VABALT VENE TEEMAL

ANDRES LAASIK

Vene Draamateater on justkui puhkenud õitsele. Ometi on kõik suhteline. Kui möödunud teatrihooajal tegi Eestimaa teatritest kõige suurema hüppe paremuse poole just vene teater, ei tähenda see veel, et tegu on parimaga. Ruum areneda on lihtsalt nii suur…

Venekeelne teatritegemine Vabaduse platsil on ilma igasuguse kahtluseta läinud huvitavamaks. Vaatame lavastuste rida. Pilt on nimetuste poolest klassikaliselt ilus: Gogol, Tšehhov ja Ostrovski. Sekka üks komöödia ja lõppu Eric-Emmanuel Schmitt, kelle teravmeelsed vaimukused võiksid ehtida ükskõik millise teatri tänast afišši.

Ka lavastajate rida on huvitav, Vassili Senin, Mihhail Bõtškov, Mihhail Mokejev ja Vladimir Petrov. Ühegi kohta ei saa öelda keskpärane ja keskpärased ei ole ka nende tööd.

On näitlejatöid, mis jäävad meelde. Siin on Ilja Nartov, kes mängis suureks Hlestakovi. Õieti ongi tegemist Hlestakovi-“Revidendiga”, mis on iseenesest erandlik nähtus. Annab ju näidend esimese tõuke seada fookusesse linnapea koos tema pahelist segadust täis linnaga. Senin on korranud Meierholdi trikki ja tõstnud esinumbriks Hlestakovi, kes on selles lavastuses väle, plastiliselt aktiivne. Kuju, kelle juures tuleb mängu Gogoli müstika. Kes tormab fantoomina ühest kohast teise ja kelle juuresolekust hakkab reaalsus muutuma, kaduma.

Arvatavasti on see tõlgendus seotud lavastaja noorusega — ealiselt on tal lihtsam samastuda just Hlestakoviga. Sellises tõlgenduses läks osa komöödiast ja selle satiirilisest mõõtmest küll allavett kaotsi, kuid ei saa öelda, et kõik see kokku oleks mõttetu. Kuigi Linnapea roll oli lavastuse keskmest väljas, ei saa Eduard Tomanile kehva mängu ette heita. Tema hiilgeroll see pole, kuid hea ja nauditav esitus igatahes. Tõlgenduslikult toetas Tomani linnapea Hlestakovi rollilahendust ja andis irratsionaalse, kuid samas veenva lahenduse küsimusele, miks linnaisad peavad Hlestakovi tähtsaks pealinna meheks.

Hooaeg ei jätnud ripakile viimasel ajal heas vormis olevat Aleksandr Ivaškevitšit, ainuüksi Denis Diderot’ roll “Alasti tões” õigustas tema hooaega. Energiline mees, kelle tohutu terve mehelik elutahe on vastuolus mõistuse loodud aksioomidega. Sest valgustusaeg siples nagu tänanegi päev pea, südame ja vööaluse koha vahel oleva vastuolu käes.

“Alasti tões” panid Vene Draamateatri näitlejad välja oma parima sõna edastamisel. Teksti vaimukused pääsevad siin parimal moel mõjule, saab nalja, ja mitte ainult. Larissa Savankova mängitud Diderot’ õrnemast soost antagonisti rollilahenduses on lisaks vaimukusele ja elegantsetele trikitamistele ka tõsiseid dramaatilisi jooni.

Ostrovski “Äike” Mihhail Mokejevi lavastuses jääb näitlejasaavutuste poolest võib-olla kõige tagasihoidlikumaks, kuid see lavastus mõjub kõige kaasaegsemana, olgu see kaasaegsus pealegi pinnapealne — Venemaa Volga-äärse linnakese XIX sajandi tume elu leidis endale ekvivalendi tänase allilma õhustiku näol. Draamateatrist laenatud Maria Avdjuško oli veenev verevaese grungetüdrukuna. Tatjana Manevskaja Kabanihha tuletas meelde tänast jõulist mafioosoleske, kes saamatut poega tuhvli all hoiab. Ivaškevitšist sai aga leiutaja Kuliginina esitantsija show-numbrites, mis pookisid veidi vägivaldsel ja tarbetul moel Ostrovski dramaturgia külge kaasaja teatri välist sära.

“Äikese” lavastus ei läinud kuigi kaugele oma analüüsis, kuid oli mõjuv oma vormides. Ka lavakujundus oli lahendatud pompöösselt — tohutu konstruktsioon pandi mängima ebaloogiliselt kuid haaravalt.

