TEATRIPLAKAT?

POOLJUHUSLIKKE MÕTTEID PÄRAST „DRAAMA 2003“ PLAKATINÄITUST

TÕNU KAALEP

Eesti kultuuriplakati olukord ei ole lihtne. Õieti on ju kultuuriplakatid linnaruumis olemas, ja osa neist pole üldse halvad; kuid neid peetakse liiga sageli millekski liiga enesestmõistetavaks. Ja millekski odavaks ja vähetähtsaks. Kui muud reklaami kujundatakse peaaegu maailmatasemel, kuigi ebaoriginaalselt, siis teatriplakatite puhul on kõrvuti väga erinevad maailmad. Valitseb üldine peataolek ja plakati delegeerimine “arvutikujundajale”, mitte plakatistile. Üksikud helged ideed hõljuvad nagu vaakumis ja panevad küsima, mis raskuse vaim ja foobiad painavad ülejäänud inimesi, kes teatrite graafilise kommunikatsiooniga tegelevad.

Liigne lihtsustus on laialt levinud ettekujutus sellest, et lavastuse plakat väljendab lavastust, tema näitlejaid, kunstnikku, lavastuskontseptsiooni, mida iganes kordumatut. Aga mitte teatri kui nähtuse, kui kollektiivi imagot. Selleks piisab ju üldjuhul teatri logost! Näitlejate näod on olulisemad. Kordumatus on olulisem! Iga plakat peab olema kordumatu!

Mis on minu arvates oluline viga ja eesti keskmise teatriplakati labasuse ja igavuse süü.

Eesti teatriplakatile on omane liigne soov jutustada ja liigne sõltuvus teatrifotost. Ka plakatil pruugitavate fotode tase on eri teatrites erinev; kahtlemata on parim seis Eesti Draamateatril, kuigi Peeter Lauritsa head pildid rikutakse tavaliselt banaalse tüpograafiaga. Tagajärg on kirju, fotot tappev ja igav. Kas tõesti teeb Laurits ise selliseid asju? Mina ei taha uskuda.

Õpetlik oleks meenutada näiteks eelmistel kümnenditel meie plakatiste tugevasti mõjutanud poola ja soome kultuuriplakateid. Üks suur kujund, ja sellest piisab. Näitlejate näod ei ole kohustuslikud, ehk Ita Ever või Eino Baskin või Merle Palmiste võiks olla müügiargument, aga kõik võib olla ka vastupidi.

Ma saan aru, et mis tahes kujund põhjustab vaidlusi. Ilupilt ei põhjusta vaidlusi. Keskpärasus läheb ikka läbi.

Siin ongi eesti teatriplakati põhiprobleem: pingestamata pildikesed juhusliku kirjaga, turvaline mittemidagiütlevus.

Ja ometi, Eestis on plakatikunst kunagi olemas olnud; ja vahel tundub, et ta on tegelikult praegugi olemas.

Odav tööjõud — ma ei mõtle siin kedagi konkreetset — ei tee korralikke teatriplakateid. Palgalise plakatisti ametikoht mitmes teatris tekitab minus külmavärinaid. Ma saan aru, et teater tellib healt disainerilt (tuntud staarilt, aga veel parem, senitundmatult, aga võimsalt noorelt geeniuselt) plakateid ja võib-olla ka muu trükimaterjali kujundamise, stiiliraamatu ja musta töö jaoks on olemas see hoolas “arvutikujundaja”. Aga nii on minu peas, nii ei mõtle teatrijuhid.

See ei tähenda, et näiteks Linnateatri Katre Rohumaa ei võiks juba varsti saada heaks plakatistiks, sest “Võlumäe” puhttüpograafiline plakat on väga lootustandev.

Küsimus on pigem plakatisti positsioonis teatrisiseses hierarhias. Kujutlus lavastuse ja plakatikujunduse alluvussuhtest ei ole päris õige. Hea plakat ei ole banaalselt jutustav, aga mulle näib, et üks kahest, kas lavastusbrigaadi/marketingiosakonna surve või siis plakatisti enda üldistusvõimetus loob neid igavaid, mittemeeldejääva foto ja juhusliku tüpograafiaga pindu. Nad ei mõju ei müügiabinõuna ega tekita ka soovi neid lihtsalt kunstiesemena koju riputada. Miks? Miks ei võiks teatriplakat olla asi, mida raamida ja kodus seinal hoida?

