TEATRIKUNST KAOB NAGU LIIVALE VOOLAV VESI
INTERVJUU VLADIMIR PETROVIGA
Lindistasime Vladimir Petroviga saatelõiku televisiooni tarbeks. Salvestuse lõpul lülitas operaator mikrofoni välja ja palus: “Aga nüüd ma filmin üldplaani ja teie lihtsalt lobisege pisut.” Petrov vastu: “Lihtsalt lobiseda ma ei oska.”
Sellest ei maksa sugugi teha järeldust, et Vladimir Petrovi näol on tegemist huumorivaese inimesega. Vastupidi, näiteks võib ta rääkida vägagi värvika loo sellest, mida üks režissöör, kasutades vaid erinevaid teatraalseid vahendeid, näidendiga korda võib saata: õhkamisi-ohkamisi, pilguheitmisi ja puudutusi kasutades, sealjuures ridagi tekstis muutmata, saab lavastada “Tuhkatriinut” kui lugu võõrasema vaevalisest ja keelatud armastusest võõrastütre vastu. Sealjuures võib printsist saada õnnetu fetišist, kes, olles pööraselt kiindunud ühte kristallkingakesse, hullunult teist jahib.
Eesti Riiklikus Vene Draamateatris mängitakse Vladimir Petrovi lavastust “Alasti tõde”.
Vladimir Sergejevitš, millise näidendiga on tegu?
Lavastus valmis tänapäeva tuntud prantsuse kirjaniku E.-E. Schmitti näidendi järgi. Selle teravmeelse kirjaniku teoseid lavastatakse muide ka nii Moskvas kui Sankt Peterburgis. Näidendis, mille keskseks tegelaseks prantsuse filosoof Denis Diderot, on edukalt ühendatud see, mis äratab publikuhuvi — armuintriig, pikantsed situatsioonid, tulised vaidlused, meeste ja naiste suhted — ning see, mis peaks andma mõtteainet ka pärast etenduse lõppu: kõlblusprobleemid ja eetikanormid, millega meist igaühel varem või hiljem kokku puutuda tuleb. Me oleme ju moraalinormidega nõus vaid seni, kuni meil endal ei tule nende järgi käituda.
Näitlejaid on lavastusse kaasatud kuus: Aleksandr Ivaškevitš, Larissa Savankova, Ljubov Agapova, Jelena Šahhova, Ksenia Agarkova ja Artjom Garejev.
Enne lavastamist Tallinnas tegite tööd MHATis. Kas pärast tööperioodi Moskvas näib Tallinna näitlejatega töötamine kuidagi raskem? Kas meie näitlejad on paremad või halvemad kui MHATis?
Nad on lihtsalt teistsugused. Uues ja tundmatus kollektiivis tundmatute inimestega on alati keeruline töötada. Kui sa ei ole näitlejatega päevast päeva koos, on situatsioon lavastajale raskem — tuleb tutvuda senise rollipagasiga, midagi sellest kasutusele võtta, midagi kõrvale heita. Kuid nurisemiseks pole ka põhjust olnud.
Lavastuse peaosaline Aleksandr Ivaškevitš on teatavasti kohaliku vene publiku ebajumal; ning nüüd on see publik ärevil — lavastaja laseb Ivaškevitšil laval lahti riietuda.
Ja see on süžeeliini osana ka täiesti möödapääsmatu. Ivaškevitš peab end tõepoolest päris alasti võtma. Ma arvan, et lavastaja selline nõudmine paneb professionaalse näitleja suure katsumuse ette ja omamoodi katsumus on selline käik ka publikule. Niisugune asi jääb lihtsalt väljapoole vene teatrieetika piire. Lääne teatrilaval kõnnib juba ammu karjade viisi alasti mehi, aga meie vaatajal võib see veel šoki esile kutsuda. Muuseas, ma loodan, et etenduse käigus tekib publikul teadmine — Ivaškevitši kehastatud kangelasel polekski teist valikut. Diderot’st maalitakse portreed ja võluv naiskunstnik veenab filosoofi poseerima oma ürgses algolekus — ning laval ongi alasti tõde, keeldudest mõjutamatu ja katmatu puhas filosoofia.