Venemaalt tulevad teated ja märgid räägivad sellest, et viimaste aastate jooksul on sealne teatraalne provints läinud liikvele. Püramiidikujuline ülesehitus, kus tipus olid pealinnade teatrid, on lagunenud. Mööda provintsi sõelub ernevas eas andekaid ja vähem andekaid lavastajaid ja kunstnikke, kes siis õnnestunud või vähem õnnestunud lavastusi välja toovad. Venekeelse kultuuriruumi teater on muutunud avatumaks ning selle muutuse edu näib nüüd olevat jõudnud ka Tallinna. Seda tegurit kasutades ongi teater teinud hoogsa sammu edasi.

Venemaa provintsiteater teeb läbi ka teisi muutusi, mis pakuvad tähtsamaid alternatiive. Viimase kümne aasta jooksul on sealsetes suurlinnades sündinud uusi teatreid, kes on asunud suurte teatritega võistlema publiku, avaliku sektori ja erakapitali pärast. Vähemalt on mõned neist leidnud endale oma niši. Venekeelne teatritegemine Eestis on aga ühe suure teatrimaja ja tohutu trupi vangis. Kui mitte arvestada Narvas tegutsevat “Ilmarise” teatrit, kus on samuti olnud üksikuid helgemaid hetki.

Vene Draamateater Eestis vajab opositsiooni. Mitte intellektuaalset või vaimset, seda on siinses väikeses, kuid intriigidest lõhestunud vene seltskonnas ülearu, vaid teatraalset. Teist teatrit, kellega vaieldes koos edasi minna. Kui kujutada ette Tallinna kultuuripilti, siis oleks märksa parem, kui siin oleks ühe tohutu suure asemel kaks väikest või siis keskmine ja väikese kapatsiteediga teater. Paraku saavad sellised arutlused praegu olla vaid puhtteoreetilised. Tegelikkuses on ägedamad muudatused vähetõenäolised. Ehk muutub olukord, kui mõne aasta pärast tekib siia suurem rühm Venes koolitatud noori, kes ei pelga midagi uut otsast alustada?

Vene teatrimaja Vabaduse väljakul koos oma suure meeskonnaga on loonud illusiooni, et see ongi teatri tõelisus Eestis. Kõik muu justkui ei ole teater. Näiteks Kultuurkapital saab häbematult vähe taotlusi vene keelt kõnelevatelt teatritegijatelt, kes ei ole seotud Vene Draamateatriga. Taotlusi on üldse proportsionaalselt vähe ja põhjendatuid seda vähem. Vene keeles tegid alternatiivset teatrit Tallinnas hoopis Draamateatri mehed, mängides vaimukal viisil vene keeles Pelevinit.

Nii ongi, et teatritegemine Vabaduse platsil oleks justkui üks asi ja elu maja uste taga hoopis teine. Tegelikkused, millel teatud inimrühmade teadvuses loodud kultuuriarusaamade tõttu ei saagi olla midagi ühist. Vene Draamateatri lavale võib tuua Ostrovski “Äikese”, mängu, mis meenutab tänapäeva, kuid tänapäev ise on tabu. Paar aastat tagasi noore ja ambitsioonika mehe Aleksandr Dzjuba tehtud “Kollektsioon” tekitas korraks väreluse, mis kadus koos mehe endaga.

Ometi on siinne vene ühiskond tõsiasi, nagu on tõsiasi ka tema probleemid. Viimati oli tänapäeva Venemaa venelane siin laval Razumovskaja “Prantsuse kirgedes Moskva lähedases suvilas”, mis oli muide märksa kõnekam kui sama näidend ”Ugala” teatris. Üldse pole aga laval olnud inimest, kes identifitseeriks end Eestis elava venelasena. Et selline inimene oma probleemidega lavale jõuaks, tuleks kirjutada uus näidend. Aga miks mitte seda teha?

Miks mitte võtta ainest ajaloost. Kujutagem ette näiteks sellist teemat: 1920. aasta kevadtalv. Suured sõjaväebarakid kusagil Koplis, mis on pungil täis venelastest sõjamehi, kellelt noor Eesti Vabariik korjas äsja püssid ära. On pime ja haiseb pesemata meeste järele. Järsku kostab ühest nurgast oigamist. Keegi hüüab: “Kutsuge arst!”. Keegi teine hõikab: “Pole siin mingit arsti vaja, see on tüüfus. Me kõik kõngeme siia!” Ja siit edasi…

Noh, tehke ära! Tundub, et midagi sellist oodatakse.