Ma näen siin lihtsalt teatrijuhtide/müügimeeste küündimatust, lootusetut mittearusaamist sellest, mida tähendab tegelikult graafiline kommunikatsioon. Kuidas hinnata plakati headust. Õigupoolest tuleks alustada vahetegemisest professionaalse ja ebaprofessionaalse kujunduse vahel. Arusaamisest, et näiteks teatrikunstnik/lavakujundaja ja plakatist on kaks täiesti erinevat inimest ja üldjuhul ei suuda nad teineteist asendada.

Rääkida kultuuri vallas müügist ja turundusest ning teosest kui tootest on väga ebapopulaarne tee. Seda võidakse pidada kultuurikägistaja jutuks. Teatriplakati puhul on see aga möödapääsmatu. Muidugi võime plakatit käsitleda kui mingit essentsi või konspekti või sümbolit; selle üks olulisemaid eesmärke on aga ikkagi vaatama kutsuva signaali edastamine, puhas müügitöö. Ja lisaks sellele peaks teatril olema meeldejääv ja eristatav graafiline identiteet, mis väljenduks ka plakatites. Mida pole, seda pole, — üldjuhul. Kui ma püüan siin meenutada, millised on Eesti teatrite logod, siis peale „Estonia“ oma (Aavo Ermel) ja „Ugala“ ajaloolise maski ei meenu midagi. Lähiajalugu sisaldab läbiva keskpärasuse kõrval ka halekoomilisi läbikukkumisi, nagu näiteks „Vanemuise“ traditsioonikindla märgi asendamine diletantliku õpilastööga (kaks karikatuurset nägu ja netist leitud tasuta grungefondis tekst) ja siis selle koleduse (ilmselt õigustatud) kasutamine teatri juhtkonna vastases mässus. Kui Tartu Kunstikooli õpilaste tehtud logo käiku lasti, käis jutt uuest olukorrast, mida vana märk ei suuda enam sümboliseerida. Tüüpiline marketingiloba, aga ma ei eita, et tihti on sel siiski reaalne ja tõsine mõte taga. Kuid sellise käki teke näitab tellijate masendavat ebakompetentsust.

Ka plakat peaks olema teatri firmastiili osa. (Miks pean niisuguseid enesestmõistetavusi jutlustama?) See tähendaks äratuntavust: jah, see on „Vanalinnastuudio“. Oi, see on ju „Endla“, kas tõesti tuleb ta Tallinna? Ainult logost ei piisa.

Ainus viimase aja katse luua firmastiili on Rakvere teatri Ivar Sakilt tellitud stiiliraamat. Mitte midagi erilist ega ülitrendikat, aga korrektne süsteem. Vähemalt senikaua, kuni Sakk ise plakateid ja buklette tegi. Aga mitte edasi. Teatri peakunstnik Jule Käen tõestab oma edasiarendustes täielikku mittearusaamist sellest. “Džinnimängu” plakat Tartu näitusel oma mõttetu pildikuhjatise ja kirjakasutuse perverssusega reedab selle, kui kaugel on graafilise disaini põhitõed keskmisest teatrikunstnikust. Nüüd, kui lavakujundajaid ja graafilisi disainereid mõlemaid õpetatakse Kunstiakadeemia meediateaduskonnas, on ehk muutusi loota. Ehk hakatakse reklaamiimitatsioonide kõrval ka kultuuriplakateid harjutama. Ehk saadakse aru, et hea lavastuse promomiseks tuleb palgata hea disainer, mitte püüda ise pilte kuhjata ja kirju joonistada.

Tegelikult peaks firmastiilist kõnelema teatrite müügijuhtidele. Tungivas toonis. Miks ei võiks nad istuda pähe udustele kunstiinimestele ja nõuda professionaalsust? See on ebapopulaarne mõte, kuid minu jaoks lootustandev. Ma võin rääkida turundusest, aga praeguses situatsioonis tähendaks see paremaid ja kunstipärasemaid teatriplakateid, nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla. Mõne teatri puhul tähendaks see üleminekut taidluselt professionaalsusele.

