KES JÄI KAOTAJAKS?

Jaan Tätte ja Olav Ehala „Kaotajad“ Linnateatri laval ja CD-l

MARIA MÖLDER

Muusikal on selles mõttes tänamatu žanr, et tegijatel on tööd vähemalt topelt, välja kukub enamasti aga poolik asi. Suvises muusikalavastuses „Kaotajad“ on sisu kui tegevuslik osa selgelt tagaplaanil, meeleolusid ehk etenduse võtit peaks vist otsima muusikast. Teistpidi vaadates lähtub muusika sisust, milles on ilmselgeid puudujääke. Kas on siin teksti ja muusika autori vaheline konflikt, vastutuse kui tolmukübeme pühkimine oma õlgadelt? “Kaotajate” autorid said sellega vist hakkama: vaatajate tähelepanu tõmbasid endale hoopis leidlikud lavakonstruktsioonid ja kunstnikutöö, õhtuhämaruse saabudes ka valgusmäng.

Jaan Tätte on võimeline looma kõige uskumatumaid lavalisi karaktereid, kellest ometi võib ilma suurema vaevata välja lugeda naabrimehe, lähedase sõbra või iseenda iseloomu võimendatud versiooni. Hoolimata sellest, et tema tüüpiline tegelane on jabur kuju, keda päriselus naljalt ei kohta, suudab vaataja end hetkeks temaga samastada. See on hea nipp läbiva idee publikuni viimiseks ja nii ei olegi Tätte rahvusvaheline edu eriline ime.

Seda suurem oli üllatus, nähes, et „Kaotajate“ puhul tegelased ei toimi. Milles asi — ega ometi etenduse võrdlemisi noores sihtgrupis? Publiku ees sehkendasid igapäevaelust tuttavad stereotüübid, kes suhtlesid omavahel kaunis kahtlase väärtusega slängis. Ilmselt nõuab näitekirjanikult enam pingutust n-ö normaalsete inimeste lavale toomine kui erinevate isiksuste väikestest kiiksudest veidrike konstrueerimine. Kahju hakkas näitlejatest, kes ei saanud oma rollilahenduses mingisugust dünaamikat rakendada, sest väiksemgi muutus või sisemine murrang tuli vormistada lauluna.

Kummaline teema on etenduses kõlavate laulude sobivus konteksti. Mäletan, et Linnateatri lavaaugus kössitades, pleed külmakaitseks tihedasti ümber, tekkis korduvalt küsimus, miks just nüüd on vaja seda või teist lugu laulda. Võib-olla põhjendasid näitlejad oma laulusoovi Tätte sule läbi kenasti ära, aga et muusikas on sõnumit edastada tunduvalt raskem kui tavalises draamalavastuses, jäid head kavatsused kohati vaid ponnistuseks. Seevastu augustis välja antud CD-d on meeldiv kuulata, kuna ilusale laulule ei ole vaja otsida sisulist tähendust, seost sündmustikuga.

Lavastuse ava- ja lõpulaul „Tahan olla öö“ mõjus Olav Ehala visiitkaardina. Lisaks Ehala kaubamärgile sümboliseerib lugu üldse kõike ilusat „Kaotajate“ etenduses — nooruse ideaale. Keerukas salmiosa lasi Andero Ermelil oma lauljavõimeid näidata, refrään kutsus aga kaasa laulma ja jäi kõrvu veel kauaks pärast etenduse lõppu. “Kaotajate” plaadile annab “Tahan olla öö” meeldiva raami ja tuletab meelde, et Ehala jääb oma olemuselt endiselt Ehalaks — hoolimata lavateose kui terviku õnnestumisest. Siiani on suur osa teatrietenduste või filmide tarbeks kirjutatud Ehala vokaalmuusikast leidnud püsiva koha paljude lauljate repertuaaris. „Kaotajate“ puhul võib samuti rääkida teatud hittidest: „Tahan olla öö“ sobiks vahest kõige paremini „Kiigelaulukuuiku“-sarnastele vokaalkoosseisudele.

Näiliselt pophiti-maigulised on Evelin Pangi ja Marko Matvere vastandlike, ent magnetina tõmbuvate tegelaste duetid. Kahju ainult, et siinne popkultuur ei oska sääraste väljakutsetega midagi peale hakata. Kuid lisaks haaravale rütmile ja meloodiale vahendavad tekstilised variatsioonid pealkirjaga „Kõrge lend“ tegelikkuses etenduse tähtsamaid sõlmpunkte.

