on suhteliselt noor ja energiline, positiivses suunas arenev. Soovitud tulemusteni on veel minna, kuid suund on selge. Orkestri solistid on soliidsel tasemel, mõni neist kõrgnivool (Kalev Kuljus). Kõige suuremat arengukõverat on oodata altviiuli ja metsasarve rühmalt, et ei peaks imetlema hirmsasti naabrite (Läti, Leedu) kolleege, las nad parem ahhetavad meie kontrabasse kuuldes. Aeg-ajalt on näha ja vahel ka kuulda teatavat rotatsiooni pillirühmade sees. Mina võin põhjusi aimata, aga publik on kerges hämmingus. Peadirigendi valitud tee on huvitav ja vajalik, esimesed edasiviivad märgid meisterlikkuse ja sellega kaasneva enesekindluse teel on selgelt kombatavad. Kus on probleemid ja arengut takistavad asjaolud, seda teavad orkestri juhtkond ja teemat laiemalt käsitlevad juhtorganid (orkestri nõukogu, kontsertmeistrite nõukogu jne), kaasa arvatud Kultuuriministeerium, kindlasti ja täpselt. Eelkõige on ju tegemist alafinantseerimisega koos sellest tulenevate tagajärgedega. Kõik me teame, et see algab eesti muusikaharidusest ning selle toidetavatest institutsioonidest, riiklikust tellimusest ja lõpmatutest arvamusavaldustest à la kellele seda kõike vaja on. On see jutt kõiki ära tüüdanud? On küll. Demokraatia on kord selline nähtus, mis eeldab asjade liigutamist survemehhanismide abil ja seda mehaanikat saab ainult alt ülespoole liigutada. Selles tegevuses tuleb leida mõttekaaslasi, sõpru ja nende sõpru ning eelkõige informeerida ja nõuda tegutsemist selleks kutsutud organisatsioonidelt — nii ametkondlikelt kui ühiskondlikelt. Olen rohkem kui veendunud, et on olemas realistlikult mõtlevaid ja tegutsevaid jõude, kes suudavad likvideerida euroopalikus kultuurikontekstis plebeilikult kõlava “mõttetera”: „saame rikkaks, siis tegeleme muusikaga“. See kõik läheb paika vältimatult, meie endi teha on — kui kiiresti.