Rääkige oma lavastusest: “Igavik ja veel üks päev” MHATis. Lavastusel on kaks varianti, üks meestele, teine naistele. Vaatajad hääletavad enne etenduse algust ja valivad mängitava variandi. Kuidas näitlejad suudavad end häälestada üheks või teiseks variandiks, kui konkreetne mängitav etendus selgub, sõna otseses mõttes, mõned minutid enne lavale astumist?
Pavitši näidendi “Igavik ja veel üks päev” žanrimääratlus on “menüü teatriõhtueineks”. Selles on kolm “suupistet”, “pearoog” ja kolm “desserti” lugeja valikul. See tähendab, et põhimõtteliselt on võimalik selle materjali järgi teha üheksa erinevat lavastust. Mina otsustasin, et üheksa on ikka liialdus ja valisin naiseliku ja meheliku variandi. Need kaks erinevad teineteisest alguse ja lõpu poolest, aga “pearoog” — lavastuse keskmine osa — on neil ühine. Lõppkokkuvõttes on laval siiski kaks erinevat etendust. Naiselikul variandil on õnnelik lõpp, mehelikul traagiline ja karm. Selleks, et saada täielikku pilti, peab siiski ära vaatama mõlemad variandid — tekib võimalus nautida otsekui stereoskoopilist efekti.
Armastuslugu kahes variandis. “Dessert” — finaal naiselikus variandis kannab nimetust “Suhkurdatud kannikesed” ja mehelikus variandis “Kohv ilma suhkruta”. Ega seda näidendit enne lavastatud olegi — peetakse mitteteatraalseks. “Igavik ja veel üks päev” koosneb pisikestest eraldi episoodidest, kokku vaid mõni lehekülg. Oleg Tabakov on aga avantüürse mõttelaadiga inimene ja lubas selle, MHATi jaoks täiesti tavatu lavastuse, siiski oma teatri lavale. Välja tuli selline meditatiivne tükk muusika, plastika ja armastusega. Näidendi pühendas Pavitš muide oma noorele naisele, neil kahel on väga liigutav suhe: naine on oma mehele n-ö ihuajakirjanik, kirjutab temast ja ühtlasi toimetab ka Pavitši kirjatöid. Ja ta peab alati olema Pavitši vaateväljas selle väljendi kõige otsesemas tähenduses — mees peab naist kogu aeg nägema. Nii liigutav suhe, et lausa kadestamisväärne.
Mõne aasta eest saite Kobo Abe romaani “Luitenaine” lavastuse eest Omski teatris Venemaa kõrgeima teatripreemia “Kuldne mask”.
Romaan “Luitenaine” oli vene intelligentsi hulgas 60.—70. aastatel tõeline kultusteos. See on lugu liivaga ummistuvasse külla sattunud entomoloogist. Ta on selles külas orja seisuses — elab augus koos naisega ja roogib kogu päeva tuule poolt kohale kantud liiva. Tollel ajal näis, et meie olukord sarnanes väga selle mehe omaga: meiegi elame augus, meilgi puudub võimalus lahkuda, meiegi töötame arusaamatu eesmärgi nimel; meie üle on mingi kõrgemalseisev kollektiivne jõud, mis võib meid sakega ergutada, võib lasta meie “auku” transistorraadio, et saaksime kuulata “uudiseid”.
Kui ma võtsin nõuks seda lavastada, arvasin, et sotsiaalse ja poliitilise surve küsimus pole siin kõige olulisem. Mulle pakkus pigem huvi jälgida mehe ja naise, minu arvates kahe erineva tsivilisatsiooni püüdlusi teineteise mõistmise poole. Mees ja naine on kaks erinevat bioloogilist substantsi, kellel on äärmiselt raske teineteisest aru saada. Me oleme täiesti erinevad; meil on erinev temperament, erinevad väärtushinnangud, erinev ettekujutus maailma asjadest, elu mõttest, armastusest. Meil on raske elada koos just orgaaniliselt, aga mitte selle pärast, et on soetatud ühine korter ja ühised lapsed ning lahkuminek tekitaks sugulaste ees piinlikkust. Aga samas — kus sa ikka midagi uut leiad?! Ela siis juba nii, nagu on kombeks …
“Luitenaine” oli koostööprojekt Jaapani teatriga: kunstnik oli jaapanlane ja naispeaosa mängis jaapanlanna. Nii leidis see erinevus meeste ja naiste maailma vahel ka materiaalse väljundi — viiduna verbaalsele tasandile: meespeaosaline rääkis vene- ja naispeaosaline jaapani keeles. Aga etenduse käigus hakkasid nad tasapisi teineteisest aru saama, mehe kõrv püüdis kinni mõne tuttavakõlalise jaapani sõna, naine jälle omakorda venekeelse fraasi ning lõpptulemusena mõistsid nad teineteist sõnadetagi. Mõistis ka vaataja saalis…
Kui inimene on pandud ekstreemsesse olukorda, avardub temas võime mõista teist inimest, võõrast keelt ja ta leiab ka terve hulga mitteverbaalseid suhtlemisvahendeid. Kahjuks hakkame kõrvalseisjat mõistma alles siis, kui satume raskesse situatsiooni, hädaolukorda… Aga lõppude lõpuks sai “Luitenaisest” lavastus armastusest.