Instrumentaalse rockiloo „“Pahade“ ilmumine“ muusikaline funktsioon ei küüni ilmselt kõrgemale meeleolu tekitajast, kuid selle pealkiri toob kõige selgemalt esile etenduse suurima vea — mustvalge lähtepositsiooni. Kontrast pahade ja heade vahel on algul paisutatud nii suureks, et selle tulemusena tundub lõpplahendus ootamatu, ometi veidi pingutatud. „Kaotajates“ ei ole trafaretset heade võitu pahade üle, vastupidi — nad lähenevad teineteisele. Jah, õnneks kajastus selline muudatus ka muusikas, kuid ehk oli just liiga intensiivne metamorfoosi kujutamine piinliku olukorra tekitaja. Kas ka “puust-ja-punaseks-printsiip” oli lavastuses valitud võimaliku noore publiku tõttu? Nimetaksin sellist võtet lavastaja Elmo Nüganeni poolt rahva alahindamiseks.

„Võõras maa“ Marko Matvere ja Rain Simmuli esituses oli ilmselt mõeldud sissevaatena Ralfi ja Martini mõttemaailma, kuid seda on keeruline etenduse käigus taibata. Alles plaati kuulates saab tüüpide hingeellu süüvida ja hakata mõistma, mis on nende käitumise taga. Niisiis saab etenduses stiilset karakteri illustreerimise tööd teinud vahepalast plaadil täiesti tõsiselt võetav bluusilugu. Ka mitmekülgne noor näitlejanna Evelin Pang demonstreerib siin oma avarat stiilitaju, mis ei peta publiku ootusi ei vene romansse ega rockooperi lugusid esitades.

„Ära karda mind“ toob mõttesse ühe teise võrgutava loo Ehala loomingust — „Näkilaulu“ filmist „Karoliine hõbelõng“. Hele Kõre ja Elisabet Tamme sensuaalsed hääled meelitavad Andero Ermeli mängitava Andrese tegudele, mis viivad kurva lõpplahenduseni. Meloodia ise, eriti refrään, on meeldivalt naiivne, kuid just “see on see on see”, mis antud situatsioonis mõju avaldab — nii Andresele kui ka publikule.

Iseseisva muusikalise lõiguna on kogu plaadil kõige küsitavama väärtusega võib-olla „Visake mind minema“. Sisu märgib justkui Evelin Pangi tegelaskuju Pille ärkamist pikast unest, kuid naiivsust jätkub ka vihasesse muusikasse. Siin lihtsalt puudub piisav muusikaline idee ja seda enam kisendab lugu CD-lt kuulates täpsema konteksti järele. Lisaks tekkis küsimus muusikalipalade vormiliste kaanonite kohta: kas refrään on tõepoolest kohustuslik, kui sisu on juba otsa saanud?

„Inimene-inimene“ kannab endas sotsiaalset sõnumit, mida Jaan Tätte on oma varasemates näidendites osanud palju värvikamas kastmes edastada. Ometi on meeldiv tõdeda, et sotsiaalsus ei jäänud Eesti iseseisvudes siinsele teatrile võõraks, vaid jätkub apoliitilisi teemasid lahates. Sisuliselt on see laul publiku ja üldistatult kogu ühiskonna peegel, võib-olla just sel põhjusel oli raske seda nautida. Muusikalised vihjed, mis samastavad meie olmet džunglieluga, ei ole just liiga diskreetsed, kuid töötavad ometi hästi.

Kui muusikalis mängis enamikku instrumente näitlejatest kokku pandud Linnateatri bänd, siis stuudiosse on saadetud professionaalsem kamp, kes lavalolijad pilli valdama panid. Sealjuures on laval märkamatuks jääda püüdnud Riina Roose näitlejate oskustes tegelikult kaugelt rohkem „süüdi“, kui publik arvatagi oskab.

Õigupoolest on iga originaalmuusikal, iseäranis eestikeelse algmaterjaliga, meil suursündmus. Tahaks loota, et “Kaotajad” jäävad Linnateatri lavale veel mõneks ajaks. “Kaotajaid” ei anna kuidagi kõrvutada „Estonias“ möödunud hooajal esietendunud “Vargamäe tõe ja õiguse” või Ehala enda varasemate muusikalavastustega, näiteks “Thijl Ulenspiegeli” või “Burattinoga”. Hea, et see muusikaline materjal ka CD-le jõuab. Ent etenduse iga etteaste ei saa olla meeldejääv hitt — pool lauludest peab viima (koos areneva tekstiga) etenduse kui terviku süžeed edasi ja arvatavasti ka kandma varjatud sõnumit — nii ongi meie ees üks üpris „ebaterviklik“ album.