PERSONA GRATA HEDVIG HANSON

1975. aasta  22. aprillil sündinud Hedvigi geenidesse on lava sisse kirjutatud — ema lauljanna Novella Hanson, isa laulja-näitleja Tõnu Kilgas, näitlejad olid ka vanaema Ellen Kaarma ja vanaisa Lembit Mägedi.

Aga kauni looduse keskel väikelinnas Tõrvas oli ka teine, karjala juurtega vanaema Anna, kellelt Hedvig on pärinud oma emotsionaalsuse. Tema juures möödusid Hedvigi esimesed kaksteist aastat, seal kujunes välja lüürilise natuuriga looduslaps.

Kaheteistkümneselt kolis Hedvig ema juurde Tallinna ja  astus 21. keskkooli muusikaklassi. Tõrvas alustatud muusikaõpinguid jätkas ta Tallinna Lastemuusikakoolis klaverierialal, mille 1992. aastal viiega lõpetas.

Olen tänulik oma õpetajale Maire Roovikule. Linnas oli tase kõrgem, tahtsin mitu korda kooli isegi pooleli jätta. Õpetaja aga nägi minus andekust ja soovitas jätkata isegi klassikalise muusika õpinguid. Ta andis mulle mängida Debussyd, mis tundus mulle olevat väga lähedane  džässile.

Vaikselt omaette olema harjunud tundlikule maalapsele oli suure linnakooliga raske kohaneda, tuli õppida enda eest seisma. Keskkooliõpingud jätkusid Tallinna 60. keskkoolis Lasnamäel. Kui ema huvitatult päris, mis kallakuga kool see on, kuulis ta õpetajalt vastuseks, et „meil on pätinduse kallakuga kool“.

Sellepärast vist ongi Pat (Metheny) minu suurim iidol, naerab Hedvig.

Kui Hedvig huvitatult küsis, miks peab humanitaarklass küll matemaatikaeksamit tegema, kõlas õppealajuhataja vastus: Hanson! Ega elu ei ole ainult laulmine! Kõigile üllatusena oli Hedvig, kes polnud võtnud ühtegi laulutundi, äsja võitnud laulukonkursi „Kaks takti ette“.

Kooli lõpetamisele järgnes tööpakkumine „Raadio 2-lt“, kus Hedvigile usaldati oma saade „Emotsioonid“. Siiras ja vahetu suhtlemisega saatejuht leidis oma kuulajaskonna nagu ka saadetes kõlanud Hedvigi tolle perioodi lemmikmuusika pop-soul ja funk. Whitney Houston, Chaka Khan, „Earth Wind & Fire“, George Benson olid tollased lemmikud.

Tegelikult ahvatles Hedvigit pärast keskkooli vastupandamatult lava, sest kirjandushullule tüdrukule tundus, et laval väärtdramaturgiat mängida on tema tõeline kutsumus. Pool aastat käis Pedagoogikaülikoolis, õppides näitejuhtimist, siis osutus armastus muusika vastu tugevamaks.

Hedvig alustas koostööd trummar Toomas Rulli ansambliga „Con Spirito“, esines igal võimalusel koos eesti parimate muusikutega.

1997. aastal sündis koostöös ansambliga „Basic Concept“ džässistandardeid sisaldav debüütplaat „Love for Sale“. Hedvigit paelus džäss.

Jazz’i juurde tulin tasapisi, esimese elamuse sain Von Krahlis Severi Pyysalot kuulates. Paelus vaba muusika, improvisatsioon. Tegin arengus tiigrihüppe. “Love for Sale” oli ehk  liiga korraliku, liiga standardse muusika ja  turvaliste kõladega plaat. Aga see võeti vastu üllatavalt hästi ja  keegi ei torisenud, et miks üks popmuusika tegija läks jazzi’le üle.

2000. aastal ilmus Hedvigi sooloprojektina teine helikandja „Let Me Love You“, millel kõlasid kõrvuti igihaljaste lugudega ka lauljatari enda kompositsioonid. Loov, improvisatsiooniline muusika meelitas Hedvigi kindlamalt džässirajale, Hedvig asus jutustama oma lugu.

Põhjus, miks  hakkasin ise lugusid kirjutama, oli lihtne: ma ei leidnud inimest, kes oleks kirjutanud mulle selliseid lugusid nagu ma tahtsin laulda. Jazz-instrumentalistid kirjutavad väga keerulisi, popheliloojad liiga igavaid lugusid.  Tahtsin end proovile panna,  teada saada, mida suudan ise. Ideed tekivad spontaanselt. Hakkan näiteks tänaval midagi ümisema, lähen koju ja panen kirja.

Hedvig paneb kirja vaid harmoonia, meloodia jääb niikuinii meelde.  Harmoonia kirjutan üles, rütmi ka, teen nii-öelda skeemi. Tekst tuleb tavaliselt paralleelselt, kuid viimistlen seda hiljem.

Hedvig leiab, et on aus laulda oma tekste. Kindlasti oleks luuletaja tekst minu omast  filosoofilisem  ja  korrektsem. Kui on aga minu laul, siis tahan sinna ka oma teksti. „Let Me Love You“ näitab täpselt, mida ma sel ajal oskasin. Tagantjärele mõtlen, et oleksin pidanud võtma selleks veidi rohkem aega, aga kui “Let Me Love You“ ilmus, oli see minu jaoks täiuslik.