Miks te lahkusite Omski teatrist, kus olite peanäitejuht ja tõite lavale nii palju edukaid lavastusi?
Kuna ma praegu lavastan filosoofi lugu, olen võimeline kõigest rääkima rahulikult ja filosoofiliselt. Kõik põles läbi ja lakkas “valutamast”. “Luitenaise” eest saime mitte ühe, vaid kolm “Kuldset maski” — parima meesosatäitmise, parima naisosatäitmise ja parima lavastajatöö eest. Kuid kui Ameerikas muutub ”Oscari” saanud inimene otsekohe väga nõutavaks kunstnikuks, siis meie “Kuldse maski” laureaat leiab end kohe kuulujuttude piiramisrõngast. Aga miks äkki Omski teatrile nii palju preemiaid anti?! Aga miks ometi sai jaapani näitlejanna preemia, mille oleks pidanud saama vene näitlejanna!? Aga loomulikult sellepärast, et nad lihtsalt ostsid kogu žürii ära — kinkisid igale selle liikmele näiteks “Toyota”… Moskva on ikkagi snobistlik linn ja seal ollakse veendunud, et mingisugust kunsti väljaspool “Sadovoje koltsod” ei eksisteeri. Ei, nad suhtuvad provintslastesse liigutava heldimusega: issakene, nad oskavad käia! Kui kena, nad oskavad isegi rääkida! No teate, ilma liialdusteta, ikkagi kolm “Kuldset maski” ühele etendusele…
Oli ainus kord, mil toimus salajane hääletamine.
Nüüd enam ei hääletata. Kuid ega sellistesse asjadesse ei maksa tõsiselt suhtuda. See on ikkagi s h o w. Aga teatrist tulin ära sellepärast, et läksin konflikti direktoriga. Täiesti loomulik konflikt, vältimatu olukorras, kus finantside eest teatris kannab vastutust üks inimene, aga lavastusi toob välja teine. Varem või hiljem tekib sellel, kes hoiab enda käes raha, tahtmine sekkuda ka loomingulisse poolde ja dikteerida sealgi oma tingimusi; ehkki tegelikult ei kuulu see tema hallatav raha mitte talle endale vaid riigile. Selline juht pole produtsent, kuid direktorid ja muud finantsülemused siin erinevust ei näe. Nagu ka riigiametnikud. Neil kõigil on oma prioriteedid; vahel jumaldab kogu riik ja rahvas iluuisutamist ja see puhkeb õitsele; siis jälle armume kõik ühiselt mäesuusatamisse. Eks selliseski suhtumises peitu tõetera — sai ju Mozartist see, kes temast sai, ainuüksi tänu sellele, et keiser Franz Josef mängis viiulit…
Aga Tšehhov kirjutas MHATis vihased read: kui kaupmehed, kes annavad etenduse väljatoomiseks raha, hakkavad määrama, milliseid misanstseene pidada headeks, milliseid mitte…
Seda tuleb mõista nagu dialektilist vasturääkivust… Me töötasime selle direktoriga kenasti koos seitse aastat ja tõime koos välja palju lavastusi. Käisime Moskvas, korraldasime festivale. Aga mingil hetkel jõuab kätte olukord, kus kõik on end ammendanud. Tekib harjumus ja me ei ole enam valmis end iga hetk mobiliseerima. Pole nagu enam millegi nimel võidelda.