Linnateater näiteks võiks plakateid üldse mitte teha; puht müügiabi pakuks lihtne afišš. Või saaks edukas, müügimureta teater eksperimenteerida, toota plakateid, mida müüa kavalehtede kõrval mitmesaja krooni eest, mitte põdedes tagajärgede pärast. Mõni teine trupp peaks samas ellujäämise nimel palkama parimaid reklaamiagentuure, kes korraldaks otsepostitust, loosiks auhindu ja jagaks nänni.

Kuid kogu ägamine teatrite rahapuuduse teemal viitab lisaks teistele, tõesti suurematele küsimustele riigiabist ja kunstitasemest ka lihtsale küsimusele: kuidas müüakse kunsti? Kuidas aitavad teatri graafiline identiteet ja osav plakatist etendustele publikut tuua ja teatrile imagot luua?

Miks mitte rääkida rahvusvahelistest eeskujudest, kus hea disainer on loonud teatrile ajalukku jääva graafika, näiteks New Yorgi Public Theatre’ist ja Paula Scherist? Miks mitte lajatada mujalt pärit heade ja süstemaatiliste plakatiseeriate reprodega teatrite müügijuhtidele vastu vahtimist?

„Draama 2003“ plakatinäitus (kuraatorid Liina Unt ja Andres Keil) esitas võrdlemisi esindusliku valiku viimaste aastate teatriplakatist. Kui väljapanekuga üldse vaielda, siis vaid saali tagaseinas esitatud koledate plakatite häbipost ei olnud piisavalt erinev ülejäänud saali keskmisest tasemest; mitmete tööde puhul tekkis küsimus, miks just need, kui paar meetrit eemal ripub sama keskpärane teos. Žüriil (koosseisus Ants Juske, Marko Kekišev, Asko Künnap, Harry Liivrand ja allakirjutanu) ei olnud parimate leidmine raske. Arbo Tammiksaare räige neopop-kujundus Von Krahli lavastuse “Hot” plakatile oli suveräänne liider ja peaauhinna saaja; kogu Krahli poliitika erinevate, kuid asjalike plakatite tellimisel vääris eraldi auhinda; Arbo Tammiksaare ja Herkki-Erich Merila „Baltoscandali“ plakatiseeria minimalism ja iroonia käisid koos välja midagi meie oludes täiesti ebatavalist; Enn Kivi “Sööbiku ja Pisiku” plakat (Nukuteater) esindas teistsugust, ehk pisut ameerikalikku koolkonda, kuid oli perfektselt teostatud, eriti kogu halvemale kodumaisele plakatile omase lohaka fotošoppimise taustal. Ene-Liis Semperi ja Kalle Paalitsa “Orlando” (Kristel Leesmendi projekt) lõi selge ja sisuliselt põhjendatud minimalismiga, millesuguse müüdavust riigiteatritele ma ei usu.

Võitsid meeldejäävus, silmapaistvus, suutlikkus võistelda ja võidelda üldises visuaalkeskkonnas domineeriva kirjususe ja müraga. Teatriplakat ei tohi olla tapeet. Teatriplakat peab rääkima ja kui vaja, siis ka karjuma. Ja samas, ta peab seda tegema professionaalselt; käsitööoskus ja vaimukus peavad eesti teatriplakatisse tagasi tulema. Ja mõlemad on tähtsad.

Ma loodan, et hea teatriplakat ise tuleb ka varsti tagasi.

Eesti parimad teatriplakatikunstnikud

Teatriplakati võistluse peaauhind: Arbo Tammiksaar lavastuse “Hot” plakati eest. Lisaks andis plakatižürii neli eriauhinda. Hea idee: Arbo Tammiksaar “Baltoscandali” plakati eest (foto: Herkki-Erich Merila). Hea plakati kodu: Von Krahli Teater. Hea graafika: Enn Kivi plakat “Sööbik ja Pisik” (foto: Margus Johanson). Vähe on piisav: Ene-Liis Semper ja Kalle Paalits “Orlando” plakat.

Plakatižüriisse kuulusid Tõnu Kaalep, Harry Liivrand, Marko Kekišev, Asko Künnap ja Ants Juske.