Kui Eesti Fonogrammitootjate Ühing 2001. aastal muusikaauhindu jagas, tuli Hedvigil mitu korda laval käia, põhjuseks tema samal aastal sündinud tundliku ja helge laadiga eestikeelne plaat „Tule mu juurde“. Hedvig pärjati selle plaadi eest aasta naisartisti ning aasta džässi ja blues’iartisti nimetusega.

Aeg eestikeelse plaadi tegemiseks sai küpseks kolmel põhjusel. Jõudsin nende lugudeni, mida oli kunagi esitanud ema ja mis mulle tollal korda ei läinud, sest ma ei saanud neist lapsena aru. Teiseks, mul tekkis missioonitunne laulda eesti keeles. See on ju popjazz’i plaat ja  selle kaudu jõudsin eesti kuulajani. Kolmas põhjus oli see, et ma õppisin laulma eesti keeles. Üheksateistkümneselt olin veendunud, et ma seda kunagi ei tee, et sellist muusikat ei saagi eesti keeles teha, see pole popp. Nüüd leidsin järsku, et eesti keel on lauldes väga ilus ja ma tunnetasin oma juuri.

Selle plaadi üle on mul kõige parem meel ja see sai ka kõige rohkem positiivseid vastukajasid. See on meeldinud nii lihtsatele inimestele kui ka  kriitikutele. Kes kuulab sõnu, mis  lähevad hinge, kellele meeldib meloodia või hoopis bassikäigud. Isegi tänaval on tänama tuldud. 

Sel ajal nägi Hedvig esmakordselt Tšehhimaale kontserdile sõites laval oma suurt iidolit Pat Methenyt ja sai temalt autogrammi. Vastu andis oma plaadi. Ja kui mõni aeg hiljem leidis oma mailbox’ist sõnumi Methenylt, arvas, et see on unenägu.

Pat kirjutas, et plaat meeldis  talle  väga, et olen hea muusik. Teda liigutas, et olin  nii kaugelt kontserdile sõitnud. Kirja lõpus mainis  Metheny, et ta ema on norra päritolu ja samuti Hansen. Pool aastat hiljem kohtusime Poolas, Metheny kontserdil. Ta  tundis mu silmadest ära ja ütles, et sina oled ju see Eesti laulja. Üllatusin, et ta mind veel mäletas.

Edasi tegi oma töö jälle juhus. Muusikapromootor Sven Aabreldaal võttis kätte ja saatis Hedvigile ütlemata tema plaadi „Tule mu juurde“ kuulsa plaadifirma „Universal“ juhile Wolf Müllerile. Kui Müller helistas ja soovis Hedvigiga kohtuda, oli too parasjagu Londonis.

Huvitav, et minuga juhtuvad ikka sellised asjad, mida pole planeerinud, mille peale isegi ei tule. Seal taheti plaati kohe ka nende firmamärgi all välja anda. Siis ütlesin ei ja lubasin teha ikka korraliku uue plaadi. Selleks kulus aasta.

Eesti esimese džässmuusikuna sai Hedvig plaadilepingu rahvusvahelise plaadifirmaga, septembri algul ilmus „Universali“ sõsarmärgi „EmArcy“ all tema esimene heliplaat. Hedvigi neljas CD „What Colour is Love“  sisaldab valdavalt tema enda loomingut ja näitab juba meistriklassi. Kuue kontserdiga tuur mööda Eestit kogus täissaale ja positiivseid vastukajasid. Venekeelse väljaande  „Jazz Kvadrat“  arvustaja Leonid Auskern nimetab plaati väljakujunenud meistri tööks, tõstes esile seda, et Hedvigi hääles kajab džässimineviku suuri meistreid, kuid ta ei kopeeri neist kedagi. Ka Wolf Müllerilt saabus kiidusõnadega tänukiri.

Kas sõna „love“ plaadipealkirjades on teadlik?

Ei, ebateadlik.  Aga selle tähendus on minuga kõige rohkem seotud. Olen lihtsalt naine, kellele on antud hääl ja väljendusoskus ja kes laulab oma tunnetest. Ja kõige suurem neist on elus armastus.

Muusika on minu elu, nagu armastuski. Nad on seotud nii tihedalt, minu jaoks on nad sünonüümid. On perioode, mil tahan täielikku vaikust, aga ka vaikus on muusika. Ja muusika on minu kõrval iga päev.

Hedvig püüab elada Tao filosoofia järgi. Ta laseb elul voolata ja vaatab, mis see toob. Ta on täheldanud, et kui elus väga eesmärke püstitada, võivad need hoopis kokku variseda. Tema jaoks on oluline teha lihtsalt hästi oma asja.

Üks on see, kuidas me ise oma saatust kujundame, ja teine, mis määratud. Minu õnn ei ole kuulsuses ega rahas. Õnn väga isiklik, mitte karjääriga seotud. Olen õnnelik sellega, mis mulle on antud. Isegi õnnetuna mõistan, et see on osa olemisest, elamisest, seegi seisund on millekski vajalik.

            Armastan väga oma ansamblikaaslasi. Ma ei saaks bändi teha ilma isikliku suhteta  neisse, kellega koos musitseerin. Ma võtan neid väga südamesse, nagu oma perekonda.

Toomas Rull, Taavo Remmel, Andre Maaker ja Raun Juurikas on praegu Hedvigi „muusikaperekond“. Ning selle perekonnaga on Hedvig teel Euroopasse uute kuulajate juurde, kaasas muusika, mida ta armastab.

Seljataga on kuuajane kontserditurnee „Rising Star Tour“ Euroopa mainekates džässiklubides Saksamaal, Austrias, Šveitsis, Taanis ja Hispaanias.

VESTA UUETOA