Omski linna juhtkond otsustas, et ärgu olgu enam ei mind ega ka seda direktorit. Praegu on seal kõik uutmoodi ja annaks jumal, et see teater oleks hea teater. Omskis on nagu mingi teatriarmastajate looduskaitseala: teatrit armastatakse nii palju, et siiamaani pole tekkinud vajadust publiku meelitamiseks kommertstükke lavastada. Igal aastavahetusel on teatris etendus ja sinna piletit saada on väga raske. Tudengid võltsisid etendustele pääsemiseks pileteid — administratsiooni jaoks muidugi ebameeldiv, aga lavastajale meeldiv fakt…
Ma olen paikne inimene ning praegune olukord, kus mul tuleb sõita erinevate teatrite vahet (pärast Tallinna ootab mind töö Sankt Peterburgis ja taas ka Moskvas), on minu jaoks ebamugav. Mulle meeldib harida oma “peenramaad” ja teha kaugeleulatuvaid plaane…
Pavitši uut näidendit, mille ta usaldas mulle pärast mu MHATi lavastuse nägemist. Näidendi pealkiri on “Voodi kolmele” ja žanrimääratlus: inimkonna lühike ajalugu laulude, tantsude ja tulistamistega. Tegelasteks on Lilith, Eeva, Aadam, Ingel, Deemon ning tegevus keerleb taas meeste-naiste suhete ümber.
Mida te teatris armastate?
Võib-olla seda, mida teeb Pjotr Fomenko. Võimet üllatada vaatajat, kasutades ära teatri võimalusi ja avades neid erinevatest külgedest, mitte aga püüdes vaatajat köita kõikvõimalike teatrireaalsusega konkureerivate väljamõeldistega. Kaheksakümnendatel tekitas palju kära lavastus “Näete, kes tuli”. Selles tuleb kirjanikule suvilasse külla uusrikas, kes soovib temaga sõbraks saada. Lavale sõitis Žiguli, mis tollel ajal oli tõelise edukuse sümboliks. No nii, sõidab siis see masin lavale ja mina hakkan kohe mõtlema: mitmendal korrusel me asume ja kuidas see auto siia saadi, kelle oma see on — mõne teatriinimese või võeti laenuks… etendus ise läks mul täiesti meelest, sest mulle pakuti vaatamiseks ebateatraalset lahendust. Tegelikult ei saa laval olla midagi näitlejast köitvamat. Võib vilgutada tuledega, mängida laseriga, lennutada lavale helikopterid — aga näitlejast huvitavamat ei ole. Ja veel — ei tohi lavastada ainult mineviku näidendeid, klassikat. Vaja on kaasaegseid, tänapäevase intonatsiooniga näitemänge. Teater ongi intonatsioonikunst. Klassikalavastustest tehtud salvestusi jälgides heidutab mind nende ebaloomulik intonatsioon.
Hiljuti vaatasin MHATi lavastust “Põhjas” Stanislavskiga Satini osas. Kunagi seisid inimesed öö läbi teatri ukse ees, sooja saamiseks lõkkeid süüdates, et ainult sellele etendusele pääseda. Täna aga kuulen mina selle salvestust vaadates, kuidas Stanislavski annab teksti täiesti ebausutavalt ja ebaorgaaniliselt. Tema ajal peeti sellist kõnemaneeri laval täiesti usutavaks ja ka orgaaniliseks… Teatris ei saa öelda: pole midagi, küll mind aja jooksul mõistma hakatakse ja ma jään sajanditeks kestma. Ei, ei hakata sind mõistma. Ei jää sa sajanditeks kestma. Kasutada tuleb tänast päeva, käesolevat hetke, sest teatrikunst kaob nagu liivale voolav vesi. Peatasid vee, ükskõik kuidas sa ka ei püüa — kaua sul teda kinni hoida ei õnnestu — kas voolab ära või siis aurab õhku. Kuid kui see sinu valduses olev vesi on puhas ja selge, siis sind vajatakse. Kui sa ise oled elus organism, sind vajatakse. Kui aga mitte, siis tuleb osata väärikalt lahkuda…
Küsinud JELENA SKULSKAJA
Vene keelest tõlkinud MERLE LJUBIMOVA